Vanusega otsekoheseks

[Külaline]

Vanasti võis küll öelda, et sa oled kui hästi topitud vorstike, kiles viiner jne, aga ei enam. Vaimukused ei aja enam inimesi naerma, vaid solvavad. Piisab täitsa, kui öelda, see kleit ei sobi sulle. Siis on arutlese all kleit, mitte sina. Ps kui see kleit on su kapis, siis on see juba su valik kunagi olnud seda osta. Solvuda saab küll kõige peale. Need vaimukused, mis vanasti olid naljakad ütlused, ütleks et kõigile teada väljendid, neid võib võtta kui labaseid ütlusi.
Olete te mõelnud, et kui lauses on sõna - nagu- on see juba solvava hõnguga.

Kui see on nüüd tõsine kommentaar, siis mõne inimese elu on ikka jube tuim ja vaimuvaene. Mage ja ohutu elu, peaasi, et keegi kunagi ei haavuks - tundub asi, mille poole püüelda.

Jah. Olen nõus. Nalja enam üldse ei sas teha. Kõik muudkui solvuvad.

Kui su naljad on sinnakanti nagu Antsul, siis äkki on siiski viga sinus.

[Külaline]

Jah. Olen nõus. Nalja enam üldse ei sas teha. Kõik muudkui solvuvad.

No seda teemat on siin pikalt arutatud ja enamus leidis, et see on naljategija enda problem, ju siis pole naljasoon nii hea, et oskaks ilma kedagi solvamata nalja teha. Ei ole mida seda kunagi kohanud. Headele tuttavatele mõne iroonilisema nalja kohta ütlen kohe ennetavalt, et ära nüüd solvu või et loll nali oli või et see kukkus nüüd sapisemalt välja kui oli mõeldud. Häid sõbrannasid, kes mulle päris ausalt ja otse ütlevad (ilma "sa näed välja nagu põrsas" vms epiteetideta, kileviiner on veel naljakas) arvamust ma talun hästi ja selliseid, kes on "silma ees mesi, selja taga susi" ma ei pea oma ligiduses või vähemalt ei küsi nende arvamust.

Normintelligentsiga inimene saab aru, mis on otsekohesus ja mis on õelus- eesmärk ütlemisega haiget teha on see põhifaktor.

[Tolmukübe]

Eks see, kui iga asja peale solvutakse, näitab madalat enesehinnangut. Teine asi on, kui sihiteadlikult solvatakse, aga ega siis ka ju solvumine ei aita. Ega see solvumine ju teist ei muuda, vbl ootabki, millal solvud või draamat tegema hakkad, tal see ehk huvitav.

[Külaline]

Vanasti võis küll öelda, et sa oled kui hästi topitud vorstike, kiles viiner jne, aga ei enam. Vaimukused ei aja enam inimesi naerma, vaid solvavad. Piisab täitsa, kui öelda, see kleit ei sobi sulle. Siis on arutlese all kleit, mitte sina. Ps kui see kleit on su kapis, siis on see juba su valik kunagi olnud seda osta. Solvuda saab küll kõige peale. Need vaimukused, mis vanasti olid naljakad ütlused, ütleks et kõigile teada väljendid, neid võib võtta kui labaseid ütlusi.
Olete te mõelnud, et kui lauses on sõna - nagu- on see juba solvava hõnguga.

Osa inimesi on lihtsalt nii kõikuva enesehinnanguga, et iga asi solvab.

Kas see on kõikuv enesehinnang ikka? Mul oli vaja käia kord psühholoogil. Seal me siis muudkui arutasime, :"mis tundeid see sus tekitas" . Kui ma olin mõnest asjast püüdnud üle olla, unustada. Ikka pidin endas urgitsema.
Ja mulle tundub, et paljud on enda vastu rohkem ausad. Võivad küll naerda, aga hinges ikka võivad solvuda.

Jajah, nüüd on uus mood minetada igasugune mõtlemisvõime ja keskenduda ainuüksi tunnetele. Isegi Delfis ei küsita enam artiklite lõpus, et kas see artikkel meeldis sulle, oli hästi kirjutatud ja asjalik - oh ei! See eeldab ju mõtlemisvõimet! Vaid nüüd küsitakse iga artikli lõpus hoopis, et mismoodi sa ennast läbilugemise järel tundsid? Kas Rõõmsalt, üllatunult, vihaselt? No ei oska mina sinna midagi vastata. Sest ma võin tunda end vihasena mitmel põhjusel: minus võis tekitada viha tunnet artiklis käsitletud olukord (kellegagi ebaõiglaselt käitumine), aga teisalt võis mind ärritada hoopis see, et artikkel oli kirjutatud karjuvalt ebaprofessionaalsel tasemel. Ent sellist nüanssi nüüd enam eristada ei tohi, peab keskenduma ainuüksi oma emotsioonidele. Mis aga teatavasti on ühed kõige ebastabiilsemad asjad siin elus.

Ja see, et paljud psühholoogid keskenduvad ainult tunnetele, kippudes inimestes just negatiivseid mälestusi liialt esile kiskuma ja üle rõhutama, on nende eluala inimeste suurim viga. Kui nt minu laps kukkus ja lõi põlve katki, siis ma võtsin ta sülle, lohutasin, seejärel puhastasin haava, plaaster peale ja elu läks edasi. Oleksin ma hakanud psühholoogide kombel seal juures tundide kaupa pinnima, et "Mis tundeid see sinus tekitas, räägi!", siis oleks laps ammugi vaimuhaige valmis ja temas oleks tekitatud tunne, et elus ei olegi midagi muud kui ainult kukkumine.

[Külaline]

Pealegi psüüholoogia ise õpetab, et tunded on ebapüsivad, sõltuvad väga paljudest asjaoludest, on nagu virvendus veepinnal, mis kohe jälle muutub, erinevalt püsivatest iseloomuomadustest. Rumal on inimene, kes oma elu emotsioonide ja tundlemise peale üles ehitab, otsimata püsivamaid, sügavamaid hoovusi ja väärtusi.

[Külaline]

Siin foorumis võiks ka reaktsioonimärke rohkem olla. Miks mitte nt Ohhoo! Seda siis juhul, kui postituse sisu oli sinu jaoks uus ja huvitav ja sa veel ei oska öelda, kas see on sinu meelest positiivne või negatiivne.

[Külaline]

Eks see, kui iga asja peale solvutakse, näitab madalat enesehinnangut.

On kaks ise asja, kas ise solvub iga asja peale, või "kõik" solvuvad kellegi naljade peale. Õis (võikestaoligi) on hädas, et "kõik" solvuvad pidevalt tema naljade peale. Siis on viga ikka ütlejas, mitte "kõigis", eksole.
Kergestisolvuja jälle võiks mõelda korraks, et kui "kõik" teda pidevalt solvavad, kas on ikka kogu maailm süüdi või tuleb peeglisse vaadata, äkki on viga oma suhtumises.

[Külaline]

Siis on veel üks huvitav võimalus. Liialdamine. Üle võimendamine. Liialdada saab jutuga- kõik solvuvad. Ja liialdada saab tunnetega. No on kuus paar sellist juhust, aga ühele või teisele tundub see "kogu aeg" Kõik solvavad ja ütlevad halvasti. Kas tõesti? Äkki sa ei talu mitte mingit ütlemist. Kas üldse tohib midagi öelda?
Kas päriselt ka solvavad ja ütlevad halvasti, või teine lihtsalt solvub. Sest ütlema ju ikka peaks, mida arvatakse. Kust siis muidu saab teada, mis inimene teine on, kui ta midagi ei ütle ega arva.