Minul on TÄPSELT sama kogemus. Nii sarnane, et mõtlesin, kas oleme tuttavad
Minu puhul oli see sõber, kes kolis teise linna ja vahetas töökohta (töökoht oli kusjuures täiega viisakas!) ja siis hakkas järjest raha küsima. Tean, et pere tal aitas vahepeal arveid maksta, minu käest palus, et tasuksin õhtusöögid kui kokku saime või a la maksaksin ise takso eest jne. Olgu öeldud, et tegin seda hea meelega, sest tõesti arvasin, et inimesel suur muutus lõi jalad alt ära või pidi maksma korteri eest mitu kuud ette... Aga mitu kuud oli möödas ja siis hakkasin küll mõtlema, et mis toimub. Külas tal polnud käinud, aga lõpuks kui läksin, siis see oli ahiküttega kööktuba. Mitte, et sellel midagi viga oleks, aga tema töökohta arvestades jäi täiesti arusaamatuks, kuidas tal üldse raha pole, kui ta niivõrd odavas korteris elab.
Noh ja siis hakkaski peale see finantsvabaduse jutt. Istusin seal tema "köögis", säär enam-vähem puudutas tema "voodit", ja ta muudkui seletas kuidas ta eesmärgid järjest hakkavad täituma (tal oli kaks eesmärki: reis ja auto) ja kui need tehtud, siis järgmisena tuleb korter, mille ta siis müüb ära ja vahetab suurema vastu ja suurema vastu ja hakkab neid välja üürima ja... No päriselt ka, see oli nagu mingi vaimust vaevatu jutt. Kohutavalt imelik oli istuda seal, ta oli nagu ära tehtud. Ma siis nagu vargsi juhtisin tähelepanu, et päris nii ei saa, et teised tasuvad kulud ja siis sina "kogud", säästmine ja kogumine on ikka see, et opereerid iseenda sissetulekute piires. Ja ta ütles selle peale, et "ressursse enda ümber tulebki ära kasutada".
Kahjuks me läksime tollel õhtul väga tülli ja ma pole tänaseks temaga umbes 2 aastat suhelnud (mitte minu initsiatiivil, ta oli südamest solvunud, et ma arvasin, et ma ei peaks heast südamest talle jätkuvalt raha andma, et sõbrana toetada tema finantsvabaduse plaane......) natuke valutan südant siiani, aga no mis seal ikka.