Esoteerikahullus

[Külaline]

Ma üldse ei imestaks, kui selleks õnneks ja imeks on a la elu paneelikakorteris ja mingi sisemise rahu leidmine, ütlen täitsa ilma sarkasmita, ka selline elu võib olla kellegi unistuseks ja talle lõputult õnnetunnet tekitada.

Võibki. Ja oleneb ka, et kust keegi alustab. Kusagilt külakolkast joodikute perest pärit ja nüüd omaenda paneelikas elav inimene saab minult küll sada korda rohkem respekti kui vanemate uhkes villas elav miljonäri võsuke.

[käguan]

Üldiselt ongi niipalju, et kogu mu elu ongi see unistuste elu. Minu unistuste, mitte üldiste unistuste. Aga ma täpsustada ei saa, sest seal tulebki see erilisuse osa, mis on väga äratuntav. Ainult seda võin öelda, et meditsiiniga pole midagi seotud.
Otseselt ei olnudki üht läbimurret. Tagasivaadates on kõik asjad olnud teekond selle elu juurde. Aga mitte teadlik teekond.
On inimesi, kes ongi ekstroverdid, energilised, väga targad ja ettevõtlikud. Ja nende puhul, veidi õnne ka juurde, ja siis tegelikult küll see edu ka tuleb, ega ta tulemata ei jää. Mina ei ole selline. Nagu ma ütlesin, mina olen peaaegu autismi piiril introvert. Energiat on jaopärast ja asjades, mida lihtsalt peab ära tegema, olen ma purulaisk. Näiteks on mul arved väga tihti mitu kuud maksmata. Sest ma ei suuda ennast kokku võtta, et neid maksma hakata - see kõik on eduka inimese vastand.
Veelkord rõhutan - kõik, mis ma räägin on 100% ainult minu kogemus. Mina ei agiteeri kedagi, ei müü midagi. Ja ei ürita ka kedagi veenda.
Aga minul on nii, et juhuslikult - mingite enamasti minust mitte sõltuvate asjaolude tõttu on mu elu teinud sobivaid käänakuid. Ise tuleb lihtsalt mitte vastu puksida, see on ainus asi, mida tuleb teha. Ja - kuna mina olen väga arg ja kardan tõesti kõike - siis minu puhul on oluline ka, et tuleb seda hirmu ignoreerida. Lahti temast ei saa, aga hirmu põhjalt ei saa asju otsustada.
Ja siis on mul olnud mingi tunne. See tunne, et nüüd tuleb nii teha. Kuigi ma kardan. Ja kuigi kõik ütlevad, et ära tee. Aga mina tean, et tuleb teha. See on ilmselt kõige müstilisem osa. Ja alles tagantjärgi vaadates saad aru, kuidas see mingi tegu sobitus täpselt minu teekonda. Hetkes ei saa alati aru.
Aga see jutt tundubki täielik pläma Mulle tunduks ka kui ma seda loeks Sest ongi keeruline kirjeldada + veel skeptitsism ka juurde + veel see, et ma ei saa täpselt näidetaga rääkida ja mu jutt on ju suvalised bitid ja baidid kusagil anonüümses foorumis. Ma ei ole ka nii tark, et osata kuidagi nõu anda või teistele laiendada. Aga no võib-olla keegi ikkagi saab siit midagi kasulikku.
Ma ei taha isegi öelda, et "usalda ennast". Ma tahan pigem öelda, et "usalda elu" (või seitsmendat meelt või universumit või ma ei tea, mis see kõrgem jõud on).

Ma üldse ei imestaks, kui selleks õnneks ja imeks on a la elu paneelikakorteris ja mingi sisemise rahu leidmine, ütlen täitsa ilma sarkasmita, ka selline elu võib olla kellegi unistuseks ja talle lõputult õnnetunnet tekitada.

Hmm, ma ütlen,et paljud inimesed elavad ju paneelikakorterites, ilma et neil oleks mingit kohutavata traumat ("ohh, ma vaeseke, mõtle kus ma pean elama" ) seosese sellega. Kui korter on mugav, soe, puhas, oma maitse järgi kujundatud, siis kas inimest peks kindlasti häirima, et maja on paneelist?

Planeeringuga on ka nii ja naa - mõnele võibolla on planeering liiga vanaaegne. Samas kõik jällegi ei taha näit. avatud kööki. Üks paar (naine kolmekümnendate lõpus, mees veidi vanem) otsisd uut koduks korterit ja vaatasid ka uusi, aga lõpuks ostsid 80.-te lõpus ehitatud paneelmajas korteri, et optimaalne nende jaoks, pole seda avatud kööki. Majainimesed nad pole, esoteerikud/sisemise rahu otsijad minu teda ka mitte, lihtsalt neile tundus see kõige rohkem nende vajadustega sobivam valik.