Külaline kirjutas: ↑25 Jaan 2025 15:10
Mulle tohutult meeldib scottush fold, aga olen kuulnud, et nad on kehva tervisega. Ei oska öelda, kas see ka tõsi on.
Olen jah minagi seda kuulnud. Päris palju murelikke kassiomanikke on siin-seal jaganud oma kogemusi, kui palju scottish foldi tõugu kassidega tuleb arsti juures käia. Netiotsinguga leiad neid lugusid küll ja veel. Põhjuseks see, et nende kassid luud on väga haprad. Vaata ise neid kõrvu - nii armsalt lontis. Mis aga tähendab paraku haiglaselt pehmeid luukõhresid - Kogu Kehas! Ja see enam nii armas küll pole. Taas õpikunäide sellest, kuis aretajad, tahtes saada üht nunnu välimusega looma (ehk siis lontiskõrvulist kassi) on tekitanud hoopis olukorra, kus selle tõttu on terve kass haige ja valudes.
Seega minu soovitus on - eelistage selliseid loomi (koeri, kasse), kes on võimalikult lähedased oma algsele metsikule eellasele. Koer, kes näeb välja hundilik, on üldjuhul oluliselt tervem kui lömmiaretatud ninaga mops. Ja loomulikult kikkis kõrvadega kass vajab kindlasti vähem loomaarsti kui lontis kõrvadega ülearetatud kiisu.
Maine Coonide kasvataja siin. Kuna sellest tõust siin juttu, siis jagan natuke oma teadmisi selle tõu kohta.
Maine Coon on isetekkeline tõug, mis ei ole ajas eriti palju muutunud. See tähendab, et nad on arenenud selliseks nagu nad on läbi klimaatiliste eripäradega kohaldumise. Nad on pärit Põhja-Ameerikast, Kanada piirialadelt, kus on samasugune külm ja raske kliima nagu meil siin. Sellised aborigeentõud on alati tugevamad ja tervemad kui tõud, mida inimene on enda lõbuks aretanud kasutades teadlikult ära geenimutatsioone (karvutud tõud, eelnimetatud foldid jne).
Maine Cooni tõul on omad spetsiifilised nõrgad kohad, mis on geneetiliselt edasikanduvad ning millega aretuses tuleb arvestada. Esiteks süda. Neil on soodumus hüpertroofiliseks kardiomüopaatiaks (HCM), mis on kassidel üldse kõige levinum südamehaigus ja ei ole ainult selle tõu spetsiifiline, kuid tegemist on väga tõsise probleemiga, mis tekitab südamlihase paksenemist ning jäik ning paksenenud südamelihas ei jaksa enam korralikult verd pumbata. See haigus on geneetiliselt edasi kanduv ja seda tekitavatest geenivigadest üks on Maine Cooni tõul ka DNA testidega kindlaks tehtav. Aga kuna inimeste puhul arvatakse neid HCMi põhjustavaid geenivigasid olevat umbes saja ringis, siis ega ka kassidel pole neid ainult üks. Seega geenitestid on hea algus küll, aga korralik aretaja teeb oma aretuskassidele ka kardioloogi juures regulaarselt südameuuringuid, et minimeerida selle probleemi esinemist ja edasikandumist. Kui aretuskassil on südames muutused, siis ilmselgelt teda aretuses kasutada ei tohi.
Teine ohtlik koht on puusad. Maine Coon on suur kass ja nii nagu suuri koeri, ohustab ka Maine Cooni puusadüsplaasia. Jällegi on tegemist geneetilise eelsoodumusega. See tähendab, et aretuskassidel tuleb teha ka ortopeedilisi puusauuringud.
Enamik kasvatjaid on paraku sellised, kes heal juhul teevad oma DNA testid ära ja väidavad, et nende kassid on ju terved... Kuid mida rohkem on teadlikke kassiostjaid, kes oskavad uurida ja tahta ka teisi täiendavaid uuringuid, seda rohkem on ka tõu tervisesse panustavaid kasvatajaid.
Veel üks kitsaskoht, mida selle tõu puhul (no ja mitte ainult selle) tuleb jälgida on inbreeding ehk suguluspaaritused. Maine Cooni tõu geenifondis tekkis seitsmekümnendatel üks korralik pudelikael, kus kahe konkreetse kassi järglased said Ameerikas nii popiks, et kõik sel ajal töötanud kasvatajad soovisid sealt nende järglastest endale aretuskasse. 17 sellelt paarilt aretusse läinud kassi suutsid teha sellise suure pahateo, et seda haava lakuvad coonikasvatajad siiamaani - enamik tänapäevastest coonidest põlnevad nendest konkreetsetest kassidest, mis tähendab, et peaaegu kogu coonipopulatsioon on sealt kaudu suguluses. See aga tähendab seda, et selle tõu puhul lisa suguluspaarituste sissetoomine on eriliselt halb toon, sest pigem peaks aretuses lähtuma just geneetilisest mitmekesisusest. Seega aretaja, kellel on tänapäeval tohutult valikut oma aretuskasside ostmiseks, uute liinide sisse toomiseks ja nende kombineerimiseks, aga tegeleb sellegipoolest lähisugulaste omavahelise paaritamisega (sest see on ju odavam ja lihtsam kui uute liinide ostmine), ei vääri eetilise aretaja nime.
Iseloomult on Maine Coonid ideaalsed perekassid, sobivad hästi laste ja teiste loomadega, on tohutult inimsõbralikud ja ülimalt uudishimulikud. Eks kassipojad on alati kassipojad oma kassipoja energiaga, aga üldiselt coonid seda tüüpi hullud, kes lae alla mööda kardinaid üles roniks, ei ole. Ja täiskasvanuna on nad küll endiselt mänguhimulised, kuid ringi traavimise asemel eelistavad oma inimestel sabas käia ja neid "valvata" ja nende külje all vedeleda ja koos chillida. Neis on selline suure looma rahulikkus ja majesteetlikkus.
See jutt, et Maine Coon külma kardab ja sellest haigestub on... no ma ei oska selle kohta midagi muud öelda kui et lihtsalt asjatundmatu. Kassidel on omad viirushaigused, näiteks herpes, mis on pea kogu kassipopulatsioonil olemas, kuid mis avaldub ainult siis kui kass on tugeva stressi tingimustes. Ja õigeaegselt ning regulaarselt vaktsineeritud normaalse immuunsüsteemiga loomadel enamasti mitte kunagi. Seega tasuks heita pilk peale oma kassi sugupuule ja vaadata kui palju sealt neid korduvaid nimesid leitakse, sest inbreeding on just üks suuremaid ohtusid looma immuunsüsteemile.
Kokkuvõtteks, Maine Coon on terve ja tugev tõug, aga seda ainult siis kui neid on teadlikult ja eetiliselt aretatud. Seega pika ja täisväärtusliku elu aluseks on korraliku kasvataja leidmine. Ja tasub arvestada, et sellistel kasvatajatel ei ole peaaegu kunagi loovutusvalmis loomasid oma omanikku ootamas vaid kassipoegadele on ootejärjekorrad ka juba enne nende sündimist.
