Olen küll ülikooliharidusega, kuid töötanud 15 aastat kaubanduses. Üks mu endine kolleeg, kes minust 15 aastat vanem, kõnnib iga tööpäeva hommikul rongi peale 2.5km, sõidab Tartusse, töötab poes 10-21 ja siis teistpidi koju tagasi. Ja on ikka elurõõmus. Üks teine ekskolleeg elab Saadjärve kandis ja peab hommikul juba kell 7 tööl olema, temal on küll auto. Nii et elusid on igasuguseid.Kuidas sealt maakolkast siis kavatsed tööl käia, autot ka pole? Siis pole ju sugugi ükskõik, kuhu kolida, Ja hakata loksuma kuskilt kaugelt ühistranspordiga tööle, on ikka väga elumuutev otsus. Ma ise olen proovinud, ei soovinud seda kaua teha, kuigi auto oli olemas.
Ma teenin kaubanduses töötades lihtsalt nii vähe (n700€ 0.75kohta), et saangi vaid allahinnatud toitu lubada. Ja käin samuti teistes poekettides, lihtsalt kodule lähim pood on Maxima. Kui osta allahinnatud toitu ja piirata muid kulutusi, siis on võimalik mustadeks päevadeks kõrvale panna. Keegi pole meist täna kaitstud ootamatu koondamise eest.Aga miks sa siis ainult Maximast allahinnatud kaupa ostma pead, kui sul on töökoht olemas? Ma teenin Eesti keskmist palka ja ei pea ostma ainult Maxima allahinnatud kaupa, saan lubada endale Coopi, Rimi, Prisma, Selveri külastamist.
Ma ei taha emaga niipea kokku kolida. Elasime koos kuni minu 30. eluaastani, kui tekkis soodne võimalus lahku kolida ja see oli ainuõige otsus, sest me oleks muidu teineteise ära söönud. Mina jäin elama meie endisesse kodusse ja siin meenutab kõik seda endist elu, minu olematut lapsepõlve, kus ma pidin oma ema kõigiti teenima, et see ongi vast peapõhjus, miks tahan siit minema. Aga kuna me oleme teineteise jaoks ainsad lähedased sugulased, siis ma väga kaugele ei tahaks temast minna. Muidugi ma adun, et see aeg võib jõuda kätte kiiremini kui ta enam üldse endaga hakkama ei saa.TA kirjutas, et ka ta ema elab Tartus, temast kilomeetri kaugusel ja ta peab arvestama, et edaspidi peab emal abis käima. Kui TA kolib liiga kaugele, siis jääks ilmselt ka ema külastamine tulevikus harvemaks. Kui koliksid kusagile koos, siis ei pea tõesti Tartu lähikonnaga piirduma.
Tabivere tundub selline hea koht, mis oleks piisava suurusega, arenenud infraga ja sobivas kauguses. Kui tekib tahtmine minna Tallinna ennast tuulutama, lähen rongiga ja kui on vaja Tartusse minna, eelistan bussi, mis on siiski rongist odavam. Ma olen eluaeg ühistranspordis loksunud, isegi Tartus ma väga jala ei liikle, seega saaksin hakkama selle bussitülpimusega.
Nüüd aga vaatan, et isegi kui ostaksin kuskile korteri, siis maakohtades on kommunaalarved palju suuremad kui mul siin Tartus. Renoveeritud maja oleks etem, kuigi seal peaks taguma veel aastaid laenu kinni, rahaline kasu tekib ju pärast laenu kustutamist. Renoveerimata majades on küttekulud 2x kõrgemad kui Tartus. Praegu maksan kommunaalarveid 150 kanti, Tabiveres peaksin maksma 300. Märjal pakutakse korterit, mis elektriküttel - 350 oleks elektrikulu ja maja muud kulud 100. Pole üldse kindel, kas suudaksin seda kõike üldse endale lubada. Aga väiksemat pinda kui praegu ka ei tahaks, mul on siiski 6000-köiteline kaasavara.
Olen vaadanud kaugemale, täna vaatasin juba Valgamaad - Otepää, Puka, Rõngu, Keeni... järjest odavamaks korterid lähevad ja need on täiesti ilusad, renoveeritud kodud, tihtipeale kohe-kohe renoveerimisele minevates hoonetes. Mõnel kohal pole Tartuga mingit bussiühendust, kuid on rongiühendus, sõbrants ütles seepeale, et need on juhilubadega ja kodus töötava inimese jaoks.Milleks piirata oma valik Tartu lähikonnaga, kui leidub ometi nii palju häid kohti kus elada.
. Vana korteri jätad alles ja kui asi hapuks läheb, on koht, kuhu tagasi minna.