Koduloomad

vana hea klassika
suvitaja
Teerajaja
Postitusi: 11
Liitunud: 29 Juun 2024 04:44
Kontakt:

Koduloomad

Postitus Postitas suvitaja »

Loomadest vist polegi siin veel teemat... Pole muidugi ka kõiki teemasid jõudnud läbi sirvida.

Perekoolist siia tulnuna...olin seal kirjutanud oma kassist, kelle sain kunagi ühelt perekoolikalt. Ta oli siis neljakuune. Tavatriibik. Toodi Tlnast Tartusse. Esimesed neli aastat elas ta meiega Tartu kesklinna korteris, ülejäänud aastad maal. Lahkus pilvepiirile poolteist kuud tagasi 17,2 aastasena.
Usun, et elas ilusa ja pika elu. Oli väga koduhoidja loom (eksemane) ja suri samuti kodus õues terrassil. Loomulikku vanadussurma. Mu enda käte vahel. See oli emotsionaalselt väga valus hetk :( Pole päris üle saanud siiani, aga küllap aeg teeb oma töö. Uut kassi võtta pole plaanis. Ta oli super iseloomuga teekaaslane ja teist temasugust ei ole. Ega tule. Las jäädagi nii, võtan seda kui uut alanud eluetappi, mis annab rohkem vabadust liikumiseks. Muidu ikka ju arvestad ka oma karvase pereliikmega.

See oli sissejuhatus. Nüüd ilmusid majja justkui asendustegelased..

Meil on maja all täiskelder, kolme ruumiga. Selline soojapoolsem, aga talvel siiski paar kraadi sooja vaid. +5 kuskil. Ja see sobib ka nahkhiirtele hästi... Nemad on siin talvitunud juba aastaid. Sisse pääsevad korstnalõõri kaudu, ventilatsiooniava. Alt on see avatud, pole teadlikult sinna mingit võre ette pannud. Hiired peavad ka ju kuskil talve üle elama. Aga ainult lendhiired. Nemad pole sarisigijad. Neil on aastas ainult üks pojake. Aga elavad nad 30-aastaseks. Suht hämmastav!

Nüüd ma siis paar nädalat tagasi avatasingi ühest ruumist kaks kõrvuti hiirt laes rippumas. Kui eile käisin neid vaatamas, olid vist vahepeal tülli läinud... üks hiir oli kolinud tagumisse ruumi ja rippus seal. Uksed on paokil. Hakkan trepist üles tulema ja märkan maas mingit sodi (trepp on hele betoon ja hakkas hästi silma). Vaatan siis üles....ja oi, veel üks hiireke! Nii et lausa kolmekordne õnn! :D
Nad ju õnnetoojad loomad ;)

Mõni küll seostab neid viirustekandjatega, aga mu omad pole Hiinas käinud :p ja pole neil mingeid viiruseid. Vastupidi- on väga puhtad loomad. Pesevad end pidevalt, pea alaspidi rippudes.

Nüüd siis tekitavad nemad elevust. Kuigi ei tohi neid häirida. Teadmine, et nad on olemas.

Millised loomad teil kodus on ja mõni tore lugu ehk nendega seoses? Või hoopis murelik lugu... Igasuguseid lugusid oleks huvitav lugeda. Tänan :)
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mul on imetore koer, westie. Väga hea iseloom, üliarmas. Aga tema tervis on väga kehv. Kõigepealt ilmnes allergia väga tõsisel kujul. Olen selle ravile tuhandeid kulutanud ja ikka on tema tervis halb. Ravimeid kulub kuus mitmesaja euro eest, aga ikka ta kogu aeg sügab ennast, jalgadel on paksendid, kuhu karv enam ei kasva, krooniline kõrvapõletik allergiast. Tunneb ennast väga halvasti kogu aeg, ravi leevendab, aga päriselt ei aita. Viiesena tuli välja, et igemed on paksenenud, see pidi olema allergiaravimi kõrvaltoime. Viisin operatsioonile, kus selgus, et hambad on täiesti valesti arenenud ja umbes kümme tõmmati välja. Siis hakkas lonkama, tuli välja, et on ka puusaluu düsplaasia. Kõik on tema juures valesti, mis veel olla annab. Ta on juba ka poolkurt nendest kroonilistest kõrvapõletikest, mida olen aina ravinud ja ravinud. Kui näen seda kasvatajat taas kutsikaid reklaamimas, kes mulle selle koera müüs, tõmbub süda krampi. Üks asi on see raha, mis ravile on läinud, aga mul on lihtsalt valus vaadata oma koera, kes peaks olema rõõmus ja mänguhimuline, aga kes ei taha enam vastugi tulla, kes kogu aeg sügab ennast, magab palju.
iiR
Teerajaja
Postitusi: 609
Liitunud: 02 Juun 2024 09:06
Kontakt:

Postitus Postitas iiR »

See on küll kurb, mulle ka muidu westied hullult meeldivad olekult ja välimuselt. Pole väiksed nähvitsad, vaid rahulikud ja toredad, no lihtsalt armsad kompaktsed "kastikesed". Kas kasvataja on kursis teie koera probleemidega ja kas teiste pesakondade omanikega olete ka ühenduses, et ongi teil ühekordne halb juhus või teistel ka jamasid?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tellisin just siilidele talvekorteri, kus talvituda ja järgmine suvi pojad tuua. Kus ma elan, neid väga palju ei ole (ja pole veel liiga külm, alles otsivad pesakohti), aga aias ikka tuiavad, kulub neile öömaja ära. Kuigi müügil on igasuguseid siilionne, osad neist ei sobi (liiga väikesed, liiga avatud, et rotid ja kassid ligi saavad jne. Oravapesa kavatsen ka panna :) Naabrimees on ka samasugune, temal on linnupesad.
Koer on aiasiilide pärast suht endast väljas, nagu "Misasi SEEE on1??", ta noor alles ja siili nägi esimest korda :) aga ta väike ja siilil oli tast suht suva.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

iiR kirjutas: 17 Nov 2024 10:42 See on küll kurb, mulle ka muidu westied hullult meeldivad olekult ja välimuselt. Pole väiksed nähvitsad, vaid rahulikud ja toredad, no lihtsalt armsad kompaktsed "kastikesed". Kas kasvataja on kursis teie koera probleemidega ja kas teiste pesakondade omanikega olete ka ühenduses, et ongi teil ühekordne halb juhus või teistel ka jamasid?
Kasvataja on kursis, aga ei tunnista. Ja temalt on teisedki probleemseid koeri saanud. Loomaarst ütles mulle, et westied ongi väga haige tõug, aga noh, nii palju probleeme korraga muidugi suuremal osal pole. Aga allergiaravi saavad väga paljud, mis on kallis.
suvitaja
Teerajaja
Postitusi: 11
Liitunud: 29 Juun 2024 04:44
Kontakt:

Postitus Postitas suvitaja »

:)

Mul oli just vastupidi, seoses oravatega. Kuldnokkade majal oli liialt avar "uks". Millest pääsesid sisse nii orav kui ka kägu...
Käo kere pikkus on 32-34 cm, kuldnokal vaid 22 cm. Lasin paigaldada orava- ja käokindla ukse. Pisema avausega. Ei näinud siis enam käopoja pikka nokka sellest välja välkumas..
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Ei näinud siis enam käopoja pikka nokka sellest välja välkumas..
Suri ära sinna siisse või? See on ju ikka natuke julmavõitu.

Minul oli ka kuldnokamajaga sarnane juhus, et oli kuldnokapaar, kelle pesasse munes kägu muna. Need toitsid seda poega ja siis tuli veel kolmas ka abiks, sest selle "poja" isu oli nii suur. Vaatasin, et see suur poeg kõõlus muudkui pesa uksel, suu laiali. Vaatasin, et ta on nii suur, et ei mahu ju väljagi, aga siis sõber ütles, et no kui mahtus ema sinna sisse munema, küll see poeg siis ka välja mahub. Ja ükspäev oligi läinud. Libaperekond oli üllatunud ja tiirlesid seal segaduses veel mitu päeva ringi.
suvitaja
Teerajaja
Postitusi: 11
Liitunud: 29 Juun 2024 04:44
Kontakt:

Postitus Postitas suvitaja »

Westie koera omanik, hea, et sa nendest muredest kirjutasid. Teavad ka teised tähelepanelikud olla.
suvitaja
Teerajaja
Postitusi: 11
Liitunud: 29 Juun 2024 04:44
Kontakt:

Postitus Postitas suvitaja »

Külaline kirjutas: 17 Nov 2024 11:28
Ei näinud siis enam käopoja pikka nokka sellest välja välkumas..
Suri ära sinna siisse või? See on ju ikka natuke julmavõitu.
Nii hull see asi siiski polnud, heh! Seda ikka järgneva satsi puhul. Seda käopoega nägin veel hiljem ka muruplatisl keksimas ja kuidas emalind kuldnokk teda kohusetundlikult toitis... Siis mul saigi mõõt täis! Aga kuldnoka oma pojad? Nähtud ju küll loodussaadetest, kuidas need "üle parda heidetakse" :S

Edaspidi välkusid kuldnokapuurist välja laiad kollased nokad.
Eesmärk sai täidetud.
Ants
Postitusi: 992
Liitunud: 09 Aug 2024 18:39
Kontakt:

Postitus Postitas Ants »

Milline üks siili onn välja näeb? Kiire guugeldamine midagi mõistlikku ei andnud.
Mul maakodus juba paarkümmend aastat mõni siiliperekond ja ajapikku on läinud aina ülekaalulisemaks.

Ühele konkreetsele kuldnoka puurile pidin panema kaks pulka augu alla, ilmselt kõõrdsilmne kuldnokk ja mitu korda põrutas august mööda vastu puuri ja konutas päeva maja seina ääres. Viimastel aastatel juba lihtsam.

Oravad on mu välikuuri avastanud, aga kasutavad seda pigem tammetõrude ja pähklite hoidlana, vist pole pesa vaja. Üksõhtu vaikselt kuuri ees lehtlas tööd tehes vaatan, et mismoodi üks noor küülik puu otsa on sattunud ja miks ta minu poole kiirustab. Rasvunud orav krt ja vast siis oma sahvrit plaan külastada.

Lisaks on mingi väärastunud mõistusega rähn: talle meeldib toksida vana nõuka aegset tänavavalguste lambi alumiiniumist katet. Õnneks on too post pisut kaugemal ja hooajaline nähtus, muidu oleks morse vast juba selge.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Ants kirjutas: 17 Nov 2024 11:46 Milline üks siili onn välja näeb?
Selline on ideaalne: parajalt suur, jalgadel (et niiskus maast ei läheks puuri), piisavalt väikese tunneliga. Mul pole materjali, sellise saaks muidu ka teismeline pioiss tehtud.
Meil nt üks aastal harakad lammutasid siili pesa laiali ja tapsid mitu poega, lastel oli päris trauma ja endalgi kahju. Siil õnneks kõiukidest poegadest ilma ei jäänud, aga tassis ellujäänud pojad sama päeva õhtuks mujale. Lisaks kassid, rotid, linnarebased jne.
Pilt
suvitaja
Teerajaja
Postitusi: 11
Liitunud: 29 Juun 2024 04:44
Kontakt:

Postitus Postitas suvitaja »

Jätkan ise :)

Meie maja tuulekasti toksis rähn augu. Peale õunapuu mahavõtmist, mis tormiga murdus. Varem sekeldas ta selle tüvel. "Kättemaksuks" ilmselt..
Kuigi kõrval on ka teisi puid. Nii sai seda aga tõlgendatud. Seni rahumeelselt koos elanuna.

Tekkinud auk asetseb täpselt selle akna kohal, kus mul on arvuti ja tööd teen kodukontori päevadel. Seega kui pilgu aknast välja heidan ja üles suunan, vaatab mulle sealt vastu üks nägu :) Harvemal juhul sabasuled. Teeb meele rõõmsaks küll, kuigi see augu tegemine oli inetu tegu tema poolt. Vähemalt kena sümmeetriline.
Ants
Postitusi: 992
Liitunud: 09 Aug 2024 18:39
Kontakt:

Postitus Postitas Ants »

suvitaja kirjutas: 17 Nov 2024 17:51 Jätkan ise :)

Meie maja tuulekasti toksis rähn augu. ...
Selle augu tõttu on lootust saada igasugu mesilaste/herilaste pidevad külastused soojal ajal. Mulle tegid üks aasta ukse kõrvale postkasti pesa.
suvitaja
Teerajaja
Postitusi: 11
Liitunud: 29 Juun 2024 04:44
Kontakt:

Postitus Postitas suvitaja »

Ants kirjutas: 17 Nov 2024 17:59
suvitaja kirjutas: 17 Nov 2024 17:51 Jätkan ise :)

Meie maja tuulekasti toksis rähn augu. ...
Selle augu tõttu on lootust saada igasugu mesilaste/herilaste pidevad külastused soojal ajal. Mulle tegid üks aasta ukse kõrvale postkasti pesa.
Jaa, sellest olen teadlik ja need pisikesed hallid herilaste pesapallid olid ka ilma selle uue avatud käiguga pööningul olemas. Nad vist poevad igast pisemat praost sisse... Kuna endal pööningule eriti asja polnud, siis ei häirinud. Pigem õunapuude otsas olevad kerad, mille olemasolust ei teadnud ja siis sutsaka kirja said... oimule või juuksepiirile, kuhu tiivuline takerdus. Nädal aega hiinlane :S
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Pajudel on kassid ja koerad lemmikloomadeks. Millised nad on...?

Kassid on ikka nii erineva iseloomuga. Mu lahkunud kass oli uskumatult terase mõistusega tegelane. Tal oli küll neli esimest aastat liivakast, aga hilisemas "päris" elus pole kunagi tuppa oma häda teinud. Tõesti, mitte kordagi. Samas kui mu emal on kass (pooleldi angoora), kes põgusa äreoleku ajal juba mustab liivakausi ümbrust... Õnneks ainult junne, mitte uriini. Need poetab ikka sinna, kuhu vaja. Muidu oleks jama :S
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 17 Nov 2024 20:31 Pajudel on kassid ja koerad lemmikloomadeks. Millised nad on...?

Kassid on ikka nii erineva iseloomuga. Mu lahkunud kass oli uskumatult terase mõistusega tegelane. Tal oli küll neli esimest aastat liivakast, aga hilisemas "päris" elus pole kunagi tuppa oma häda teinud. Tõesti, mitte kordagi. Samas kui mu emal on kass (pooleldi angoora), kes põgusa äreoleku ajal juba mustab liivakausi ümbrust... Õnneks ainult junne, mitte uriini. Need poetab ikka sinna, kuhu vaja. Muidu oleks jama :S
Mul on kaks, kaksikutest vennad, maa triibikut. Parajalt hullud. Kui nad õue ei saa, laamendavad kodu laiali 🙄.
Tegelikult on nad mega memmekad. Iga hetke veedaks süles ja sügamisel(ainult mina kõlban). Üks neist sööb nagu keskmine koer aga on sellest hoolimata nälginud välimusega. Teine vend on "puffis" karvaga ja sööb ülimalt vähe.
Ma siis hommikul lasen neid õue(esimene korrus rõduga). Maja taga on metsatukk. Ja seal nad siis ronivad mööda puid.
Aga need kaksikud on ka täiesti erinevad. Ühele meeldib üks ja teisele teine. Aga kõvad memmekad omamoodi on mõlemad.
iiR
Teerajaja
Postitusi: 609
Liitunud: 02 Juun 2024 09:06
Kontakt:

Postitus Postitas iiR »

Meie praegusel kassil ma kahtlustan kerget vaimset mahajäämust, ma kirjutasin "kerget", kuna ta jõllitab mind just üle köögilaua kraanikausis istudes väga intensiivse pilguga ja ma pole päris veendunud, kas ta loeb mu mõtteid või ei. Vahel nagu loeks. Vahel jälle saab suvalisest varahommikusest köhatusest valesignaali, et nüüd ma hakkan sind toitma, mis siis, et kell on viis hommikul, ja seekord sa saad keedetud kana ja pasteeti JA konservi ja mitte ainsatki krõbinat! Ja siis kerib oma lootused lakke ja käib ja näugub u 30 sekundiste vahedega, nii et iga kord tekib tunne, et jess, saab edasi magada, nüüd ta sai aru, et keegi ei ärka, ja jäi vait - aga ei.... Mjäu...
Igatahes seda mahajäämust ma muidugi ei kahtlusta tal hommikuse söögierutuse pärast, vaid kuna ta on kassi kohta üpris kohmakas ja teeb küsitava väärtusega otsuseid, mis ei näi tõukuvat reaalsuse adekvaatsest hindamisest. Ta näiteks võib hüpata küdeva pliidi peale ja siis imestada, miks inimesed kisavad ja tema suunas jooksevad ja ta sealt ära tõstavad. Ja siis ta pärast imestab veel rohkem, et miks käpaalused on hellad ja tulitavad. Ta on ära põletanud oma sabaotsa (õnneks karvad, mitte nahani) ja ühe poole vurrud ja kulmud. Ta hüppab sageli asjadest mööda (mida aeg-ajalt natuke võimendavad ka liigse pasteedi- ja konserviarmastuse tagajärjed, aga üldiselt me tal ülekaaluliseks muutuda ikkagi ei lase ja ta kobasus pole kaaluga põhjendatav). Ta ajab asju maha. Ta on hüpanud vetsupotti. Ta on kukkunud konna jälitades tiiki. Ta on kukkunud maha, kui heidab magama näiteks diivani käetoel rippuva teki servale või toetudes aknalaual vastu kardina sisekülge.

Võibolla ta pole nõrgamõistuslik, võibolla talle lihtsalt tõesti-tõesti ei meeldi füüsikaseadused.

Aga ta on seejuures ka väga hea kass. Esiteks on ta suutnud 15 aastat sellisena elus püsida. Teiseks on ta hästi sõbralik ja leebe, v-a hiirtega, keda ta mehiselt kütib. Ta hoiab kodu lähedale. Ta on kõik meie lapsed ja koerad ja muud kodakondsed alati hästi muretult ja külalislahkelt perre vastu ja omaks võtnud. No ja hiiglama nunnu mõmmik on ta ka.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

elame korteris ja on selline keskmise suurusega koer. Elu on ikka väga koerapõhine praegu - 2-3 tundi õues, igasugu plaanide tegemisel koeraga arvestamine jne. Meeldib ja sobib, koer annab tohutult elule juurde. Aga samas tuleb arvestada spontaansuse puudumisega (ei mingit "tahan lähen homme reisile").
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 18 Nov 2024 11:33 elame korteris ja on selline keskmise suurusega koer. Elu on ikka väga koerapõhine praegu - 2-3 tundi õues, igasugu plaanide tegemisel koeraga arvestamine jne. Meeldib ja sobib, koer annab tohutult elule juurde. Aga samas tuleb arvestada spontaansuse puudumisega (ei mingit "tahan lähen homme reisile").
Noh paljuks meist nüüd ikka nii reisivad, et täna tekib mõte ja ostan homseks lennupileti.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Olen ise elanud terve elu lemmikloomadega koos ja hoolitsenud nende eest igapäevaselt üsna noorest east peale kuni tänaseni. Ja olen eriti viimasel ajal tabanud end palju mõtisklemast selle üle, et kõik loomad on eeskätt ikkagi isiksused. Neil on täiesti oma iseloom, omad eelistused, oma arusaam asjadest. Ja see läheb ikka omajagu vastuollu hetkemoes tambitava mantraga, et looma puhul sõltuvat kõik 100% ainult ja ainult mingist müstilisest "kasvatusest".

Näiteks on meie juures (see oli aastaid tagasi) ühel ajal elanud kaks koera - mõlemad sama tõugu, mõlemad isased, mõlemad kutsikast peale kasvanud samas peres samade põhimõtete ja oskustega inimeste poolt kasvatatuna. Ja ometi olid nad totaalselt erineva iseloomu ja suhtumisega. Ühe koera puhul võis aiavärav päev otsa lahti seista, aga mitte iialgi ei läinud ta väravast välja omapäi hulkuma. Seevastu teine koer oli lausa põgenemishull, läks kas üle või läbi või alt ja puges kasvõi nahast välja, et ajama panna. Kaevasime tema pärast aia alla metallist traatvõrgu - kuid ta rebis ja kiskus sellegi puruks ja plagas ikka minema. Mäletan, selle koera tõttu valitses meil palju aastaid kodus lausa sõjaseisukord: pidev valve, oma koduaias koera rihma otsas jalutamine, lakkamatu valmisolek plehkupaneku korral silmapilkselt terve pere jõud mobiliseerida ja otsima tõtata jne.

Seetõttu suhtun mõistvalt sellesse, kui mu kodukandi FB-s jagatakse koera või kassi otsimise kuulutusi. Ei hakka kunagi enam kellegagi riidlema ega parastama stiilis, et kuidas keegi nii lohakas loomaomanik oli. Pigem toetan ja aitan võimalusel nõu ja jõuga. Elusolend on elusolend, mitte arvutiprogramm. Täpselt samamoodi, nagu ühe pere lapsed on täiesti oma nägu, nii on ka lemmikloomad oma nägu ja tegu. Kasvatusega saab vaid natuke suunata, saab üht-teist pehmendada, kuid mitte täielikult ära hoida.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot], Tolmukübe ja 4 külalist