Nõuanne abiellujale

[Simon says:]

Mehel pole ka mingit "oma" nime, see on tema isa perenimi.

Ei, see on ka vanaisa, vaarisa, poja ja pojapoja nimi. See on pere nimi.

Et naistel polegi kunagi mingit oma nime, oma nimi saavat olla ainult meestel? Hea koomik oled! Äkki su ema või vanaema sai lapse üksikuna ja pani lapsele oma nime - siis oled ikkagi naisepoolse suguvõsa nime kandja, mitte isa ega vaarisa oma.

Jah, nii on, naine "läheb mehele". Ja rohkem pole midagi kobiseda.

[Külaline]

Ei, see on ka vanaisa, vaarisa, poja ja pojapoja nimi. See on pere nimi.

Et naistel polegi kunagi mingit oma nime, oma nimi saavat olla ainult meestel? Hea koomik oled! Äkki su ema või vanaema sai lapse üksikuna ja pani lapsele oma nime - siis oled ikkagi naisepoolse suguvõsa nime kandja, mitte isa ega vaarisa oma.

Jah, nii on, naine "läheb mehele". Ja rohkem pole midagi kobiseda.

Tänapäeval seda sinu väljendit enam ei kasutata, ajad on vahepeal juhtumisi muutunud. Näiteks minu abikaasa kolis minule kuuluvasse majja, kus ta elab juba ligi kolmkümmend aastakest. Sinu loogika järgi on ta tegelikult kodutu

P.S. Vältimaks sinu koheseid oletusi ja spekulatsioone annan teada, et maja, milles elan, kuulus enne minu emale, tollele omakorda pärandas selle maja vanaema. Seega ei ole maja omanike seas olnud mitte kunagi ühtegi meest. Abielus nii mu ema kui vanaema olid, aga maja ostis ja selle omanik oli naine. Mehed tegid seal remonti ja hoidsid aia korras.

[Külaline]

Naisel pole mingit "oma" nime, see on tema isa perenimi.

Paljudel pole isasidki, on ema perenimi. Tänapäeval on tavaline panna lapsele naise nimi, kui see kõlab paremini ning ei olda abielus.

Postitus on kustutatud

Lisan siis kibestunud õeluskotile, et sündisin abielust ja olen isa nimega. Minu poeg on oma isa nimega.

[Simon says:]

Paljudel pole isasidki, on ema perenimi. Tänapäeval on tavaline panna lapsele naise nimi, kui see kõlab paremini ning ei olda abielus.

Postitus on kustutatud

Lisan siis kibestunud õeluskotile, et sündisin abielust ja olen isa nimega. Minu poeg on oma isa nimega.

No näed siis.

[Külaline]

Mehele tasub testiks öelda, et ei soovi tema nime. Nime võib ikka võtta, aga see on hea iseloomutest. Kui mees selle peale enesevalitsuse kaotab, ei ole abielumaterjal.

Korra paarinõustamises käia. Seal saab kiiresti ja palju teise iseloomu, perekonna ja lapsepõlvetraumade kohta teada.
Sa ei abiellu ainult kaasaga. Tema pere, sõbrad, töö - kõik saavad olema teie elu osa. Ka nendega peab olema minimaalselt neutraalne läbisaamine.

Kui naine sõbralikult oma argumendid enda nime alles jätmise osas esile toob, siis ma ei näe põhjust mehe pahurdamiseks. Mu sõbranna jättis endale alles oma nime ja hoopis mees võttis sõbranna perenime. Põhjuseks, et sõbrannal oli neljatäheline eesti nimi. Mehe n-ö poisipõlvenimi oli aga väga pikk, raskesti hääldatav ja slaavipärane, ehkki tegemist oli eestlaste perega.

Mis paarinõustamisse puutub, siis öeldakse, et kui tahad enne korras paarisuhet vussi keerata, siis mine paarinõustaja juurde. Teiseks ei suuda mitte ükski paarinõustaja kohe esimese korraga mingeid "lapsepõlvetraumasid" üles leida, rääkimata inimese iseloomu ja perekonna tundma õppimisest! Selleks kulub tihti aastaid ja isegi sel juhul on tegemist rohkem oletuste ja tõlgendamisega, mitte niivõrd faktidega.

Naisel pole mingit "oma" nime, see on tema isa perenimi.

Minul on ema perenimi.

[Simon says:]

Kui naine sõbralikult oma argumendid enda nime alles jätmise osas esile toob, siis ma ei näe põhjust mehe pahurdamiseks. Mu sõbranna jättis endale alles oma nime ja hoopis mees võttis sõbranna perenime. Põhjuseks, et sõbrannal oli neljatäheline eesti nimi. Mehe n-ö poisipõlvenimi oli aga väga pikk, raskesti hääldatav ja slaavipärane, ehkki tegemist oli eestlaste perega.

Mis paarinõustamisse puutub, siis öeldakse, et kui tahad enne korras paarisuhet vussi keerata, siis mine paarinõustaja juurde. Teiseks ei suuda mitte ükski paarinõustaja kohe esimese korraga mingeid "lapsepõlvetraumasid" üles leida, rääkimata inimese iseloomu ja perekonna tundma õppimisest! Selleks kulub tihti aastaid ja isegi sel juhul on tegemist rohkem oletuste ja tõlgendamisega, mitte niivõrd faktidega.

Naisel pole mingit "oma" nime, see on tema isa perenimi.

Minul on ema perenimi.

Ehk siis vanaisa oma.

[Külaline]

Naisel pole mingit "oma" nime, see on tema isa perenimi.

Minul on ema perenimi.

Ehk siis vanaisa oma.

Ma vastasin väitele, et naisel on alati isa nimi. Minul pole. Minu lastel ka mitte.

[Külaline]

ärge tehke suurt pidu, parem kulutage see raha ühisele kodule või pulmareisile.
Minu kogemus näitab, et paljud tuttavad suure pulmapeo pidajatest on lahku läinud, aga väikse peo pidajad (ja need, kes kahekesi abiellusid), on endiselt koos...
Abielu ei peaks olema jube pingutamine teisele meeldimise nimel. Vähemalt alguses peaks olema kõik lihtne ja loomulik! Kaaslane peaks olema ka hea sõber, reisikaaslane, nö partner in crime. Ennast ei tohiks suhtes ära kaotada, aga kompromisse tuleks mõlemal teha.

[Külaline]

Ainult VARALAHUSUS. Mitte mingit muud varianti ei tohiks olla. See peaks seaduses kirjas olema. Lahutuste arv oleks kohe 75% väiksem.

[Külaline]

[/quote]

Tänapäeval seda sinu väljendit enam ei kasutata, ajad on vahepeal juhtumisi muutunud. Näiteks minu abikaasa kolis minule kuuluvasse majja, kus ta elab juba ligi kolmkümmend aastakest. Sinu loogika järgi on ta tegelikult kodutu

P.S. Vältimaks sinu koheseid oletusi ja spekulatsioone annan teada, et maja, milles elan, kuulus enne minu emale, tollele omakorda pärandas selle maja vanaema. Seega ei ole maja omanike seas olnud mitte kunagi ühtegi meest. Abielus nii mu ema kui vanaema olid, aga maja ostis ja selle omanik oli naine. Mehed tegid seal remonti ja hoidsid aia korras.
[/quote]

Arvata võiski, et sa pole mitte midagi ise ostnud. Lihtsalt niisama saanud ise selle üle veel jube uhke. Aga see paistab teil põlvkondade geenirike olevat. Mehed hoiavad teioe elamisi üleval. Kui mehi poleks oleks see sara juba ammu olnud kokku kukkunud.

[Külaline]

Kes see "simon says" üldse selline on? Varem arvasin, et suht tavaline meesterahvas, aga praeguste postituste valguses tundub mingi poolearuline purjus netitroll. Ise ta ka ei saa aru, millele või kellele üldse vastu vaidleb, midagi tal öelda ei ole... Ainuke, mis selge, on kibestumine naiste peale. No kui sa naistega hakkama ei saa, oma viga. Meie pole selles süüdi, et meil toredad abikaasad on! (Ükskõik kelle nimega siis.)

[Külaline]

kui ma ligi 30a tagasi abiellusin, saatis mu sugulane, kes parasjagu välismaal viibis, meile õnnitluskaardi. sellele oli trükitud tekst, mille eestikeelne tõlge kõlaks umbes niimoodi: Õnneliku abielu abielu saladus peitub lauses "Sul on õigus, kallis"

Naersime mehega mõlemad seda kaarti saades, aga... see on vist tõsi.

[Külaline]

Tänapäeval seda sinu väljendit enam ei kasutata, ajad on vahepeal juhtumisi muutunud. Näiteks minu abikaasa kolis minule kuuluvasse majja, kus ta elab juba ligi kolmkümmend aastakest. Sinu loogika järgi on ta tegelikult kodutu

P.S. Vältimaks sinu koheseid oletusi ja spekulatsioone annan teada, et maja, milles elan, kuulus enne minu emale, tollele omakorda pärandas selle maja vanaema. Seega ei ole maja omanike seas olnud mitte kunagi ühtegi meest. Abielus nii mu ema kui vanaema olid, aga maja ostis ja selle omanik oli naine. Mehed tegid seal remonti ja hoidsid aia korras.
[/quote]

Arvata võiski, et sa pole mitte midagi ise ostnud. Lihtsalt niisama saanud ise selle üle veel jube uhke. Aga see paistab teil põlvkondade geenirike olevat. Mehed hoiavad teioe elamisi üleval. Kui mehi poleks oleks see sara juba ammu olnud kokku kukkunud.
[/quote]

Esiteks ostis selle elamise minu vanaema puhtalt enda kogutud raha eest, tal polnudki veel meest tollal. Küll aga oli vanaemal hea haridus ja nutikas pea, ta oli ettevõtja.

Teiseks: no aga kui see on nende meeste oma vaba soov, milles siis küsimus? Mitte keegi ei ole sundinud vaest mehikest piitsaähvardusel kolima elama kuskile majja! Kui täiskasvanud mees ise tuleb, siis ta tuleb, hakkab seal elama ja toimetama ja valib selle oma koduks. Mu ema vahepeal lahutas oma abielu, nii et päris palju aastaid polnud majas ühtegi meest. Ja ega seal tõtt öelda miskit halvemaks küll ei läinud, sest ka ema oli tubli, teenis normaalselt ja jõudis palgata töömehi, kui vaja. Naabritel oli maja küll mehe oma, aga ega see nende mees seal muruniitmisest rohkemat teha osanud.

[Külaline]

Ehk siis vanaisa oma.

Ma vastasin väitele, et naisel on alati isa nimi. Minul pole. Minu lastel ka mitte.

Hulkuvatel koertel pole ka nime ega kodu.

Sa ei mõista loetud teksti sisu sellepärast, et...?

[Simon says:]

Kes see "simon says" üldse selline on? Varem arvasin, et suht tavaline meesterahvas, aga praeguste postituste valguses tundub mingi poolearuline purjus netitroll. Ise ta ka ei saa aru, millele või kellele üldse vastu vaidleb, midagi tal öelda ei ole... Ainuke, mis selge, on kibestumine naiste peale. No kui sa naistega hakkama ei saa, oma viga. Meie pole selles süüdi, et meil toredad abikaasad on! (Ükskõik kelle nimega siis.)

See on üks laste mäng.
Rebi siit.

[Külaline]

[
P.S. Vältimaks sinu koheseid oletusi ja spekulatsioone annan teada, et maja, milles elan, kuulus enne minu emale, tollele omakorda pärandas selle maja vanaema. Seega ei ole maja omanike seas olnud mitte kunagi ühtegi meest. Abielus nii mu ema kui vanaema olid, aga maja ostis ja selle omanik oli naine. Mehed tegid seal remonti ja hoidsid aia korras.

Arvata võiski, et sa pole mitte midagi ise ostnud. Lihtsalt niisama saanud ise selle üle veel jube uhke. Aga see paistab teil põlvkondade geenirike olevat. Mehed hoiavad teioe elamisi üleval. Kui mehi poleks oleks see sara juba ammu olnud kokku kukkunud.
[/quote]

Esiteks ostis selle elamise minu vanaema puhtalt enda kogutud raha eest, tal polnudki veel meest tollal. Küll aga oli vanaemal hea haridus ja nutikas pea, ta oli ettevõtja.

Teiseks: no aga kui see on nende meeste oma vaba soov, milles siis küsimus? Mitte keegi ei ole sundinud vaest mehikest piitsaähvardusel kolima elama kuskile majja! Kui täiskasvanud mees ise tuleb, siis ta tuleb, hakkab seal elama ja toimetama ja valib selle oma koduks. Mu ema vahepeal lahutas oma abielu, nii et päris palju aastaid polnud majas ühtegi meest. Ja ega seal tõtt öelda miskit halvemaks küll ei läinud, sest ka ema oli tubli, teenis normaalselt ja jõudis palgata töömehi, kui vaja. Naabritel oli maja küll mehe oma, aga ega see nende mees seal muruniitmisest rohkemat teha osanud.
[/quote]

Postitus on kustutatud
[/quote]

Sa oled ikka täitsa sooda, või otsid ise kangesti endale mõnda majaga naisukest?

Ei teinud see mees meie kodus mitte essugi, tuli meie juurde tasuta elamispinda otsima ja sestap ema ta lõpuks välja viskaski, kuna ei jaksanud kaht last (üht beebit ja üht täiskasvanud titte) ülal pidada. Vanaisa oli kuldsete kätega hakkaja mees, elasid vanaemaga õnnelikult koos, kuni surm neid lahutas.

[Simon says:]

Kes see "simon says" üldse selline on? Varem arvasin, et suht tavaline meesterahvas, aga praeguste postituste valguses tundub mingi poolearuline purjus netitroll. Ise ta ka ei saa aru, millele või kellele üldse vastu vaidleb, midagi tal öelda ei ole... Ainuke, mis selge, on kibestumine naiste peale. No kui sa naistega hakkama ei saa, oma viga. Meie pole selles süüdi, et meil toredad abikaasad on! (Ükskõik kelle nimega siis.)

Postitus on kustutatud

Womp womp

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Postitus on kustutatud

Gabriel, sina w?

[Külaline]

Mina soovitaks et ära võta pulmalaenu peo pidamiseks. Tee nii suur pulm, kui palju on võimalik päriselt sel hetkel sellele kulutada.

[Külaline]

Siin on üsna palju nõuandeid pulmapeo pidamiseks. Osa soovitab pidu üldsegi mitte teha, umbes, et jalutage keset tööpäeva perbüroosse sisse ja tehke ära ja pärast tagasi tööle.

Minu arvates väikse jõukohase peo võiks siiski teha. Ilma laenu võtmata, aga see päev võiks siiski olla eriline ja seda võiks jagada oma vanematega, kes teid üles kasvatasid ja kellele laste abiellumine on samuti suur verstapost elus. (Kui suhted vanematega enam-vähem on.) Huvitav on see, et lastele on kombeks teha igal aastal suur pidu, kuhu kutsutakse kokku tihti terve rühm või klass, renditakse mängutuba, tellitakse suur tort ja palgatakse kloun esinema, aga abiellumise osas lausa käiakse peale, et ei-ei, ärge tehke üldse mitte midagi, ainult kahekesi! Ometi on abiellumine ikkagi pisut nagu tähtsam ja haruldasem sündmus, isegi tänapäeval veel leidub inimesi, kes abielluvad vaid kord elus.

Liiga suurt pidu samas minagi ei poolda. Seda põhjusel, et suure peo taga on tohutu korraldamine, mis võib tappa emotsioonid. Lõpuks võib tekkida sihuke seis, kus paar ise enam ei jaksagi nautida oma päeva, vaid korraldada ja silmas pidada on vaja sada pisiasja. Siis seisad seal altari ees ja oled surmani väsinud sest jooksmisest, ülesannete delegeerimisest ja unistamisest, et kõik oleks täpselt nii nagu Ameerika filmides. Pärast olete nii läbi, et magate mitu päeva. On seda vaja?

Seega, mina olen kuldse kesktee usku. Kõike parajas annuses, ilus piduliku hõnguga hubane ja mõnus päev pereliikmete ja lähemate sõpradega, kus liigne korraldamine ei ole tapnud emotsiooni ja suudate võtta vabalt.