Karjumisest

[manaña]

Ma ei saa aru ühest asjast. Karjumisest kellegi peale. Õigemini karjuja ülemvõimust teiste üle ja teiste kuuletumisest sellele.
Eks minagi ärritun vahel, saan vihaseks ja tõstan häält. Aga seda me peres keegi ei kuula. Ütlevad, et ära karju, rahune maha, või lähevad eemale. Ma nüüd küsiks, miks nii? Miks nad mind ei kuula. Kui samas räägitakse, kuidas kardeti kui vanem karjus nende peale. Või seda kui mees karjub. Kui mina kodus karjuma hakkan, siis "õpetakse "mulle rahunemist või ei tehta väljagi.

Sest oled oma peres hierarhias madalal kohal, siis ongi savi. Miks see nii on läinud, et keegi sinust seal lugu ei pea, mõtle ise välja.

Mind huvitab jah, kuidas see tekib, et ei peeta lugu või ollakse hierarhias madalal kohal. Kas see on nii, et ei peeta lugu kui inimesest või hoopis teatud sorti käitumisest- karjumisest. Äkki ma karjun siis liiga vähe? Sest kui mõelda karjumisele, siis tavaliselt teised ehmatavad, tunnevad hirmu ja teevad kõik mida karjuja ütleb. Vastu hakata küll ei julge. Kuigi tahaks. Sest keegi ju ei taha, et ta peale karjutaks.

Kuidas on võimalik tulla sellisele järeldusele? Kui ei kuulata siis ei austata ja karjumine tekitab hirmu mitte austust. Kui sa soovid oma lapsi/kaaslast/keda iganes allutada, siis seda eesmärki see täidab tõesti. Aga kui sind ei kuulata normaalse hääletooniga, siis äkki peaks vaatama endasse mitte teisi süùdistama hakkama? Võib-olla ei oska sina oma mõtteid edasi anda ja kuna sa ei saa oma tahtmist siis kasutad vägivaldset karjumist.
Minu jaoks on kergesti karjuma hakkavad inimesed ebastabiilsed. Neid on kerge mõjutada ja suunata käituma nii nagu vaja. Nad ise alati arvavad, et on hirmus võimukad ja tihtipeale veel on uhked oma käratuste peale ja eputavad teiste ees, et vot kuidas alles käratasin. Ja vot kuidas see, kelle peale karjusin, vaatas mind oma hirve silmadega. Ja nad eputavad sellega. Mul oleks piinlik, kui ma enda enesevalitsuse kaotaks sedasi ja keegi mind karjumas näeks. Lihtne on teisi ehmatada ja karjuda. Ja nad ei saa arugi, kui kerge on neid lugeda ja mõjutada.

[Külaline]

Ma tahaks seda asja ka ümberpööratult näha, nende seisukohast, kelle peale käratakse, või suisa karjutakse. On teil olnud sellist olukorda? Mis olete te teinud, kui keegi käratab või karjunud on?

[Külaline]

Eks see ole tegelikult üks väga huvitav teema: miks karjutakse, kes need karjujad on ja kas karjumisest on abi?

Oma kooliajast on meelde jäänud õpetaja karjumine klassi ees. Siiamaani imestan, kui kergesti mõni oma häält tõstab ja kui pikalt ta karjuda jaksab. Meile, lastele, see karjumine ikka mõjus - tekitas hirmu, sundis kuuletuma.

On inimesed, kellele kõik kuuletuvad, olekust kohe kiirgab sihukest enesekindlust ja karismat. Nende juttu usutakse pimesi, iga nende sõna võetakse puhta kullana, milles ei kahelda. Ja on inimesed, kelle karisma on nõrgem, mistõttu nad peavad enese maksmapanekuks tegema midagi märgatavamat, nt karjuma. Samuti nende juttu ei usuta, nad peavad end lakkamatult tõestama ja ikka vaadatakse neid kahtlusega.

Samas ei pruugi see karisma näidata inimese tegelikku väärtust. Lugesin hiljuti raamatut ühest mafioosist narkoparunist, kellel just nimelt oli see oskus mõjuda inimestele alati usaldusväärselt ja meeldivalt - midagi ütles, nii kõik kohe kuuletusid. See oskus võimaldas tal ära moosida terve hulga enne ausaid inimesi - politseinikke jt riigiametnikke, narko tooraine valmistajaid jpt. Ometi oli tegemist täieliku värdjaga.

Ja samas võib mõni igati korralik ja aus inimene näha ülikurja vaeva panemaks ümbritsevaid uskuma, et ta ei taha teistele halba ja tal on ka mingi vajalik soov. Ning ka nendel inimestel võib olla pere. Ja siis tekibki peres olukord, kus ema palub lastel 30 korda riidesse panna, et neid kuskile vajalikku kohta viia, ent lapsed üksnes naeravad selle peale. Miks see inimene ennast kehtestada ei oska? Kust see tuleb? Lapsepõlvest, mil talle õpetati et laps räägib siis, kui kana pissib? Või on see juba sünnist saadik selle inimese loomuses? Kas selliste inimeste lapsed peavadki jääma arstiabita? Halvemal juhul ka ilma koolihariduseta (keelduvad hommikul kooli minemast)?

Psühholoogidesse mul usku ei ole. Sest sellest pole eriti abi, kui too ütleb et muutu enesekindlamaks ja ära lase endale pähe istuda! See ei aita. Sest inimese sisemusest õhkuvat karismat niisama nipsust ei muuda. Inimene tuleb psühholoogi juurest tagasi ja ütleb konkreetsel õpitud hääletoonil: "Lapsed, pange palun riidesse!" Ent lapsed ei tee väljagi, nagu ikka. Mis siis edasi?
Ehk oleks abi sellest, kui sind ümbritseks inimesed, kes sind usuvad ja usaldavad, ja siis ehk aastate peale lõpetad sa karjumise ära ja harjud nendega rahulikult rääkima, teades, et nad kuulavad sind ja arvestavad sinuga. St, see peab tulema ikkagi väljaspoolsest sisendist ka.

Samas on olemas neidki inimesi, kelle enesekehtestamise oskusel pole põhimõtteliselt midagi viga, aga kes lihtsalt ongi harjunud minema lihtsamat teed, ehk normaalse rääkimise-selgitamise asemel iga asja peale silmapilk karjuma pistma. Nagu koolis mu õpetaja oli.

[Külaline]

Justnimelt need, kes muul visil enda maksmapanemisega hakkama ei saa, hakkavadki karjuma.

Mul on tegelikult arvamus sellest, mis lapsevanemad laste peale karjuma paneb- see on nende abitusetunne, sest laps ei kuula, issand, ma ei ole lapsevanemana tasemel, mu laps läheb hukka ja...! Selle sisemise paanika ja püüuga KOHE oma autoriteet taastada lapse silmis, kuulama panna, hakataksegi karjuma. Tulemus on tegelikult vastupidine, austust see kahandab, ehk hirmuga saab natuke lapse oma tahtmist tegema, aga annab kaasa viletsad oskused konflikutiga toimetulekukus.

[Külaline]

Ma ei saa aru ühest asjast. Karjumisest kellegi peale. Õigemini karjuja ülemvõimust teiste üle ja teiste kuuletumisest sellele.
Eks minagi ärritun vahel, saan vihaseks ja tõstan häält. Aga seda me peres keegi ei kuula. Ütlevad, et ära karju, rahune maha, või lähevad eemale. Ma nüüd küsiks, miks nii? Miks nad mind ei kuula. Kui samas räägitakse, kuidas kardeti kui vanem karjus nende peale. Või seda kui mees karjub. Kui mina kodus karjuma hakkan, siis "õpetakse "mulle rahunemist või ei tehta väljagi.

Sest oled oma peres hierarhias madalal kohal, siis ongi savi. Miks see nii on läinud, et keegi sinust seal lugu ei pea, mõtle ise välja.

Mind huvitab jah, kuidas see tekib, et ei peeta lugu või ollakse hierarhias madalal kohal. Kas see on nii, et ei peeta lugu kui inimesest või hoopis teatud sorti käitumisest- karjumisest. Äkki ma karjun siis liiga vähe? Sest kui mõelda karjumisele, siis tavaliselt teised ehmatavad, tunnevad hirmu ja teevad kõik mida karjuja ütleb. Vastu hakata küll ei julge. Kuigi tahaks. Sest keegi ju ei taha, et ta peale karjutaks.

Ma ei saa aru, mis maailmas see kirjeldus kehtib. Kui sinu peale karjutakse, siis sa teed seda, mida karjuja tahab? Päriselt?
Ma võin panna käe südamele ja öelda, et kui minu peale karjutakse, siis viimane asi, ma teen on see, mida see karjuja tahab. Jah, on võimalik, et kardan, et ta tuleb mulle järgmise asjana kallale, siis ma muidugi teen nii kauaks kui saan põgeneda. Aga on väga kindel, et ma ei lähe ka kunagi tagasi.
Karjumine suhtlemise asemel ei ole normaalne käitumine. See on lihtsalt hämmastav kui paljudele see tundub olevat igapäevaelu osa.

[Külaline]

Võib ju täita karjuja käsku ja teha ka, aga see, kelle peale karjutakse teeb seda alati vastutahtmist ja karistuse hirmus. Ei hakka see sunnitav asi talle kunagi meeldima tegema seda hea meelega.

[Külaline]

Võib ju täita karjuja käsku ja teha ka, aga see, kelle peale karjutakse teeb seda alati vastutahtmist ja karistuse hirmus. Ei hakka see sunnitav asi talle kunagi meeldima tegema seda hea meelega.

Keda huvitab? Iga lolli pole vajagi motiveerida. Peaasi et tehtud saab.

[Külaline]

Sest oled oma peres hierarhias madalal kohal, siis ongi savi. Miks see nii on läinud, et keegi sinust seal lugu ei pea, mõtle ise välja.

Mind huvitab jah, kuidas see tekib, et ei peeta lugu või ollakse hierarhias madalal kohal. Kas see on nii, et ei peeta lugu kui inimesest või hoopis teatud sorti käitumisest- karjumisest. Äkki ma karjun siis liiga vähe? Sest kui mõelda karjumisele, siis tavaliselt teised ehmatavad, tunnevad hirmu ja teevad kõik mida karjuja ütleb. Vastu hakata küll ei julge. Kuigi tahaks. Sest keegi ju ei taha, et ta peale karjutaks.

Ma ei saa aru, mis maailmas see kirjeldus kehtib. Kui sinu peale karjutakse, siis sa teed seda, mida karjuja tahab? Päriselt?
Ma võin panna käe südamele ja öelda, et kui minu peale karjutakse, siis viimane asi, ma teen on see, mida see karjuja tahab. Jah, on võimalik, et kardan, et ta tuleb mulle järgmise asjana kallale, siis ma muidugi teen nii kauaks kui saan põgeneda. Aga on väga kindel, et ma ei lähe ka kunagi tagasi.
Karjumine suhtlemise asemel ei ole normaalne käitumine. See on lihtsalt hämmastav kui paljudele see tundub olevat igapäevaelu osa.

Kus sul minna on?

[Külaline]

Ei peaks sellesse karjumisse niiväga kinni jääma, nagu oleks see põhiline ja ainuke normaalse koostöö ja suhtlemise takistaja. Viimasel ajal jah on inimestele räägitud, et karjumine on halb ja seda ei tohi teha, kuid selle tulemusel on kasvanud suhtlusviisid, kus küll ei karjuta, aga karjumine on asendatud tigeda sisistamisega, nähvamisega ning ka sõnad on mõnitavad ja alandavad. Ehk et, ei midagi uut siin päikese all.

Tegelikult tuleks õpetada inimesi suhtlema hoopis nii, et neil tekiks võimalikult vähe tahtmist teist inimest kuidagi "paika panna" või alandada. Ükskõik kas karjudes või sisistades-nähvates, vahet pole. Ehk katsuks hoopis omandada sellist suhtlusstiili, kus sinu eesmärk on teise inimesega rahulik koostöö, sina saad ja suudad temale selgeks teha oma vajadused ja ootused, ning tema omakorda sinule ka.

[Külaline]

Ei peaks sellesse karjumisse niiväga kinni jääma, nagu oleks see põhiline ja ainuke normaalse koostöö ja suhtlemise takistaja. Viimasel ajal jah on inimestele räägitud, et karjumine on halb ja seda ei tohi teha, kuid selle tulemusel on kasvanud suhtlusviisid, kus küll ei karjuta, aga karjumine on asendatud tigeda sisistamisega, nähvamisega ning ka sõnad on mõnitavad ja alandavad. Ehk et, ei midagi uut siin päikese all.

Tegelikult tuleks õpetada inimesi suhtlema hoopis nii, et neil tekiks võimalikult vähe tahtmist teist inimest kuidagi "paika panna" või alandada. Ükskõik kas karjudes või sisistades-nähvates, vahet pole. Ehk katsuks hoopis omandada sellist suhtlusstiili, kus sinu eesmärk on teise inimesega rahulik koostöö, sina saad ja suudad temale selgeks teha oma vajadused ja ootused, ning tema omakorda sinule ka.

Enamik inimesi on nii lollid ja väikese silmaringiga, et neile midagi seletada ei saa, vastuvõtuorgan lihtsalt puudub. Aja raiskamine.
Aga kui fraseerida mõte lühidalt ja esitada kõrgendatud tooniga, siis võib lihtsamad asjad pärale viia.
Näiteks: jää vait! Too kuurist puid! või Võta suhu!
Kui see ei toimi, siis tuleb minna üle passiivagressivsetele käitumisviisidele, näiteks võib solgipange jalaga pikali lüüa.
Kui see ka ei toimi, siis tuleb agressioon juba sihipäraselt käiku lasta. Aga laksu andmist peab päriselt tegema, vähemalt vahel, sest paljast ähvardamist ei usu varsti enam keegi.
Karjumine on üsna efektiivne, kui seda õigesti kasutada.

[Külaline]

Mulle tundub, et terve see teema on trollimine. Kes see on, kes päriselus suhtleb oma lähedastega karjudes, näägutades ja alandades? Ma saan aru, et neid inimesi on, aga ei usu mina, et see on nii massiline nagu siit tundub.
Ja kes on see, kes laseb enda peale karjuda? Ja veel kuuletub sellele karjujale?? Ma ei saa aru. Lasteaed või lihtsalt foorumi jutt, mis päriselu puudutab vaid riivamisi.
A võib-olla need karjujad paarid ongi kokku saanud ja siis karjuvad omavahel. Normaalsed inimesed vaatavad neid eemalt nagu poolearulisi..

[Külaline]

Mulle tundub, et terve see teema on trollimine. Kes see on, kes päriselus suhtleb oma lähedastega karjudes, näägutades ja alandades? Ma saan aru, et neid inimesi on, aga ei usu mina, et see on nii massiline nagu siit tundub.
Ja kes on see, kes laseb enda peale karjuda? Ja veel kuuletub sellele karjujale?? Ma ei saa aru. Lasteaed või lihtsalt foorumi jutt, mis päriselu puudutab vaid riivamisi.
A võib-olla need karjujad paarid ongi kokku saanud ja siis karjuvad omavahel. Normaalsed inimesed vaatavad neid eemalt nagu poolearulisi..

Jürgen Ligi on näiteks üks selline kretiin. Ta on isiklikult minu peale röökinud Õismäel kõnniteel, kui ma piisavalt kiiresti tema jalgratta eest ära ei hüpanud. Kujutan ette, et möliseb kodus ka kõikidega. Kuigi jah, kasu sellest pole, tema poeg jäi kunagi poevargusega vahele. Ehk siis lapsi kasvatada ei oska.

[Külaline]

Mulle tundub, et terve see teema on trollimine. Kes see on, kes päriselus suhtleb oma lähedastega karjudes, näägutades ja alandades? Ma saan aru, et neid inimesi on, aga ei usu mina, et see on nii massiline nagu siit tundub.
Ja kes on see, kes laseb enda peale karjuda? Ja veel kuuletub sellele karjujale?? Ma ei saa aru. Lasteaed või lihtsalt foorumi jutt, mis päriselu puudutab vaid riivamisi.
A võib-olla need karjujad paarid ongi kokku saanud ja siis karjuvad omavahel. Normaalsed inimesed vaatavad neid eemalt nagu poolearulisi..

ei ole, päris palju kannatavad selle käes, teine pool ütleb lihtsalt et no korraks tõstis häält, mis see siis nüüd nii eriti on. Ma ju ei karju sinu peale.
Lisaks minumeelest tänapäeval käibi väga palju suhtlemist läbi karjumise, vabandan heameelega kui eksisin.

[Külaline]

Mulle tundub, et terve see teema on trollimine. Kes see on, kes päriselus suhtleb oma lähedastega karjudes, näägutades ja alandades? Ma saan aru, et neid inimesi on, aga ei usu mina, et see on nii massiline nagu siit tundub.
Ja kes on see, kes laseb enda peale karjuda? Ja veel kuuletub sellele karjujale?? Ma ei saa aru. Lasteaed või lihtsalt foorumi jutt, mis päriselu puudutab vaid riivamisi.
A võib-olla need karjujad paarid ongi kokku saanud ja siis karjuvad omavahel. Normaalsed inimesed vaatavad neid eemalt nagu poolearulisi..

ei ole, päris palju kannatavad selle käes, teine pool ütleb lihtsalt et no korraks tõstis häält, mis see siis nüüd nii eriti on. Ma ju ei karju sinu peale.
Lisaks minumeelest tänapäeval käibi väga palju suhtlemist läbi karjumise, vabandan heameelega kui eksisin.

Päris jube. Ma vaataks küll inimest, kes minu peale häält tõstab nagu närvihaiget. Absoluutselt ei huvita, mida ta seal siis kisendab. Ei saa ju sellist tõsiselt võtta. Ma saan aru, et kusagil linnapeal ikka satub ette igasuguseid imelikke, aga et sul on kodus selline inimene ja siis sa veel elad temaga koos. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Järgmine samm ongi koduvägivald.
Ja siis peab terve teematäis inimesi seda normaalseks enesekehtestamise meetodiks. Ebareaalne..

[Külaline]

Mulle tundub, et terve see teema on trollimine. Kes see on, kes päriselus suhtleb oma lähedastega karjudes, näägutades ja alandades? Ma saan aru, et neid inimesi on, aga ei usu mina, et see on nii massiline nagu siit tundub.
Ja kes on see, kes laseb enda peale karjuda? Ja veel kuuletub sellele karjujale?? Ma ei saa aru. Lasteaed või lihtsalt foorumi jutt, mis päriselu puudutab vaid riivamisi.
A võib-olla need karjujad paarid ongi kokku saanud ja siis karjuvad omavahel. Normaalsed inimesed vaatavad neid eemalt nagu poolearulisi..

Jürgen Ligi on näiteks üks selline kretiin. Ta on isiklikult minu peale röökinud Õismäel kõnniteel, kui ma piisavalt kiiresti tema jalgratta eest ära ei hüpanud. Kujutan ette, et möliseb kodus ka kõikidega. Kuigi jah, kasu sellest pole, tema poeg jäi kunagi poevargusega vahele. Ehk siis lapsi kasvatada ei oska.

Isiklikku kogemust Ligiga pole, aga ta tundub tõesti kretiin. Oh, ma tahaks temaga sellises olukorras kohtuda Võib-olla tuleks pähe küsida, et mis ta, lilleke, ikkagi tegi oma noksiga seal kaamera ees?

[iiR]

Mu meelest väga paljud vanemad karjuvad laste peale seepärast, et nad ei viitsi neid kohe, kui lapsest midagi tahavad, konkreetselt keelata/käskida. Seega nad "kaugkasvatavad" - ütlevad üle toa, oma tegevust katkestamata (no nt nina telefnis), et lõpetagu laps see või too tegevus, ärgu kiusaku väikest venda, hakaku riidesse panema või koristagu klotsid kokku vms. Ja nii mitu-mitu korda. Laps teab, et midagi ei juhtu, kui ta senist tegevust jätkab. Vanem jälle hakkab selle "hakka riidesse panema, varsti jääme hiljaks" või mistahes muu joruga pihta aina varem, sest ta senisest kogemusest teab, et laps ei reageeri kohe, vaid uimerdab viimase võimaluseni ja seega võtabki nt kodust väljasaamine jube kaua aega. Lõpuks on lapsele juba kümme korda öeldud, et ta midagi teeks, aga ta ei tee, vanem tuleb oma nutimaailmast või mistahes muust tegevusest, mida ta lapse utsitamisega paralleelselt tegi, välja, avastab õudusega, et oi, aga nüüd juba ongi viimane hetk, et kuidagigi jõuda, ja karjatab. Laps jonnib, vanem on närvis, kõik on halvasti. Ja siis see vanem ütlebki, et ega mu laps enne ei kuula, kui ma karjun. Tegelikult kuulaks küll, kui vanem poleks ise lapsele õpetanud, et enne ei ole mõtet kuulata/tegutseda, kui ema/isa karjuma hakkab. Mitte mingit vajadust pole lapsele sama juttu 30 korda rääkida ja siis 31. korral ohvrinäoga kisama pista, et ta muidu ei kuula mind, vaid kui laps esimese korra peale ei reageeri, siis tulebki konkreetselt lapsega silmside ja kontakt tekitada ja kogu tähelepanu pöörata sellele, et laps soovitud tegevust alustaks või soovimatu käitumise ära lõpetaks. Seistagi ta kõrval ja veenduda, et ta nüüd korjabki klotsid kokku või lõpetabki väikevenna kiusamise või panebki õueriided selga. Kui vaja, oma käega tema kätt juhtides.

Ma ise üritan lapsi kantseldades pidevalt mõelda: kas see, mida ma praegu lapsele korraldavat või korrigeerivat ütlen, on nii tähtis, et ma päriselt ka viitsin sõnadele järgnevad teod ellu rakendada, kui laps mind millegipärast ei kuula? Ja kui see pole nii tähtis, siis lihtsalt surungi suu kinni ja jätan ütlemata. Niisama käskimine ja keelamine pole kasvatus, see on näägutamine. Iga niisama, tagajärgedeta näägutamine devalveerib minu sõnade kaalu.

[Külaline]

Mu meelest väga paljud vanemad karjuvad laste peale seepärast, et nad ei viitsi neid kohe, kui lapsest midagi tahavad, konkreetselt keelata/käskida. Seega nad "kaugkasvatavad" - ütlevad üle toa, oma tegevust katkestamata (no nt nina telefnis), et lõpetagu laps see või too tegevus, ärgu kiusaku väikest venda, hakaku riidesse panema või koristagu klotsid kokku vms. Ja nii mitu-mitu korda. Laps teab, et midagi ei juhtu, kui ta senist tegevust jätkab. Vanem jälle hakkab selle "hakka riidesse panema, varsti jääme hiljaks" või mistahes muu joruga pihta aina varem, sest ta senisest kogemusest teab, et laps ei reageeri kohe, vaid uimerdab viimase võimaluseni ja seega võtabki nt kodust väljasaamine jube kaua aega. Lõpuks on lapsele juba kümme korda öeldud, et ta midagi teeks, aga ta ei tee, vanem tuleb oma nutimaailmast või mistahes muust tegevusest, mida ta lapse utsitamisega paralleelselt tegi, välja, avastab õudusega, et oi, aga nüüd juba ongi viimane hetk, et kuidagigi jõuda, ja karjatab. Laps jonnib, vanem on närvis, kõik on halvasti. Ja siis see vanem ütlebki, et ega mu laps enne ei kuula, kui ma karjun. Tegelikult kuulaks küll, kui vanem poleks ise lapsele õpetanud, et enne ei ole mõtet kuulata/tegutseda, kui ema/isa karjuma hakkab. Mitte mingit vajadust pole lapsele sama juttu 30 korda rääkida ja siis 31. korral ohvrinäoga kisama pista, et ta muidu ei kuula mind, vaid kui laps esimese korra peale ei reageeri, siis tulebki konkreetselt lapsega silmside ja kontakt tekitada ja kogu tähelepanu pöörata sellele, et laps soovitud tegevust alustaks või soovimatu käitumise ära lõpetaks. Seistagi ta kõrval ja veenduda, et ta nüüd korjabki klotsid kokku või lõpetabki väikevenna kiusamise või panebki õueriided selga. Kui vaja, oma käega tema kätt juhtides.

Ma ise üritan lapsi kantseldades pidevalt mõelda: kas see, mida ma praegu lapsele korraldavat või korrigeerivat ütlen, on nii tähtis, et ma päriselt ka viitsin sõnadele järgnevad teod ellu rakendada, kui laps mind millegipärast ei kuula? Ja kui see pole nii tähtis, siis lihtsalt surungi suu kinni ja jätan ütlemata. Niisama käskimine ja keelamine pole kasvatus, see on näägutamine. Iga niisama, tagajärgedeta näägutamine devalveerib minu sõnade kaalu.

Muidu tore jutt ja lapsevanemana tean väga hästi, mida mõtled. Aga see lõputu jaur "nutitelefonist" tüütab pikapeale uba ära. Ei istu kõik vanemad päevad läbi nutitelefonides. Mina näiteks pesen nõusid ja samal ajal hõikan üle õla lapsele, et pane ennast riidesse, ma viin sind arsti juurde. See on normaalne elu. Lasteaias ehk on kasvatajal võimalik tegeleda üksnes laste kasvatamisega - nõudepesuks, koristamiseks, vahendite valmispanemiseks ja kõigeks muuks on seal õpetaja abi. Ent koduses keskkonnas päris nii ikka alati ka ei saa, et ainult seisad lapse kõrval ja käiad talle, et pangu riidesse. Üsna tihti seisan tõepoolest lapse kõrval ja korrutan talle üht ja sama lauset, aga mõnikord pole see lihtsalt võimalik, eriti kui peres on teisi väikseid lapsi veel.

Ka päriselus (nt tööl) ei ole ülemusel aega seista sinu kõrval ja korrutada, ise pingsalt silmsidet hoides, et tee nüüd see töö ära. Vaid ta nimetab ülesande ja läheb minema ning eeldab, et töö saab tehtud. Ja kui ei saa, siis leitakse sinu asemele teine inimene.

[Külaline]

Ka päriselus (nt tööl) ei ole ülemusel aega seista sinu kõrval ja korrutada, ise pingsalt silmsidet hoides, et tee nüüd see töö ära. Vaid ta nimetab ülesande ja läheb minema ning eeldab, et töö saab tehtud. Ja kui ei saa, siis leitakse sinu asemele teine inimene.

Tööl on ikka täiskasvanud inimesed, kes peaks normaalsetest töökäskudest koheselt arusaama. Ja on töölgi ülemusi, kes karjuvad. Tean omast käest. Ülemusel endal närvid pees ja siis lõugab alluvate peale.

[Külaline]

Mulle tundub, et terve see teema on trollimine. Kes see on, kes päriselus suhtleb oma lähedastega karjudes, näägutades ja alandades? Ma saan aru, et neid inimesi on, aga ei usu mina, et see on nii massiline nagu siit tundub.
Ja kes on see, kes laseb enda peale karjuda? Ja veel kuuletub sellele karjujale?? Ma ei saa aru. Lasteaed või lihtsalt foorumi jutt, mis päriselu puudutab vaid riivamisi.
A võib-olla need karjujad paarid ongi kokku saanud ja siis karjuvad omavahel. Normaalsed inimesed vaatavad neid eemalt nagu poolearulisi..

Jürgen Ligi on näiteks üks selline kretiin. Ta on isiklikult minu peale röökinud Õismäel kõnniteel, kui ma piisavalt kiiresti tema jalgratta eest ära ei hüpanud. Kujutan ette, et möliseb kodus ka kõikidega. Kuigi jah, kasu sellest pole, tema poeg jäi kunagi poevargusega vahele. Ehk siis lapsi kasvatada ei oska.

Jäta Jörgen Möliseja rahule. Tema kuulub reformierakonda ja nemad võivad.

[manaña]

Ka päriselus (nt tööl) ei ole ülemusel aega seista sinu kõrval ja korrutada, ise pingsalt silmsidet hoides, et tee nüüd see töö ära. Vaid ta nimetab ülesande ja läheb minema ning eeldab, et töö saab tehtud. Ja kui ei saa, siis leitakse sinu asemele teine inimene.

Tööl on ikka täiskasvanud inimesed, kes peaks normaalsetest töökäskudest koheselt arusaama. Ja on töölgi ülemusi, kes karjuvad. Tean omast käest. Ülemusel endal närvid pees ja siis lõugab alluvate peale.

Sa ütled seda nagu see oleks normaalne.