Keeleoskus

[Külaline]

Siin esimesed "polüglotid" panevad endale ise keeletasemeid. Kui keeleeksamit tegema saadaks, oleks pilt ilmselt teine.

Minu puhul ma tean taset, sest olengi selle taseme keelekursusel viimase eksami teinud. Mismoodi muidu taset teaks?

Sama siin, ikka testid on tehtud, kust muidu neid tasemeid teaks.

[Külaline]

Eesti keel on emakeel. Inglise keel on B2, vene keel B1. Reaalselt on inglise keel ilmselt parem, pole lihtsalt testi teinud. Juba gümnaasiumis võõrkeele suunas õppisime 10. klassis C1 õppematerjalide järgi. Vene keelt pole sestpeale kasutanud ja ilmselt ei oska kuigi hästi, kuid kunagi olen selles keeles linnas minigiidituuri teinud. Aru saan rohkem, rääkida midagi asjalikku enam ei oska. Igasuguseid pudinaid olen õppinud A1-A2 tasemel: soome, itaalia, hispaania, prantsuse, saksa. Mingist oskamisest siiski rääkida ei saa. Keeled jäävad mulle kergesti külge, aga puudub viitsimine, aeg ja otsene vajadus neid õppida. Kunagi ehk.

[Külaline]

Mingeid pudinaid ning koolis õpituid ja hiljem unustatud keeli ma ei hakkaks mainimagi. A1-A2 tase on ka mõttetu. See ei ole ju keeleoskus.

[Külaline]

Eesti keel on emakeel. Inglise keeles kuulan, loen, suhtlen ilma igasuguste probleemideta. Ka vene keelt olen õppinud ja kasutanud juba lasteaiast alates, ehk siis tase on tegelikult väga hea, aga viimased 2.5 aastat ei ole ma enam sõnagi selles keeles rääkinud ja üldiselt ei avalikusta, et ma tegelikult seda keelt oskan. Soome keel on c1, prantsuse keel b2, testid tehtud. Itaalia, hispaania keeles suudan mingil määral suhelda, ehk siis päris iga teema sõnavara mul ei ole, aga lihtsamad jutud saab räägitud. Saksa ja rootsi keeles on viisakusväljendid ja poes ning kohvikus saab hakkama.

[Simon says:]

Saksa ja rootsi keeles on viisakusväljendid ja poes ning kohvikus saab hakkama.

Poes ja kohvikus saab igal pool hakkama tänapäeval ilma mingi kohaliku keeleta, koomik!

[Külaline]

Poes ja kohvikus saab igal pool hakkama tänapäeval ilma mingi kohaliku keeleta, koomik!

Ignorant saab igal pool hakkama kohaliku keeleta. Sa said aru küll, millisel tasemel keeleoskust selles kommentaaris silmas peeti.

[Külaline]

Mingeid pudinaid ning koolis õpituid ja hiljem unustatud keeli ma ei hakkaks mainimagi. A1-A2 tase on ka mõttetu. See ei ole ju keeleoskus.

A1 taseme koolitus kestab terve aasta, A2 tase samuti. Kui inimene on aasta-kaks keelt õppinud, siis on seda ikka tunduvalt rohkem kui sellel, kes üldse pole seda keelt õppinud.

[Külaline]

Tegelikult räägivad inimesed ülihalvasti. Võite ju oma tasemetest ja eksamitest jahuda, pane rääkima, on täielik kökk-mökk.

[Külaline]

Tegelikult räägivad inimesed ülihalvasti. Võite ju oma tasemetest ja eksamitest jahuda, pane rääkima, on täielik kökk-mökk.

Kehtib suurema osa puhul ka inimese oma emakeele kohta.

[Külaline]

Tegelikult räägivad inimesed ülihalvasti. Võite ju oma tasemetest ja eksamitest jahuda, pane rääkima, on täielik kökk-mökk.

Kas sul torgib kuskilt midagi või mis sa käid ja prääksud siia vahepeale? Mine õpi ka mõnd keelt, kasvõi algtasemel, siis ei pea kade olema, et teised sinust grammi võrra jälle targemad on.

[Külaline]

Tegelikult räägivad inimesed ülihalvasti. Võite ju oma tasemetest ja eksamitest jahuda, pane rääkima, on täielik kökk-mökk.

Kas sul torgib kuskilt midagi või mis sa käid ja prääksud siia vahepeale? Mine õpi ka mõnd keelt, kasvõi algtasemel, siis ei pea kade olema, et teised sinust grammi võrra jälle targemad on.

Ikka torgib. Igapäevaselt näha-kuulda, kuidas inimesed on valetanud ja vaevu keelega hakkama saavad. Minu töös on inglise keel igapäevane ja iga päev on mingi perse, sest ei saada hakkama.

[Külaline]

Tegelikult räägivad inimesed ülihalvasti. Võite ju oma tasemetest ja eksamitest jahuda, pane rääkima, on täielik kökk-mökk.

Kas sul torgib kuskilt midagi või mis sa käid ja prääksud siia vahepeale? Mine õpi ka mõnd keelt, kasvõi algtasemel, siis ei pea kade olema, et teised sinust grammi võrra jälle targemad on.

Ikka torgib. Igapäevaselt näha-kuulda, kuidas inimesed on valetanud ja vaevu keelega hakkama saavad. Minu töös on inglise keel igapäevane ja iga päev on mingi perse, sest ei saada hakkama.

Kahju küll, aga seda kogemust ei pea foorumis suvalistele kasutajatele üldistama ja peale suruma. Seda enam, et inimesed on oma oskuste kirjeldamisel väga spetsiifilised, a'la et poes/kohvikus saab hakkama või et kunagi sai õpitud sellel tasemel, aga praeguseks enam ei mäleta.

[Kukesupp]

Eesti keel on emakeel, muude keelte tasemete kohta ei oska midagi öelda. Vene keelt õppisin esimesest klassist peale, Lasnamäel elades läheb seda ikka aeg-ajalt vaja, koerte platsil näiteks, saan hakkama lihtsama jutuga.
Saksa keelt õppisin viiendast klassist, kahjuks on see oskus ajaga väga napiks jäänud, viisakusväljendeid ja kohvikus kohvi küsida vast ikka veel oskaks.
Inglise keelt õppisin keskkoolis, kõrvalainena. Turistina saan hakkama, lihtsamate vestlustega ka, kuigi neid pigem väldin, sest piinlik on vigade pärast.
Rootsi keelt õppisin kolm aastat oma lõbuks, seda peaks tegelikult arendama, suhtlemises oleks juba raskusi.

[Katerin]

Keeleteadlased väidavad, et tänapäeval oskavad inimesed pealtnäha justkui küll päris palju keeli, kuid tihtipeale ei osata mitte ühtegi neist keeltest sügavuti. Hästi palju on ütlemisi ja väljendeid, millest ei saada aru, või antakse neile suvaline tõlgendus oma peakuju järgi. Silmatorkavaim näide on kuulus "liiderlikkus". Olukord, kus igaüks võib panna sõnale niisuguse tähenduse, nagu ta ise tahab, viib väga tõsiste kommunikatsiooniprobleemideni. Lõpuks minnakse karvupidi kokku ja kakeldakse, nii et veri väljas - põhjuseks, et inimesed ei saa enam üksteisest lihtsalt aru, igaüks kuuleb vaid seda, mida arvab kuulvat.

Olles tegev ühes mittetulundusühingus, kogen selliseid olukordi pidevalt: inimestel on jälle suur omavaheline tüli raskete tagajärgedega, aga kui hakkad seda nende konflikti lahti harutama, selgub väga tihti, et teine ei saanud arugi, mida esimene ütles, samuti tõlgendati kõike mitte sõnade tegeliku, s.o sõnaraamatus oleva tähenduse järgi, vaid hoopis oma peakujust ja fantaasiast lähtuvalt. Inimesed räägivad seal eesti keelt justkui emakeelena, kuid tegelikult võib öelda, et nad eesti keelt ei oskagi. Niisugust keeleoskamatust olen kohanud nii mittetulundusrahva kui ka isegi kõrgete riigiametnike juures, kus see kõik omandab veelgi traagilisemad tagajärjed.

Minu põhimõte on, et oluline ei ole võimalikult paljude keelte oskamine iseenesest, vaid hoopis see, et inimene suudaks ennast kas või üheski (ükskõik millises) keeles väljendada täiesti vabalt, ning saaks omakorda ka täpselt aru, mida öeldi. Vajadusel saab talle kutsuda kohale tõlgi, kes tõlgib ta öeldut ja edastab teiste juttu tõlgituna omakorda temale. Isegi automaattõlge on viimasel ajal teinud suuri edusamme, tänu millele on võimalik üldjoontes jutust sotti saada. Tõeline mure on aga see, et üha enam kasvab peale inimesi, kelle jutt ja väljendus on nõrgemad isegi automaattõlkest. Oma some profiilil annavad küll uhkelt teada, et oskavad väidetavalt 12 keelt, aga sügavuti oskus see pole ja arusaamine lonkab täiega. Milleks rõhuda kvantiteedile, kui tegelikult oleks oluline rõhuda ikka kvaliteedile ka.

[Külaline]

Keeleteadlased väidavad, et tänapäeval oskavad inimesed pealtnäha justkui küll päris palju keeli, kuid tihtipeale ei osata mitte ühtegi neist keeltest sügavuti. Hästi palju on ütlemisi ja väljendeid, millest ei saada aru, või antakse neile suvaline tõlgendus oma peakuju järgi. Silmatorkavaim näide on kuulus "liiderlikkus". Olukord, kus igaüks võib panna sõnale niisuguse tähenduse, nagu ta ise tahab, viib väga tõsiste kommunikatsiooniprobleemideni. Lõpuks minnakse karvupidi kokku ja kakeldakse, nii et veri väljas - põhjuseks, et inimesed ei saa enam üksteisest lihtsalt aru, igaüks kuuleb vaid seda, mida arvab kuulvat.

Olles tegev ühes mittetulundusühingus, kogen selliseid olukordi pidevalt: inimestel on jälle suur omavaheline tüli raskete tagajärgedega, aga kui hakkad seda nende konflikti lahti harutama, selgub väga tihti, et teine ei saanud arugi, mida esimene ütles, samuti tõlgendati kõike mitte sõnade tegeliku, s.o sõnaraamatus oleva tähenduse järgi, vaid hoopis oma peakujust ja fantaasiast lähtuvalt. Inimesed räägivad seal eesti keelt justkui emakeelena, kuid tegelikult võib öelda, et nad eesti keelt ei oskagi. Niisugust keeleoskamatust olen kohanud nii mittetulundusrahva kui ka isegi kõrgete riigiametnike juures, kus see kõik omandab veelgi traagilisemad tagajärjed.

Minu põhimõte on, et oluline ei ole võimalikult paljude keelte oskamine iseenesest, vaid hoopis see, et inimene suudaks ennast kas või üheski (ükskõik millises) keeles väljendada täiesti vabalt, ning saaks omakorda ka täpselt aru, mida öeldi. Vajadusel saab talle kutsuda kohale tõlgi, kes tõlgib ta öeldut ja edastab teiste juttu tõlgituna omakorda temale. Isegi automaattõlge on viimasel ajal teinud suuri edusamme, tänu millele on võimalik üldjoontes jutust sotti saada. Tõeline mure on aga see, et üha enam kasvab peale inimesi, kelle jutt ja väljendus on nõrgemad isegi automaattõlkest. Oma some profiilil annavad küll uhkelt teada, et oskavad väidetavalt 12 keelt, aga sügavuti oskus see pole ja arusaamine lonkab täiega. Milleks rõhuda kvantiteedile, kui tegelikult oleks oluline rõhuda ikka kvaliteedile ka.

Ehk siis väga vähesed oskavad peale oma emakeele ühtegi teist keelt? Vähe üle ei pinguta või? Filoloogiks õppimine ka enam ei aita, keeleteaduste doktorantki julges avalikult eksida sõnade tähendusega.

[Külaline]

Postitus on kustuttud

Õpid ja arened, latseke. Ükskord jõuad sina ka tõdemuseni, et maailm on laiem kui sinu liivakast ja kus sa veel sellist läbilõiget ühiskonnast kohtad, kui mitte avalikus foorumis.

[Katerin]

Keeleteadlased väidavad, et tänapäeval oskavad inimesed pealtnäha justkui küll päris palju keeli, kuid tihtipeale ei osata mitte ühtegi neist keeltest sügavuti. Hästi palju on ütlemisi ja väljendeid, millest ei saada aru, või antakse neile suvaline tõlgendus oma peakuju järgi. Silmatorkavaim näide on kuulus "liiderlikkus". Olukord, kus igaüks võib panna sõnale niisuguse tähenduse, nagu ta ise tahab, viib väga tõsiste kommunikatsiooniprobleemideni. Lõpuks minnakse karvupidi kokku ja kakeldakse, nii et veri väljas - põhjuseks, et inimesed ei saa enam üksteisest lihtsalt aru, igaüks kuuleb vaid seda, mida arvab kuulvat.

Olles tegev ühes mittetulundusühingus, kogen selliseid olukordi pidevalt: inimestel on jälle suur omavaheline tüli raskete tagajärgedega, aga kui hakkad seda nende konflikti lahti harutama, selgub väga tihti, et teine ei saanud arugi, mida esimene ütles, samuti tõlgendati kõike mitte sõnade tegeliku, s.o sõnaraamatus oleva tähenduse järgi, vaid hoopis oma peakujust ja fantaasiast lähtuvalt. Inimesed räägivad seal eesti keelt justkui emakeelena, kuid tegelikult võib öelda, et nad eesti keelt ei oskagi. Niisugust keeleoskamatust olen kohanud nii mittetulundusrahva kui ka isegi kõrgete riigiametnike juures, kus see kõik omandab veelgi traagilisemad tagajärjed.

Minu põhimõte on, et oluline ei ole võimalikult paljude keelte oskamine iseenesest, vaid hoopis see, et inimene suudaks ennast kas või üheski (ükskõik millises) keeles väljendada täiesti vabalt, ning saaks omakorda ka täpselt aru, mida öeldi. Vajadusel saab talle kutsuda kohale tõlgi, kes tõlgib ta öeldut ja edastab teiste juttu tõlgituna omakorda temale. Isegi automaattõlge on viimasel ajal teinud suuri edusamme, tänu millele on võimalik üldjoontes jutust sotti saada. Tõeline mure on aga see, et üha enam kasvab peale inimesi, kelle jutt ja väljendus on nõrgemad isegi automaattõlkest. Oma some profiilil annavad küll uhkelt teada, et oskavad väidetavalt 12 keelt, aga sügavuti oskus see pole ja arusaamine lonkab täiega. Milleks rõhuda kvantiteedile, kui tegelikult oleks oluline rõhuda ikka kvaliteedile ka.

Ehk siis väga vähesed oskavad peale oma emakeele ühtegi teist keelt? Vähe üle ei pinguta või? Filoloogiks õppimine ka enam ei aita, keeleteaduste doktorantki julges avalikult eksida sõnade tähendusega.

Tahtsin tegelikult öelda, et väga vähesed oskavad ka emakeelt piisavalt heal tasemel, et kõigest aru saada. Ideaalis - vähemalt nii me ette kujutame - läheb keeleteadust õppima inimene, kelle suur erihuvi on sõnad, tekstid, põnevad väljendid jms. Me eeldame, et see huvi on seotud ülisuure lugemusega ja ilmselt ei jää ka ta ise tekstide kirjutamisega jänni. No umbes samamoodi, nagu IT-inseneri hobi on lapsest saadik olnud arvutid või psühholoog on juba lapsena armastanud lahendada teiste suhteprobleeme. Ehk et, me eeldame, et mingit ala minnakse õppima eeskätt loomupärasest praktilisest huvist asja vastu.

Kuid me ei ela ideaalses maailmas. Paraku on täiesti võimalik, et tänapäeval oma hariduse saanud keeleteaduse doktorant on enamiku kirjandust lugenud hoopis inglise keeles ja tema lugemus üleüldse ei pruugi olla suur. Sama ka näiteks psühholoogiga, kes läks ülikooli selleks, et seal oli huvitav õppida. Mõlemad teevad lihtsalt oma nn teadustööd, mis on pigem akadeemiline, teoreetiline ja mitte eriti inimeste aitamisele orienteeritud. Tulemuseks on konfliktid nendega, kes teoreetikute tehtud tööst kasu peaksid saama, kuid ei pruugi seda saada. Näiteks tegevkeeletoimetajad on teadlaste töö osas vahel üpris kriitilised, öeldes, et nende poolt tehtud reeglid on kohati elukauged ja põhjendamata.

[Külaline]

Käsi tõstetakse enda ette, labakäsi üles. See on stopp.


[/quote]

Loomulikult. Niimoodi ütlevad autojihtidele stopp! ka kõik liiklust reguleerivad politseinikud ja teetöölised. Imelik, et vehkija-naine seda liigutust mitte kunagi mitte kusagil näinud ei olnud.

[Külaline]

Kus saaks viipekeelt õppida, kas sellist võimalust on? Tallinnas, ma mõtlen.

[Külaline]

Kus saaks viipekeelt õppida, kas sellist võimalust on? Tallinnas, ma mõtlen.

https://kultuur.ee/kursus/eesti-viipekeel-algajatele/