Kas usute õigesse kasvatusse?

[Külaline]

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

Kahjuks ei ole kõik koolitöötajad heatahtlikud ega professionaalid. Ja ei, minu lapsel polnud mitte mingeid käitumisraskusi, ning ei, ma ei oodanud oma lapsele mitte mingit individuaalõpet, nagu sa oletad. Minu laps ei seganud mitte kunagi tundi. Seega ma ei tea, kust sa oma luulud nüüd võtad?

Küll aga oli suureks probleemiks, et kool keeldus koduga koostööd tegemast ja tegi kodu seljataga meie lapse suhtes täiesti ebaadekvaatseid asju. Sisuliselt oli tegemist koolikiusuga õpetaja poolt. Nende valede otsuste tõttu, mis kool tegi, tekkisid enne 100% probleemivabal lapsel probleemid. Kool ei vastuta. Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

Mida see kool tegi siis? Mis mõttes kool kahjustab sinu last? Kui on mõni õpetaja, kes kiusab, siis sellest tuleb kooli teavitada ja tõestada ära, milles see kiusamine seisneb. Usu mind, kui on mõni halb õpetaja, siis see tuleb välja. Samas mida saab kool sinu lapsega sinu seljataga teha? Mitte midagi. Ära nüüd ütle, et jälle hakkad patrama sellest hirmsast koolipsühholoogist, kelle juurde vägisi sunniti ja kes su lapse ära rikkus. Selles osas ma tõesti ei viitsi enam hakata sinuga diskuteerima. Aga nähes seda, kuidas sa ei soovi midagi põhjendada, hakkad kohe mingites luuludes süüdistama, igale poole pistad ainult negatiivset koolide kohta, siis ma ei imesta, et mingi koostöö sul kellegagi pole sujunud. Kui kuskil on mõni halb õpetaja, seda ma usun küll, on oma lastelgi ette tulnud, ega õpetajaid ei ole ju niiväga valida, aga probleemid on hea tahtmise korral olnud kõik lahendatavad. Ja üks halb õpetaja ei riku ära sinu last. Igal pool elus on igasuguseid inimesi ja see on üks osa koolikogemusest, et nendga tuleb hakkama saada ja suhelda. Ja see on ikka täielik liialdamine igas mõttes, et kool rikkus sinu lapse ära.

Mis sul viga on? Hoopis sina ise ju sildistad praegu siin kõiki, kes julgevad öelda, et nende laps sattus koolikiusajast õpetaja ohvriks. Neid, kes siin kirjutavad ja oma kogemusi jagavad, on palju rohkem kui vaid üks inimene ju. Ei, ma ei kavatse hakata siin sinu käsku täitma ega viska sulle uut konti hambusse, mida mõnuga järada saaksid oma igavese argumendiga "ühepoolsest nägemusest". Kodu võib käia kasvõi pea peal, ent koolimajas kodu last kaitsta ei saa, tulebki loota vaid pedagoogide südametunnistusele. Kui seda mõnel aga pole, siis ongi jama. Sõna sõna vastu situatsioone tõlgendatakse reeglina koolitöötaja kasuks ja mobiiliga tõendite kogumine õpilase poolt on keelatud. Haruharva, kui õnnestub koguda nii vettpidavad tõendid, mida usutakse, ja ka siis laiutab direktor vaid käsi ja kaitseb kolleegi.

[Külaline]

Neid, kes siin kirjutavad ja oma kogemusi jagavad, on palju rohkem kui vaid üks inimene ju.

Ei ole ju, sina kogu aeg virised ja pirised. Kool rikkus su suurepärase lapse ära, õpetajad on halvad, kõik on halb. Ja ühtki mõistlikku juttu pole siiani kuulnud, milles see sinu probleem üldse on. Sinu kirjaviis on äratuntav, alati mingid meetripikkused halad, kuidas kõik on süüdi sinu lapse probleemides. Enne oli koolipsühholoog, nüüd kõik õpetajad, terve kool. Koolis on väga palju suurepäraseid inimesi tööl, kelle kohta ma pidevalt mõtlen, et miks ta küll teeb seda. Kehva palga eest oodatakse ei tea mida, mingit imeinimest, kes kõik lapsed targaks teeb, kõik nende probleemid lahendab, kõik vanemad õnnelikuks teeb. Et alati on ka kehvemaid õpetajaid, on paratamatus sellise töökoormuse ja palga suhte korral. Aga sinul on nüüd terve kool juba süüdi, mis on küll päris kindlasti liialdus.

[Külaline]

Neid, kes siin kirjutavad ja oma kogemusi jagavad, on palju rohkem kui vaid üks inimene ju.

Ei ole ju, sina kogu aeg virised ja pirised. Kool rikkus su suurepärase lapse ära, õpetajad on halvad, kõik on halb. Ja ühtki mõistlikku juttu pole siiani kuulnud, milles see sinu probleem üldse on. Sinu kirjaviis on äratuntav, alati mingid meetripikkused halad, kuidas kõik on süüdi sinu lapse probleemides. Enne oli koolipsühholoog, nüüd kõik õpetajad, terve kool. Koolis on väga palju suurepäraseid inimesi tööl, kelle kohta ma pidevalt mõtlen, et miks ta küll teeb seda. Kehva palga eest oodatakse ei tea mida, mingit imeinimest, kes kõik lapsed targaks teeb, kõik nende probleemid lahendab, kõik vanemad õnnelikuks teeb. Et alati on ka kehvemaid õpetajaid, on paratamatus sellise töökoormuse ja palga suhte korral. Aga sinul on nüüd terve kool juba süüdi, mis on küll päris kindlasti liialdus.

Su jutt on täiega paranoiline virin. Mis meetripikkustest haladest sa leierdad siin õige? Ise viitsid treida meetripikkust sõimu, ise ka täpselt teadmata, kelle või mille pihta sa oma sappi pritsid. Sildistama, mõnitama ja sõimlema oled sina siin väga kõva, samas unustad sujuvalt ära selle tõe, et oma tööd peab tegema alati korralikult ja neid inimesi, kes teenivad mingeid kümnetuhandeeuroseid kuusissetulekuid, on Eestis vähemus. Meil kõigil on suur töökoormus ja palk võiks parem olla. Kuid see ei ole mingi argument, et oma tööd kehvasti teha - pea seda meeles ja ära pirise!

[kolja]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Liiga palju ei usu. On ju küllalt nähtud neid peresi, kus lapsed enam-vähem sama vanad, kasvanud täpselt samades tingimustes, kuid tulemus on väga erinev.

[Tolmukübe]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Tegelikult on kuritegevuse geen täiesti olemas, selle omanikke on rohkem kurjategijate, vangivalvurite, tapamaja töötajate, politseinike, sõjaväelaste hulgas. Ehk siis kui töötatakse viimati nimetatud ametites, on oma geneetilis eeduseid ohutult rakendatud.
Ka psühhopaadiks sünnitakse.
Samas on loomulikult olemas ka keskkonna mõjul kujunenud probleemne käitumine.
Mina küsiks: Millisel hetkel saab halvasti käituvast heast lapsest halb täiskasvanu? Viimase puhul me ju ei ütle, et ta ise on hea, ainult tema teod on halvad.

Kas on olemas halvasti käituvat head last? Kui ta juba halvasti käitub, siis ongi tal juba minek halva täiskasvanu suunas, kuskilt peab ju asi pihta hakkama, ega's ta siis üleöö halvaks ei muutu. Mina arvan, et sellisel juhul on ta juba halvaks muutunud, kui juba halvasti käitub. Käitumisel on ju ka omad põhjused. Kaasasündinud mingi psüühikahäire, mis mingis vanuses välja lööb, see ongi halvasti käitumine. Laste puhul öeldakse käitumishäire, saab täiskasvanuks, siis sama asja kohta öeldakse isiksusehäire, psühhopaat vms.

[Külaline]

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et see suur "oma mõtlemine" on hea asi küll, kuid lapse puhul ei maksaks sellega liiale ka minna. Miks peavad tänapäeval täiskasvanud ennast ribadeks tõestama, et pälvida autoriteeti ja lgp Laps üldse suvatseks nende sõna kuulata? Mõnikord tuleb siiski ette olukordi, kus laps peaks täiskasvanu sõna lihtsalt kuulama. Tuttav staažikas õpetaja rääkis, et paar aastakümmet tagasi, kui koolis toimus nt tuletõrjeõppus, siis pruukis vaid täiskasvanul öelda lastele, et nüüd evakueerume, kui lapsed olidki vudinal klassist väljas ja liikusid sinna, kuhu õpetaja ütles. Lihtne ja ellujäämiseks hädavajalik.

Kui aga tänapäeval tuleb koolis tuletõrjeõppus, mil täiskasvanud annavad lastele korralduse evakueeruda, siis hakkavad lapsed kuuletumise asemel hoopis vastu plõksima - esitatakse "aga miks!"-küsimusi, nõutakse pikki puust ja punaseks selgitusi, vaieldakse vastu, tuuakse argumente, "aga mina nägin TikTokist, et evakueerumine on kahjulik!", kurnatakse õpetaja oma miksitamiste ja selgitamisekohustusega ära ning tagatipuks otsustab pea alati mõni seltskond sulgeda ennast näiteks tualettruumi ja istuda seal, lõbusalt naeru kihistades. Seega tänapäeval on kahjuks palju suurem tõenäosus, et seni kuni õpetaja lastega aktiivset kuulamist-selgitamist teostab, põleb koolimaja koos miksitajatega maha. Rääkimata nendest lugematutest olukordadest, kus ema on andnud lapsele nt korralduse võõrastele ust mitte avada või võõraste autosse mitte istuda, aga laps, kes "mõtleb oma peaga", teeb seda ikkagi.

Seega tasub täiskasvanutel, kes seavad mingeid oma eesmärke, mõelda enne järele, miks nad on just niisugused eesmärgid seadnud ja kas need eesmärgid on täiesti adekvaatsed ja lollikindlad? Ning kas ei juhtu nii, et täiskasvanu võib mõelda üht, ent laps võib neid eesmärke tõlgendada sootuks teistmoodi?

Jah, see on õige, et MÕNES olukorras ei saa jääda lapsega puid ja maid jagama. Ongi olukordi, kus tuleb kuitahes vastupuiklev/lollitav laps lihtsalt kaenlasse haarata ja lihtsalt minna.

Ka mina olen näit. protestist nutvat või virisevat väikelast käe otsas vedades mänguväljakult koju tulnud (kui lihtsalt ajaliselt pole kauem seal olla). Samas karistanud last (kuigi antud olukord on mulle kui täiskasvanule ebameeldiv) ei ole, võtnud rahulikult (milleks karustada väikelast mingi asja eest, millest ta lihtsalt ei saa aru?), selgitanud - mitte ajapuuduse hetkel muidugi, siis kui aega on - ja ühel hetkel on mul olnud juba veidi paremini asjast aru saav laps, kes - isegi, kui ta sisemas väga ei taha sealt mänguväljakult ära tulla - oskab juba olukorrast (et pole aega) aru ja tuleb ära ilma protestimata/nutmata.

Samal ajal ma küll ei taha keelata tavaolukorras lapsel "mikistada" ja vastu vaielda ainult seetõttu, et mõnikord pole selleks aega. Siis see mõnikord, kui pole aega, tegutsengi kiiresti ja pärast selgitan, miks oli nii vaja. Loogiline ju.

Igatahes ei sea ma väikelapse puhul eesmärki, et nagu sõjavägi, niikui ülemus ütleb, nii alluv (ilma midagi küsimata) hüppab vms. - või muidu järgneb karm karistus. Väikelapsega ikka nii ei saa, peab leiduma ruumi ka lapselikeks "mikideks", seletusteks - kuidas ta muidu aru saama hakkaks, kui ta ei julge (karistuse hirmus) midagi täiskasvanult küsidagi ega oma tundeid mõtteid väljendadagi?

Ma arvan,et väikelaps, kes julgeb küsida, areneb kiiremini, kui see, kellel on nö. tüütud küsimused: "Vait, muidu saad karistada!" abil maha surutud.

[Külaline]

On ju küllalt nähtud neid peresi, kus lapsed enam-vähem sama vanad, kasvanud täpselt samades tingimustes, kuid tulemus on väga erinev.

On paljusid lapsevanemaid, kes hellitavad ja pooldavad ühte last rohkem kui teist. Sel juhul ei saagi need sama pere lapsed võrdselt armastust ja kasvatust ja tulemus ongi väga erinev.

[Külaline]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Tegelikult on kuritegevuse geen täiesti olemas, selle omanikke on rohkem kurjategijate, vangivalvurite, tapamaja töötajate, politseinike, sõjaväelaste hulgas. Ehk siis kui töötatakse viimati nimetatud ametites, on oma geneetilis eeduseid ohutult rakendatud.
Ka psühhopaadiks sünnitakse.
Samas on loomulikult olemas ka keskkonna mõjul kujunenud probleemne käitumine.
Mina küsiks: Millisel hetkel saab halvasti käituvast heast lapsest halb täiskasvanu? Viimase puhul me ju ei ütle, et ta ise on hea, ainult tema teod on halvad.

Kas on olemas halvasti käituvat head last? Kui ta juba halvasti käitub, siis ongi tal juba minek halva täiskasvanu suunas, kuskilt peab ju asi pihta hakkama, ega's ta siis üleöö halvaks ei muutu. Mina arvan, et sellisel juhul on ta juba halvaks muutunud, kui juba halvasti käitub. Käitumisel on ju ka omad põhjused. Kaasasündinud mingi psüühikahäire, mis mingis vanuses välja lööb, see ongi halvasti käitumine. Laste puhul öeldakse käitumishäire, saab täiskasvanuks, siis sama asja kohta öeldakse isiksusehäire, psühhopaat vms.

Vastuolud ja konfliktid täiskasvanuga hakkavad pihta väiksena, tavaliselt kuskil 2a, enamasti lihtsalt sellest, et laps on laps ja saab asjadest täiesti omamoodi (lapse moodi) aru. Või noh, muidugi võib olla mõni asi, millest laps kohe saab aru (ja millega jauramist ei tulegi) - aga mõnest teisest asjast jällegi ei saa.

Kuigi täiskasvanu muidugi sooviks, et ta saaks asjadest aru nagu täiskasvanu (oleks palju kergem!), aga seda kohe nipsust ei saa. Näiteks ei pruugi laps esialgu aru saada, miks täiskasvanu talle midagi ei osta või miks ei tohi väiksemat õde kühvliga lüüa või miks ei tohi sõiduteele joosta, aga mingis vanuses juba saab (loomulikult täiskasvanu niikaua valvab, takistab autoteele jooksmast jne. ). On laps selle tõttu, et ta tekitab lapsevanemale tööd (mida väiksem laps, seda rohkem valvamist-kantseldamist, reeglina) , siis halb inimene - või hea inimene? Seda ei saa nii võtta.

[Külaline]

Ei mina küll ei usu mingit kurjategija geeni. Lihtsalt teatud iseloomuomadustega on lihtsam teatud tingimustes pätistuda. Mõnele sobivad väga ranged reeglid, mõnele just palju vabadust jne. Sellest ka need juhtumid a la noorena oli kõva pätt, aga läks sõjaväkke ja kus seal tegi karjääri ja sai kindraliks. Lihtsalt tegemist ongi isikuga, kes vajabki oma elus kindlat raamistikku, aga mida tal näiteks varajases nooruspõlves ei olnud, sest vanemad olid väga pehmed või nad ei viitsinud lapsega tegeleda.

Mõni teine jällegi ei suuda taluda mitte mingeid reegleid ja kui tal on ranged vanemad, siis ta hakkab mässama.

[Külaline]

Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

Miks siis kodu kooliga ühendust ei võtnud? See suhtlus kooli ja kodu vahel on ikka kahepoolne, kusjuures initsiatiiv peab tulema ikkagi kodu kui asjast huvitatud osapoole poolt, mitte vastupidi. Vastutab oma lapse eest siiski lapsevanem, mitte kool.

[Külaline]

Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

Miks siis kodu kooliga ühendust ei võtnud? See suhtlus kooli ja kodu vahel on ikka kahepoolne, kusjuures initsiatiiv peab tulema ikkagi kodu kui asjast huvitatud osapoole poolt, mitte vastupidi. Vastutab oma lapse eest siiski lapsevanem, mitte kool.

Jah, see on ikka väga hea küsimus, miks kool koduga ühendust ei võtnud! Tõesti ei võtnud. Kusjuures olen nõus ka sellega, et suhtlus peab olema kahepoolne. Mitte aga nii, et kodu pingutagu või naba paigast, ent kool koostööd ei tee. Mis initsiatiivi puutub, siis see peab tulema sealt, kust mingit võimalikku probleemi märgatakse. Kodu ei käi koolimajas oma lapsel sabas ega ole hiromant. Seega, kui koolimaja territooriumil peaks toimuma mingi intsident, siis on kooli kohustus kodu teavitada. Vastutab ju oma lapse eest ikkagi vanem, mitte kool. Aga vastutuse teostamiseks on vajalik, et vanemale antaks informatsiooni. Seda kool ei teinud. Miks - ei tea!

[Külaline]

Aga kui näiteks kool kohe üldse ei toeta, vaid lausa kodule vastu töötab, siis on väga raske head tulemust saada.

Too näide, kuidas see kool kodule vastu töötab?

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

Ma ei ole küll see, kellelt sa küsid, aga näiteks andekate lastega võib kooli poolt see vastutöötamine olla.
https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... -saavutada

Eks muidugi on koolile mugav, kui lapsed kõik ühes tempos õpivad, aga kui see õpitav lapsele liiga igav on, siis tulevad ka käitumisjäired.

[Külaline]

Eks muidugi on koolile mugav, kui lapsed kõik ühes tempos õpivad, aga kui see õpitav lapsele liiga igav on, siis tulevad ka käitumisjäired.

Sellest nüüd küll käitumishäired ei tule, et laps on liiga andekas, Kui laps ei oska üldse igavusga toime tulla, kohe hakkab märatsema, ei ole küll normaalse lapse tunnus. Mul on pidevalt igav tööl, koosolekul jne, ikka käitun normaalselt. Kogu aeg ei pea keegi lõbustama. Keerulisemate lisaülesannete andmine pole sugigi mingi probleem, aga osa lapsi tahab, et õpetaja ainult teda tund aega lõbustaks, siis see tõesti võimalik ei ole, kui seal klassis on 30 last.

[Külaline]

Mul on pidevalt igav tööl, koosolekul jne, ikka käitun normaalselt. Kogu aeg ei pea keegi lõbustama.

No kuule, jutt on ju lapsest, mitte täiskasvanust.

[Külaline]

Eks muidugi on koolile mugav, kui lapsed kõik ühes tempos õpivad, aga kui see õpitav lapsele liiga igav on, siis tulevad ka käitumisjäired.

Sellest nüüd küll käitumishäired ei tule, et laps on liiga andekas, Kui laps ei oska üldse igavusga toime tulla, kohe hakkab märatsema, ei ole küll normaalse lapse tunnus. Mul on pidevalt igav tööl, koosolekul jne, ikka käitun normaalselt. Kogu aeg ei pea keegi lõbustama. Keerulisemate lisaülesannete andmine pole sugigi mingi probleem, aga osa lapsi tahab, et õpetaja ainult teda tund aega lõbustaks, siis see tõesti võimalik ei ole, kui seal klassis on 30 last.

Loe seda artiklit, mille linkisin. Kui kool keeldub tunnistamast, et laps on andekas ja talle ta võimekusele vastavat õppematerjali pakkumast vaatamata rajaleidja ja psühholoogi soovitusele, siis sealt võivad alguse saada lapse käitumushäired. Seda kahjuks juhtub kahjuks liiga sageli. On muidugi ka koole, kus lapse andekusest arvestatakse, aga kui ei arvestata, siis rikutakse lapse tulevik.

[Külaline]

Eks muidugi on koolile mugav, kui lapsed kõik ühes tempos õpivad, aga kui see õpitav lapsele liiga igav on, siis tulevad ka käitumisjäired.

Sellest nüüd küll käitumishäired ei tule, et laps on liiga andekas, Kui laps ei oska üldse igavusga toime tulla, kohe hakkab märatsema, ei ole küll normaalse lapse tunnus. Mul on pidevalt igav tööl, koosolekul jne, ikka käitun normaalselt. Kogu aeg ei pea keegi lõbustama. Keerulisemate lisaülesannete andmine pole sugigi mingi probleem, aga osa lapsi tahab, et õpetaja ainult teda tund aega lõbustaks, siis see tõesti võimalik ei ole, kui seal klassis on 30 last.

Sa kasutad demagoogiavõtteid, liialdades ja kasutades mõnuga sõnu "üldse", "kohe", "pidevalt" jne. Ei, muidugi ei hakka normaalne laps märatsema, kui teda kogu aeg ei lõbustata. Muidugi tuleb laps toime väikese igavusega. Ja ei, normaalne laps ei oota sugugi, et õpetaja ainult teda tund aega lõbustaks.

Tegelikkus meie koolides on siiski pigem hoopis selline, et andekal lapsel on enamasti kogu aeg igav. Sinul võib olla tööl igav, sa saad ka selle eest palka. Kuid laps on tulnud kooli siiski õppima, mitte pidevalt iga päev igavlema. Mõnikord võib igav olla, see on normaalne. Kuid kogu aeg igavleda koolis normaalne küll pole. Ja ei, jutt pole mingist lapse "lõbustamisest", nagu sina andeka lapsega tegelemist tituleerid. Ning ei, enamik õpetajaid ei anna andekatele lastele mingeid lisaülesandeid ning kui vanemad seda küsivad, siis see on õpetajale väga suur probleem.

Mäletan, kuis ise koolis lõputult igavlesin. Ei hakanud ma märatsema, kuid vahtisin tundide viisi aknast välja, kuidas varesed hoovil lendavad. Mingil ajal hakkas igavus üle ääre pulbitsema, siis hakkasin vaikselt paberkuulikesi veeretama ja mingi aja möödudes neid teistele kraesse nipsutama. Siis kutsuti muidugi ema kooli ja riieldi temaga, et laps segab tundi. Ema siis riidles minuga. Lõpuks lepiti õpetajatega kokku, et ma ei pea tundides osalema, vaid võin vaikselt juturaamatuid lugeda. Lõpuks tõsteti mind klass ettepoole, see natuke aitas, aga klassikaaslased, kes nüüd olid minust vanemad, hakkasid narrima titeks. Nii et polnudki nagu mingit head lahendust kellelgi eriti võtta.

[Külaline]

Mäletan, kuis ise koolis lõputult igavlesin. Ei hakanud ma märatsema, kuid vahtisin tundide viisi aknast välja, kuidas varesed hoovil lendavad. Mingil ajal hakkas igavus üle ääre pulbitsema, siis hakkasin vaikselt paberkuulikesi veeretama ja mingi aja möödudes neid teistele kraesse nipsutama. Siis kutsuti muidugi ema kooli ja riieldi temaga, et laps segab tundi. Ema siis riidles minuga. Lõpuks lepiti õpetajatega kokku, et ma ei pea tundides osalema, vaid võin vaikselt juturaamatuid lugeda. Lõpuks tõsteti mind klass ettepoole, see natuke aitas, aga klassikaaslased, kes nüüd olid minust vanemad, hakkasid narrima titeks. Nii et polnudki nagu mingit head lahendust kellelgi eriti võtta.

Väga kurb lugu, aga õpetajad siin süüdi küll ei ole, et neil pole individuaalseks tööks aega ja koolidel pole ressurssi kedagi eraldi õpetada. Väikeklassideski on koos igasugused omavahel ebasobivad lapsed ja suurem osa koole väldib nende tegemist üldse. Andekaid on nii vähe, et nendega mingit eraldi tegelemist välja ei vea. Kui suuremate klass ka ei sobi, siis on vanematel endal võimalus õpetada või palgata eraõpetaja.

[Külaline]

Mina märkasin kooliajal, et väga andekad õpilased on sageli ühtlasi purulaisad. Kuna neil tulevad kooliasjad minimaalse pingutusega, siis on neil palju aega üle ja sealt lähevadki asjad lappesse. Elumerelaine kutsuvad ja sinna võivad nad ära uppuda. Minu kõige andekam klassikaaslane ei lõpetanud isegi põhikooli. Täiskasvanute maailm oli nii palju huvitavam ja teised klassikaaslased tema jaoks ammu titekad.

[Külaline]

Mäletan, kuis ise koolis lõputult igavlesin. Ei hakanud ma märatsema, kuid vahtisin tundide viisi aknast välja, kuidas varesed hoovil lendavad. Mingil ajal hakkas igavus üle ääre pulbitsema, siis hakkasin vaikselt paberkuulikesi veeretama ja mingi aja möödudes neid teistele kraesse nipsutama. Siis kutsuti muidugi ema kooli ja riieldi temaga, et laps segab tundi. Ema siis riidles minuga. Lõpuks lepiti õpetajatega kokku, et ma ei pea tundides osalema, vaid võin vaikselt juturaamatuid lugeda. Lõpuks tõsteti mind klass ettepoole, see natuke aitas, aga klassikaaslased, kes nüüd olid minust vanemad, hakkasid narrima titeks. Nii et polnudki nagu mingit head lahendust kellelgi eriti võtta.

Väga kurb lugu, aga õpetajad siin süüdi küll ei ole, et neil pole individuaalseks tööks aega ja koolidel pole ressurssi kedagi eraldi õpetada. Väikeklassideski on koos igasugused omavahel ebasobivad lapsed ja suurem osa koole väldib nende tegemist üldse. Andekaid on nii vähe, et nendega mingit eraldi tegelemist välja ei vea. Kui suuremate klass ka ei sobi, siis on vanematel endal võimalus õpetada või palgata eraõpetaja.

See, et ei olevat individuaalseks tööks aega ega koolidel ressursse - seda laulu oleme nagunii kuulnud. Ehkki nendesamade koolide kodulehel on reeglina enesekiituslik jutt just sellest, kuidas nemad vägevasti iga õpilase indiviuaalsusega arvestavad ja tema arengut eriliselt toetavad. Millest siis selline vastuolu kooli kodulehel olevate tutvustuste ja tegelikkuse vahel? Isegi praegu, mil koolidesse on väidetavalt palgatud suurel hulgal kõiksugu tugiisikuid ja neile eraldatakse kõvasti maksumaksjate raha, püütakse keskmisest massist millegi poolest erinevaid lapsi alati saada jalust ära, mingu kuskile mujale ja ärgu segagu. Ja taas see tavapärane soovitus - "kui ei meeldi, palka eraõpetaja!" Mina maksumaksjana pean üleval pidama koole tükkis nende arvuka tugipersonali ja õpetajatega, kuid oma lapsele pean palkama eraõpetaja. Paluks sel juhul mu maksud mulle alles jätta, et mul jätkuks ressursse eraõpetajale maksmiseks.

[Külaline]

See, et ei olevat individuaalseks tööks aega ega koolidel ressursse - seda laulu oleme nagunii kuulnud. Ehkki nendesamade koolide kodulehel on reeglina enesekiituslik jutt just sellest, kuidas nemad vägevasti iga õpilase indiviuaalsusega arvestavad ja tema arengut eriliselt toetavad. Millest siis selline vastuolu kooli kodulehel olevate tutvustuste ja tegelikkuse vahel? Isegi praegu, mil koolidesse on väidetavalt palgatud suurel hulgal kõiksugu tugiisikuid ja neile eraldatakse kõvasti maksumaksjate raha, püütakse keskmisest massist millegi poolest erinevaid lapsi alati saada jalust ära, mingu kuskile mujale ja ärgu segagu. Ja taas see tavapärane soovitus - "kui ei meeldi, palka eraõpetaja!" Mina maksumaksjana pean üleval pidama koole tükkis nende arvuka tugipersonali ja õpetajatega, kuid oma lapsele pean palkama eraõpetaja. Paluks sel juhul mu maksud mulle alles jätta, et mul jätkuks ressursse eraõpetajale maksmiseks.

Väga pretensioonikas tädi. Võid olla rahulolematu jah, aga nii ta on. Mina olen koolis tügispesialistina töötanud, käinu tunde vaatlemas. No ei ole jah õpetajal aega mingit individuaaltööd teha, kui tema keskmine tööaeg on niigi üle 50 tunni nädalas. Tunnis on 30 õpilast, kellest suur osa laamendab ja märatseb, ei lase teistel õppida. Tugispetsialistina tegelesin nende lastega, kes ei oska veel põhikooliski korralikult kirjutada ega lugeda. Koolis tegelees psühholoog nende lastega, kellel on diagnoosid, tahavad ära tappa, lõiguvad, on sõltuvuses. Tavaliste laste toetamiseks tla aega polnud, sest oli 900 õpilase ja 100 õpetaja peale üksinda. Õpetajad muudkui vahetuvad, sest sellises hullumajas ei taha väga paljud töötada. Õpetajate lisatöö kulub õpilastele, kes ei tee oma asju õigel ajal ära, kogu aeg on mingi järelvastamine hommikust õhtuni. Osad ei käi koolis, siis aita muudkui neid järgi. Mingit suurt hulka tugispetsialiste koolides pole ja ära üldse karda, et neil tööd ei ole. Tavalkoolis läheb tõesti enamus auru käitumishäirete ja vähevõimekate laste peale, kellel pole ka mingit õoimotivatsiooni, need peab kuidagi edasi lohistama. Selge see, et see üks andekas siis jääb tähelepanuta. Nii et see jutt, et teistest erinevatega ei tegeleta, on küll vale, nende peale just kulubki põhiaeg. Eliitkool on vast õppida soovivale lapsele parem, seal vistatakse need käitumishäiretega tegelased lihtsalt välja. Tavakool seda teha ei saa.