Armukadedus

[Külaline]

Muidugi on inimesed ja suhted erinevad, rääkisingi enda suhtest ainult. Egaalitar oli see, kes väitis, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka armukadedus - tõingi näite, et saab ka teisiti.

Ma rääkisin juba oma elufilosoofiast (kommentaar kell 9:52). Lühidalt: "tee mis vaja ja tulgu mis tuleb". Mitte miski siin elus ei ole garanteeritud. Kui sa homme hommikul tööle lähed, siis mitte keegi ei garanteeri sulle, et jõuad elusalt ja tervena koju tagasi. Sina võid jalakäija, ratturi või autojuhina järgida kõiki liikluseeskirju, aga mõni purjus autojuht lendab 120-ga punase alt läbi ja ongi jama käes. Kas sa tunned ärevust, hirmu või misiganes muud emotsiooni, kuna selline asi võib sinuga juhtuda? Mina ei tunne - ma teen seda, mis ma tegema pean ja loodan, et kõik läheb hästi. Enamusel on see nii, eks ole, loodetavasti ka sinul.

Sama ka suhetega - olen palju uurinud ja lugenud suhete kohta ja enda arust mõistan päris hästi, kuidas need toimivad. Annan endast maksimumi ja "tulgu mis tuleb". Naljakas on see, et kui inimesel ei ole liiklusärevust, lennuärevust, tulekahjuhirmu, vanglasse sattumise hirmu, jalaluu murdmise hirmu jms, siis on see igati loomulik. Aga kui pole armukadedust, siis oled kohe eluvõõras

Sa ju räägid aiaaugust!

Olen Egaalitariga (ta on vist mees?) täiesti nõus - kui armastad, siis on ka kuigipalju armukadedust. Olen seda ise oma nahal kogenud, ja vist kirjutasin ka sellest eespool. Olin oma abikaasa peale armukade (puudutas armukadedust teiste naiste vastu). Kui ühel päeval sain teada, et mu armukadedusel on alust, siis oli armastus läinud. Ja mingil hetkel avastasin, et ma ei olnud ka armukade enam tema suhtes - mul oli lihtsalt nii ükskõik kas ja kellega ta on - sest ma ei armastanud teda enam.

Hilisemas elus tuli minu ellu väga tore mees. Tema armastas(armastab) mind jäägitult. Aga minul millegipärast armastust ei tekkinud. Tema suhtes tunnen sama - mul on ükskõik, kui ta oleks mõne teise naisega.

Sina räägid enda puhul olukorrast, kus mees ei ole sulle andnud mingit põhjust olla armukade. Aga usu mind, kui annaks, siis oleks su jutt teine.

Tahad öelda, et kui tuled ootamatult koju ja leiad oma mehe teise naisega teie abieluvoodist, siis sul ei liigu ükski närv ja sul oleks sellest täiesti ükskõik? Ma ei tea miks, aga ma ei usu seda.

Ja võrrelda sellist situatsiooni lennu- või liiklusärevusega või tulekahjuhirmuga? Jah, ma ei tunne neid hirme igapäevaselt. Ja ma ei tunne ka koguaeg ängistavat armukadedust. Aga, kui mulle minu armastatud mees annaks põhjust, siis tunneksin küll.

Ja eluvõõras oli sinu jutu see osa, kus kiitsid, et kui kodus on kõik korras, siis mees mujale ei vaata. See on kohe nii rumal jutt, et raske kommenteeridagi.

[Külaline]

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Üdini eluvõõras kommentaar.
Ma olin noorena ühe mehe armuke. Tema naine kirjeldas nende kodust elu täpselt nii nagu see kommentaar on. Ma tean, sest liikusin nendega ka muidu samas seltskonnas.

> Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.

Ja kuidas veel läheb, sa ei kujuta ettegi..

Kuidas see lugu lõppes? Kas naine sai lõpuks teada? Kas nad läksid lahku?

Ausalt öeldes on mul paha mõelda sellele loole. Noor ja loll olin.
Mees (ja ka tema naine) olid minust tükk maad vanemad.
Lugu läks edasi nii, et mina jätsin selle mehe maha. (Ja justnimelt mina jätsin. Mees tahtis väga jätkata ja lubas igasuguseid asju kokku). Aga meil lõppes siis ära.
Paari aasta pärast kuulsin, et see mees ja naine läksid lahku. Ja veel paar aastat hiljem sain teada, et mees elab koos ühe minu tolleagse sõbrannaga, keda mina talle tutvustasin.
Kuidas neil see ajakava täpselt oli ja kas mees minu sõbrannat ka armukesena pidas, seda ma ei tea.
Aga mul oli sellest naisest nii kahju, et pikalt pidasin plaani minna vabandama. Isegi sel ajal kui ma ta mehe armuke olin, oli mul tast kahju ja pärast mehega suhte lõpetamist veel rohkem. Mina ju teadsin, milline ta mees päriselt on, aga tema elas mehega kõrvuti ja ei teadnud.
Aga jah, naisel oli sama naiivne suhtumine ja pimesi usaldus oma mehe vastu nagu siin ühel kirjutajal. Loodan siiralt, et elu hoiab siinset kirjutajat paremini kui teda.

[Külaline]

Muidugi on inimesed ja suhted erinevad, rääkisingi enda suhtest ainult. Egaalitar oli see, kes väitis, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka armukadedus - tõingi näite, et saab ka teisiti.

Ma rääkisin juba oma elufilosoofiast (kommentaar kell 9:52). Lühidalt: "tee mis vaja ja tulgu mis tuleb". Mitte miski siin elus ei ole garanteeritud. Kui sa homme hommikul tööle lähed, siis mitte keegi ei garanteeri sulle, et jõuad elusalt ja tervena koju tagasi. Sina võid jalakäija, ratturi või autojuhina järgida kõiki liikluseeskirju, aga mõni purjus autojuht lendab 120-ga punase alt läbi ja ongi jama käes. Kas sa tunned ärevust, hirmu või misiganes muud emotsiooni, kuna selline asi võib sinuga juhtuda? Mina ei tunne - ma teen seda, mis ma tegema pean ja loodan, et kõik läheb hästi. Enamusel on see nii, eks ole, loodetavasti ka sinul.

Sama ka suhetega - olen palju uurinud ja lugenud suhete kohta ja enda arust mõistan päris hästi, kuidas need toimivad. Annan endast maksimumi ja "tulgu mis tuleb". Naljakas on see, et kui inimesel ei ole liiklusärevust, lennuärevust, tulekahjuhirmu, vanglasse sattumise hirmu, jalaluu murdmise hirmu jms, siis on see igati loomulik. Aga kui pole armukadedust, siis oled kohe eluvõõras

Sa ju räägid aiaaugust!

Olen Egaalitariga (ta on vist mees?) täiesti nõus - kui armastad, siis on ka kuigipalju armukadedust. Olen seda ise oma nahal kogenud, ja vist kirjutasin ka sellest eespool. Olin oma abikaasa peale armukade (puudutas armukadedust teiste naiste vastu). Kui ühel päeval sain teada, et mu armukadedusel on alust, siis oli armastus läinud. Ja mingil hetkel avastasin, et ma ei olnud ka armukade enam tema suhtes - mul oli lihtsalt nii ükskõik kas ja kellega ta on - sest ma ei armastanud teda enam.

Hilisemas elus tuli minu ellu väga tore mees. Tema armastas(armastab) mind jäägitult. Aga minul millegipärast armastust ei tekkinud. Tema suhtes tunnen sama - mul on ükskõik, kui ta oleks mõne teise naisega.

Sina räägid enda puhul olukorrast, kus mees ei ole sulle andnud mingit põhjust olla armukade. Aga usu mind, kui annaks, siis oleks su jutt teine.

Tahad öelda, et kui tuled ootamatult koju ja leiad oma mehe teise naisega teie abieluvoodist, siis sul ei liigu ükski närv ja sul oleks sellest täiesti ükskõik? Ma ei tea miks, aga ma ei usu seda.

Ja võrrelda sellist situatsiooni lennu- või liiklusärevusega või tulekahjuhirmuga? Jah, ma ei tunne neid hirme igapäevaselt. Ja ma ei tunne ka koguaeg ängistavat armukadedust. Aga, kui mulle minu armastatud mees annaks põhjust, siis tunneksin küll.

Ja eluvõõras oli sinu jutu see osa, kus kiitsid, et kui kodus on kõik korras, siis mees mujale ei vaata. See on kohe nii rumal jutt, et raske kommenteeridagi.

Mul on ka sihuke tunne, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust

Kui ma tuleks koju ja näeks, et kodu põleb, siis ma tunneks küll hirmu, ahastust, muret pereliikmete ja koduloomade pärast. Kui oleks lennukis ja järsku antaks teada, et meil on tehnilised probleemid ja valmistume hädamaandumiseks, siis oleksin hirmunud ja paanikas.
Kui tuleks koju ja leiaks oma mehe teise naisega, siis oleksin vihane, pettunud, armukade.
Selles asi ongi - kui midagi juhtub, siis muidugi ma tunnen kõiki neid tundeid. Aga tavaolukorras ma ei tunne tulekahjuhirmu, lennuärevust või armukadedust. Täiesti jabur on öelda, et on armastus, siis peab olema ka armukadedus. Sama jabur nagu öelda, et kui sul elu kallis, siis peab olema tulekahjuhirmu, lennuärevus ja kõiki teisi toredaid hirme ja foobiaid.

Kusjuures sa räägid ise endale vastu.
"Olen Egaalitariga (ta on vist mees?) täiesti nõus - kui armastad, siis on ka kuigipalju armukadedust".
"Ja ma ei tunne ka koguaeg ängistavat armukadedust. Aga, kui mulle minu armastatud mees annaks põhjust, siis tunneksin küll."
Kumb siis, kas tunned armukadedust vaid siis kui mees annab põhjust või ka ilma põhjuseta?

[Külaline]

Milline see armukadedus üldiselt on siis, ilma milleta ei ole armastust ega kirge??! Selgitad äkki, tood mõne näite?

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Üks asi on kahtlaste naudingute otsimine, aga mees võib hoopiski teisesse naisesse ära armuda ja see naine omakorda tema tunnetele vastata. Mis sa siis teed? Loodad selle ka seksitrikkide ja mittenäägutamisega alla suruda?

[Külaline]

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Üks asi on kahtlaste naudingute otsimine, aga mees võib hoopiski teisesse naisesse ära armuda ja see naine omakorda tema tunnetele vastata. Mis sa siis teed? Loodad selle ka seksitrikkide ja mittenäägutamisega alla suruda?

Kui selline asi peaks juhtuma, siis oleksin kurb, pettunud, õnnetu, võib-olla ka vihane. Aga teha poleks siis tõesti enam midagi. Armukadetseda poleks ka mõtet, siis oleks see armukadedus lootusetult hiljaks jäänud.

Kas see võib reaalselt juhtuda? Jah, muidugi võib.
Kas mul on võimalik seda ära hoida? Muidugi mitte.
Kas minu armukadedus aitaks seda takistada? Nope.
Kui suur on tõenäosus, et see päriselt juhtub? No võib-olla 1% kui sedagi.

Reaalsus on see, et kui mees ei ole just silmapaistvalt pikk, ilus ja rikas, siis tal ei teki niisama naiste järjekorda ukse taha. Et selline (tavamõistes) Harju keskmine 40+ vanuses mees leiaks endale uue elu armastuse, peab ta seda aktiivselt otsima. Ning otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi.

Jah, ikka on olemas väike tõenäosus, et ta põrkab täiesti juhuslikult oma uue armastusega kokku ja see naine näeb keskpärase välimuse taga kõiki neid suurepäraseid omadusi, mis minu mehel tegelikult on.
Ma teadvustan, et selline asi on võimalik, aga see ei tekita minus mingit emotsiooni. Samamoodi ma teadvustan hommikul tööle minnes, et mul on võimalik päeva jooksul auto alla jääda, aga see ei ole piisavalt tõenäoline, et minus mingit emotsiooni tekitada.

[Külaline]

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Üks asi on kahtlaste naudingute otsimine, aga mees võib hoopiski teisesse naisesse ära armuda ja see naine omakorda tema tunnetele vastata. Mis sa siis teed? Loodad selle ka seksitrikkide ja mittenäägutamisega alla suruda?

Kui selline asi peaks juhtuma, siis oleksin kurb, pettunud, õnnetu, võib-olla ka vihane. Aga teha poleks siis tõesti enam midagi. Armukadetseda poleks ka mõtet, siis oleks see armukadedus lootusetult hiljaks jäänud.

Kas see võib reaalselt juhtuda? Jah, muidugi võib.
Kas mul on võimalik seda ära hoida? Muidugi mitte.
Kas minu armukadedus aitaks seda takistada? Nope.
Kui suur on tõenäosus, et see päriselt juhtub? No võib-olla 1% kui sedagi.

Reaalsus on see, et kui mees ei ole just silmapaistvalt pikk, ilus ja rikas, siis tal ei teki niisama naiste järjekorda ukse taha. Et selline (tavamõistes) Harju keskmine 40+ vanuses mees leiaks endale uue elu armastuse, peab ta seda aktiivselt otsima. Ning otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi.

Jah, ikka on olemas väike tõenäosus, et ta põrkab täiesti juhuslikult oma uue armastusega kokku ja see naine näeb keskpärase välimuse taga kõiki neid suurepäraseid omadusi, mis minu mehel tegelikult on.
Ma teadvustan, et selline asi on võimalik, aga see ei tekita minus mingit emotsiooni. Samamoodi ma teadvustan hommikul tööle minnes, et mul on võimalik päeva jooksul auto alla jääda, aga see ei ole piisavalt tõenäoline, et minus mingit emotsiooni tekitada.

...otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi - uskumatu naiivsus!

Tutvumis- ja pornoportaalid on paksult suhtes mehi täis. Vaevalt, et neil kõikidel tulehargid kodus on. Reeglina ei taha neist keegi oma naisest ilma jääda.

[Külaline]

Kui selline asi peaks juhtuma, siis oleksin kurb, pettunud, õnnetu, võib-olla ka vihane. Aga teha poleks siis tõesti enam midagi. Armukadetseda poleks ka mõtet, siis oleks see armukadedus lootusetult hiljaks jäänud.

Kas see võib reaalselt juhtuda? Jah, muidugi võib.
Kas mul on võimalik seda ära hoida? Muidugi mitte.
Kas minu armukadedus aitaks seda takistada? Nope.
Kui suur on tõenäosus, et see päriselt juhtub? No võib-olla 1% kui sedagi.

Reaalsus on see, et kui mees ei ole just silmapaistvalt pikk, ilus ja rikas, siis tal ei teki niisama naiste järjekorda ukse taha. Et selline (tavamõistes) Harju keskmine 40+ vanuses mees leiaks endale uue elu armastuse, peab ta seda aktiivselt otsima. Ning otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi.

Jah, ikka on olemas väike tõenäosus, et ta põrkab täiesti juhuslikult oma uue armastusega kokku ja see naine näeb keskpärase välimuse taga kõiki neid suurepäraseid omadusi, mis minu mehel tegelikult on.
Ma teadvustan, et selline asi on võimalik, aga see ei tekita minus mingit emotsiooni. Samamoodi ma teadvustan hommikul tööle minnes, et mul on võimalik päeva jooksul auto alla jääda, aga see ei ole piisavalt tõenäoline, et minus mingit emotsiooni tekitada.

Jään seisukohale, et mõõdukas armukadedus on inimesele loomulik tunne, kui ta kedagi armastab. See, et sina seda ei tunne, ei tähenda, et need, kes tunnevad, et nende tunne on vale. See, et armukadedus ei aita inimest kuidagi, kui kaaslane leiab kellegi teise, on hoopis teine teema.

Sa küll filosofeerid usinalt, aga olen siiski veendunud, et kui tabad oma mehe teie abieluvoodis võõra naisega, siis tunned sa raudselt lisaks vihale ka armukadedust.

[Külaline]

Muidugi on inimesed ja suhted erinevad, rääkisingi enda suhtest ainult. Egaalitar oli see, kes väitis, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka armukadedus - tõingi näite, et saab ka teisiti.

Ma rääkisin juba oma elufilosoofiast (kommentaar kell 9:52). Lühidalt: "tee mis vaja ja tulgu mis tuleb". Mitte miski siin elus ei ole garanteeritud. Kui sa homme hommikul tööle lähed, siis mitte keegi ei garanteeri sulle, et jõuad elusalt ja tervena koju tagasi. Sina võid jalakäija, ratturi või autojuhina järgida kõiki liikluseeskirju, aga mõni purjus autojuht lendab 120-ga punase alt läbi ja ongi jama käes. Kas sa tunned ärevust, hirmu või misiganes muud emotsiooni, kuna selline asi võib sinuga juhtuda? Mina ei tunne - ma teen seda, mis ma tegema pean ja loodan, et kõik läheb hästi. Enamusel on see nii, eks ole, loodetavasti ka sinul.

Sama ka suhetega - olen palju uurinud ja lugenud suhete kohta ja enda arust mõistan päris hästi, kuidas need toimivad. Annan endast maksimumi ja "tulgu mis tuleb". Naljakas on see, et kui inimesel ei ole liiklusärevust, lennuärevust, tulekahjuhirmu, vanglasse sattumise hirmu, jalaluu murdmise hirmu jms, siis on see igati loomulik. Aga kui pole armukadedust, siis oled kohe eluvõõras

Keegi polegi sellest öelnud, et peab katkematult praadima end armukadeduse käes. Nii nagu sina siin koguaeg jahvatad mingist tulekahju ja telliskivi pähe kukkumise hirmust. Ega siis mõõdukas armukadedus tähenda seda, et kogu su muu elu seisab ja mõtled ainult sellele tundele. On täiesti normaalne, kui inimesel tekib teatud olukordades oma armastatu suhtes armukadedus. See on inimlik ja loomulik tunne, kui see ülearu suur ei ole ja elu segama ei hakka.

Ja see "tulgu, mis tuleb" on sootuks teine teema. Keegi polegi väitnud, et armukadetsemine aitab mingeid olukordi vältida.

[Külaline]

Üks asi on kahtlaste naudingute otsimine, aga mees võib hoopiski teisesse naisesse ära armuda ja see naine omakorda tema tunnetele vastata. Mis sa siis teed? Loodad selle ka seksitrikkide ja mittenäägutamisega alla suruda?

Kui selline asi peaks juhtuma, siis oleksin kurb, pettunud, õnnetu, võib-olla ka vihane. Aga teha poleks siis tõesti enam midagi. Armukadetseda poleks ka mõtet, siis oleks see armukadedus lootusetult hiljaks jäänud.

Issver-sussver! Kuidas sa ometi aru ei saa, et see ongi armukadedus? Või, mille krdi pärast sa siis oled kurb, pettunud, õnnetu ja vihane? Kui sinus ei tekitab mehe vasakule panemine selliseid emotsioone, siis sa oledki ju armukade, ehkki sõnastad seda teistmoodi.

Kui sind absoluutselt ei häiriks, et mees vahepeal teisi naisi kargab, ja sul ükski närv ka selle peale ei liigu, siis võid tõesti öelda, et sa pole armukade. Aga sa ju ei ole ükskõikne?

[Külaline]

...otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi - uskumatu naiivsus!

Tutvumis- ja pornoportaalid on paksult suhtes mehi täis. Vaevalt, et neil kõikidel tulehargid kodus on. Reeglina ei taha neist keegi oma naisest ilma jääda.

Hea naise kõr valt ei otsi keegi midagi uut. Seega jääb neil meestel nohh 90% ulatuses kodus midagi puudu. Mees võib võimelada aga kui naise nägemus perekonnast on vildakas siis pole sinna midagi teha. See pole päris perekond. Ja selle perekonna kõrvalt tarbitaksegi kõike mida turult saada. Ja turul valikut on. Enamus kui vahele jäävad hingavad kergendatult. Saabki I-le täpi peale ja nn "pereemast" lahti.

[Külaline]

...otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi - uskumatu naiivsus!

Tutvumis- ja pornoportaalid on paksult suhtes mehi täis. Vaevalt, et neil kõikidel tulehargid kodus on. Reeglina ei taha neist keegi oma naisest ilma jääda.

Hea naise kõr valt ei otsi keegi midagi uut. Seega jääb neil meestel nohh 90% ulatuses kodus midagi puudu. Mees võib võimelada aga kui naise nägemus perekonnast on vildakas siis pole sinna midagi teha. See pole päris perekond. Ja selle perekonna kõrvalt tarbitaksegi kõike mida turult saada. Ja turul valikut on. Enamus kui vahele jäävad hingavad kergendatult. Saabki I-le täpi peale ja nn "pereemast" lahti.

Petmises on süüdi petja. Asi pole heas või pahas naises vaid ainult petjas ning tema väärtushinnangutes. Rõve mees oled. Raudselt peksad ka. Vaimselt vägivaldne oled nagunii, seda näeme me igapäevaselt siin.

[Külaline]

See ei ole petmine kui kodust ei saa seda mida peaks saama. Lähedust, usaldust, mõistmist, intiimsust. Petja on hoopis see kes mängib perekonda aga ei kavatsegi endast midagi anda. Seega petja on alati süüdi ei vasta tõele. Ta hoolib oma perekonnast ja ei taha seda lõhkuda. Seega võtab puuduva osa mujalt. Nohh lapsed suured võib ka tegelikult paluda mutistunud mamslil uke väljaspoolt kinni panna.

[Kurjusele]

[/quote]

Petmises on süüdi petja. Asi pole heas või pahas naises vaid ainult petjas ning tema väärtushinnangutes. Rõve mees oled. Raudselt peksad ka. Vaimselt vägivaldne oled nagunii, seda näeme me igapäevaselt siin.
[/quote]

Vot täpselt sinutaoliste kõrvalt pannaksegi niikaua vasakule kui lapsed väiksed on. Aga võibolla ka mitte, sest sellist jälki ja nartsissliku vaimset vägivaldurit ei talutaks kaua. Sina oled just sedasorti "naine" kes röögib, et kõik on vaimsed vägivaldurid ja varsti hakkavad ka peksma. Õnneks viimane mees kes su elust kadus jääbki sinujaoks viimaseks. Enam ei õnnestu sul kedagi ära petta. Kuri inimene on lihtsakt kuri ja see ei muutu kunagi.

[Külaline]

Nii mõnus on vahel mõne slaavi neiuga kohtuda. Suudluse ajal lükkad käe seeliku alla ja esimene orgasm saabub

[Külaline]

...otsima ta hakkab siis kui kodus pole kõik korras, kui tema soovide ja vajadustega ei arvestata, tema sõna ei maksa midagi - uskumatu naiivsus!

Tutvumis- ja pornoportaalid on paksult suhtes mehi täis. Vaevalt, et neil kõikidel tulehargid kodus on. Reeglina ei taha neist keegi oma naisest ilma jääda.

Hea naise kõr valt ei otsi keegi midagi uut. Seega jääb neil meestel nohh 90% ulatuses kodus midagi puudu. Mees võib võimelada aga kui naise nägemus perekonnast on vildakas siis pole sinna midagi teha. See pole päris perekond. Ja selle perekonna kõrvalt tarbitaksegi kõike mida turult saada. Ja turul valikut on. Enamus kui vahele jäävad hingavad kergendatult. Saabki I-le täpi peale ja nn "pereemast" lahti.

Huvitav küll, miks sellest nn "pereemast" siis enamasti ikka lahti saada ei taheta?

[Külaline]

Petmises on süüdi petja. Asi pole heas või pahas naises vaid ainult petjas ning tema väärtushinnangutes. Rõve mees oled. Raudselt peksad ka. Vaimselt vägivaldne oled nagunii, seda näeme me igapäevaselt siin.
[/quote]

Vot täpselt sinutaoliste kõrvalt pannaksegi niikaua vasakule kui lapsed väiksed on. Aga võibolla ka mitte, sest sellist jälki ja nartsissliku vaimset vägivaldurit ei talutaks kaua. Sina oled just sedasorti "naine" kes röögib, et kõik on vaimsed vägivaldurid ja varsti hakkavad ka peksma. Õnneks viimane mees kes su elust kadus jääbki sinujaoks viimaseks. Enam ei õnnestu sul kedagi ära petta. Kuri inimene on lihtsakt kuri ja see ei muutu kunagi.
[/quote]

Pole veel ükski mees mind maha jätnud, ikka ise pean selle töö vajadusel ära tegema. Olen õnnelikus suhtes õnnelik inimene, mida ei saa sinusuguse jäletise kohta öelda, eks.

[Külaline]

See ei ole petmine kui kodust ei saa seda mida peaks saama. Lähedust, usaldust, mõistmist, intiimsust. Petja on hoopis see kes mängib perekonda aga ei kavatsegi endast midagi anda. Seega petja on alati süüdi ei vasta tõele. Ta hoolib oma perekonnast ja ei taha seda lõhkuda. Seega võtab puuduva osa mujalt. Nohh lapsed suured võib ka tegelikult paluda mutistunud mamslil uke väljaspoolt kinni panna.

Sinusugune paneb selle naise kinnisvara ukse kiiresti kinni ja läheb oma üürikasse tagasi.

[Külaline]

Hea naise kõr valt ei otsi keegi midagi uut. Seega jääb neil meestel nohh 90% ulatuses kodus midagi puudu. Mees võib võimelada aga kui naise nägemus perekonnast on vildakas siis pole sinna midagi teha. See pole päris perekond. Ja selle perekonna kõrvalt tarbitaksegi kõike mida turult saada. Ja turul valikut on. Enamus kui vahele jäävad hingavad kergendatult. Saabki I-le täpi peale ja nn "pereemast" lahti.

Huvitav küll, miks sellest nn "pereemast" siis enamasti ikka lahti saada ei taheta?

Miks sa arvad, et ei taheta? Esiqalgu võibolla ehmatav. Mugavustsoonist välja hüpata. Kui järgi mõeldakse siis pole ju vahet. Niikuinii mingit normaalset pereelu polnud. Ja siis tuleb vabanemise tunne ja arusaamine, et oled ühe mutikese kõrval lihtsalt kümned aastad ära raisanud. Ja siis hallad kõike tagasi tegema millest vahepeal ilma oled olnud. Paari kuu pärast ei tule mutt enam meeldegi

[jäletis]

Petmises on süüdi petja. Asi pole heas või pahas naises vaid ainult petjas ning tema väärtushinnangutes. Rõve mees oled. Raudselt peksad ka. Vaimselt vägivaldne oled nagunii, seda näeme me igapäevaselt siin.

Vot täpselt sinutaoliste kõrvalt pannaksegi niikaua vasakule kui lapsed väiksed on. Aga võibolla ka mitte, sest sellist jälki ja nartsissliku vaimset vägivaldurit ei talutaks kaua. Sina oled just sedasorti "naine" kes röögib, et kõik on vaimsed vägivaldurid ja varsti hakkavad ka peksma. Õnneks viimane mees kes su elust kadus jääbki sinujaoks viimaseks. Enam ei õnnestu sul kedagi ära petta. Kuri inimene on lihtsakt kuri ja see ei muutu kunagi.
[/quote]

Pole veel ükski mees mind maha jätnud, ikka ise pean selle töö vajadusel ära tegema. Olen õnnelikus suhtes õnnelik inimene, mida ei saa sinusuguse jäletise kohta öelda, eks.
[/quote]

Suuvärk on sul sama jälk kui su iseloom ja välimus. Ära valeta. Sul pole mingit suhet. Kunagi oli. Perekooliga. Isegi lapsed ei talu sind ja häbenevad.

[Külaline]

Petmises on süüdi petja. Asi pole heas või pahas naises vaid ainult petjas ning tema väärtushinnangutes. Rõve mees oled. Raudselt peksad ka. Vaimselt vägivaldne oled nagunii, seda näeme me igapäevaselt siin.

Vot täpselt sinutaoliste kõrvalt pannaksegi niikaua vasakule kui lapsed väiksed on. Aga võibolla ka mitte, sest sellist jälki ja nartsissliku vaimset vägivaldurit ei talutaks kaua. Sina oled just sedasorti "naine" kes röögib, et kõik on vaimsed vägivaldurid ja varsti hakkavad ka peksma. Õnneks viimane mees kes su elust kadus jääbki sinujaoks viimaseks. Enam ei õnnestu sul kedagi ära petta. Kuri inimene on lihtsakt kuri ja see ei muutu kunagi.

Pole veel ükski mees mind maha jätnud, ikka ise pean selle töö vajadusel ära tegema. Olen õnnelikus suhtes õnnelik inimene, mida ei saa sinusuguse jäletise kohta öelda, eks.
[/quote]

Suuvärk on sul sama jälk kui su iseloom ja välimus. Ära valeta. Sul pole mingit suhet. Kunagi oli. Perekooliga. Isegi lapsed ei talu sind ja häbenevad.
[/quote]



Välimus on ikka väga hea. Tsillisime lapsega päeval 4h ringi, mees tudub, hommikul kell 5 lennukile, Nizza ja Monaco ootavad.