Laps tahab, et mu elukaaslane koliks välja.

[Külaline]

Äkki on see kasuisa sinu tütart miskit moodi ahistanud?

Kust sa välja lugesid, et mul tütar on ja lisaks veel kasuisaga tütar? Hoia oma haiged fantaasiad endale, palun.

Kes see su elukaaslane siis lapsele on, kui mitte kasuisa? Lapse bioloogiline isa või? Miks ta sel juhul esimesed 7 aastat lapse elus ei osalenud?

Aga see tegelikult ei ole oluline. 17-aastase asi ei ole dikteerida, kellega ta ema koos elada võib või ei või. Kui sa oled ise kindel, et sa tahad selle mehega edasi elada ja oled kindel, et lapse ja su mehe konflikti taga ei ole midagi tõsist, siis loomulikult ei ole vaja mehest lahku minna. Lapsele ütled, et tema ei saa sinu suhete üle otsustada ja kõik. Kuhu see 17-aatane siis enda meelest kolib ja mis raha eest elab? Natuke tujutseb ja läheb üle, elate kõik koos edasi.

[Külaline]

Äkki on see kasuisa sinu tütart miskit moodi ahistanud?

Kust sa välja lugesid, et mul tütar on ja lisaks veel kasuisaga tütar? Hoia oma haiged fantaasiad endale, palun.

Kes see su elukaaslane siis lapsele on, kui mitte kasuisa? Lapse bioloogiline isa või? Miks ta sel juhul esimesed 7 aastat lapse elus ei osalenud?

Aga see tegelikult ei ole oluline. 17-aastase asi ei ole dikteerida, kellega ta ema koos elada võib või ei või. Kui sa oled ise kindel, et sa tahad selle mehega edasi elada ja oled kindel, et lapse ja su mehe konflikti taga ei ole midagi tõsist, siis loomulikult ei ole vaja mehest lahku minna. Lapsele ütled, et tema ei saa sinu suhete üle otsustada ja kõik. Kuhu see 17-aatane siis enda meelest kolib ja mis raha eest elab? Natuke tujutseb ja läheb üle, elate kõik koos edasi.

Juba kirjutasin - mina pole TA, aga see ahistamise kahtlustaja tsiteeris mind, sellest ka minu vastus.

[Külaline]

Äkki on see kasuisa sinu tütart miskit moodi ahistanud?

Ei ole, ta oleks mulle öelnud. Asi ongi nö psühhoterroris. Sellel aastal on seda pahasti ütlemist olnud 3x. Eks ka põhjusega, taskuraha on kokku lepitud selle eest, et teeb 2x kuus korralikuma puhastuse, aga ta ei ole seda juba ligi pool aastat teinud, no raha on ikka edasi saanud. Tuleb vist tõdeda, et ma olen oma lapse ära hellitanud.

Ehk siis mehe jaoks on tegemist teenijaga. Mul on ka teismelised ja ausalt ei kujuta ette, et nad kooli ja muude tegemiste kõrvalt 2 korda kuus suurpuhastust teeks. Taskuraha saavad ka niisama, mitte töö eest.

Väga pekkis ma loodan, et see on iroonia

[Külaline]

Juba kirjutasin - mina pole TA, aga see ahistamise kahtlustaja tsiteeris mind, sellest ka minu vastus.

Ja teema on teemaaglataja lapsest, mitte sinu lapsest. Selge see, et mõeldud oli siiski teemaalgataja last ja see "sinu" sinna kogemata saanud. Proovi asja kontekstis näha.

[Külaline]

Väga pekkis ma loodan, et see on iroonia

Mis siin pekkis on? Me pole nii vaesed, et koduabilisele maksta ei jõuaks ja lapsed tööle kamandaks.
Pekkis on sinu mõttemaailm, et lapsed on odav tööjõud.

[Külaline]

Väga pekkis ma loodan, et see on iroonia

Mis siin pekkis on? Me pole nii vaesed, et koduabilisele maksta ei jõuaks ja lapsed tööle kamandaks.
Pekkis on sinu mõttemaailm, et lapsed on odav tööjõud.

Tundub, et keegi on teema kaaperdanud ja esineb ülbelt teema tegijana.

[Külaline]

Lapsel on õigus. Mingit töötut olesklejat ei taluks mina samuti, eriti kui ta möliseb ka veel.

Pole lapse asi öelda, kes ta emaga elab. Kuni elab seal, aktsepteerib.

On ikka küll. Laps on alaealine ega saa välja kolida. Kui see täiskasvanud mees käituda ei oska, siis võtku oma seitse asja ja hakaku astuma. Eeldades, et naine ja laps ei ela mehe pinnal.

Ütlemisõigus on elamispinna omanikul. Seega naisel. Koli ise välja, elamispinnata tobuke.

[Külaline]

Kõik on segamini. Kas siis mees ahistas kasutütart või mõtles keegi selle siia teemasse välja?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Postitus on kustutatud

Sa ei saa elukvaliteedis meie klanni lähedalegi.

[Külaline]

Väga pekkis ma loodan, et see on iroonia

Mis siin pekkis on? Me pole nii vaesed, et koduabilisele maksta ei jõuaks ja lapsed tööle kamandaks.
Pekkis on sinu mõttemaailm, et lapsed on odav tööjõud.

Ma elasin 17-aastaselt üksinda, käisin koolis ja tööl, et üüri maksta. Hobid ja sõbrad olid ka ning vanemaid enda teenijateks ei pidanud. Mul ei ole midagi pekkis, isegi mu 7-aastane oskab oma tuba korras hoida. Midagi peab ikka väga valesti olema, kui 17-aastane kodustesse toimetustesse ei panusta. Aga õnneks te pole nii vaesed ja annate oma lastele täiskasvanuellu koduabilised-kokad ja peepühkijad kaasa

[Külaline]

Kõik on segamini. Kas siis mees ahistas kasutütart või mõtles keegi selle siia teemasse välja?

See mõeldi välja. Seda ei ole. Minu poolt on praegu kolmas kirjutis siia. Teema algataja olen. Loen kommentaare ja mõtlen, et kuidas ja mida küll teha.
Too inimene, kes siin arvas, et lapsi ei peaks tööle sundima ja peaks koduabilise võtma, siis no ma ei tea. Meie koristame jah ise ja on nornaalne, kui lapsed ka enda järgi koristavad ja aitavad ühises majapidamises.

[Külaline]

No siin on teema kindlasti sügavam ja TA ei kirjuta päris kõigest. Ma ei usu, et lapse-kasuisa suhtes midagi varjul on, vaid pigem teemaalgataja enda suhtumine kaaslasesse. Siin ju ei ole teemaks hääle tõstmine 2x aastas (!!!), miks muidu on vaja ära mainida, et elukaaslane kaotas töö. Meil on täiesti normaalne perekond ja saame kõik omavahel hästi läbi aga ausalt, ma tõstan mõnikord oma laste peale häält isegi paar korda päevas. Piiride kehtestamine, võimuvõitlused, arusaamatused jm on täiesti omal kohal igas peres ja kui iga kõrgendatud tooni, paukuva ukse või koristama sundimise peale peaksid kõik kodudest välja kolima, siis meil ei olekski kooselavaid peresid.
TA ei peaks nüüd seda lapse-kasuisa suhet niiväga analüüsima, vaid enda suhtumist ja tundeid enda kaaslasesse. Kui mees on olnud lapsele isa eest 10 aastat, siis ei ole selle mehe roll mitte väike ja mingisugune hääle tõstmine koristamisest keeldumise tõttu ei peaks üldse teema olemagi.

[Külaline]

No siin on teema kindlasti sügavam ja TA ei kirjuta päris kõigest. Ma ei usu, et lapse-kasuisa suhtes midagi varjul on, vaid pigem teemaalgataja enda suhtumine kaaslasesse. Siin ju ei ole teemaks hääle tõstmine 2x aastas (!!!), miks muidu on vaja ära mainida, et elukaaslane kaotas töö. Meil on täiesti normaalne perekond ja saame kõik omavahel hästi läbi aga ausalt, ma tõstan mõnikord oma laste peale häält isegi paar korda päevas. Piiride kehtestamine, võimuvõitlused, arusaamatused jm on täiesti omal kohal igas peres ja kui iga kõrgendatud tooni, paukuva ukse või koristama sundimise peale peaksid kõik kodudest välja kolima, siis meil ei olekski kooselavaid peresid.
TA ei peaks nüüd seda lapse-kasuisa suhet niiväga analüüsima, vaid enda suhtumist ja tundeid enda kaaslasesse. Kui mees on olnud lapsele isa eest 10 aastat, siis ei ole selle mehe roll mitte väike ja mingisugune hääle tõstmine koristamisest keeldumise tõttu ei peaks üldse teema olemagi.

No vaata, meie peres ei ole tõesti muidu karjumist. Ma olen ise kasvanud lapsena igapäevaselt peksu, mõnitusi ja karjumist saades. Ma ei kannata sellist asja silmaotsaski. Siiani olemegi sõbralikult ja omavahel normaalselt rääkides saanud elatud. Ma arvasin, et mul on lapsega ideaalne suhe. Oleme istunud ja rääkinud tihti, kõigist maailma asjadest. Aga elukaaslane on jah mõned korrad häält tõstnud ja tõesti ka pahasti öelnud. Elukaaslase roll ongi olnud väga suur!
Ma ei tea reaalselt mis on juhtunud. Olen küsinud, et kas tal mingi muu asjaga pahasti, väidab, et ei ole!
Seda tahaksin küsida, et milline tundub minu kirjutiste põhjal minu suhtumine kaaslasesse?

[Külaline]

No siin on teema kindlasti sügavam ja TA ei kirjuta päris kõigest. Ma ei usu, et lapse-kasuisa suhtes midagi varjul on, vaid pigem teemaalgataja enda suhtumine kaaslasesse. Siin ju ei ole teemaks hääle tõstmine 2x aastas (!!!), miks muidu on vaja ära mainida, et elukaaslane kaotas töö. Meil on täiesti normaalne perekond ja saame kõik omavahel hästi läbi aga ausalt, ma tõstan mõnikord oma laste peale häält isegi paar korda päevas. Piiride kehtestamine, võimuvõitlused, arusaamatused jm on täiesti omal kohal igas peres ja kui iga kõrgendatud tooni, paukuva ukse või koristama sundimise peale peaksid kõik kodudest välja kolima, siis meil ei olekski kooselavaid peresid.
TA ei peaks nüüd seda lapse-kasuisa suhet niiväga analüüsima, vaid enda suhtumist ja tundeid enda kaaslasesse. Kui mees on olnud lapsele isa eest 10 aastat, siis ei ole selle mehe roll mitte väike ja mingisugune hääle tõstmine koristamisest keeldumise tõttu ei peaks üldse teema olemagi.

No vaata, meie peres ei ole tõesti muidu karjumist. Ma olen ise kasvanud lapsena igapäevaselt peksu, mõnitusi ja karjumist saades. Ma ei kannata sellist asja silmaotsaski. Siiani olemegi sõbralikult ja omavahel normaalselt rääkides saanud elatud. Ma arvasin, et mul on lapsega ideaalne suhe. Oleme istunud ja rääkinud tihti, kõigist maailma asjadest. Aga elukaaslane on jah mõned korrad häält tõstnud ja tõesti ka pahasti öelnud. Elukaaslase roll ongi olnud väga suur!
Ma ei tea reaalselt mis on juhtunud. Olen küsinud, et kas tal mingi muu asjaga pahasti, väidab, et ei ole!
Seda tahaksin küsida, et milline tundub minu kirjutiste põhjal minu suhtumine kaaslasesse?

No okei, 17-aastasega peaks saama tõesti normaalselt räägitud ilma häält tõstmata. Endal nii vanad lapsed ei ole ning teinekord tuleb seda ragistamist ikka ette aga ma ei pea seda ebanormaalseks, suhted on meil väga head ja isegi peale tüli ei tuleks keegi selle peale, et üks või teine vanem võiks nüüd oma kompsud kokku panna ja minema tõmmata. Kui on kokku lepitud, et laps panustab majapidamistöödesse ja vanemad omakorda panustavad tema heaolusse (sh. taskuraha, kõiksugu vidinad jm, mis üles loetletud), siis nii peakski see asi toimima vastastikuse kokkuleppe alusel ja sedasi, et üks ei viili, austab kokkuleppeid ja teine ei karju. Kui üks täidab oma osa ja teine järjepidevalt kokkuleppeid eirab ja selle esimese autoriteeti omakorda kasuvanemana õõnestatakse, siis loomulikult tekivad probleemid- ühel poolel oleks justkui koguaeg ainult õigused ja teisel kohustused. Ma usun, et see karjumine ei tulnud ka niisama paugust, vaid tulemina mitme eelneva eiramise tõttu ning võib eeldada, et sellele paugule eelnes ka sõbralik meeldetuletus lapsele tema kohustuste osas. Kui oleks lühikese süütenööriga pidevalt ärrituv mees, siis ei oleks saanud see kombo ka eelnevad 10 aastat toimida selle põhjal, kuidas sina ennast iseloomustad.
Sinu suhtumist enda kaaslasesse oskad sina paremini analüüsida. Minu arvates tundus lihtsalt teemaalgatuses tema töötuks jäämise äramainimine veider, sest see ju teemasse ei puutu.
Mulle tõesti tundub see imelik ning lugu poolik, sest normaalses peres ei kaaluta ühe liikme minemakihutamist sellel põhjusel, et ta 10 aasta jooksul paar korda häält tõstab ja seejuures veel põhjusega.

[Tihane]

Minu laps kasvab ka kasuisaga, kes talle võimaldab väga palju ja panustab nagu oleks enda oma. Ma oleks oma lapses väga pettunud, kui ta sellist tänamatust suuremana üles näitaks. Loodan teda kasvatada nii, et seda ei juhtuks ja ta austaks meid mõlemaid ühtmoodi.
Praeguses olukorras ma soovitaks sinu asemel lapsel kokkulepetest kinni pidada või siis lülitada see taskuraha andmine välja.

[Külaline]

No siin on teema kindlasti sügavam ja TA ei kirjuta päris kõigest. Ma ei usu, et lapse-kasuisa suhtes midagi varjul on, vaid pigem teemaalgataja enda suhtumine kaaslasesse. Siin ju ei ole teemaks hääle tõstmine 2x aastas (!!!), miks muidu on vaja ära mainida, et elukaaslane kaotas töö. Meil on täiesti normaalne perekond ja saame kõik omavahel hästi läbi aga ausalt, ma tõstan mõnikord oma laste peale häält isegi paar korda päevas. Piiride kehtestamine, võimuvõitlused, arusaamatused jm on täiesti omal kohal igas peres ja kui iga kõrgendatud tooni, paukuva ukse või koristama sundimise peale peaksid kõik kodudest välja kolima, siis meil ei olekski kooselavaid peresid.
TA ei peaks nüüd seda lapse-kasuisa suhet niiväga analüüsima, vaid enda suhtumist ja tundeid enda kaaslasesse. Kui mees on olnud lapsele isa eest 10 aastat, siis ei ole selle mehe roll mitte väike ja mingisugune hääle tõstmine koristamisest keeldumise tõttu ei peaks üldse teema olemagi.

No vaata, meie peres ei ole tõesti muidu karjumist. Ma olen ise kasvanud lapsena igapäevaselt peksu, mõnitusi ja karjumist saades. Ma ei kannata sellist asja silmaotsaski. Siiani olemegi sõbralikult ja omavahel normaalselt rääkides saanud elatud. Ma arvasin, et mul on lapsega ideaalne suhe. Oleme istunud ja rääkinud tihti, kõigist maailma asjadest. Aga elukaaslane on jah mõned korrad häält tõstnud ja tõesti ka pahasti öelnud. Elukaaslase roll ongi olnud väga suur!
Ma ei tea reaalselt mis on juhtunud. Olen küsinud, et kas tal mingi muu asjaga pahasti, väidab, et ei ole!
Seda tahaksin küsida, et milline tundub minu kirjutiste põhjal minu suhtumine kaaslasesse?

No okei, 17-aastasega peaks saama tõesti normaalselt räägitud ilma häält tõstmata. Endal nii vanad lapsed ei ole ning teinekord tuleb seda ragistamist ikka ette aga ma ei pea seda ebanormaalseks, suhted on meil väga head ja isegi peale tüli ei tuleks keegi selle peale, et üks või teine vanem võiks nüüd oma kompsud kokku panna ja minema tõmmata. Kui on kokku lepitud, et laps panustab majapidamistöödesse ja vanemad omakorda panustavad tema heaolusse (sh. taskuraha, kõiksugu vidinad jm, mis üles loetletud), siis nii peakski see asi toimima vastastikuse kokkuleppe alusel ja sedasi, et üks ei viili, austab kokkuleppeid ja teine ei karju. Kui üks täidab oma osa ja teine järjepidevalt kokkuleppeid eirab ja selle esimese autoriteeti omakorda kasuvanemana õõnestatakse, siis loomulikult tekivad probleemid- ühel poolel oleks justkui koguaeg ainult õigused ja teisel kohustused. Ma usun, et see karjumine ei tulnud ka niisama paugust, vaid tulemina mitme eelneva eiramise tõttu ning võib eeldada, et sellele paugule eelnes ka sõbralik meeldetuletus lapsele tema kohustuste osas. Kui oleks lühikese süütenööriga pidevalt ärrituv mees, siis ei oleks saanud see kombo ka eelnevad 10 aastat toimida selle põhjal, kuidas sina ennast iseloomustad.
Sinu suhtumist enda kaaslasesse oskad sina paremini analüüsida. Minu arvates tundus lihtsalt teemaalgatuses tema töötuks jäämise äramainimine veider, sest see ju teemasse ei puutu.
Mulle tõesti tundub see imelik ning lugu poolik, sest normaalses peres ei kaaluta ühe liikme minemakihutamist sellel põhjusel, et ta 10 aasta jooksul paar korda häält tõstab ja seejuures veel põhjusega.

Mainisin töötuks jäämist seetõttu, et ka see on asi, mida mu laps mu elukaaslasele ette heidab.
See lugu ongi ka minu jaoks täiesti imelik ja uskumatu. Iialgi ei oleks oodanud sellist asja.

[Külaline]

Minu laps kasvab ka kasuisaga, kes talle võimaldab väga palju ja panustab nagu oleks enda oma. Ma oleks oma lapses väga pettunud, kui ta sellist tänamatust suuremana üles näitaks. Loodan teda kasvatada nii, et seda ei juhtuks ja ta austaks meid mõlemaid ühtmoodi.
Praeguses olukorras ma soovitaks sinu asemel lapsel kokkulepetest kinni pidada või siis lülitada see taskuraha andmine välja.

Ma olen üritanud neid asju siin rahulikult lahendada. Ja olengi lapses nii kõvasti pettunud, et ma lihtsalt iialgi ei oleks uskunud sellist asja! Kas see taskuraha andmise lõpetamine veel rohkem õli tulle ei vala? Pärast on veel hullem see asi äkki? Jookseb veel ära või midagi hullemat? Sellist asja ei ole küll varem olnud, aga praegu on üleüldse kõik nii nagu ei ole varem olnud.
Ta oli rääkinud psühholoogiga ja psühholoog oli öelnud, et see meie pere elu ei ole normaalne, et sellist karjumist ei tohi olla ja oli soovitanud pöörduda ka lastekaitsesse.

[Külaline]

Pärast on veel hullem see asi äkki? Jookseb veel ära või midagi hullemat?

Mida hullemat ikka saab olla? Pubekas vihastas ja üritab end kehtestada.
Ma jooksin 15-aastaselt kodust ära südaöösel, kass ka kaenlas
Tormasin tädi poole. Mingi väga tobe põhjus oli, aga vihastasin vanemete peale. Teatasin, et kolin välja, kui te luba mul teha, mida ma tahan.
Nädalaga läks üle. Tädi pani mõistuse pähe neljandal päeval.

[Tolmukübe]

Minu laps kasvab ka kasuisaga, kes talle võimaldab väga palju ja panustab nagu oleks enda oma. Ma oleks oma lapses väga pettunud, kui ta sellist tänamatust suuremana üles näitaks. Loodan teda kasvatada nii, et seda ei juhtuks ja ta austaks meid mõlemaid ühtmoodi.
Praeguses olukorras ma soovitaks sinu asemel lapsel kokkulepetest kinni pidada või siis lülitada see taskuraha andmine välja.

Ma olen üritanud neid asju siin rahulikult lahendada. Ja olengi lapses nii kõvasti pettunud, et ma lihtsalt iialgi ei oleks uskunud sellist asja! Kas see taskuraha andmise lõpetamine veel rohkem õli tulle ei vala? Pärast on veel hullem see asi äkki? Jookseb veel ära või midagi hullemat? Sellist asja ei ole küll varem olnud, aga praegu on üleüldse kõik nii nagu ei ole varem olnud.
Ta oli rääkinud psühholoogiga ja psühholoog oli öelnud, et see meie pere elu ei ole normaalne, et sellist karjumist ei tohi olla ja oli soovitanud pöörduda ka lastekaitsesse.

Ega karjumine jah pole normaalne ja ei tohi olla, aga vaid saama peal olla ja kodus midagi mitte teha pole ka normaalne. Ikka läheb hullemaks, kui taskuraha enam ei saa, see on ära hellitatud jõmpsikas, kes peab normaalseks, et tema muudkui saab. Kui kraanid kinni keerata, kes teab, mis juhtub. No ja kui jooksebki ära, mis siis sellest? Ta peab nagunii aasta pärast või hiljem "ära jooksma", läheb oma elu peale, kui saksale kodus ei kõlba. Elatakse ikka elukaaslasega koos, mitte lapsega. Ja ta pole enam laps, sisuliselt on ta täiskasvanu, aasta veel, ja ametlikult.

[Külaline]

2 korda karjunud lapse peale sel aastal. Ehk ongi nii et karjub vähe. Kelle peale päriselt karjutakse ei suuda seda päevaski kokku lugeda. Aga sellel lapsel 2 kotda on kohe meeles. Ilmselt oleks minu lastel ka, sest tavaliselt ma ei karju. Aga kui on olukord, siis ikka ültlen asju emotsiooniga. Ja sellele kaasneb ka kõvem hääl. Ja ongi kohe- miks sa karjud. Suhtlus peaks nagu täitsa emotsioonitu olema. Võin vaid rõõmust hõista. Pahandamine=karjumine ja sõimamine nende arust.