Karjumisest

[iiR]

Muidu tore jutt ja lapsevanemana tean väga hästi, mida mõtled. Aga see lõputu jaur "nutitelefonist" tüütab pikapeale uba ära. Ei istu kõik vanemad päevad läbi nutitelefonides. Mina näiteks pesen nõusid ja samal ajal hõikan üle õla lapsele, et pane ennast riidesse, ma viin sind arsti juurde. See on normaalne elu. Lasteaias ehk on kasvatajal võimalik tegeleda üksnes laste kasvatamisega - nõudepesuks, koristamiseks, vahendite valmispanemiseks ja kõigeks muuks on seal õpetaja abi. Ent koduses keskkonnas päris nii ikka alati ka ei saa, et ainult seisad lapse kõrval ja käiad talle, et pangu riidesse. Üsna tihti seisan tõepoolest lapse kõrval ja korrutan talle üht ja sama lauset, aga mõnikord pole see lihtsalt võimalik, eriti kui peres on teisi väikseid lapsi veel.

Ka päriselus (nt tööl) ei ole ülemusel aega seista sinu kõrval ja korrutada, ise pingsalt silmsidet hoides, et tee nüüd see töö ära. Vaid ta nimetab ülesande ja läheb minema ning eeldab, et töö saab tehtud. Ja kui ei saa, siis leitakse sinu asemele teine inimene.

Juudas küll, seepärast kirjutasingi "või muust tegevusest, mida ta paralleelselt lapse kantseldamisega tegi" - mina ise näiteks OLIN sellesama kommentaari kirjutamise ajal lapse kõrval ninapidi telefonis, see polnud mingi etteheide teistele vanematele, vaid reaalsusest johtuv tõdemus, et me vanematena teemegi sageli mitut asja korraga ja vahel on üks neist asjadest ka ninapidi raamatus, telefonis või arvutis olemine ja jumala eest, mina pole see, kes sellele hinnangut annaks, sest ma ise ka teen seda kõike ja võib-olla kohati rohkem, kui peaks.

Point on selles, et kui viitsida alguses mõned korrad reaalselt kohal olla last korrigeerides või juhendades, siis pole pärast enam vaja 30 korda öelda ja kättpidi vedada, vaid siis ta juba teab, et ema sõnal on kaal, kui ma ei liiguta, siis ta teeb nii, et ma hakkaks liigutama, seega laps reageerib kohe või peaaegu kohe ja jääb kogu see ebameeldiv üle toa kraaksumine ja lõpuks plahvatamine ära. Ja mida rohkem lapsi peres on, kes ka tegelemist vajavad, seda vajalikum see on nii lastele kui vanemale endale, et tema sõnadel OLEKS kaalu.

[Külaline]

Mul on lapsepõlvetrauma karjumise suhtes. Ema ja isa karjusid pidevalt üksteise peale, õnneks asi karjumisest kaugemale ei läinud, aga see oli ikkagi vastik. Eriti hull oli ema, kes karjus minu ja õe peale igal võimalusel. Kunagi ei teadnud, mis tuju tal oli.

Täiskasvanuks saades läks elu nii, et 25-aastaselt kolisin Eestist ära ja elan juba 20 aastat Lääne-Euroopas. Minu elukohariigis ei ole kombeks karjuda, karjuvad ainult ida-eurooplased, kuni nad saavad aru, et sellega ei saavuta siin midagi. Karjud müüja peale, saadetakse sind heal juhul saba lõppu, kui müüja pole valge, saad veel rassismi eest ka trahvi. Karjud ettekandja peale, saadetakse sind restoranist välja, halvemal juhul on järgmisel päeval restoranis streik, sest töötajad on "traumeeritud", ja omanik esitab sinu vastu kahjunõude. Karjud kodus, esitavad naabrid kaebuse, ja piirkonnainspektor tuleb asja uurima - kui on lapsed, siis loomulikult koos lastekaitsega. Karjud ühistranspordis või tööl, peetakse sind hulluks, ja koheldakse vastavalt. Jne. Natuke utreeritud näited, aga üldiselt nii on.

Seega, meil keegi ei karju. See ei tähenda, et inimesed siin oleksid kõik ilusad ja head. Ei, kindlasti mitte. Karjumise asemel on noa selgalöömine tavaline, tehakse head nägu, samas vihjatakse naabritele või kolleegidele...no mida iganes, jäetakse inimene, kes sulle ei meeldi, kuhugi üritusele kutsumata, et järgmisel päeval talle jälle mesimagusat nägu teha, ja edasi selles stiilis.

Aga sellegipoolest ei arva ma, et karjumine oleks parem variant kui see silmakirjalikkus. Kumbki pole okei. Karjumisest on mul selline trauma, et kui keegi minu peale karjuks, siis mina, rahulik inimene, ei tea, mida ära teeks - olgu see karjuja siis ülemus, Jürgen Ligi või Universumi Direktor ise. Seega pigem ei soovitaks minu peale karjuda, ja ma arvan, et selliseid inimesi on veel, kes selliselt endaga käituda ei lase.

Kui sa karjud, siis sul pole autoriteeti. Autoriteeti pole aga ilmselt sellepärast, et sa räägid liiga palju. Näen, kuidas Eestis emad oma lastega suhtlevad, tihti on vingumist ja tänitamist liiga palju, ära mine sinna, ära tee seda ja teist. Samas lastel pole piirid paigas, olen näinud, kuidas laps bussis ema jalaga lööb - minu elukohariigis välistatud, sest lastel on piirid paigas, ja ei, seda ilma mingi vägivalla ja karjumiseta. Lihtsalt, lapsega räägitakse viisakalt ja lugupidavalt tema sündimisest peale - aga ilma tänitamata.

[Külaline]

Vanasti e vene ajal oli see tavaline. Ja nii tavaline, et see oligi tavaline. Vanemad karjusid. Ülemus karjus. Kõik käratasid midagi.
Nüüd seda jah enam pole sel määral. Öeldagi midagi enam ei julge. Või kui öeldakse, siis solvutakse.

[Külaline]

Vanasti e vene ajal oli see tavaline. Ja nii tavaline, et see oligi tavaline. Vanemad karjusid. Ülemus karjus. Kõik käratasid midagi.
Nüüd seda jah enam pole sel määral. Öeldagi midagi enam ei julge. Või kui öeldakse, siis solvutakse.

Tead, ega ei olegi vaja kogu aeg midagi "öelda". Kui on keeruline olukord, kahtlustad kuritegu, koduvägivalda, vägivalda lapse vastu, loomade halba kohtlemist, vms., siis vastavalt olukorrale, püüa delikaatselt ja viisakalt osapoolega rääkida või teata politseisse, loomakaitsesse, vms.

Muul juhul ei ole sinu arvamust vaja, ei karjudes ega ilma.

[Külaline]

Muidu tore jutt ja lapsevanemana tean väga hästi, mida mõtled. Aga see lõputu jaur "nutitelefonist" tüütab pikapeale uba ära. Ei istu kõik vanemad päevad läbi nutitelefonides. Mina näiteks pesen nõusid ja samal ajal hõikan üle õla lapsele, et pane ennast riidesse, ma viin sind arsti juurde. See on normaalne elu. Lasteaias ehk on kasvatajal võimalik tegeleda üksnes laste kasvatamisega - nõudepesuks, koristamiseks, vahendite valmispanemiseks ja kõigeks muuks on seal õpetaja abi. Ent koduses keskkonnas päris nii ikka alati ka ei saa, et ainult seisad lapse kõrval ja käiad talle, et pangu riidesse. Üsna tihti seisan tõepoolest lapse kõrval ja korrutan talle üht ja sama lauset, aga mõnikord pole see lihtsalt võimalik, eriti kui peres on teisi väikseid lapsi veel.

Ka päriselus (nt tööl) ei ole ülemusel aega seista sinu kõrval ja korrutada, ise pingsalt silmsidet hoides, et tee nüüd see töö ära. Vaid ta nimetab ülesande ja läheb minema ning eeldab, et töö saab tehtud. Ja kui ei saa, siis leitakse sinu asemele teine inimene.

Juudas küll, seepärast kirjutasingi "või muust tegevusest, mida ta paralleelselt lapse kantseldamisega tegi" - mina ise näiteks OLIN sellesama kommentaari kirjutamise ajal lapse kõrval ninapidi telefonis, see polnud mingi etteheide teistele vanematele, vaid reaalsusest johtuv tõdemus, et me vanematena teemegi sageli mitut asja korraga ja vahel on üks neist asjadest ka ninapidi raamatus, telefonis või arvutis olemine ja jumala eest, mina pole see, kes sellele hinnangut annaks, sest ma ise ka teen seda kõike ja võib-olla kohati rohkem, kui peaks.

Point on selles, et kui viitsida alguses mõned korrad reaalselt kohal olla last korrigeerides või juhendades, siis pole pärast enam vaja 30 korda öelda ja kättpidi vedada, vaid siis ta juba teab, et ema sõnal on kaal, kui ma ei liiguta, siis ta teeb nii, et ma hakkaks liigutama, seega laps reageerib kohe või peaaegu kohe ja jääb kogu see ebameeldiv üle toa kraaksumine ja lõpuks plahvatamine ära. Ja mida rohkem lapsi peres on, kes ka tegelemist vajavad, seda vajalikum see on nii lastele kui vanemale endale, et tema sõnadel OLEKS kaalu.

Vaata, sa räägid sellest, et ema peaks viitsima alguses mõned korrad reaalselt kohal olla. Ilmselgelt on see iseenesestmõistetav. Aga kui juhtub nii, et see ema peab olema lapse kõrval silmsidet hoidmas mitte ainult alguses, vaid iga päev viis kuni kümme aastat jutti, mis siis? Minul on kaks last. Ühel pole eneseteenindusega kunagi probleeme olnud, ta naudib tegutsemist ja temale tõepoolest piisab ühekordsest meeldetuletamisest. Teisele aga ütled kas ühe korra või 30 korda, vahet pole. Ja nii palju aastaid iga päev. Lõpuks siis tõesti mõtled juba, et mis oleks siis nüüd lahenduseks. Häält tõsta ei tohi, füüsilist jõudu kasutada ei tohi, et siis jätame järelikult lapse ilma arstiabita ja kooli ega mujalegi ei pea ta ka minema, kuna ei viitsi ennast näiteks riidesse panna ega paljut muudki teha. Lühikeses perspektiivis lihtne lahendus, kuid pikemas ei pruugi.

[Külaline]

Ka päriselus (nt tööl) ei ole ülemusel aega seista sinu kõrval ja korrutada, ise pingsalt silmsidet hoides, et tee nüüd see töö ära. Vaid ta nimetab ülesande ja läheb minema ning eeldab, et töö saab tehtud. Ja kui ei saa, siis leitakse sinu asemele teine inimene.

Tööl on ikka täiskasvanud inimesed, kes peaks normaalsetest töökäskudest koheselt arusaama. Ja on töölgi ülemusi, kes karjuvad. Tean omast käest. Ülemusel endal närvid pees ja siis lõugab alluvate peale.

Sa ütled seda nagu see oleks normaalne.

Ei, see polnud minu jaoks üldse normaalne. Ma tulin sealt töölt ära. Kirjutasin, et selliseid ülemusi on siiani, kes alluvate peale karjuvad. Igasugu koolitusi tehakse juhatajatele, et nad oskaks normaalselt oma alluvatega käituda, aga kui sa juba oled selline närvihaige karjuja, siis pole nendest koolitustest mingitki kasu.
Eks lapsevanemad ka teavad, et lastega tuleb rahulikult rääkida ja mitte karjuda. Aga kui hetk käes, kus laps su rahulikust jutust väljagi ei tee, siis läheb ikka käiku kõvema hääle tegemine.

[iiR]

Vaata, sa räägid sellest, et ema peaks viitsima alguses mõned korrad reaalselt kohal olla. Ilmselgelt on see iseenesestmõistetav. Aga kui juhtub nii, et see ema peab olema lapse kõrval silmsidet hoidmas mitte ainult alguses, vaid iga päev viis kuni kümme aastat jutti, mis siis? Minul on kaks last. Ühel pole eneseteenindusega kunagi probleeme olnud, ta naudib tegutsemist ja temale tõepoolest piisab ühekordsest meeldetuletamisest. Teisele aga ütled kas ühe korra või 30 korda, vahet pole. Ja nii palju aastaid iga päev. Lõpuks siis tõesti mõtled juba, et mis oleks siis nüüd lahenduseks. Häält tõsta ei tohi, füüsilist jõudu kasutada ei tohi, et siis jätame järelikult lapse ilma arstiabita ja kooli ega mujalegi ei pea ta ka minema, kuna ei viitsi ennast näiteks riidesse panna ega paljut muudki teha. Lühikeses perspektiivis lihtne lahendus, kuid pikemas ei pruugi.

Kuule, minu kommentaar oli üldine ja muidugi on alati erandeid ja nüansse ja päriselus ongi kõik ebamäärasem ja keerulisem kui netis targutades Ma sind kuidagi maha teha või halvasti tundma panna ei soovinud, kui tunned, et just karjumine on teie pere jaoks see enamvähem toimiv lahendus, siis pole mingit vahet ju, mis mina või keegi arvab. Mu neljast lapsest üks oli väiksena ka kange kui juurikas ja seda, mida teistele sai mõne korraga selgeks teha, pidi talle palju järjekindlamalt tõestama, aga meie puhul siiski oligi ainus lahendus, et kodune elu ei muutuks liiga närviliseks ja poleks vaja liigselt häält tõsta, see, et just temaga pidigi eriti pingsalt jälgima, et poleks tühja näägutamist, sõnade loopimist, ähvardamist jm, vaid igal ütlemisel pidi olema tagajärg ja väga hoolikalt pidi lahinguid valima, et mida üldse keelata ja käskida - ja siis oligi vaja, jah, esimesed 8-9 aastat küll, väga järjekindlalt ka tagada, et teod järgneksid. Ja justnimelt selliste lastega ammugi ei saa lasta neil nö pääseda ebasoovitavatest tegevustest (kooli või arstile minek), vastupidi!!!! vajadusel panedki riidesse nagu titat ja viid või süles kohale, kuni jaks üle käib. Ja kui ei käi enam, aga laps ikka nii vastaliselt käitub, siis on juba ilmselgelt erivajaduse teema ja seal on siis vastavalt lapse eripäradele omad võtted ja lähenemised, ma rääkisin siiski nn tavalastest muidu.

Igatahes palju edu selle põikpäisega toimetulekul. Ma ikka mõtlen ise, et kui sa selle keerulisema tüübi puhul, kui ta ei kuula, lähed tema juurde ja ütled, mis juhtub, kui ta ei riietu (nt telefon läheb 5 päevas ema kätte või arvuti lukku vms tagajärg, mis talle PÄRISEL ka ei meeldi), ja siis teedki selle teoks, iga kord - et siis kui kaua läheks aega, kuni ta hakkaks 30 korra emel nt 2-3 korraga reageerima? Kui tegu pole erivajadusega lapsega, siis pakun, et üsna vähe aega

[Külaline]

Vaata, sa räägid sellest, et ema peaks viitsima alguses mõned korrad reaalselt kohal olla. Ilmselgelt on see iseenesestmõistetav. Aga kui juhtub nii, et see ema peab olema lapse kõrval silmsidet hoidmas mitte ainult alguses, vaid iga päev viis kuni kümme aastat jutti, mis siis? Minul on kaks last. Ühel pole eneseteenindusega kunagi probleeme olnud, ta naudib tegutsemist ja temale tõepoolest piisab ühekordsest meeldetuletamisest. Teisele aga ütled kas ühe korra või 30 korda, vahet pole. Ja nii palju aastaid iga päev. Lõpuks siis tõesti mõtled juba, et mis oleks siis nüüd lahenduseks. Häält tõsta ei tohi, füüsilist jõudu kasutada ei tohi, et siis jätame järelikult lapse ilma arstiabita ja kooli ega mujalegi ei pea ta ka minema, kuna ei viitsi ennast näiteks riidesse panna ega paljut muudki teha. Lühikeses perspektiivis lihtne lahendus, kuid pikemas ei pruugi.

Kuule, minu kommentaar oli üldine ja muidugi on alati erandeid ja nüansse ja päriselus ongi kõik ebamäärasem ja keerulisem kui netis targutades Ma sind kuidagi maha teha või halvasti tundma panna ei soovinud, kui tunned, et just karjumine on teie pere jaoks see enamvähem toimiv lahendus, siis pole mingit vahet ju, mis mina või keegi arvab. Mu neljast lapsest üks oli väiksena ka kange kui juurikas ja seda, mida teistele sai mõne korraga selgeks teha, pidi talle palju järjekindlamalt tõestama, aga meie puhul siiski oligi ainus lahendus, et kodune elu ei muutuks liiga närviliseks ja poleks vaja liigselt häält tõsta, see, et just temaga pidigi eriti pingsalt jälgima, et poleks tühja näägutamist, sõnade loopimist, ähvardamist jm, vaid igal ütlemisel pidi olema tagajärg ja väga hoolikalt pidi lahinguid valima, et mida üldse keelata ja käskida - ja siis oligi vaja, jah, esimesed 8-9 aastat küll, väga järjekindlalt ka tagada, et teod järgneksid. Ja justnimelt selliste lastega ammugi ei saa lasta neil nö pääseda ebasoovitavatest tegevustest (kooli või arstile minek), vastupidi!!!! vajadusel panedki riidesse nagu titat ja viid või süles kohale, kuni jaks üle käib. Ja kui ei käi enam, aga laps ikka nii vastaliselt käitub, siis on juba ilmselgelt erivajaduse teema ja seal on siis vastavalt lapse eripäradele omad võtted ja lähenemised, ma rääkisin siiski nn tavalastest muidu.

Igatahes palju edu selle põikpäisega toimetulekul. Ma ikka mõtlen ise, et kui sa selle keerulisema tüübi puhul, kui ta ei kuula, lähed tema juurde ja ütled, mis juhtub, kui ta ei riietu (nt telefon läheb 5 päevas ema kätte või arvuti lukku vms tagajärg, mis talle PÄRISEL ka ei meeldi), ja siis teedki selle teoks, iga kord - et siis kui kaua läheks aega, kuni ta hakkaks 30 korra emel nt 2-3 korraga reageerima? Kui tegu pole erivajadusega lapsega, siis pakun, et üsna vähe aega

Tõtt-öelda tean ma seda kõike isegi. Jah, mul on koguni lasteaiapedagoogi tunnistus olemas. Seega tean täpselt seda kõike, et lapsega peab rääkima selgelt ja konkreetselt ning et mittekuuletumisele peab järgnema tagajärg. Samuti olen minagi karjumise vastane ja ei, meie kodus ei karjuta. Vähemalt mitte enne kui päris viimases hädas. Aga see asja kurbloolisus ongi, et mitte ükski nõuanne lihtsalt ei toimi. See laps oskab kõikidest tarkadest pedagoogikavõtetest mängleva kergusega mööda astuda.

Ning jah, me oleme viinud ta eripedagoogi juurde. Ning ei, eripedagoog ei osanud teda mitte kuidagi aidata. Aidata ei osanud ka teine, kolmas ega viies spetsialist. Nii me siin abikaasaga koos üritame temaga vaikselt ise toime tulla, päev korraga. Oleme ise, omal käel katsetades, õppinud selgeks mõned võtted, mis tema puhul toimida võiksid. Vahel on aidanud tõesti mingist keerulisest olukorrast, mis mõjutab juba tema ellujäämist, ta välja saamine kas karjudes või füüsilist jõudu kasutades. Aga loomulikult püüame seda teha nii harva kui vähegi võimalik.

[iiR]

Kas tõrges-trotslikku käitumist (PDA ingl. k) puudutavat materjali oled ka juhtunud uurima? Mitte selle mõttega, et lapsel peaks midagi "viga" olema, vaid et oma lähtepunkti äkki sobivamaks timmida?
Näiteks sel lehel on hästi palju... ma ei ütleks, et nõuandeid, sest nende järgi ei saa tõenäoliselt päris igapäevaelu seada, ilma et hulluks läheks, aga ikkagi pakub mõlemisainet ja teistmoodi vaatepunkti lastele, kelle puhul järjekindlus ja põhjus-tagajärg seos ei näi töötavat.
https://www.facebook.com/atpeaceparents