Vanade eestlaste üleloomulikud uskumused

[Külaline]

Kas on kusagil kokku kogutud ka vanade eestlaste üleloomulikke uskumusi ja sellega seotud praktikaid? Või anti neid teadmisi edasi pereringis põlvest-põlve, või suguvõsade kaudu? On kellelgi selliste asjadega kokkupuuteid? Olid vast eestlastelgi omad ennustjad, nõiad, ravitsejad ja ilmselt ka mõned kahtlased olendid, mida kummardati või üritati ära kasutada. Milliseid teie teate ja kust need teadmised pärinevad?

Minu kogemused piirduvad ürtidega ravitsemisega ja nõidadega. Meie peres antie need teadmised edasi põlvest-põlve. Mõlemad vanemad on pärit maalt ja üsna sarnaste vaadetega peredest, kus elati loodusega ühes rütmis. Koguti ravimtaimi, ja tehti igasugu keeduseid ja leotisi, et "hiljem hea võtta". Oma lapsepõlvest sain kaasa oskuse lihtsamaid vaevusi ravida ürditeede ja muude looduslike vahenditega. Harva, kui meie peres ravimeid võeti ja ega me ei olnud lapsena haiged ka. Vanemad käisid vahel ka nõidadelt abi otsimas. Mina ise pole seda teinud, sest ei usu neisse. Eriti halvasti suhtun "nõidadesse", kes suurte summade eest mingeid "väestatud" ravimeid müüvad. Minu arust on see puhas sharlatanlus.

Tavalistest looduslikest ravimitest rääkides, siis neisse usun väga ja täiskasvanuna kasutan kõike neid oskusi edasi ja nii peavalu kui kui külmetuse korral valin ikka esmalt oma korjatud ürtidest ravimitee. Usun siiralt, et mida vähem oma keha tablettidega harjutada, seda kauem hoiab see võimet ennast ise ravida. Pean siinkohal silmas siis kergemaid vaevusi, mitte räiget migreeni, raskeid haigusi ja vähki. Nende puhul otsiks vast ikka abi nn tavameditsiinilt. Kahju on aga sellest, et need teadmised hakkavad rahva hulgas tasapisi kaduma ja asenduma ravimite ületarbimisega. Minu meelest võiks mõlemad olla paralleelselt kasutuses. Kurb on ka see, et üha enam tembeldatakse rahvameditsiini propageerijaid hulludeks või fooliummütsiksesteks. Mina leian, et mingid teadmised selles vallas võiks rahval ikka olla, eriti, mis puudutab lihtsamaid vaevusi.

[Külaline]

Kurb on ka see, et üha enam tembeldatakse rahvameditsiini propageerijaid hulludeks või fooliummütsiksesteks. Mina leian, et mingid teadmised selles vallas võiks rahval ikka olla, eriti, mis puudutab lihtsamaid vaevusi.

Pole tegelikult kohanud sellist suhtumist õnneks. Pigem on eestlastel eurooplaste seas ikka kerge "metsarahva" kuulsus, korjavad imelikke seeni ja ravimtaimi. "Savvusanna sõsarad" kinnistasid seda pilti mitme tuttava eurooplase silmis, naised alasti metsa vahel Ise kasutan ka gaasivaluks apteegitilli, mao rahustamiseks kummeliteed, raseduse lõpus vaarikaleheteed jnejne. Mul pole see (esi)vanematelt pärist, ise olen lapsest saadik taimehuviline ja uurinud.

[Külaline]

Kas on kusagil kokku kogutud ka vanade eestlaste üleloomulikke uskumusi ja sellega seotud praktikaid? Või anti neid teadmisi edasi pereringis põlvest-põlve, või suguvõsade kaudu? On kellelgi selliste asjadega kokkupuuteid? Olid vast eestlastelgi omad ennustjad, nõiad, ravitsejad ja ilmselt ka mõned kahtlased olendid, mida kummardati või üritati ära kasutada. Milliseid teie teate ja kust need teadmised pärinevad?

Minu kogemused piirduvad ürtidega ravitsemisega ja nõidadega. Meie peres antie need teadmised edasi põlvest-põlve. Mõlemad vanemad on pärit maalt ja üsna sarnaste vaadetega peredest, kus elati loodusega ühes rütmis. Koguti ravimtaimi, ja tehti igasugu keeduseid ja leotisi, et "hiljem hea võtta". Oma lapsepõlvest sain kaasa oskuse lihtsamaid vaevusi ravida ürditeede ja muude looduslike vahenditega. Harva, kui meie peres ravimeid võeti ja ega me ei olnud lapsena haiged ka. Vanemad käisid vahel ka nõidadelt abi otsimas. Mina ise pole seda teinud, sest ei usu neisse. Eriti halvasti suhtun "nõidadesse", kes suurte summade eest mingeid "väestatud" ravimeid müüvad. Minu arust on see puhas sharlatanlus.

Tavalistest looduslikest ravimitest rääkides, siis neisse usun väga ja täiskasvanuna kasutan kõike neid oskusi edasi ja nii peavalu kui kui külmetuse korral valin ikka esmalt oma korjatud ürtidest ravimitee. Usun siiralt, et mida vähem oma keha tablettidega harjutada, seda kauem hoiab see võimet ennast ise ravida. Pean siinkohal silmas siis kergemaid vaevusi, mitte räiget migreeni, raskeid haigusi ja vähki. Nende puhul otsiks vast ikka abi nn tavameditsiinilt. Kahju on aga sellest, et need teadmised hakkavad rahva hulgas tasapisi kaduma ja asenduma ravimite ületarbimisega. Minu meelest võiks mõlemad olla paralleelselt kasutuses. Kurb on ka see, et üha enam tembeldatakse rahvameditsiini propageerijaid hulludeks või fooliummütsiksesteks. Mina leian, et mingid teadmised selles vallas võiks rahval ikka olla, eriti, mis puudutab lihtsamaid vaevusi.

Kas sinu jaoks on ka vahet kust ja mis ajal teatud taimed korjatud on? Kuhu ma sihin on see, et kas teie suguvõsas põlvest-põlve edasi antu kätkeb endas ka seda nn. maagilist elelmenti - kus mõne taime ravivõime on suurem, kui seda korjata näiteks teatud kuufaasi ajal või kindlast kohast. Või on kohad, kust kindlasti korjata ei tohi jmt.

[Külaline]

Kriimu peale teelehte mudima õpetas küll vanaema, a sel pole üleloomulikuga just palju ühist. Tegelikult vast väga suurel % eestlastest mingidki teadmised ravimtaimedest (kurgu raviks salveiteed, kasvõi kummeliteed osatakse ikka keeta). Isegi loomi ravitseti, kõhulahtisusega vasikale linaseemnejooki jms.
Mingeid kuufaase ravimtaimede korjamise ajal mina ei järgi, va see, et taim peab olema kuiv, terve ja õitsemise alguses (või juurikatel oma aeg, ma olen ise sügisel maarjasõnajalajuurest liigesesalvi keetnud nt).

[Kirilee]

Natuke teemasse ka.
Minu vana-vanaema suri kui olin teismeline, aga jõudis mulle siiski rääkida mõningaid uskumusi. Ma küll ei mõtle nende peale igapäevaselt, aga vastavas olukorras alateadlikult jälgin neid.

Nt. puude väest: pihlakas on väga suure väega puu, sinu juures kasvama hakates toob endaga kaasa õnne. Aga ainult siis kui ta ise sinu juurde tuleb. Teda vägisi ümber istutades võib ta vihastada, et tema tahet kasvukoht valida eiratakse ja toob kaasa õnnetuse.

Nt. surnuaias ei tohi käia liiga sageli, surnud vajavad rahu. Hingedepäeval pandi koduaknale küünal ja leib kõrvalisega, et näidata teed ja kostitada kodu külastavaid hingi. Mingil juhul ei tohtinud hingedepäeval süüdata küünalt surnuaias: see ajab hinged segadusse ja annab neile mõista, et nende jaoks kodus enam kohta pole, isegi sel ainsal päeval aastas, mil nad saavad külastada elavate maailma, näidatakse neile teed ainult kalmistule.

Selliseid asju on palju, meelde tulevad vastavas olukorras.

[Külaline]

Natuke teemasse ka.
Minu vana-vanaema suri kui olin teismeline, aga jõudis mulle siiski rääkida mõningaid uskumusi. Ma küll ei mõtle nende peale igapäevaselt, aga vastavas olukorras alateadlikult jälgin neid.

Nt. puude väest: pihlakas on väga suure väega puu, sinu juures kasvama hakates toob endaga kaasa õnne. Aga ainult siis kui ta ise sinu juurde tuleb. Teda vägisi ümber istutades võib ta vihastada, et tema tahet kasvukoht valida eiratakse ja toob kaasa õnnetuse.

Nt. surnuaias ei tohi käia liiga sageli, surnud vajavad rahu. Hingedepäeval pandi koduaknale küünal ja leib kõrvalisega, et näidata teed ja kostitada kodu külastavaid hingi. Mingil juhul ei tohtinud hingedepäeval süüdata küünalt surnuaias: see ajab hinged segadusse ja annab neile mõista, et nende jaoks kodus enam kohta pole, isegi sel ainsal päeval aastas, mil nad saavad külastada elavate maailma, näidatakse neile teed ainult kalmistule.

Selliseid asju on palju, meelde tulevad vastavas olukorras.

Mina olen ka päris vana juba, aga neid asju polnud kuulnudki, millest sa kirjutad. Lugesin huviga!

[Külaline]

Natuke teemasse ka.
Minu vana-vanaema suri kui olin teismeline, aga jõudis mulle siiski rääkida mõningaid uskumusi. Ma küll ei mõtle nende peale igapäevaselt, aga vastavas olukorras alateadlikult jälgin neid.

Nt. puude väest: pihlakas on väga suure väega puu, sinu juures kasvama hakates toob endaga kaasa õnne. Aga ainult siis kui ta ise sinu juurde tuleb. Teda vägisi ümber istutades võib ta vihastada, et tema tahet kasvukoht valida eiratakse ja toob kaasa õnnetuse.

Nt. surnuaias ei tohi käia liiga sageli, surnud vajavad rahu. Hingedepäeval pandi koduaknale küünal ja leib kõrvalisega, et näidata teed ja kostitada kodu külastavaid hingi. Mingil juhul ei tohtinud hingedepäeval süüdata küünalt surnuaias: see ajab hinged segadusse ja annab neile mõista, et nende jaoks kodus enam kohta pole, isegi sel ainsal päeval aastas, mil nad saavad külastada elavate maailma, näidatakse neile teed ainult kalmistule.

Selliseid asju on palju, meelde tulevad vastavas olukorras.

Lugesin ka huviga. Selle pihlaka osas - et siis ei tohigi teda ise koduaeda tuua? Peab lootma, et ta seal juba on, aga kui pole? Kas mujalt toodud pihlakat saaks kuidagi ka lepitada?

[Külaline]

Pihlakast mina teadsin seda, et on väega puu. Pihlakaoks kodus kaitseb. Enne tuleb puu käest vabandust paluda oksa murdmise pärast.

Ehk keegi teab: ma olen kuulnud, et kodus süüdatud küünal, mis on mõeldud kadunukesele, ei tohi kodu lõpuni põletada.
Mul kõik lähedased maetud teise riiki, seega surnuaial käin umbes aastas korra, kui sedagi. Vanemate surmaastapäeval olen kodus, rõdule küünla pannud. Aga lõpuni ma põleda ei ole lasknud.
Ausaltöeldes ma ei teagi, miks ma seda usun.