Kodu vahetus kui lapsed juba suured

[Külaline]

millest? et nende noorem vend saab oma lapsepõlvekoju elama jääda? kui seda mõtled, siis nad on rõõmsad. meie peres ei ole pärandinoolimine kombeks.

Eks ma olen igasugu lugusid meediast lugenud ja telekast näinud. Kuidas päranduse saanud õed ja vennad kaklevad ja kohtus vara jagavad. Kui vanemad lapsed sellega nõus niisama on, siis on hästi. Võimalik on ka variant, et kinnisvara väärtus ei ole väga suur kuhu see noorem elama jääb.

ma arvan, et see on siiski erandlik. meie suguvõsas ega tutvusringkonnas sellist suhtumist ei ole täheldanud. korter on Tallinnas Pelgulinnas, nii et ega selle hind üle 200 000.- ei ole vast küll.

[Külaline]

4-toaline ei ole ju eriti suur korter, ma saaks aru, kui jutt oleks mingist lahmakast majast, mille koristamine, kütmine ja remont üle jõu käima hakkab.

Kommunaalkulud (peaagu iga rida kuluarves, ka prügi) arvestus käib ruutmeetritega korrutades.

[Külaline]

mul tegelikult on kolm last, aga kahel vanemal on oma majad ja elud.

Kas täiesti oma majad või abikaasa/elukaaslase omad? Kui täiesti omad, siis muidugi ok.

[Külaline]

mul tegelikult on kolm last, aga kahel vanemal on oma majad ja elud.

Kas täiesti oma majad või abikaasa/elukaaslase omad? Kui täiesti omad, siis muidugi ok.

ikka täitsa omad

[Külaline]

Kui on soov, et lapsed ja ehk ka lapselapsed külas hakkaksid käima, siis pole mõtet päris pead-jalad kokku elama kolida. Ja Tallinnas noored reeglina 18-aastaselt kodust välja ei koli, kui samasse linna õppima jäävad. Kui ka teise linna õppima lähevad, siis ikka tulevad nädalavahetusteks aeg-ajalt koju ja ka sessiperioodidel (dets-veebr). Ööbivad siis madratsitega elutoas või?

[Külaline]

Kui ka teise linna õppima lähevad, siis ikka tulevad nädalavahetusteks aeg-ajalt koju ja ka sessiperioodidel (dets-veebr). Ööbivad siis madratsitega elutoas või?

Kah õige märkus. Samas kui lapsed elavad samas linnas minuga, siis neil ööbimisvajadust otseselt ei teki. Kui kolivad teise linna siis jah. Seda õppimise aeg elamist olen ka mõelnud, kuigi mina kolisin vanemate juurest välja ülikooli astudes, kuigi linn oli sama.

[Tolmukübe]

Mul tuttaval kasvasid kaks last suureks, jäi üksi 3-toalisesse, lapsed polnud nõus üüriga aitama, et vaheta väiksema vastu, vahetaski, siis tütar läks mehega riidu ja mujale polnud kolida, kui ema juurde 1-toalisesse, nii nad seal siis elasid, pead-jalad koos.. Oleks ennem üüriga toetanud, oleks ruumikas pind võtta olnud. Ega's siis paarid pruugi igavesti kokku jääda, olukorrad elus ikka muutuvad.

[Külaline]

millest? et nende noorem vend saab oma lapsepõlvekoju elama jääda? kui seda mõtled, siis nad on rõõmsad. meie peres ei ole pärandinoolimine kombeks.

Eks ma olen igasugu lugusid meediast lugenud ja telekast näinud. Kuidas päranduse saanud õed ja vennad kaklevad ja kohtus vara jagavad. Kui vanemad lapsed sellega nõus niisama on, siis on hästi. Võimalik on ka variant, et kinnisvara väärtus ei ole väga suur kuhu see noorem elama jääb.

ma arvan, et see on siiski erandlik. meie suguvõsas ega tutvusringkonnas sellist suhtumist ei ole täheldanud. korter on Tallinnas Pelgulinnas, nii et ega selle hind üle 200 000.- ei ole vast küll.

Mina olen ka näinud, kuidas väga väga head suhted pärandusega täiesti ära rikutakse. Siinkohal oli küll surijal ka oma roll täita. Sest ta ei jaganud ise korralikult ära vaid jättis nagu poolikuks. Ja sellest hakkas üks trall pihta. Üldiselt, ma olen seda meelt, et ei maksa sellise asjaga mängida. Eriti kui suhted muidu head. Milleks saatust õrritada. Seal minu näites ei alanud asi üldse õdedest-vendadest endist, vaid nende elukaaslased hakkasid "arvama" igasuguseid asju. Ja pärandus polnud ka üldse nii hirmus suur. Ei olnud, et miljoneid jagataks..

[Külaline]

Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.

[Külaline]

Meil on ka lapsed oma elu peal. Elame mehega kahekesi samas ridaelamus edasi, 4 tuba. Ei tahaks küll kuhugi väiksemasse kolima hakata, ei usu, et sealt ka mingit arvestatavat vaheraha tuleks, uued korterid on kõik nii kallid. 4 tuba kahepeale pole üldse palju isegi sel ajal kui lapsed peredega külas pole.

[Külaline]

Mina elan kahekesi mehega majas ja minu arust see liiga suur ei ole. Kahetoalises küll elada ei tahaks.

Ainult et kas pensionärina jõuate seda ülal pidada? Maja laguneb, remont on hirmkallis, suured elektri- ja soojaarved, maamaks jms.

[Külaline]

Meil on ka lapsed oma elu peal. Elame mehega kahekesi samas ridaelamus edasi, 4 tuba. Ei tahaks küll kuhugi väiksemasse kolima hakata, ei usu, et sealt ka mingit arvestatavat vaheraha tuleks, uued korterid on kõik nii kallid. 4 tuba kahepeale pole üldse palju isegi sel ajal kui lapsed peredega külas pole.

Kui kommunaalid üle jõu ei käi siis muidugi. Kas lapsed läksid oma elu peale oma rahakotti kasutades või aitasite lapsi kuidagi rahaliselt?

[Külaline]

Kas lapsed läksid oma elu peale oma rahakotti kasutades või aitasite lapsi kuidagi rahaliselt?

Miks see küsimus alati üles kerkib ja oluline on?
Kuidas sa ise oma elamise soetasid, kas keegi aitas?

[Külaline]

Nad ütlesid, et pensionini on siis (kui lapsed välja kolivad, sain mina aru) minna veel 10-15 aastat. Ja saab ikka laenu veel 10-15 aastat enne pensionit. Loomulikult lühemaks ajaks. Mina just võtsin korteri ostmiseks laenu 12-ks aastaks.

Ütlen ausalt, ma nende laenudega enam mässata ei soovi. Laste pärast tegelikult, mul seda ju vaja pole, korter olemas. Maksin eluaemelaenu 18 aastat, nüüd on kodu laenuvaba. Põhimõtteliselt võiks ju lastele öelda, et korteri saate siis päranduseks, kui meid enam pole abikaasaga, seni vaadake kuidas ise hakkama saate. Teisalt olen mitme inimese käest kuulnud sellist varianti, et aitasime lapsi esimese korteri sissemaksega, laenu maksavad lapsed ise. Minu näite puhul võiks siis olla nii, et mingi hetk müüks suure korteri maha ja ostaks näiteks 100 000 odavama väiksema korteri. Selle raha jagaks kolmeks, kumbki laps sissemaksuks näiteks 33 000 ja meile jääks lisaraha enne pensionit 33 000. Ühesõnaga midagi sellist näiteks.

Laenudega ei viitsi mässata, aga uue ostmise ja müümise ja kolimisega viitsiks? Kui praegu veel pile vajadust kolida ja võib igasuguseid asju ette tulla, siis ma siiski ostaksin sobiva väiksema korteri laenuga juba valmis ja üüriks välja. Vähemalt oleks olemas, kui kunagi plaanid täiesti selged.

[Külaline]

Kas lapsed läksid oma elu peale oma rahakotti kasutades või aitasite lapsi kuidagi rahaliselt?

Miks see küsimus alati üles kerkib ja oluline on?
Kuidas sa ise oma elamise soetasid, kas keegi aitas?

Suht elementaarne, et lapsed aidatakse oma elule. Ainult väga vaesed seda ei tee. Iga normaalne vanem, kes soovib oma lapsele parimat-aitab.

[Külaline]

Mina elan kahekesi mehega majas ja minu arust see liiga suur ei ole. Kahetoalises küll elada ei tahaks.

Ainult et kas pensionärina jõuate seda ülal pidada? Maja laguneb, remont on hirmkallis, suured elektri- ja soojaarved, maamaks jms.

Maja tasub pidada neil, kellele meeldib endale asju kõpitseda või vähemalt kellel see üle jõu ei käi. Minu selle talve kõige suurem vältimatu arve majas oli 220 EUR kuus elektri eest. Ja seda ka seetõttu, et ei viitsinud kogu aeg ahju kütta ja esimese korruse parketialune põrandasoojendus oli ka sees. Kõik muud asjad on majas valikulised: ise otsustad, kas remondid või jätad ripakile, kuni ressurssi rohkem. Mingid ühistu otsused ei dikteeri, kui palju sa rahakotti kergendama pead. Lisaks, ise tehes on hulga soodsam, kui ettevõtte palgal olev ports töömehi.

[Külaline]

Kas lapsed läksid oma elu peale oma rahakotti kasutades või aitasite lapsi kuidagi rahaliselt?

Miks see küsimus alati üles kerkib ja oluline on?
Kuidas sa ise oma elamise soetasid, kas keegi aitas?

Suht elementaarne, et lapsed aidatakse oma elule. Ainult väga vaesed seda ei tee. Iga normaalne vanem, kes soovib oma lapsele parimat-aitab.

No just. Aga miks peab seda küsimust alati esitama? Miks see küsijat (võõrast inimest) igas teemas huvitama peaks?
Aga arvan siiski, et ka vaesem inimene on täiesti normaalne. Aitab, kel võimalik.

[Külaline]

Meie puhul oli nii, et kolisime suurest Mustaka (100m2 - 4 tuba) korterist kesklinna uusarendusse (70m2 - 3 tuba).
Vanas kodus jäi üks tuba tühjaks, tekkin nö kolituba.
Optimaalne ongi inimeste arv+1 tubade osas.
Majad on samas väga erinevad.

[Külaline]

Miks see küsimus alati üles kerkib ja oluline on?
Kuidas sa ise oma elamise soetasid, kas keegi aitas?

Suht elementaarne, et lapsed aidatakse oma elule. Ainult väga vaesed seda ei tee. Iga normaalne vanem, kes soovib oma lapsele parimat-aitab.

No just. Aga miks peab seda küsimust alati esitama? Miks see küsijat (võõrast inimest) igas teemas huvitama peaks?
Aga arvan siiski, et ka vaesem inimene on täiesti normaalne. Aitab, kel võimalik.

Vaene on vaene ja ei saa olla normaalne. Ja sellepärast vaene ongi.

[Külaline]

Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.

Minu arvates võib see teatud tingimustel ikkagi õige olla. Kinkida maja sellele, kes hoolitseb eaka vanema eest, on üsna levinud. Küllaga kuuldud-loetud neist juhtumitest, kus vanur eluõhtul pärandas oma kodu sotsiaaltöötajale. Kuna too käis teda vaatamas ja hoolitses ta eest. Seda enam siis, kui see hoolitseja on oma laps.

Hooldamise teema on aastakümneid olnud justkui mahavaikitud, ei ole kõne väärt asi - peetakse justkui iseenesestmõistetavaks, et naissoost pereliikme kohus on hoolitseda ka väetiks jäänud sugulaste eest. Mida aeg edasi, seda rohkem on hakatud pöörama tähelepanu hooldamisele kui tööle. Ja pealegi veel üsna rängale tööle. Tihti peab hooldaja võtma ennast töölt vabaks või vahetama täisajaga töö osalise vastu (nagu minu perekonnas tehti). See aga tähendab kaotust ka sissetulekutes. Minu ämm hooldas oma voodihaiget ema ligi 10 aastat, loobudes oma endisest juhtivtöötaja ametikohast ja vahetas selle koristaja koha vastu. Lisaks ostis ta oma napist sissetulekust kõik majja vajaliku, remontis seda jne. Vennad samal ajal võisid käia täisajaga tööl, teenisid normaalset palka ja elasid jõukalt. Sellise tausta puhul arvan, et kodu pärandamine sellele lapsele, kes tegeleb ja hooldab, ei ole paha mõte. Alternatiiviks oleks oma kodu maha müüa ja minna hooldekodusse. Aga kõik eakad ei soovi palju aastaid hooldekodus elada ja pealegi on hooldekodud nii kallid, et isegi Tallinnas asuva korteri raha eest ei saa hooldekodus päris kindlasti elada 10 aastat. Arvutasime välja, et ühe keskmise kolmetoalise Õismäe korteri müügist jätkuks hooldekodus elamiseks nii umbes kaheks aastaks.