Küsimus kahelapselistele - mida andis teile juurde teine laps?

[Külaline]

Mina, kuigi ma olin esimest last saades 35-aastane (lihtsalt varem ei kohtunud sobiva mehega), teadsin kohe, et tahan mitte ühte, vaid kahte-kolme last. Muidugi tuli lapsed saada väikese vahega, aga mina olin rahulikult valmis aastaid väikeste lastega kodus olema, sest tööl olin ma niigi palju käinud (ülikooli lõpetamisest kuni esimese lapse saamiseni). Seega kulgesin rahulikult oma uues, koduse ema eluetapis, teades, et ühel päeval (kui ma pärast viimase lapse 3a saamist tööle tagasi lähen) see koduse ema periood niikuinii lõpeb, kiiret polnud kuhugi.

Ühe lapse puhul oleks ainult üks välimus ja iseloom, aga kolme lapse puhul on kolm erinevat välimust ja iseloomu. See oligi põhiline motivaator, et lapsi võiks olla rohkem.

Meil on tugiisik minu ema kujul olemas, kes lastelastest väga hoolib. Muidugi olen mõelnud, et juhul, kui lastel poleks vanaema, kuidas oleks meie pere elu siis. Arvan,et kui meil poleks olnud mitte ühtegi toetavat isikut, siis ma oleks esialgu (kuni lapsed käivad veel algklassides) läinud tööle poole kohaga: mehe palk, minu pool palka ja lastetoetus oleks võimaldanud tagasihoidlikus stiilis ära elada küll. Mulle pole oluline rikkaks saamine ega kallid hobid-reisid, vaid rohkem see, et ei oleks liiga kiire elutempo ja et lapsed ei peaks olema liiga noorena liiga palju omapead.

[Külaline]

Teine laps andis palju juurde. Lapsed saavad omavahel kodus mängida, üksiku lapse elu oleks igavam. Mul on ka vend olemas.

Ma arvan, et see ongi ainus pluss. Koos õe või vennaga on küllap toredam kasvada. Mina kui lapsevanem ei näe enda jaoks vahet, kas mul on üks või kaks last - kahega on tegelikult ikka muretsemist ja kohustusi topelt.

[Pärlipüüdja]

Mina pole kanaema kunagi olnud, aga teise lapse saamine oli põhimõtteline küsimus, et oleks õde või vend ja ei kasvaks üksiklapsena. Mees seda on ja kahjuks annab see egoism ja harjumatus teistega arvestada ning loomulikult asju jagada ikka väga tunda.

Minul on vastupidine kogemus: mees on kolmelapselisest perest ja mind ajab kohati tema puhul täiesti närvi see, et kõik peab grammi pealt võrdselt jaotatud olema, et oleks ikka aus. Ikka mingi lapsepõlvest pärit kiiks, kuna pidevalt pidi teistega jagama. Nagu eespool tabavalt öeldi: olelusvõitlus on ilmselgelt mõjutanud. Mina olen üksiklaps ja ei ole kunagi tundnud, et mul oleks keeruline teistega midagi jagada. Minu meelest on tema teatud mõttes palju kadedam.

[Külaline]

Tahtsin poega ja tütart. Saime. Kui tugivõrku pole, peab esimene laps piisavalt suur olema, et vahel aidata. Kas või poodi minnes vaadata jne.
Tänaste hindade juures saaks kolmanda, neljanda vaid siis, kui suudaks kõigile oma lastele ka oma kodud tagada. Ei ole aus noori panga orjadeks suruda ja ise rõõmsalt paljuneda.

[Külaline]

Teine laps andis palju juurde. Lapsed saavad omavahel kodus mängida, üksiku lapse elu oleks igavam. Mul on ka vend olemas.

Ma arvan, et see ongi ainus pluss. Koos õe või vennaga on küllap toredam kasvada. Mina kui lapsevanem ei näe enda jaoks vahet, kas mul on üks või kaks last - kahega on tegelikult ikka muretsemist ja kohustusi topelt.

Kaks on täiesti piisav ja paras arv. Rõõm tuli perre tagasi just teise lisandudes. Kahe lapsega saab ka üksikvanem hakkama. Olen ise kolmelapselisest perest. Siiani suhted keerulised kuna kolmel omavahel läbi saada ja üksteist hoida palju raskem kui kahel lapsel. Ikka hoiavad kaks rohkem kokku ja kolmas ripakil. Ei tahtnud seda oma lastele.

[Külaline]

Ma tahaks natuke kaitsta üksiklapsi. Olen ka seda juttu kuulnud, et üksiklapsed olevat egoistid. Samas enda elus nähtu seda ei kinnita, pigem vastupidi. Minu abikaasa on ka üksiklaps ja teist nii empaatilist ja alati ainult teistele mõtlevat inimest pole ma elus seni veel kohanud.

Oma tutvuskonna suurim egoist pärineb muide viielapselisest perest. Ta on tõesti selline, kel alati küüned enda poole. Kui läheme nt koos kuskile matkama ja peatume talumajas, siis tuleb hakata seal tegutsema - ahju kütma, toite valmistama jne. Tema alati vaatab, kuidas saaks ülesanded teiste kaela delegeerida ja ise on seal niisama ilus ja hea jutuga. Kui neil kodus külas käime, siis peame alati kuulama tema pikki vaidlusi ja manipulatsioone oma naisega, et kes nüüd läheb kohvi keetma ja miks tema ikka ei saa lillegi liigutada. Ta on ülihea manipulaator ja oskab jätta endast mulje, et just tema on see ainuke, kes siin midagi üldse teeb - aga teod räägivad muud.

Oleme tuttavatega seda fenomeni arutanud ja temalt endalt küsinud. Ta tunnistab ise ka, et kasvamine paljulapselises peres oli üks suur olelusvõitlus, kus läbi lõid need, kes oskasid delegeerida majapidamiskohustusi õe-venna kaela ja manipuleerida neid majapidamistöid enda eest ära tegema; aga vanematele tuli osata jätta endast mulje kui ainukesest, kes kõike teeb ja alati aitab. Ja kui vanemad avastasid mingi laste poolt tehtud koeruse, nt palliga katki löödud peegli, siis tuli usinalt sihtida näpuga õe või venna peale ja kõik tema kraesse ajada.

Seevastu üksik laps teab, et kõik kodus juhtunud koerused (lõhutud peegel, katkihüpatud voodi jms) on ilmselgelt just tema tehtud ja kellegi teise kaela ajada neid ei saa. Lisaks, kui kodutööde hulka kuulub küttepuude tuppatoomine, siis see üksiklaps teab, et see on tema kohustus ja keegi teine seda tema eest ära tegema ei hakka. Sellised asjad kasvatavad üksikus lapses vastutus- ja kohusetunnet. Sa oled üksi, pead ise vastutama, ei saa vastutust kellegi teise kaela veeretada ega kedagi teist süüdistada.

Seega ma väidan, et paljulapseliste perede laste väidetav suurem empaatiavõime ja teistega arvestamine on suurelt osalt müüt. Küll on neil üksiklastega võrreldes kindlasti parem suhtlemisoskus ja ka manipuleerimisoskus. Üksiklapsed on tihti kohuse- ja vastutustundlikumad, kuna pole kedagi teist, kelle kaela kõike ajada. Ja lõppeks oleneb suurem osa inimese enda iseloomust - egoist jääb alati egoistiks, ükskõik kus keskkonnas ta kasvab.

Küll mõnele meeldib vahutada ja ennast korrata. Ilmselt pedagoog.

[Külaline]

Ma tahaks natuke kaitsta üksiklapsi. Olen ka seda juttu kuulnud, et üksiklapsed olevat egoistid. Samas enda elus nähtu seda ei kinnita, pigem vastupidi. Minu abikaasa on ka üksiklaps ja teist nii empaatilist ja alati ainult teistele mõtlevat inimest pole ma elus seni veel kohanud.

Oma tutvuskonna suurim egoist pärineb muide viielapselisest perest. Ta on tõesti selline, kel alati küüned enda poole. Kui läheme nt koos kuskile matkama ja peatume talumajas, siis tuleb hakata seal tegutsema - ahju kütma, toite valmistama jne. Tema alati vaatab, kuidas saaks ülesanded teiste kaela delegeerida ja ise on seal niisama ilus ja hea jutuga. Kui neil kodus külas käime, siis peame alati kuulama tema pikki vaidlusi ja manipulatsioone oma naisega, et kes nüüd läheb kohvi keetma ja miks tema ikka ei saa lillegi liigutada. Ta on ülihea manipulaator ja oskab jätta endast mulje, et just tema on see ainuke, kes siin midagi üldse teeb - aga teod räägivad muud.

Oleme tuttavatega seda fenomeni arutanud ja temalt endalt küsinud. Ta tunnistab ise ka, et kasvamine paljulapselises peres oli üks suur olelusvõitlus, kus läbi lõid need, kes oskasid delegeerida majapidamiskohustusi õe-venna kaela ja manipuleerida neid majapidamistöid enda eest ära tegema; aga vanematele tuli osata jätta endast mulje kui ainukesest, kes kõike teeb ja alati aitab. Ja kui vanemad avastasid mingi laste poolt tehtud koeruse, nt palliga katki löödud peegli, siis tuli usinalt sihtida näpuga õe või venna peale ja kõik tema kraesse ajada.

Seevastu üksik laps teab, et kõik kodus juhtunud koerused (lõhutud peegel, katkihüpatud voodi jms) on ilmselgelt just tema tehtud ja kellegi teise kaela ajada neid ei saa. Lisaks, kui kodutööde hulka kuulub küttepuude tuppatoomine, siis see üksiklaps teab, et see on tema kohustus ja keegi teine seda tema eest ära tegema ei hakka. Sellised asjad kasvatavad üksikus lapses vastutus- ja kohusetunnet. Sa oled üksi, pead ise vastutama, ei saa vastutust kellegi teise kaela veeretada ega kedagi teist süüdistada.

Seega ma väidan, et paljulapseliste perede laste väidetav suurem empaatiavõime ja teistega arvestamine on suurelt osalt müüt. Küll on neil üksiklastega võrreldes kindlasti parem suhtlemisoskus ja ka manipuleerimisoskus. Üksiklapsed on tihti kohuse- ja vastutustundlikumad, kuna pole kedagi teist, kelle kaela kõike ajada. Ja lõppeks oleneb suurem osa inimese enda iseloomust - egoist jääb alati egoistiks, ükskõik kus keskkonnas ta kasvab.

Küll mõnele meeldib vahutada ja ennast korrata. Ilmselt pedagoog.

Mis su tegelik probleem on?

[Külaline]

See on huvitav oskus delegeerida oma kohustused teistele paljulapselises peres.
Minu mees on kasvanud kolmelapselises peres ja valdab seda oskust ka hästi. Õigemini valdas. Algul ma lasin sel nii minn ka, aga ajaga hakkab närvidele käima. Enam ta ei saa nii teha. Kuidas need teised lapsed seal peres seda lasksid sündida? Lastel on ju see võrdsus kõiges just eriti oluline ja - see pole aus- lause igapäevane või lausa igatunnine. Seega peavad teised lapsed laskma end sõnadega ära lollitada. Ja ka selle pere vanemad seda laskma sündida või olema pimedad ses suhtes, kuidas üks laps teisi ära kasutab.

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Kaks last on miinimum. See üks laps võib tõesti mingil põhjusel ära surra või jääb lastetuks, st sul pole ühtegi lapselast. Tammsaarel näiteks üks laps suri ja teine jäi lastetuks. Nii et hoopis kolm on kõige parem

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

[Külaline]

Kaks last on miinimum. See üks laps võib tõesti mingil põhjusel ära surra või jääb lastetuks, st sul pole ühtegi lapselast. Tammsaarel näiteks üks laps suri ja teine jäi lastetuks. Nii et hoopis kolm on kõige parem

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

Mis on "ühe lapse traditsioon"? Vabalt võib olla, et mõnel nikumehel on 200 last, lihtsalt keegi ei tea ta ise ka mitte.

[Külaline]

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

Mis on "ühe lapse traditsioon"? Vabalt võib olla, et mõnel nikumehel on 200 last, lihtsalt keegi ei tea ta ise ka mitte.

Eks siin ole mõeldud ikkagi päris vanemaid ja päris oma lapsi - mitte neid, kellele oldud kõigest spermadoonor. Õige vanem on see, kes kasvatab, ja sellel vanemal ei ole kohe päris kindlasti 200 last.

[Külaline]

Kaks last on miinimum. See üks laps võib tõesti mingil põhjusel ära surra või jääb lastetuks, st sul pole ühtegi lapselast. Tammsaarel näiteks üks laps suri ja teine jäi lastetuks. Nii et hoopis kolm on kõige parem

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

Palun ärge ajage lolli juttu, Tammsaarel olid poeg ja tütar, mõlemad surid üks keskeas ja teine juba vanana, ja tütretütar on täiesti elus, Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja.

[Külaline]

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

Palun ärge ajage lolli juttu, Tammsaarel olid poeg ja tütar, mõlemad surid üks keskeas ja teine juba vanana, ja tütretütar on täiesti elus, Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja.

Wiki:
Paaril oli kaks last: tütar Riita (17.02.1921–25.06. 2004)[9] ja poeg Eerik (17.11.1928[8]–16.11.1981).[10]

Tammsaare tütrel Riital oli tütar Riia (1949–2024), kellel oli poeg Kalle (1985–2006). Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglaste liin on katkenud.[8]

Tavaliselt need teisi lolliks sõimajad, on ise lollid.

[Külaline]

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

Palun ärge ajage lolli juttu, Tammsaarel olid poeg ja tütar, mõlemad surid üks keskeas ja teine juba vanana, ja tütretütar on täiesti elus, Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja.

Suri eelmise aasta kevadel.

[Külaline]

Tammsaare tütrel oli üks laps, kellel omakorda oli üks laps ja see viimane suri varases nooruses. Suguvõsa liin katkes, mis on normaalne asjade käik, kui jäädakse kindlaks ühe lapse traditsioonile

Palun ärge ajage lolli juttu, Tammsaarel olid poeg ja tütar, mõlemad surid üks keskeas ja teine juba vanana, ja tütretütar on täiesti elus, Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja.

Wiki:
Paaril oli kaks last: tütar Riita (17.02.1921–25.06. 2004)[9] ja poeg Eerik (17.11.1928[8]–16.11.1981).[10]

Tammsaare tütrel Riital oli tütar Riia (1949–2024), kellel oli poeg Kalle (1985–2006). Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglaste liin on katkenud.[8]

Tavaliselt need teisi lolliks sõimajad, on ise lollid.

Eelmisel aastal suremine ei muuda fakti, et järglaste liin on katkenud ja see juhtubki sageli taolistel puhkudel - mitu põlvkonda järjest piirdus vaid 1-2 lapsega.

[Külaline]

Palun ärge ajage lolli juttu, Tammsaarel olid poeg ja tütar, mõlemad surid üks keskeas ja teine juba vanana, ja tütretütar on täiesti elus, Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja.

Wiki:
Paaril oli kaks last: tütar Riita (17.02.1921–25.06. 2004)[9] ja poeg Eerik (17.11.1928[8]–16.11.1981).[10]

Tammsaare tütrel Riital oli tütar Riia (1949–2024), kellel oli poeg Kalle (1985–2006). Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglaste liin on katkenud.[8]

Tavaliselt need teisi lolliks sõimajad, on ise lollid.

Eelmisel aastal suremine ei muuda fakti, et järglaste liin on katkenud ja see juhtubki sageli taolistel puhkudel - mitu põlvkonda järjest piirdus vaid 1-2 lapsega.

Kõik liinid katkevad kord, iga päev lõpeb mõni haru ära ja see on täiesti tavaline asi. Kui see ei juhtunud 100 aastat tagasi, siis võis see juhtuda eelmisel aastal või juhtub 10 aasta pärast. Sina üritad seda serveerida otsekui mingit suurt õnnetust. Loe õige siin foorumis hiljutist teema suguvõsa kokkutulekust - sealt näed, mis suhe on tänapäeva eestlastel suguseltsiga. Vanasti jah tunti lausa nagu "kohustust" iga hinna eest suguvõsaliini edasi kanda, tänapäeval küsitakse põhjendust sellele ideele.

[Mauno]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Minu arvates on see hirmutav suhtumine. Ega lapsed pole nagu varurattad. Et "ah, teeb igaks juhuks mitu". Iga lapse kaotus on mõeldamatult traagiline, olgu neid 1 või 6.

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Minu arvates on see hirmutav suhtumine. Ega lapsed pole nagu varurattad. Et "ah, teeb igaks juhuks mitu". Iga lapse kaotus on mõeldamatult traagiline, olgu neid 1 või 6.

Ja mis siis. Ole siis hirmunud.

[Külaline]

Palun ärge ajage lolli juttu, Tammsaarel olid poeg ja tütar, mõlemad surid üks keskeas ja teine juba vanana, ja tütretütar on täiesti elus, Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja.

Wiki:
Paaril oli kaks last: tütar Riita (17.02.1921–25.06. 2004)[9] ja poeg Eerik (17.11.1928[8]–16.11.1981).[10]

Tammsaare tütrel Riital oli tütar Riia (1949–2024), kellel oli poeg Kalle (1985–2006). Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglaste liin on katkenud.[8]

Tavaliselt need teisi lolliks sõimajad, on ise lollid.

Eelmisel aastal suremine ei muuda fakti, et järglaste liin on katkenud ja see juhtubki sageli taolistel puhkudel - mitu põlvkonda järjest piirdus vaid 1-2 lapsega.

Mis nendest järglastest kasu on, kui keegi neist ei kirjutanud ridagi?

[Külaline]

Wiki:
Paaril oli kaks last: tütar Riita (17.02.1921–25.06. 2004)[9] ja poeg Eerik (17.11.1928[8]–16.11.1981).[10]

Tammsaare tütrel Riital oli tütar Riia (1949–2024), kellel oli poeg Kalle (1985–2006). Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglaste liin on katkenud.[8]

Tavaliselt need teisi lolliks sõimajad, on ise lollid.

Eelmisel aastal suremine ei muuda fakti, et järglaste liin on katkenud ja see juhtubki sageli taolistel puhkudel - mitu põlvkonda järjest piirdus vaid 1-2 lapsega.

Mis nendest järglastest kasu on, kui keegi neist ei kirjutanud ridagi?

Aga on sel tähtsust, kas kirjutatakse. Lihtsalt tore on nätieks rajada talu ja kujutleda, et ka mõni sinu järglane seal tulevikus elab.