Kogemusi psühholoogidega

[Tolmukübe]

Mina, kõrgharidusega psühholoog (baka, mitte praktiseeriv), olen sinuga nõus.

[quote=Külaline post_id=76216 time=1738967801 user_id=1

Samuti on fakt, et psühholoog ei saa oma kliendile kahju teha ausalt öeldes lausa solvav. Loomulikult saab kui on ühtpidi piisavalt osav ja teistpidi piisavalt saamatu või pahatahtlik.
Tervele, endaga kenasti toimetulevale täiskasvanule on tõesti keeruline. Aga üllatus üllatus, see pole ka keskmise psühholoogi põhikunde profiil.

Olen luninud näidet sellise olukorra kohta tollelt teiselt siinselt psühholoogivaenlaselt. Ta ei ütle. Ole palun sina nii kena ja too mõni näide, kuidas psühholoog saab teha halba oma patsiendile. Pahatahtlik ja meelega kiusamine ei ole teemaks, ainult need juhused, kus psühholoog enda teada ravib, kuid patsient läheb katki. Tänan. (Kas tõesti saan lõpuks mõne näite?)

Keegi ei pea sulle mingeid näiteid tooma, kui on tundlik, eraisikuline teema. Seda ei pea avalikustama. Mina tean juhust, kus psühholoog vaidles kliendile muudkui vastu, tema arvamus oli õigem, ütles oma arvamusele ja oli nii kaua kõnekalt vait, kuni klient talle järgi kordas. Tõstis häält pidevalt ja lõpuks pani kliendi kallal karjuma, klient sai sellest psühhotrauma aastateks. Kas ta siis enda teada ravis või mida ta tegi, mina ei oska öelda, pole teraapiatega kursis. Siin on ennegi näiteid toodud, kasvõi minu algpostitus, aga muidugi, kui inimesele on idee fixe pähe löönud, et psühholoog kedagi ei kahjusta, ega siis kõrvalt rääkimine ei aita. Inimene võib uskuda, mida tahab, reaalsus on natuke teistsugune. Pole mõtet vaielda.

[Külaline]

Samuti puudub avalik info erinevate teraapiate kohta. Ka erinevate teraapiate kasu protsendid on väga raskesti leitavad või pole seda üldsegi. Kui inimene pöördub teraapiasse, siis teda tihti ei informeeritagi, et on olemas veel mingeid teisi teraapiaid, mis võiksid talle hoopis paremini sobida. See kõik on läbipaistmatu. Sellest nähtub, et psühholoogia vajab meil ikka väga tõsist reformi.

Et sina millestki aru ei saa, on ikka sinu probleem. Teraapiad põhinevad teadusuuringutel, mitte pole keegi psühholoog neid ise välja mõelnud. Protsendid on täiesti olemas. Psühholoog valib peale psühholoogiaõpinguid, mis teraapiat ta tegema hakkab. Ja kui inimene pöördub tema poole, siis ta teeb seda teraapiat, mille sa ise oled valinud. Uuri siis enne selle kohta, kui kuskile pöördud. Lisaks pead sa siis kõike tegema ka, mida sulle psühholoog soovitab, enne kui sa kasust hakkad rääkima. Imelik, et kuskile trenni pöördudes inimene ei hakka halama, et kuule, tulin aeroobikasse, aga mulle sobiks hoopis rohkem jõusaal, sina oled süüdi, et siia mind võtsid. Ka ei ütle keegi, et kui sa ei tee seda, mida treener ültes, siis tulevad tulemused, saad kõhnaks ja musklisse, ise ei liiguta lillegi. Kummaline, et sellisest asjast saavad ka vähemvõimekamad aru, aga sellest, et ajutreeninguga on täpselt sama, sellest aru ei saa. Kui sa pöördud psühholoogi poole hoiakuga, et ta on rumal, tahab mulle halba, ma ei soovi oma elus midagi muuta, mis muutust sa siis õigupoolest ootad.

[Külaline]

Mina, kõrgharidusega psühholoog (baka, mitte praktiseeriv), olen sinuga nõus.

Mnjaa, mina, mittepraktiseeriv IT baka ei kipu küll end IT alal spetsialistiks nimetama. Või milleks see vajalik oli, et oma hariduse välja tõid? Su arvamusele ei lisa see mingit kaalu, onju. Sa ju ei tea praktilisest psühholoogiast muud kui seda, mida õppejõud on rääkinud. Seega milleks see hariduse välja toomine ... naljakas.

Ja vabatahtlik-sunniviisilist suunamist esineb muidugi. Ka konkreetse psühholoogi juurde - kasvõi koolides.

Kas ma saan õigesti aru, et koolides on keegi, kes ütleb lapsele ja tema vanemale, et nüüd marss koolipsühholoogi juurde ja mingeid muid võimalusi ei jäeta - no et valiks ise psühholoogi? Ja tal on selleks ka õigus?

Samuti on fakt, et psühholoog ei saa oma kliendile kahju teha ausalt öeldes lausa solvav. Loomulikult saab kui on ühtpidi piisavalt osav ja teistpidi piisavalt saamatu või pahatahtlik.
Tervele, endaga kenasti toimetulevale täiskasvanule on tõesti keeruline. Aga üllatus üllatus, see pole ka keskmise psühholoogi põhikunde profiil.

Olen luninud näidet sellise olukorra kohta tollelt teiselt siinselt psühholoogivaenlaselt. Ta ei ütle. Ole palun sina nii kena ja too mõni näide, kuidas psühholoog saab teha halba oma patsiendile. Pahatahtlik ja meelega kiusamine ei ole teemaks, ainult need juhused, kus psühholoog enda teada ravib, kuid patsient läheb katki. Tänan. (Kas tõesti saan lõpuks mõne näite?)

Tõin välja, sest tahtsin tuua. Kas ma pean sinu käest luba küsima, millest ma võin rääkida?
Psühholoog saab kahjustada - üks paljudest näidetest. Psühholoog töötab ammumaetud lapsepõlvetraumadega, mida inimene ei pruugi isegi aktiivselt mäletada, aga mis mõjutavad tema elu.
Selliste vanade traumade üleskiskumine on mingites tervenemisprotsessides oluline. Samas, võib see tuua kaasa kasvõi posttraumaatikise stressihäire, rääkimata igasugustest muudest ärevuse, paanika, obsessiooni jms häiretest. Kui sellega - pärast nüüd uuesti väljatoomist - õigesti ei tegele.

On psühholooge, kes ei taju õgesti, kus lähevad piirid arvamuse, soovituse ja professionaalse psühholoogitöö. Seda, et psühholoog annab nõu, avaldab isiklikku hinnangut, kommenteerib inimese valikuid jms juhtub ikka omajagu. Noored psühholoogid isegi tunnistavad seda, et alguses ikka läks vahel sassi.
Konkreetset näidet tahtsid? Anorektik. Ja üritavad psühholoogiga siis põhjustele ligi saada. Psühhloog ütleb lause: “noja vaata mind, kas mina olen siis paks või”. No anorektiku silmades oli see psühholoog oma 500kg. Ja see lause ning võrdlus või võimalus, et anorektikut võiks üldse selle “hirmpaksu” inimesega võrrelda, tekitas anorektikus uue näljutamishoo.
Näide ka koolipsühholoogilt. Klassikaline juhtum. Poistevaheline kaklus, saadeti siis psühholoogi juurde. Psühholoog oli noor ja kogenematu. Tahtis väga aidata. Rääkisid siis ühtede ja tesitega. Ja lõpuks tegi psühholoog mingid järeldused, soovitused ja üks poistest jäi siis nagu süüdlaseks loos. Hiljem - tükk aega hiljem - tuli välja, et psühholoogil ei tulnud meelde, või ta ei osanud õigesti küsida eraldi kõigi osapoolte käest, et mis juhtus. Elementaarne asi onju? Aga vot läks nii, et psühholoog ei saanudki teada tüli algpõhjust, mis oli tegelikult “süüdlase haige ema räme mõnitamine”. Aga see ei tulnud välja.
Süüdlase karistus oli äärmiselt ebaõiglane ja see oli psühholoogi väljapakutud lahendus. Kogu lugu jäi kummitama nii last kui noort psühholoogi. Kas sellest lapsele tuleb lapsepõlvetrauma, seda me muidugi kindlalt tea.
Neid lugusid on ikka väga palju.
Sa võid mulle muidugi vastata kui tahad, aga ausalt öeldes ajad sa nii sellist-juttu-mida-ma-ei-saa-välja-öelda-sest-muidu-mu-postitus-kustutatakse, et mina sinuga rohkem vaielda ei viitsi. Arva mida tahad.

[Külaline]

Konkreetset näidet tahtsid? Anorektik. Ja üritavad psühholoogiga siis põhjustele ligi saada. Psühhloog ütleb lause: “noja vaata mind, kas mina olen siis paks või”. No anorektiku silmades oli see psühholoog oma 500kg. Ja see lause ning võrdlus või võimalus, et anorektikut võiks üldse selle “hirmpaksu” inimesega võrrelda, tekitas anorektikus uue näljutamishoo.
Näide ka koolipsühholoogilt. Klassikaline juhtum. Poistevaheline kaklus, saadeti siis psühholoogi juurde. Psühholoog oli noor ja kogenematu. Tahtis väga aidata. Rääkisid siis ühtede ja tesitega. Ja lõpuks tegi psühholoog mingid järeldused, soovitused ja üks poistest jäi siis nagu süüdlaseks loos. Hiljem - tükk aega hiljem - tuli välja, et psühholoogil ei tulnud meelde, või ta ei osanud õigesti küsida eraldi kõigi osapoolte käest, et mis juhtus. Elementaarne asi onju? Aga vot läks nii, et psühholoog ei saanudki teada tüli algpõhjust, mis oli tegelikult “süüdlase haige ema räme mõnitamine”. Aga see ei tulnud välja.
Süüdlase karistus oli äärmiselt ebaõiglane ja see oli psühholoogi väljapakutud lahendus. Kogu lugu jäi kummitama nii last kui noort psühholoogi. Kas sellest lapsele tuleb lapsepõlvetrauma, seda me muidugi kindlalt tea.

Mõlemad näited on ikka väga kummalised. Kui anorektikul on trauma sellest, et teda võrreldakse normaalkaalulise inimesega, siis see näitabki ju, et ta vajab psühhiaatri tuge, mitte psühholoogi. Kas keegi saab kaitsta inimest ükskõik millise suvalise ütluse eest, mis elus ette tuleb? Mitte psühholoogi ütlus ei põhjustanud näljutamishoogu, vaid selle oleks põhjustanud nagunii ükskõik mis asi. Kaklused ei ole üldse koolipsühholoogi teema ja see, kui sa teist inimest lööd, selle eest koolis karistataksegi, ütles mis ta ütles. Sellised ongi koolis reeglid. Nüüd jälle psühholoog põhjustas lapsepõlvetrauma. Nii võime lõpmatult jätkata: lapsepõlvetrauma tuli sellest, et koolis kästi vahetusjalanõud panna, aga need peitis keegi ära, aga laps sai märkuse; laps sai märkuse, sest kodutöö oli tegemata, aga ta ei saanud seda teha, sest purjus vanema pärast läks kodust minema jne, jne, jne. Sul ei õnnestu kõikide ebaõiglaste asjade eest last kaitsta. Ja kui sellised asjad tekitavad trauma, on sellel lapsel midagi kogu elus viltu. Kes nüüd täpselt selle trauma siin põhjustas sinu näidetes, võib väga palju vaielda. Miks on üldse laps anorektik, miks on tema minapilt nii vildakas, miks see kakleja nii solvub, kui ta ema kohta midagi öeldakse, kas vanemad hoopis on põhjustanud trauma jne, jne. Kas sinu arust on psühholoog mingi imeinimene ja selgeltnägija? Suurte probleemidega inimest võib solvata mida iganes, aga siin pole psühholoog ometi see põhisüüdlane. Mõnel tuleb kuskil suvalises kohas viibides meelde ebameeldiv sündmus, sest ta tundis apelsini lõhna, mis tema ajus vallandas teatud protsessi. Kas apelsin on süüdi? Miks ta lõhnas just seal, kus see traumaatiline inimene viibis.

[Külaline]

Konkreetset näidet tahtsid? Anorektik. Ja üritavad psühholoogiga siis põhjustele ligi saada. Psühhloog ütleb lause: “noja vaata mind, kas mina olen siis paks või”. No anorektiku silmades oli see psühholoog oma 500kg. Ja see lause ning võrdlus või võimalus, et anorektikut võiks üldse selle “hirmpaksu” inimesega võrrelda, tekitas anorektikus uue näljutamishoo.
Näide ka koolipsühholoogilt. Klassikaline juhtum. Poistevaheline kaklus, saadeti siis psühholoogi juurde. Psühholoog oli noor ja kogenematu. Tahtis väga aidata. Rääkisid siis ühtede ja tesitega. Ja lõpuks tegi psühholoog mingid järeldused, soovitused ja üks poistest jäi siis nagu süüdlaseks loos. Hiljem - tükk aega hiljem - tuli välja, et psühholoogil ei tulnud meelde, või ta ei osanud õigesti küsida eraldi kõigi osapoolte käest, et mis juhtus. Elementaarne asi onju? Aga vot läks nii, et psühholoog ei saanudki teada tüli algpõhjust, mis oli tegelikult “süüdlase haige ema räme mõnitamine”. Aga see ei tulnud välja.
Süüdlase karistus oli äärmiselt ebaõiglane ja see oli psühholoogi väljapakutud lahendus. Kogu lugu jäi kummitama nii last kui noort psühholoogi. Kas sellest lapsele tuleb lapsepõlvetrauma, seda me muidugi kindlalt tea.

Mõlemad näited on ikka väga kummalised. Kui anorektikul on trauma sellest, et teda võrreldakse normaalkaalulise inimesega, siis see näitabki ju, et ta vajab psühhiaatri tuge, mitte psühholoogi. Kas keegi saab kaitsta inimest ükskõik millise suvalise ütluse eest, mis elus ette tuleb? Mitte psühholoogi ütlus ei põhjustanud näljutamishoogu, vaid selle oleks põhjustanud nagunii ükskõik mis asi. Kaklused ei ole üldse koolipsühholoogi teema ja see, kui sa teist inimest lööd, selle eest koolis karistataksegi, ütles mis ta ütles. Sellised ongi koolis reeglid. Nüüd jälle psühholoog põhjustas lapsepõlvetrauma. Nii võime lõpmatult jätkata: lapsepõlvetrauma tuli sellest, et koolis kästi vahetusjalanõud panna, aga need peitis keegi ära, aga laps sai märkuse; laps sai märkuse, sest kodutöö oli tegemata, aga ta ei saanud seda teha, sest purjus vanema pärast läks kodust minema jne, jne, jne. Sul ei õnnestu kõikide ebaõiglaste asjade eest last kaitsta. Ja kui sellised asjad tekitavad trauma, on sellel lapsel midagi kogu elus viltu. Kes nüüd täpselt selle trauma siin põhjustas sinu näidetes, võib väga palju vaielda. Miks on üldse laps anorektik, miks on tema minapilt nii vildakas, miks see kakleja nii solvub, kui ta ema kohta midagi öeldakse, kas vanemad hoopis on põhjustanud trauma jne, jne. Kas sinu arust on psühholoog mingi imeinimene ja selgeltnägija? Suurte probleemidega inimest võib solvata mida iganes, aga siin pole psühholoog ometi see põhisüüdlane. Mõnel tuleb kuskil suvalises kohas viibides meelde ebameeldiv sündmus, sest ta tundis apelsini lõhna, mis tema ajus vallandas teatud protsessi. Kas apelsin on süüdi? Miks ta lõhnas just seal, kus see traumaatiline inimene viibis.

Tulin nüüd ka vahepeal vaatama, et mida see andunud psühhimessias siin jälle kirjutanud on. Näen, et sulle on vastanud väga mitmed täiesti erinevad inimesed! Kusjuures nad on toonud sulle veel näiteid lisaks nendele, mida mina siin kirjeldanud olen. Kusjuures need on täiesti adekvaatsed ja elulised näited. Aga sinule nad ei sobi, kuna... kuna sinu pea sees on sunnismõtteline narratiiv, et psühholoogide juurde minnakse alati üksnes vabatahtlikult ja teiseks ei saavat mitte iialgi ükski psühholoog inimest kuidagi kahjustada.

Siin kellegi poolt välja toodud probleem koolipsühholoogiga oli väga hea näide. Kusjuures tean ka ise niisugust juhtumit, kus õpetaja survestas last vägisi koolipsühholoogi juurde minema. Lapsel polnud probleeme. Ta tegi seda pärast seda, kui tolle lapse ema oli lastevanemate koosolekul natuke liiga palju sõna võtnud ja nõudnud puuduste kõrvaldamist. Ilmselgelt ei tohiks (kooli)psühholoogi juurde minema sundimist kasutada reaktsioonina isiklikule solvumisele, kuid kahjuks on see väga levinud - vaadake kasvõi siitsamast teemast ja üleüldse tervest arutle-foorumist - kõik, kelle arvamusavaldusega ei nõustuta, soovitatakse "pöörduda psühholoogi juurde" või küsitakse, "kas rohud juba võetud?". Nii toimub vaimse tervise teenuste stigmatiseerimine, ja suurimad stigmatiseerijad on siin need, kes kõige rohkem psühholoogide tegevust kiidavad ja vähim selles kahelda lubavad. Ehk siis - nad saevad oksa, millel ise istuvad.

[Külaline]

[quote=Külaline post_id=76271 time=1739007636
Tulin nüüd ka vahepeal vaatama, et mida see andunud psühhimessias siin jälle kirjutanud on. Näen, et sulle on vastanud väga mitmed täiesti erinevad inimesed! [/quote]"Psühhimessias" ei olnud vahepeal, muide, midagi vastanud. Just praegu tulin siia vaatama. Proovi sina omakorda mõista, et sinuga vaidlevad mitmed erinevad inimesed.

[Külaline]

Konkreetset näidet tahtsid? Anorektik. Ja üritavad psühholoogiga siis põhjustele ligi saada. Psühhloog ütleb lause: “noja vaata mind, kas mina olen siis paks või”. No anorektiku silmades oli see psühholoog oma 500kg. Ja see lause ning võrdlus või võimalus, et anorektikut võiks üldse selle “hirmpaksu” inimesega võrrelda, tekitas anorektikus uue näljutamishoo.
Näide ka koolipsühholoogilt. Klassikaline juhtum. Poistevaheline kaklus, saadeti siis psühholoogi juurde. Psühholoog oli noor ja kogenematu. Tahtis väga aidata. Rääkisid siis ühtede ja tesitega. Ja lõpuks tegi psühholoog mingid järeldused, soovitused ja üks poistest jäi siis nagu süüdlaseks loos. Hiljem - tükk aega hiljem - tuli välja, et psühholoogil ei tulnud meelde, või ta ei osanud õigesti küsida eraldi kõigi osapoolte käest, et mis juhtus. Elementaarne asi onju? Aga vot läks nii, et psühholoog ei saanudki teada tüli algpõhjust, mis oli tegelikult “süüdlase haige ema räme mõnitamine”. Aga see ei tulnud välja.
Süüdlase karistus oli äärmiselt ebaõiglane ja see oli psühholoogi väljapakutud lahendus. Kogu lugu jäi kummitama nii last kui noort psühholoogi. Kas sellest lapsele tuleb lapsepõlvetrauma, seda me muidugi kindlalt tea.

Mõlemad näited on ikka väga kummalised. Kui anorektikul on trauma sellest, et teda võrreldakse normaalkaalulise inimesega, siis see näitabki ju, et ta vajab psühhiaatri tuge, mitte psühholoogi. Kas keegi saab kaitsta inimest ükskõik millise suvalise ütluse eest, mis elus ette tuleb? Mitte psühholoogi ütlus ei põhjustanud näljutamishoogu, vaid selle oleks põhjustanud nagunii ükskõik mis asi. Kaklused ei ole üldse koolipsühholoogi teema ja see, kui sa teist inimest lööd, selle eest koolis karistataksegi, ütles mis ta ütles. Sellised ongi koolis reeglid. Nüüd jälle psühholoog põhjustas lapsepõlvetrauma. Nii võime lõpmatult jätkata: lapsepõlvetrauma tuli sellest, et koolis kästi vahetusjalanõud panna, aga need peitis keegi ära, aga laps sai märkuse; laps sai märkuse, sest kodutöö oli tegemata, aga ta ei saanud seda teha, sest purjus vanema pärast läks kodust minema jne, jne, jne. Sul ei õnnestu kõikide ebaõiglaste asjade eest last kaitsta. Ja kui sellised asjad tekitavad trauma, on sellel lapsel midagi kogu elus viltu. Kes nüüd täpselt selle trauma siin põhjustas sinu näidetes, võib väga palju vaielda. Miks on üldse laps anorektik, miks on tema minapilt nii vildakas, miks see kakleja nii solvub, kui ta ema kohta midagi öeldakse, kas vanemad hoopis on põhjustanud trauma jne, jne. Kas sinu arust on psühholoog mingi imeinimene ja selgeltnägija? Suurte probleemidega inimest võib solvata mida iganes, aga siin pole psühholoog ometi see põhisüüdlane. Mõnel tuleb kuskil suvalises kohas viibides meelde ebameeldiv sündmus, sest ta tundis apelsini lõhna, mis tema ajus vallandas teatud protsessi. Kas apelsin on süüdi? Miks ta lõhnas just seal, kus see traumaatiline inimene viibis.

Tulin nüüd ka vahepeal vaatama, et mida see andunud psühhimessias siin jälle kirjutanud on. Näen, et sulle on vastanud väga mitmed täiesti erinevad inimesed! Kusjuures nad on toonud sulle veel näiteid lisaks nendele, mida mina siin kirjeldanud olen. Kusjuures need on täiesti adekvaatsed ja elulised näited. Aga sinule nad ei sobi, kuna... kuna sinu pea sees on sunnismõtteline narratiiv, et psühholoogide juurde minnakse alati üksnes vabatahtlikult ja teiseks ei saavat mitte iialgi ükski psühholoog inimest kuidagi kahjustada.

Siin kellegi poolt välja toodud probleem koolipsühholoogiga oli väga hea näide. Kusjuures tean ka ise niisugust juhtumit, kus õpetaja survestas last vägisi koolipsühholoogi juurde minema. Lapsel polnud probleeme. Ta tegi seda pärast seda, kui tolle lapse ema oli lastevanemate koosolekul natuke liiga palju sõna võtnud ja nõudnud puuduste kõrvaldamist. Ilmselgelt ei tohiks (kooli)psühholoogi juurde minema sundimist kasutada reaktsioonina isiklikule solvumisele, kuid kahjuks on see väga levinud - vaadake kasvõi siitsamast teemast ja üleüldse tervest arutle-foorumist - kõik, kelle arvamusavaldusega ei nõustuta, soovitatakse "pöörduda psühholoogi juurde" või küsitakse, "kas rohud juba võetud?". Nii toimub vaimse tervise teenuste stigmatiseerimine, ja suurimad stigmatiseerijad on siin need, kes kõige rohkem psühholoogide tegevust kiidavad ja vähim selles kahelda lubavad. Ehk siis - nad saevad oksa, millel ise istuvad.

Sinusugusega ei saa ju diskuteerida. Sinu jutule väidetakse midagi vastu ja mis sina teed? Ajad mingit asjassepuutumatut mulinat, et psühholoogid on halvad. Seda sa juba ütlesid. Katsu edasi liikuda mingite konkteetsete argumentidega. Kahjuks neid sul pole. Ja paraku ei saa sa sugugi aru, et sinule vastavad erinevad inimesed. Mina olen ainult paar korda vastanud, sest ma näen, et sul puudub laiem analüüsioskus. Ja iga vastusega, mis sa annad, veendun selles taas. Sul on endal mingi trauma nende psühholoogidega, eriti koolipsühholoogidega ja siis kannad selle kogemuse kõigile üle. Võin isegi arvata, millest see tuleb. Ilmselt saadeti su laps psühholoogi juurde, sest nähti seda vajadust. Ja psühholoog ilmselt ütles midagi sinu ja teie kodu kohta, mida võiks veidi teistmoodi teha. Ja selle peale sa nii hirmsasti solvusid, süüdistasid psühholoogi, et ässitas lapse ka teie vastu, häbenesid, et laps üldse midagi teie kodu kohta rääkis ja sellest see suur vihatunne liikuma pääses. Ilmselt on sul endalgi palju probleeeme ja eneseanalüüsioskus on null, siis nii läkski. Ja ennetades sinu järgmisi süüdistusi, ei, ma ei ole ise psühholoog ja minul ei ole mingit huvi, et inimesed psühholoogi juures käiks, mul täiesti kama kaks. Sinu puhul ma isegi arvan, et psühholoogist pole sinu puhul mingit kasu, sest sa ei oska olukordi ega ennast analüüsida, aga see on peamine eeldus, kui sa soovid oma elus midagi muuta.

[Külaline]

Tõin välja, sest tahtsin tuua. Kas ma pean sinu käest luba küsima, millest ma võin rääkida?

Ei pea. Aga mina võin ka arvamust avaldada, kui sa oled millestki rääkinud, onju.

Psühholoog saab kahjustada - üks paljudest näidetest. Psühholoog töötab ammumaetud lapsepõlvetraumadega, mida inimene ei pruugi isegi aktiivselt mäletada, aga mis mõjutavad tema elu.
Selliste vanade traumade üleskiskumine on mingites tervenemisprotsessides oluline. Samas, võib see tuua kaasa kasvõi posttraumaatikise stressihäire, rääkimata igasugustest muudest ärevuse, paanika, obsessiooni jms häiretest. Kui sellega - pärast nüüd uuesti väljatoomist - õigesti ei tegele.

On psühholooge, kes ei taju õgesti, kus lähevad piirid arvamuse, soovituse ja professionaalse psühholoogitöö. Seda, et psühholoog annab nõu, avaldab isiklikku hinnangut, kommenteerib inimese valikuid jms juhtub ikka omajagu. Noored psühholoogid isegi tunnistavad seda, et alguses ikka läks vahel sassi.
Konkreetset näidet tahtsid? Anorektik. Ja üritavad psühholoogiga siis põhjustele ligi saada. Psühhloog ütleb lause: “noja vaata mind, kas mina olen siis paks või”. No anorektiku silmades oli see psühholoog oma 500kg. Ja see lause ning võrdlus või võimalus, et anorektikut võiks üldse selle “hirmpaksu” inimesega võrrelda, tekitas anorektikus uue näljutamishoo.
Näide ka koolipsühholoogilt. Klassikaline juhtum. Poistevaheline kaklus, saadeti siis psühholoogi juurde. Psühholoog oli noor ja kogenematu. Tahtis väga aidata. Rääkisid siis ühtede ja tesitega. Ja lõpuks tegi psühholoog mingid järeldused, soovitused ja üks poistest jäi siis nagu süüdlaseks loos. Hiljem - tükk aega hiljem - tuli välja, et psühholoogil ei tulnud meelde, või ta ei osanud õigesti küsida eraldi kõigi osapoolte käest, et mis juhtus. Elementaarne asi onju? Aga vot läks nii, et psühholoog ei saanudki teada tüli algpõhjust, mis oli tegelikult “süüdlase haige ema räme mõnitamine”. Aga see ei tulnud välja.
Süüdlase karistus oli äärmiselt ebaõiglane ja see oli psühholoogi väljapakutud lahendus. Kogu lugu jäi kummitama nii last kui noort psühholoogi. Kas sellest lapsele tuleb lapsepõlvetrauma, seda me muidugi kindlalt tea.
Neid lugusid on ikka väga palju.
Sa võid mulle muidugi vastata kui tahad, aga ausalt öeldes ajad sa nii sellist-juttu-mida-ma-ei-saa-välja-öelda-sest-muidu-mu-postitus-kustutatakse, et mina sinuga rohkem vaielda ei viitsi. Arva mida tahad.

Anorektiku ja koolikakluse näited on vaieldavad, nagu ka eelmine vastaja välja tõi. Siin lähtub probleemi tekkimine pigem mingist muust, välisest tegurist, haigusest-probleemist endast ning selliseid reaktsioone võinuks tekkida (ning ilmselt tekibki) igapäevaselt ning kõikjal. Kui alkohoolik on psühholoogi vastuvõtul ning psühholoog võtab klaasist lonksu vett, kuid patsiendil seostub see alkoholiga ning trigerdab pingelise hetkeolukorra tõttu joomahoo - kas see on psühholoogi süü ning kahju tegemine?
Näitega lapsepõlvetraumade üles kiskumisest olen aga nõus, see on tõesti üks võimalus, kuidas psühholoog saab kahju teha, kui võtab liiga suuri riske.

Mina ei sunni sind sugugi vaidlema. Teed seda täitsa omal valikul.

[Külaline]

Ma kogu lõime ei viitsi läbi lugeda. Ilma taaneteta pikka joru on raske jälgida.
Aga saadaksid joonelt psühholoogile kõik, kelle jaoks normaalset elu käsitlevad artiklid (näiteks võimalik el. katkestus) täiesti rahulike soovitustega (näiteks tankige paak täis) on "paanika õhutamine" või "inimeste hirmutamine". Võtke palderjani, kui päriselu nii hirmus on. Mõttetu halin, mis vaigistab normaalsed soovitused.

[Külaline]

Mina tean juhust, kus psühholoog vaidles kliendile muudkui vastu, tema arvamus oli õigem, ütles oma arvamusele ja oli nii kaua kõnekalt vait, kuni klient talle järgi kordas. Tõstis häält pidevalt ja lõpuks pani kliendi kallal karjuma, klient sai sellest psühhotrauma aastateks.

No aga kui klient näiteks raiub ja raiub mingit oma luulut, et näiteks kõik õpetajad kiusavad tema last, koolipsühholoogid ei tee muud, kui tahavad käru keerata vms ja psühholoog on leebete meetoditega muudkui üritanud suunata inimest sinna, et see võib olla ühel juhul tõesti nii, aga kui inimesele tekib mulje, et kõik on sellised, siis on see mõtteviga, mis on kinni tema enda mõtlemises. Pidevat karjumist ma samuti ei usu kohe kuidagi, äkki psühholoogi toon oli üks kord veidi teravam või kliendile tundus nii, sest psühholoog ei olnud temaga nõus. Ka siin on ju sinul ja sellel "psühhide" vihkajal tüüpilised mõttevead, millest te ise kuidagi aru ei suuda saada. Neid õpetatakse psühholoogia esimesel kursusel. Eks juhtub ka seda, et psühholoog äkki ütlebki midagi teravamat, et see klient läheks kellegi teise juurde, sest psühholoog ise näeb, et sellisest tööst ei ole midagi kasu. Vastupidiselt siinsele arvamusele ei meeldi psühholoogile samuti tegeleda sellistega, kes üldse ei saa lihtsast põhitõest aru, et kui üks kord juhtub sinu elus midagi, on see juhus, aga kui pidevalt, on see sinu muster, mida sa ise kordad ja kordad. Ja selle murdmine oleneb sinu võimest peeglisse vaadata. Kui inimene hakkab rääkima, et näe, töökohad satuvad pidevalt sellised, et lähen seal kõigiga tülli, kõik kiusavad mind, psühholoogid alandavad ja traumeerivad, siis on asi sinus.

[Külaline]

Tulin nüüd ka vahepeal vaatama, et mida see andunud psühhimessias siin jälle kirjutanud on. Näen, et sulle on vastanud väga mitmed täiesti erinevad inimesed!

Siin halvustavad psühholoogi mitte mitmed täiesti erinevad inimesed, vaid sina "psühhide" vihkaja ja Tolmukübe. Teis on palju sarnast, nii et mitme väga erineva inimese alla ma teid ei liigitaks.

[Külaline]

Tulin nüüd ka vahepeal vaatama, et mida see andunud psühhimessias siin jälle kirjutanud on. Näen, et sulle on vastanud väga mitmed täiesti erinevad inimesed!

Siin halvustavad psühholoogi mitte mitmed täiesti erinevad inimesed, vaid sina "psühhide" vihkaja ja Tolmukübe. Teis on palju sarnast, nii et mitme väga erineva inimese alla ma teid ei liigitaks.

Sul on valeinfo. Siin on väga paljudel kogemusi, kus psühholoog ei ole neid aidanud, või kus nad ise on olnud selle alaga keskmisest enam kursis ja väidavad, et psühholoogia kui valdkonna sees on palju probleeme. Näiteks mina ei ole see, kes kirjutas, et tal on psühholoogias bakalaureusekraad; ning veel vähem olen ma Tolmukübe.

Saa palun lõpuks aru, et see, kui ühe konkreetse valdkonna osas pole võimalik anda tagasisidet, tulemuste osas puudub statistika ja tegevus on suhteliselt läbipaistmatu, kahjustab kõige rohkem psühholooge endid. Mind huvitab see, et psühholoogidest kujuneksid hinnatud spetsialistid, kelle juurde võiksid inimesed minna vabatahtlikult. Maine on alati enda teha, ja päris kindlasti ei aita psühholoogide heale mainele kaasa see sõimamine ja halvustamine, millega sina siin praegu usinalt tegeled. Sa lased sellega psühholoogide (eriti heade psühholoogide) maine praegu lihtsalt põhja.

[Külaline]

Sul on valeinfo. Siin on väga paljudel kogemusi, kus psühholoog ei ole neid aidanud, või kus nad ise on olnud selle alaga keskmisest enam kursis ja väidavad, et psühholoogia kui valdkonna sees on palju probleeme. Näiteks mina ei ole see, kes kirjutas, et tal on psühholoogias bakalaureusekraad; ning veel vähem olen ma Tolmukübe.

Täitsa vassid ju. Keegi pole öelnud, et sa oleks Tolmukübe, sina JA Tolmukübe olete siin psühholoogide halvustajad ja kumbki ei saa teist mitte midagi aru, mida psühholoog saab teha ja mida mitte. Mina kirjutasin, et mul on psühholoogias bakalaureusekraad, aga mina ei ole sugugi teie pundis, kes siin pidevalt ajaks mingit asjassepuutumatut soga ja ütleks, et psühholoogia oleks kuidagi probleemsem valdkond kui näiteks meditsiin, juura, haridus või mida iganes. Mina ültesin hoopis, et selliste inimestega ei soovi ükski psühholoog töötada, kellel puudub analüüsioskus, enesereflektsioonoskus, mis sellisega teha siis, mitte midagi. Ta ei näe oma mustreid, ei suuda oma tegevust analüüsida, mõttetegevus on üldse nõrk, aga peab ennast kõigist kõige targemaks. Muidugi puudub sellisel inimesel psühholoogi juurde pöördumisel igasugune kasutegur.

[Külaline]

Selle teemaga on selline naljakas asi, et - neutraalsena lugedes - psühholoogide mainet toovad siin alla need pimesi “psühholoog ei saa midagi paha teha” väitjad. Ja need, kes psühholoogide eest hoiatavad, samas ka kiidavad (mõne erandiga) mõjuvad hoopis psühholoogide kohapealt nagu positiivselt. Polegi varem eriti näinud sellist asja

[Külaline]

Sul on valeinfo. Siin on väga paljudel kogemusi, kus psühholoog ei ole neid aidanud, või kus nad ise on olnud selle alaga keskmisest enam kursis ja väidavad, et psühholoogia kui valdkonna sees on palju probleeme. Näiteks mina ei ole see, kes kirjutas, et tal on psühholoogias bakalaureusekraad; ning veel vähem olen ma Tolmukübe.

Täitsa vassid ju. Keegi pole öelnud, et sa oleks Tolmukübe, sina JA Tolmukübe olete siin psühholoogide halvustajad ja kumbki ei saa teist mitte midagi aru, mida psühholoog saab teha ja mida mitte. Mina kirjutasin, et mul on psühholoogias bakalaureusekraad, aga mina ei ole sugugi teie pundis, kes siin pidevalt ajaks mingit asjassepuutumatut soga ja ütleks, et psühholoogia oleks kuidagi probleemsem valdkond kui näiteks meditsiin, juura, haridus või mida iganes. Mina ültesin hoopis, et selliste inimestega ei soovi ükski psühholoog töötada, kellel puudub analüüsioskus, enesereflektsioonoskus, mis sellisega teha siis, mitte midagi. Ta ei näe oma mustreid, ei suuda oma tegevust analüüsida, mõttetegevus on üldse nõrk, aga peab ennast kõigist kõige targemaks. Muidugi puudub sellisel inimesel psühholoogi juurde pöördumisel igasugune kasutegur.

Oot oot.. kas on siin teemas mitu inimest kirjutanud, et neil on psühholoogias baka. Või sa valetad. Palun tsiteeri oma postitust.

[Külaline]

Saa palun lõpuks aru, et see, kui ühe konkreetse valdkonna osas pole võimalik anda tagasisidet, tulemuste osas puudub statistika ja tegevus on suhteliselt läbipaistmatu, kahjustab kõige rohkem psühholooge endid. Mind huvitab see, et psühholoogidest kujuneksid hinnatud spetsialistid, kelle juurde võiksid inimesed minna vabatahtlikult. Maine on alati enda teha, ja päris kindlasti ei aita psühholoogide heale mainele kaasa see sõimamine ja halvustamine, millega sina siin praegu usinalt tegeled. Sa lased sellega psühholoogide (eriti heade psühholoogide) maine praegu lihtsalt põhja.

Mingit vägisi psühholoogi juures käimist pole olemas, loomulikult on tagasiside olemas. Kui inimesele ei meeldi see psühholoog, ta käib ühe korra ja rohkem ei lähe, see ongi tagasiside. Kui see psühholoog oleks nii halb, siis tal poleks kliente. Teraapiad põhinevad teadusuuringutel ja statistikal. Sinu jutt on asjatundmatu ja väga rumal.

[Külaline]

Sul on valeinfo. Siin on väga paljudel kogemusi, kus psühholoog ei ole neid aidanud, või kus nad ise on olnud selle alaga keskmisest enam kursis ja väidavad, et psühholoogia kui valdkonna sees on palju probleeme. Näiteks mina ei ole see, kes kirjutas, et tal on psühholoogias bakalaureusekraad; ning veel vähem olen ma Tolmukübe.

Täitsa vassid ju. Keegi pole öelnud, et sa oleks Tolmukübe, sina JA Tolmukübe olete siin psühholoogide halvustajad ja kumbki ei saa teist mitte midagi aru, mida psühholoog saab teha ja mida mitte. Mina kirjutasin, et mul on psühholoogias bakalaureusekraad, aga mina ei ole sugugi teie pundis, kes siin pidevalt ajaks mingit asjassepuutumatut soga ja ütleks, et psühholoogia oleks kuidagi probleemsem valdkond kui näiteks meditsiin, juura, haridus või mida iganes. Mina ültesin hoopis, et selliste inimestega ei soovi ükski psühholoog töötada, kellel puudub analüüsioskus, enesereflektsioonoskus, mis sellisega teha siis, mitte midagi. Ta ei näe oma mustreid, ei suuda oma tegevust analüüsida, mõttetegevus on üldse nõrk, aga peab ennast kõigist kõige targemaks. Muidugi puudub sellisel inimesel psühholoogi juurde pöördumisel igasugune kasutegur.

Oot oot.. kas on siin teemas mitu inimest kirjutanud, et neil on psühholoogias baka. Või sa valetad. Palun tsiteeri oma postitust.

Täpsustan. “ Mina, kõrgharidusega psühholoog (baka, mitte praktiseeriv), olen sinuga nõus.” on minu kirjutatud. Ka näited olid minu toodud. (Ja lubadus, et ma rohkem ei vasta )
Palun tsiteeri, kus sina kirjutasid, et sul on psühholoogias bakalaureus.

[Külaline]

Täitsa vassid ju. Keegi pole öelnud, et sa oleks Tolmukübe, sina JA Tolmukübe olete siin psühholoogide halvustajad ja kumbki ei saa teist mitte midagi aru, mida psühholoog saab teha ja mida mitte. Mina kirjutasin, et mul on psühholoogias bakalaureusekraad, aga mina ei ole sugugi teie pundis, kes siin pidevalt ajaks mingit asjassepuutumatut soga ja ütleks, et psühholoogia oleks kuidagi probleemsem valdkond kui näiteks meditsiin, juura, haridus või mida iganes. Mina ültesin hoopis, et selliste inimestega ei soovi ükski psühholoog töötada, kellel puudub analüüsioskus, enesereflektsioonoskus, mis sellisega teha siis, mitte midagi. Ta ei näe oma mustreid, ei suuda oma tegevust analüüsida, mõttetegevus on üldse nõrk, aga peab ennast kõigist kõige targemaks. Muidugi puudub sellisel inimesel psühholoogi juurde pöördumisel igasugune kasutegur.

Oot oot.. kas on siin teemas mitu inimest kirjutanud, et neil on psühholoogias baka. Või sa valetad. Palun tsiteeri oma postitust.

Täpsustan. “ Mina, kõrgharidusega psühholoog (baka, mitte praktiseeriv), olen sinuga nõus.” on minu kirjutatud. Ka näited olid minu toodud. (Ja lubadus, et ma rohkem ei vasta )
Palun tsiteeri, kus sina kirjutasid, et sul on psühholoogias bakalaureus.

Eespool üsna alguses kirjutas. Miks ta seda tsiteerima peab?

[Külaline]

Selle teemaga on selline naljakas asi, et - neutraalsena lugedes - psühholoogide mainet toovad siin alla need pimesi “psühholoog ei saa midagi paha teha” väitjad. Ja need, kes psühholoogide eest hoiatavad, samas ka kiidavad (mõne erandiga) mõjuvad hoopis psühholoogide kohapealt nagu positiivselt. Polegi varem eriti näinud sellist asja

Mis selles siis veidrat on? Igas asjas on ju nii, et võta aga süü enda peale ja kohe on kõik sinu sõbrad ja räägivad, et vaat kui aus, vaat kui tubli, vaat kui hea spetsialist. Iseasi, kas see tõe huvides ka õige on, kui niimoodi endale tuhka pähe raputada vaieldavate olukordade eest. Mainekujunduseks kindlasti, aga käesoleva teema eesmärk ei ole müügitöö, vaid tõe selgitamine.

[Külaline]

Oot oot.. kas on siin teemas mitu inimest kirjutanud, et neil on psühholoogias baka. Või sa valetad. Palun tsiteeri oma postitust.

Täpsustan. “ Mina, kõrgharidusega psühholoog (baka, mitte praktiseeriv), olen sinuga nõus.” on minu kirjutatud. Ka näited olid minu toodud. (Ja lubadus, et ma rohkem ei vasta )
Palun tsiteeri, kus sina kirjutasid, et sul on psühholoogias bakalaureus.

Eespool üsna alguses kirjutas. Miks ta seda tsiteerima peab?

Sest praegu tundus justkui oleks ta võtnud minu külalise-isiku üle. Kui ta tõesti alguses seda kirjutas, siis on ok. Siis ei saa öelda, et ta valetas. Aga siis ei peaks tal ka raske olema seda tõestada. Tema ju ise teab, kus ta sõna võttis.