Kuidas armastusest aru saadakse?

[Külaline]

Aga kui küsimus on, et kuidas aru saada, kas ise armastad kedagi või ei, siis ütleskin, et kui küsimus tekib, siis ilmselt ikka väga ei armasta.

Ma praegu mõtlen rohkem, et kas mina teist armastan. Et kuidas ma tean või aru saan, et ma armastan teda. Võibolla see ei olegi armastus.
Kuidas ma ütlen, et ma armastan sind, kui ma ei teagi mis on armastus.

Ära siis veel ütle?
Mul endal pole suhe alguses või kestel kunagi nii olnud, et olen tunnete osas kahevahel. Olen kas olnud armunud või pole - ja sellisel juhul pole seda tunnet ka hiljem tekkinud. Aga küllap inimestel võib erinevalt olla.

Tunnete osas ma kahevahel ei ole. Tunded on olemas, aga ma ei tea mis tunded need on. Kas olen armunud või armastan. Et kuidas tean, et kas nüüd ongi armastus käes?
Ma ise arvan, et armastan, aga kuidas ma selle ära tunnen?

[Külaline]

Tunnete osas ma kahevahel ei ole. Tunded on olemas, aga ma ei tea mis tunded need on. Kas olen armunud või armastan. Et kuidas tean, et kas nüüd ongi armastus käes?

Aga kirjuta need tunded lahti. "Tunded" on ju väga ebamäärane mõiste. Igasugu asju võib tunda - lihtsat meeldivust, sõbralikkust, kirge, kaastunnet, süütunnet, soovi temaga iga kell koos olla, soovi end muuta just temale meeldivaks, soovi, et tema sind ihaldaks ja rahulolu, kui ta seda pidevalt väljendab.
Mida sa täpselt siis tunned selle kaaslase suhtes?
Kas ta täidab kõik sinu ootused ja tahad ka ise täita kõiki tema ootusi? Kui kerge see sinu jaoks on?
Kas liblikad kõhus lendavad, kui teda ootad või näed?
Kas jätaksid kõik muu kõrvale, et temaga mõni tund koos veeta?
Kui õudne oleks, kui teda su elus enam homsest poleks? Elaksid rahulikult üle või nutaks silmad peast?
Aruta need küsimused enda jaoks lahti.

[Külaline]

Tunnete osas ma kahevahel ei ole. Tunded on olemas, aga ma ei tea mis tunded need on. Kas olen armunud või armastan. Et kuidas tean, et kas nüüd ongi armastus käes?
Ma ise arvan, et armastan, aga kuidas ma selle ära tunnen?

Kas oleksid selle inimesega koos ja toetaksid teda läbi paksu ja vedela? Kas oleksid nõus ohverdama oma aega ja jõudu, et vajadusel teist aidata? Aga pikema perioodi jooksul? Kui teine näiteks haigestuks ja sul temalt midagi väga "saada" ei oleks, kas ta oleks sulle jätkuvalt kallis? Kui vastus neile küsimustele on jaa, võib rääkida armastusest. Minu meelest. Muu on armumine, mis suhte alguses ongi normaalne.

[Egalitaar]

Armumine ja armastus...Armumist ma kardan. See on ebatäpne nagu kinniseotud silmadega Cupido. Küsimusele ma ei oskagi vastata.

[iiR]

Armumine ja armastus pole ju nii erinevad mõisted? Mu meelest armumine on lihtsalt... veel toores armastus. Mõnikord küpseb armastuseks, mõnikord kukub enne puu otsast alla. Miks on vaja seda kellegi jaoks nii täpselt vahet tegevalt sõnastada? Kui tahad armumise objektile midagi öelda, siis ütlegi, et kas tead, ma olen sinusse kõrvuni armunud! Ei pea ju enne armastust kinnitama, kui tunne veel nii kauakestnud pole, et jõudnuks armastuseks kasvada.

[TME]

Armumine ja armastus on tegelikkuses lihtlabased keemilised reaktsioonid meie ajus. Meile arusaadavatel ja kohati mittearusaadavatel põhjustel hakkab meil aju tootma narkotsisarnast ainet, mis tekitab liblikad kõhtu ja paneb lendama ning muid lollusi tegema. Loodus on sellise keemialabori meile sisse ehitanud selleks, et me leiaksime kaaslased ning saaksime eeldatavalt järglasi.

Kuna järglaste kasvatamiseks peaksime aga koos elama, on armumise aine tootmine lühiajaline ning see asendub teist sorti, sellise veidi rahulikuma narkotsiga mis meid igapäevaselt koos hoiab. Selline rahuololu ja vastastikuse stabiilse tõmbe aine. Ka selle eest on loodus vaeva näinud. Ja selleks et see kooselu ei laguneks ja lapsed tuleksid ja need ka suureks kasvatataks, hoolitseb see rahulikum aine selle eest , et igasugu ettejuhtuvad vastassoo esindajad ei tekita enam seda esimese sordi keemiat ehk armumist ehk siis kooselu oleks püsiv.

Osad isendid aga janunevad selle esimese sordi kraami järgi ning seetõttu hüppavad ühest suhtest teise kogu aeg.

Osadel aga ei teki seda teist sorti ainet ja siis ei püsi ka liit koos.

Kes täpsemalt tahab võib guugeldada "chemistry of love"

Ehk tegelikult ongi korrektne öelda aru saamise asemel et " ei tekkinud keemiat" või et "tekkis keemia"

[Külaline]

Sellest saan isegi aru, et loodus on armumise ja armastuse tarvis teinud keemialabori, et saada järglasi.
Järglasi saadakse kellegi teisega koos.
Aga selleks peab loodus siis tegema nii, et ka kellegil teisel tekib samal ajal ka armumine mis oleks vastastikune.

Aga sellest ma siis ei saa aru, et mille tarvis tekitab loodus armumise mis pole vastastikune. Liblikate asemel piinleb ja stressab ikka täiega.

[iiR]

Sellest saan isegi aru, et loodus on armumise ja armastuse tarvis teinud keemialabori, et saada järglasi.
Järglasi saadakse kellegi teisega koos.
Aga selleks peab loodus siis tegema nii, et ka kellegil teisel tekib samal ajal ka armumine mis oleks vastastikune.

Aga sellest ma siis ei saa aru, et mille tarvis tekitab loodus armumise mis pole vastastikune. Liblikate asemel piinleb ja stressab ikka täiega.

Nu ju siis ikka indiviidhaaval hormoonide verrepaiskamine on piisavalt edukas, sest ega inimkonda ju väljasuremine parasjagu ähvarda... Kuidas see looduslikult korraldatud korraga nö sundarmumine siis ikka välja peaks nägema - et see, kes esimesena armub, paiskab õhku mingi aine, mis paneb ka teise osapoole möödapääsmatult armuma ja siis nad omavahel muudkui paljunevad rõõmsalt? Ma usun, et loodus on väga mõistlikult korraldanud, et suhte loomiseks peavad mõlemad osapooled teineteist välja valima - muidu oleksime kõik on põhikooliaegse esimese silmarõõmuga lapsi tegema hakanud ja see poleks inimkonna arengule ja jätkusuutlikkusele küll positiivne olnud, kahtlustan.

[Külaline]

Miks on vaja seda kellegi jaoks nii täpselt vahet tegevalt sõnastada?

Ega muidu polegi vahet. On tunded nagu on.
Aga ma tahan teada mis olukorras ma omadega olen.

[TME]

Sellest saan isegi aru, et loodus on armumise ja armastuse tarvis teinud keemialabori, et saada järglasi.
Järglasi saadakse kellegi teisega koos.
Aga selleks peab loodus siis tegema nii, et ka kellegil teisel tekib samal ajal ka armumine mis oleks vastastikune.

Aga sellest ma siis ei saa aru, et mille tarvis tekitab loodus armumise mis pole vastastikune. Liblikate asemel piinleb ja stressab ikka täiega.

Nu ju siis ikka indiviidhaaval hormoonide verrepaiskamine on piisavalt edukas, sest ega inimkonda ju väljasuremine parasjagu ähvarda... Kuidas see looduslikult korraldatud korraga nö sundarmumine siis ikka välja peaks nägema - et see, kes esimesena armub, paiskab õhku mingi aine, mis paneb ka teise osapoole möödapääsmatult armuma ja siis nad omavahel muudkui paljunevad rõõmsalt? Ma usun, et loodus on väga mõistlikult korraldanud, et suhte loomiseks peavad mõlemad osapooled teineteist välja valima - muidu oleksime kõik on põhikooliaegse esimese silmarõõmuga lapsi tegema hakanud ja see poleks inimkonna arengule ja jätkusuutlikkusele küll positiivne olnud, kahtlustan.

Tegelikult on meil labori toodangus ka need õhku paiskuvad ained olemas. Feromoonid. Kuna neid me ei registreeri lõhnana, siis me neid ka otseselt ei märka. Kaudselt aga panevad need meil keemia käima. Ehk loodus on ka selle peale mõelnud. Samas on feromoonide mõju suht lühiajaline ning tõenäoliselt on loodus need meile andnud pigem iha kui armumise tekitamiseks.