Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58
Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.
Minu arvates võib see teatud tingimustel ikkagi õige olla. Kinkida maja sellele, kes hoolitseb eaka vanema eest, on üsna levinud. Küllaga kuuldud-loetud neist juhtumitest, kus vanur eluõhtul pärandas oma kodu sotsiaaltöötajale. Kuna too käis teda vaatamas ja hoolitses ta eest. Seda enam siis, kui see hoolitseja on oma laps.
Hooldamise teema on aastakümneid olnud justkui mahavaikitud, ei ole kõne väärt asi - peetakse justkui iseenesestmõistetavaks, et naissoost pereliikme kohus on hoolitseda ka väetiks jäänud sugulaste eest. Mida aeg edasi, seda rohkem on hakatud pöörama tähelepanu hooldamisele kui tööle. Ja pealegi veel üsna rängale tööle. Tihti peab hooldaja võtma ennast töölt vabaks või vahetama täisajaga töö osalise vastu (nagu minu perekonnas tehti). See aga tähendab kaotust ka sissetulekutes. Minu ämm hooldas oma voodihaiget ema ligi 10 aastat, loobudes oma endisest juhtivtöötaja ametikohast ja vahetas selle koristaja koha vastu. Lisaks ostis ta oma napist sissetulekust kõik majja vajaliku, remontis seda jne. Vennad samal ajal võisid käia täisajaga tööl, teenisid normaalset palka ja elasid jõukalt. Sellise tausta puhul arvan, et kodu pärandamine sellele lapsele, kes tegeleb ja hooldab, ei ole paha mõte. Alternatiiviks oleks oma kodu maha müüa ja minna hooldekodusse. Aga kõik eakad ei soovi palju aastaid hooldekodus elada ja pealegi on hooldekodud nii kallid, et isegi Tallinnas asuva korteri raha eest ei saa hooldekodus päris kindlasti elada 10 aastat. Arvutasime välja, et ühe keskmise kolmetoalise Õismäe korteri müügist jätkuks hooldekodus elamiseks nii umbes kaheks aastaks.
Minu arvutuste järgi jagub sellisest korterist 10-12 aastaks.
Tundub liialdus jah.
Hooldekodu arve on meil ca 1400.-.
700 maksab KOV, memme pension läheb teiseks osaks. Korter on alles ja välja üüritud. Jääb ülegi.
Elab juba neli aastat hooldekodus ja on rahul.
Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58
Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.
tegelikut on nii, et iga inimene teeb oma varaga, mida ise tahab. tahab, pärandab lastele, tahab, päranadab kasside varjupaigale, tahab, pärandab nunnakloostrile, tahab, joob enne surma kõik maha. mitte kellelgi ei ole mitte kellegi varale mingeid õigustatud ootusi.
õnneks on minu lapsed tublid ja hakkajad ja päranduse kohapealt minuga ühel arvamusel. minu vanemad otsustavad enda päranduse üle. mina otsustan enda oma üle ja mu lapsed teevad oma pärandiga, mida nemad soovivad.
Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58
Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.
Minu arvates võib see teatud tingimustel ikkagi õige olla. Kinkida maja sellele, kes hoolitseb eaka vanema eest, on üsna levinud. Küllaga kuuldud-loetud neist juhtumitest, kus vanur eluõhtul pärandas oma kodu sotsiaaltöötajale. Kuna too käis teda vaatamas ja hoolitses ta eest. Seda enam siis, kui see hoolitseja on oma laps.
Hooldamise teema on aastakümneid olnud justkui mahavaikitud, ei ole kõne väärt asi - peetakse justkui iseenesestmõistetavaks, et naissoost pereliikme kohus on hoolitseda ka väetiks jäänud sugulaste eest. Mida aeg edasi, seda rohkem on hakatud pöörama tähelepanu hooldamisele kui tööle. Ja pealegi veel üsna rängale tööle. Tihti peab hooldaja võtma ennast töölt vabaks või vahetama täisajaga töö osalise vastu (nagu minu perekonnas tehti). See aga tähendab kaotust ka sissetulekutes. Minu ämm hooldas oma voodihaiget ema ligi 10 aastat, loobudes oma endisest juhtivtöötaja ametikohast ja vahetas selle koristaja koha vastu. Lisaks ostis ta oma napist sissetulekust kõik majja vajaliku, remontis seda jne. Vennad samal ajal võisid käia täisajaga tööl, teenisid normaalset palka ja elasid jõukalt. Sellise tausta puhul arvan, et kodu pärandamine sellele lapsele, kes tegeleb ja hooldab, ei ole paha mõte. Alternatiiviks oleks oma kodu maha müüa ja minna hooldekodusse. Aga kõik eakad ei soovi palju aastaid hooldekodus elada ja pealegi on hooldekodud nii kallid, et isegi Tallinnas asuva korteri raha eest ei saa hooldekodus päris kindlasti elada 10 aastat. Arvutasime välja, et ühe keskmise kolmetoalise Õismäe korteri müügist jätkuks hooldekodus elamiseks nii umbes kaheks aastaks.
Minu arvutuste järgi jagub sellisest korterist 10-12 aastaks.
Kui ma 2 aastat tagasi oma eaka ema hooldekodusse paigutamise osas LOVilt toetust küsima läksime, siis ütles LOV meile ära. Ehk et kogu summa 100% pidanuks tasuma meie ise (st ema oma pensionist ja mina kui ta ainus laps). See käis üle jõu ja niisiis hooldasin teda kodus ise.
Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58
Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.
2 vaest kodutut rotti on surunud pöidla alla. Ootavad vist vanemate surma ja loodavad, et nende töökad õwd,venbad üle lastaks.
Külaline kirjutas: ↑03 Apr 2025 09:12Kui ma 2 aastat tagasi oma eaka ema hooldekodusse paigutamise osas LOVilt toetust küsima läksime, siis ütles LOV meile ära. Ehk et kogu summa 100% pidanuks tasuma meie ise (st ema oma pensionist ja mina kui ta ainus laps). See käis üle jõu ja niisiis hooldasin teda kodus ise.
Alates 01.07.23 hakkas kehtima hooldereform, KOV ei saa enam keelduda.
Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58
Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.
2 vaest kodutut rotti on surunud pöidla alla. Ootavad vist vanemate surma ja loodavad, et nende töökad õwd,venbad üle lastaks.
Külaline kirjutas: ↑29 Mär 2025 20:28
Mina elan kahekesi mehega majas ja minu arust see liiga suur ei ole. Kahetoalises küll elada ei tahaks.
Ainult et kas pensionärina jõuate seda ülal pidada? Maja laguneb, remont on hirmkallis, suured elektri- ja soojaarved, maamaks jms.
Maja tasub pidada neil, kellele meeldib endale asju kõpitseda või vähemalt kellel see üle jõu ei käi. Minu selle talve kõige suurem vältimatu arve majas oli 220 EUR kuus elektri eest. Ja seda ka seetõttu, et ei viitsinud kogu aeg ahju kütta ja esimese korruse parketialune põrandasoojendus oli ka sees. Kõik muud asjad on majas valikulised: ise otsustad, kas remondid või jätad ripakile, kuni ressurssi rohkem. Mingid ühistu otsused ei dikteeri, kui palju sa rahakotti kergendama pead. Lisaks, ise tehes on hulga soodsam, kui ettevõtte palgal olev ports töömehi.
Külaline kirjutas: ↑03 Apr 2025 08:56tegelikut on nii, et iga inimene teeb oma varaga, mida ise tahab. tahab, pärandab lastele, tahab, päranadab kasside varjupaigale, tahab, pärandab nunnakloostrile, tahab, joob enne surma kõik maha. mitte kellelgi ei ole mitte kellegi varale mingeid õigustatud ootusi.
Jutuks hea küll. Kui ikka laps või lapsed on vanemast hoolinud, tema juures käinud, abistanud, olnud normaalsetes suhetes läbi elu, siis on ikka valus küll, kui vanaduse haigusest nõdraks jäänud vanem teeb oma päranduse nt. keskerakonnale. Ei ole ikka nii, et jätan kellele tahan. Kui mõistus tuhmub vanuril ja ta teeb ebaadekvaatse otsuse puhtalt selle pärast, siis see pole õige.
Kui lähedased pole hoolinud ja on jätnud vanuri ilmahooleks, siis muidugi on tal õigus pärandada kasvõi oma kassile.
Külaline kirjutas: ↑03 Apr 2025 08:56tegelikut on nii, et iga inimene teeb oma varaga, mida ise tahab. tahab, pärandab lastele, tahab, päranadab kasside varjupaigale, tahab, pärandab nunnakloostrile, tahab, joob enne surma kõik maha. mitte kellelgi ei ole mitte kellegi varale mingeid õigustatud ootusi.
Jutuks hea küll. Kui ikka laps või lapsed on vanemast hoolinud, tema juures käinud, abistanud, olnud normaalsetes suhetes läbi elu, siis on ikka valus küll, kui vanaduse haigusest nõdraks jäänud vanem teeb oma päranduse nt. keskerakonnale. Ei ole ikka nii, et jätan kellele tahan. Kui mõistus tuhmub vanuril ja ta teeb ebaadekvaatse otsuse puhtalt selle pärast, siis see pole õige.
Kui lähedased pole hoolinud ja on jätnud vanuri ilmahooleks, siis muidugi on tal õigus pärandada kasvõi oma kassile.
ma ei ole nõus. minu meelest ei ole õige ega ilus mingi pärandusejaht. kui ainult sellepärast vanamuti eest hoolitsetakse, et ta keskerakonnale ei pärandaks, pole mul sellist hoolitsust vaja. minul õnneks on oma lastega suurepärased suhted. õnneks on nad ka edukad rikkad ja targad. seega ei suhtle nad minuga päranduseootuses, vaid me meeldime üksteisele.
Külaline kirjutas: ↑03 Apr 2025 22:10Jutuks hea küll. Kui ikka laps või lapsed on vanemast hoolinud, tema juures käinud, abistanud, olnud normaalsetes suhetes läbi elu, siis on ikka valus küll, kui vanaduse haigusest nõdraks jäänud vanem teeb oma päranduse nt. keskerakonnale. Ei ole ikka nii, et jätan kellele tahan. Kui mõistus tuhmub vanuril ja ta teeb ebaadekvaatse otsuse puhtalt selle pärast, siis see pole õige.
Kui lähedased pole hoolinud ja on jätnud vanuri ilmahooleks, siis muidugi on tal õigus pärandada kasvõi oma kassile.
Te räägite siin hooldamisest ja vanadusnõtrusest. Aga kui inimene juba oma keskmises elueas ja täie mõistuse juures olles teeb testamendi nt mõne kiriku või lastefondi kasuks? Ja ei soovi seda muuta ka hiljem? Kas see pole siis õiglane?
Tema soov ju - olles sel ajal täiesti adekvaatne. Miks ta peaks vanemana ümber mõtlema? V-o pole ta kunagi soovinud oma vara lastele jätta, sest juba 50-aastasena on tundnud, et nad pole üldse lähedased? Pole suhteid ega midagi. Üldse huvi ei tunne, kõik kadunud tema elust. Ja siis keegi neist ilmub välja, kui hooldusvajadus ilmneb. Et viimastel kuudel/aastatel vaid kohal olla.
Olukordi on ju väga erinevaid.
Külaline kirjutas: ↑03 Apr 2025 22:10Jutuks hea küll. Kui ikka laps või lapsed on vanemast hoolinud, tema juures käinud, abistanud, olnud normaalsetes suhetes läbi elu, siis on ikka valus küll, kui vanaduse haigusest nõdraks jäänud vanem teeb oma päranduse nt. keskerakonnale. Ei ole ikka nii, et jätan kellele tahan. Kui mõistus tuhmub vanuril ja ta teeb ebaadekvaatse otsuse puhtalt selle pärast, siis see pole õige.
Kui lähedased pole hoolinud ja on jätnud vanuri ilmahooleks, siis muidugi on tal õigus pärandada kasvõi oma kassile.
Te räägite siin hooldamisest ja vanadusnõtrusest. Aga kui inimene juba oma keskmises elueas ja täie mõistuse juures olles teeb testamendi nt mõne kiriku või lastefondi kasuks? Ja ei soovi seda muuta ka hiljem? Kas see pole siis õiglane?
Tema soov ju - olles sel ajal täiesti adekvaatne. Miks ta peaks vanemana ümber mõtlema? V-o pole ta kunagi soovinud oma vara lastele jätta, sest juba 50-aastasena on tundnud, et nad pole üldse lähedased? Pole suhteid ega midagi. Üldse huvi ei tunne, kõik kadunud tema elust. Ja siis keegi neist ilmub välja, kui hooldusvajadus ilmneb. Et viimastel kuudel/aastatel vaid kohal olla.
Olukordi on ju väga erinevaid.
Külaline kirjutas: ↑01 Apr 2025 17:58
Minu arust pole see suhtumine õige, et need lapsed, kellel elamine olemas on, jäetakse pärandusest ilma. Vaevalt küll, et nemad selle lotovõidu eest ostsid, küllap on pidanud selle saamiseks kõvasti tööd tegema või aastaid kõhu kõrvalt kokku hoidma. Kindlasti kuluks neilegi väike rahasüst ära, et olemasolevat kodu kõpitseda või korra omale ka midagi rohkemat lubada. Arusaadav, et tekitab paksu verd, isegi, kui seda välja ei näidata. Kellel see ikka raha ülearu on.
seda tundub küll jah keeruline mõista olevat, et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.
kana kirjutas: ↑04 Apr 2025 09:04et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.
Õnn ei seisne mitte rahas, vaid selle hulgas Mind häiriks küll, kui vanemad pärandaks korteri ainult minu vennale ja mina ning õde jääme tühjade pihkudega.
kana kirjutas: ↑04 Apr 2025 09:04et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.
Õnn ei seisne mitte rahas, vaid selle hulgas Mind häiriks küll, kui vanemad pärandaks korteri ainult minu vennale ja mina ning õde jääme tühjade pihkudega.
kana kirjutas: ↑04 Apr 2025 09:04et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.
Õnn ei seisne mitte rahas, vaid selle hulgas Mind häiriks küll, kui vanemad pärandaks korteri ainult minu vennale ja mina ning õde jääme tühjade pihkudega.
aga mind jälle ei häiriks. mul oleks venna üle hea meel.
kana kirjutas: ↑04 Apr 2025 09:04et iga inimese jaoks ei ole raha kogu õnn ja elu.
Õnn ei seisne mitte rahas, vaid selle hulgas Mind häiriks küll, kui vanemad pärandaks korteri ainult minu vennale ja mina ning õde jääme tühjade pihkudega.
aga mind jälle ei häiriks. mul oleks venna üle hea meel.
Mina ka ei soovinud oma vanemate maja. Ammu endal juba kõik olemas. Nõme oleks olnud saada osa majast, kus lähedane juba aastaid elanud oli ja seda remontinud ja aeda korrastanud. Hakka siis mingite jagamiste või müükidega tegelema. No ei. Loobusin kohe. Tundus õiglane.
Külaline kirjutas: ↑05 Apr 2025 00:16
Mina ka ei soovinud oma vanemate maja. Ammu endal juba kõik olemas. Nõme oleks olnud saada osa majast, kus lähedane juba aastaid elanud oli ja seda remontinud ja aeda korrastanud. Hakka siis mingite jagamiste või müükidega tegelema. No ei. Loobusin kohe. Tundus õiglane.
Kui ise oled rahaliselt igati kindlustatud, siis muidugi on õiglane. Kui aga teie pere elab palgapäevast palgapäevani, abikaasa unistab juba aastaid Ameerikareisist ja lapsed räägivad päevast päeva vajadusest mõne uue asja järgi - siis kelle suhtes õiglane?!
Mind häiriks küll, kui vanemad pärandaks korteri ainult minu vennale ja mina ning õde jääme tühjade pihkudega.