Kumba on kergem taluda

seks, suhted ja pereteemad
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 11 Mai 2025 22:28
Guest kirjutas: 10 Mai 2025 22:25
Guest kirjutas: 10 Mai 2025 18:32

Sa kirjutasid: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Vahet pole, kelle juhtumist sa räägid. Vaid pigem huvitab, et kus siis need postitused siin teemas on, millele sa vihjad? Et kus on siin keegi kirjutanud, et vaimse tervise spetsialistid olevat hoolimatud, ükskõiksed, halva haridusega jne? Näita.
Ei, mina ei kirjutanud seda, mida tsiteerisid. Aga täpselt seda sina ise ju kirjutasid, et meditsiin ei suuda aidata ja sotsiaaltöötaja ei saanud asjadest üldse aru?
Mida mina siis kirjutasin, sinu meelest? Või mida kirjutasid teised?
Kui keegi kirjutas siin teemas, et tema lähedast meditsiin ei suutnud aidata, siis sina panid mõtlesid välja hoopis sellise teksti: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Mispärast sa sedasi provotseerid ja vaenu õhutad? Inimestel on täielik õigus jagada oma kogemusi, kas ravi aitas või ravi ei aidanud. Kuid sina keerad kõik liialdades inimeste vastu, püüdes näidata inimesi pahatahtlike lollidena.
See, kes provotseerib ja tüli norib, küsib teiste käest, miks nad provotseerivad ja tüli norivad. Klassika.
Saa nüüd aru, et mina ei mõelnud mingit teksti välja. Mina ei kirjutanud seda postitust. Enam selgemini ei ole võimalik end väljendada.
Mida sina kirjutasid? Sina kirjutasid: "Ei teadnud see sotsiaaltöötaja üldse, miks ta ema psühholoogile saadab." See ei tähenda, et sina hindad sotsiaaltöötaja pealiskaudseks ning ehk rumalakski, kes ei tea, mida teeb?
Minu poolt sai kõik öeldud ja rohkem ma su provotseeringutele ei kavatse vastata.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 11 Mai 2025 22:30
Guest kirjutas: 11 Mai 2025 21:25
Guest kirjutas: 11 Mai 2025 20:22

Päris õudne lugeda, kuidas sa siin inimesi sildistad, halvustad ja mõnitad. Ei ole mina eales käinud sotsiaaltöötaja ukse taga kaapimas, et anna raha ja süüa. Ei ole mul ega ühelgi mu pereliikmel olnud kunagi mingit alkoholi vms probleemi. Aga kui sotsiaaltöötaja juba eos on võtnud seisukoha, et kõik, kes mis iganes murega proovivad heauskselt tema poole pöörduda, ongi just nii- ja naasugused mõttetud heidikud, siis polegi imestada sellise suhtumise üle inimestesse. Ühes viimase aja avalikustatud sotsiaalkaitsejuhtumitest leidis SKA ju lastekaitseametniku töös kogunisti mingi kümme viga. Kui sulle su töö nii kohutavalt raske ja piinav on, siis palun ole kena ja otsi endale ometi teine töö, sellest võidaksid kõik.
Jeerum. Olge õnnelikud, kui keegi viitsib teiesugustega tegeleda. Appi, need on mingid maailma parimad inimesed.
Sa unustad, et "meiesugused" maksavad teiesugustele palka. Ning jah, meiesugused on juba ammugi aru saanud, et teiesugused ei ole mõeldud meiesuguste aitamiseks, vaid üksnes meiesugustelt palga saamiseks.
Kellele sa palkad maksad? Ńeed, kes vajavad sotsiaaltoetusi maksavad sotsiaaltöötajatele palku? Heh. Milleks sul seda toetust siis vaja üldse on, kui sinu makstud maksudest lausa kellelegi palku saab maksta (peale seda, kui su enda ravikulud, peretoetused, soodustused maha arvestatud on)?

Ära räuska. Sa ei saa õigesti aru, mida sulle vastatakse, moonutad öeldut, kallutad nagu tahad, norid tüli nii siin foorumis kui arvatavasti ka sotsiaaltöötajaga, nagu näha ka valetad (enne oli jutt sõbrannast, kelle juhtumist räägid, nüüd paljastus, et ikka endast). See on peegel. Võid muidugi peeglit peksta, aga see ei muuda midagi. Tegele endaga, käi ära seal psühholoogi juures, ilmselgelt sa vajad seda teenust - ainult et sa pead ise tahtma abi ning õigesti psühholoogile selgitama, mis abi sa vajad, mitte plärtsima, kuidas sotsiaaltöötaja, kes midagi ei tea, sind ei-tea-miks psühholoogi juurde saatis. Samuti pead psühholoogiga koostööd tegema, et jagu saada sellest, mis sind kiusab. Nii on sul lootust abi saada ning oma elu paremaks muuta. Aga võid muidugi ka edasi rusikatega vehkida, kõiki teisi lollideks ning sinu probleemides süüdlasteks pidada. Sinu valik.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Siin ongi ju hea näide sotsiaaltöötajate kliendist. Moonutab kõike, kõik solvavad ja sildistavad, tema maksab palka jne, jne. Sotsiaaltöötaja pangu pea tööle, kuidas teda aidata. Mis palka see toetuste peal elaja siis maksab, ikka tema saab ju riigilt rohkem, kui ta ise annab. Võiks olla tänulik, aga ei ole. Ja saa aru, et sotsiaaltöötaja ei "pane pead tööle", kuidas sulle rohkem toetusi maksta, vaid sa kas kvalifitseerud mingitele toetustele või mitte. See on seadustega paika pandud, mis teenuseid ja toetuseid kellelgi on võimalik saada. Sotsiaaltöötaja võib neid inimesele tutvustada, aga mitte ta ei otsusta ise, kellele ta raha annab ja kellele ei anna. Psühholoogi vajadus on siin selgelt olemas, ilmselt nägi seda ka sotsiaaltöötaja, aga ega sellest kasu muidugi ei ole, kui inimene süüdistab ainult kõiki teisi, aga ise ennast analüüsida ei soovi. Minu arust sa oled siin ennegi sõna võtnud, kirjaviis on väga sarnane. Täiesti lambist hakkad sõimama, miks solvatakse, sildistatakse, rikutakse ära sinu laps ja mida iganes veel. Kõik spetsialistid on halvad, küündimatud, millestki aru ei saa. Tunnen väga kaasa igasugustele sotsiaaltöötajatele ja psühholoogidele, kes selliste inimestega peavad töötama.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Päris huvitav näha, missugune andunud ringkaitse siin lahti on läinud.

Muide, ühes siin teemas kirjeldatud juhtumis (täpsemalt see, kus sotsiaalametnik käskis lapsevanemal abi asemel pöörduda hoopis psühholoogile) esitas lapsevanem LOV lastekaitseametniku peale Sotsiaalkindlustusametile kaebuse, millele SKA vastas nii: "Kontroll tuvastas seoses teie juhtumiga ... LOV osas hulganisti puudusi ja seoses sellega oleme võtnud ... LOV jälgimise alla."

Ja niisuguseid juhtumeid ja SKA vastuseid on väga palju ning neid tekib üha juurde. Need ei ole enam üksikjuhtumid. Avalikkus aga teab üksnes neist, mis on ajakirjandusse jõudnud. Ajakirjandusse jõuab sellistest juhtumitest hinnanguliselt vaid umbes üks protsent.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 12 Mai 2025 12:01 Päris huvitav näha, missugune andunud ringkaitse siin lahti on läinud.
Siin pole mingit ringkaitset. Ringkaitses kaitsevad omad omasid. Mina ei ole sotsiaaltöötaja, ilmselt pole ka teised vastajad seda. Mina olen tavaline inimene, kes hindab sinu suhtlemisviisi ründavaks ning märkab, et sa mitte ei lahenda oma probleemi, vaid tegeled teiste süüdistamisega. Jäta lihtsalt järele ja hakka asjaga tegelema.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Minu jaoks oleks kõige raskem taluda tahtlikku tegevust, mõrv on kõige ekstreemsem näide, aga ka pooltahtlikku õnnetuse põhjustamist, a la joodik ajas alla, tuttav utsitas tundmatus kohas vette hüppama.

Sellisel juhul ma oleksin isegi võimeline omakohtuks. Sinna alla läheb ka see, kui keegi mu loomadele liiga peaks tegema.

Kui tegemist on depressioonist, mitte kiusamisest, vms, põhjustatud enesetapuga, siis laseksin minna. Ma ei usu neid religioosseid dogmasid, et enesetapp on patt. Minu meelest kuulub iga inimese elu eelkõige temale endale, ja kui tal on ikka siin maailmas paha olla, siis nii ongi. Ei saa kedagi sundida vägisi elama.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 12 Mai 2025 12:01 Päris huvitav näha, missugune andunud ringkaitse siin lahti on läinud.

Muide, ühes siin teemas kirjeldatud juhtumis (täpsemalt see, kus sotsiaalametnik käskis lapsevanemal abi asemel pöörduda hoopis psühholoogile) esitas lapsevanem LOV lastekaitseametniku peale Sotsiaalkindlustusametile kaebuse, millele SKA vastas nii: "Kontroll tuvastas seoses teie juhtumiga ... LOV osas hulganisti puudusi ja seoses sellega oleme võtnud ... LOV jälgimise alla."

Ja niisuguseid juhtumeid ja SKA vastuseid on väga palju ning neid tekib üha juurde. Need ei ole enam üksikjuhtumid. Avalikkus aga teab üksnes neist, mis on ajakirjandusse jõudnud. Ajakirjandusse jõuab sellistest juhtumitest hinnanguliselt vaid umbes üks protsent.
Enne oli kurja juur sotsiaaltöötaja, kes ei lahendanud vanema probleemi, et ta on väsinud ja muud hädad, saatis psühholoogi juurde, aga nüüd kaebasid hoopis lastekaitseametniku peale? Tundub, et sul on neid probleeme rohkem kui üks. Ja loomulikult jätad sa kõik rääkimata, miks see lastekaitseametnik siin nüüd hoopis mängus on sotsiaaltöötaja asemel. Ja muudkui kaebad, süüdistad jne, aga on siis sellest midagi kasu? On su elu parem nüüd sellest?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 11 Mai 2025 22:28Mida mina siis kirjutasin, sinu meelest? Või mida kirjutasid teised?
Kui keegi kirjutas siin teemas, et tema lähedast meditsiin ei suutnud aidata, siis sina panid mõtlesid välja hoopis sellise teksti: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Mispärast sa sedasi provotseerid ja vaenu õhutad? Inimestel on täielik õigus jagada oma kogemusi, kas ravi aitas või ravi ei aidanud. Kuid sina keerad kõik liialdades inimeste vastu, püüdes näidata inimesi pahatahtlike lollidena.
Jumal hoidku, rahune maha. Mina kirjutasin selle sinu tsiteeritud postituse, mitte see, kellele sa seda pähe määrid.
Tõepoolest, rahune maha ja tegele oma sotsiaalsete probleemidega. Kui sul on sotsiaaltöötajatega sellised jubedad kogemused, siis järelikult oled sa nendega kokku puutunud. Küsi endalt, miks. Mina näiteks ei ole elu sees ühegi sots töötajaga tegemist teinud ja mul pole aimugi, kui head või halvad nad on, ma eeldasin lihtsalt, et nad on normaalsed inimesed, mitte kurjtegijad, seetõttu kirjutasin selle varasema postituse.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 12 Mai 2025 13:34
Guest kirjutas: 12 Mai 2025 12:01 Päris huvitav näha, missugune andunud ringkaitse siin lahti on läinud.

Muide, ühes siin teemas kirjeldatud juhtumis (täpsemalt see, kus sotsiaalametnik käskis lapsevanemal abi asemel pöörduda hoopis psühholoogile) esitas lapsevanem LOV lastekaitseametniku peale Sotsiaalkindlustusametile kaebuse, millele SKA vastas nii: "Kontroll tuvastas seoses teie juhtumiga ... LOV osas hulganisti puudusi ja seoses sellega oleme võtnud ... LOV jälgimise alla."

Ja niisuguseid juhtumeid ja SKA vastuseid on väga palju ning neid tekib üha juurde. Need ei ole enam üksikjuhtumid. Avalikkus aga teab üksnes neist, mis on ajakirjandusse jõudnud. Ajakirjandusse jõuab sellistest juhtumitest hinnanguliselt vaid umbes üks protsent.
Enne oli kurja juur sotsiaaltöötaja, kes ei lahendanud vanema probleemi, et ta on väsinud ja muud hädad, saatis psühholoogi juurde, aga nüüd kaebasid hoopis lastekaitseametniku peale? Tundub, et sul on neid probleeme rohkem kui üks. Ja loomulikult jätad sa kõik rääkimata, miks see lastekaitseametnik siin nüüd hoopis mängus on sotsiaaltöötaja asemel. Ja muudkui kaebad, süüdistad jne, aga on siis sellest midagi kasu? On su elu parem nüüd sellest?
Kes siin tegelikult kaebab ja süüdistab? Ja lastekaitseametnik ongi sotsiaalametniku üks eriliike, kui sa ei teadnud.

See, kui isegi SKA tuvastab ühes viimastena avalikustatud lastekaitseametniku töös ca kümme viga, sulle midagi ei vihja? Sotsiaalsüsteem peaks olema moodustatud inimeste aitamiseks ja toetamiseks, ning just seepärast meie maksumaksjatena selle süsteemi ülalpidamiseks oma makse ka maksame. See ei ole mingi heategevusasutus, kus "aidatakse" mingeid õnnetuid heidikuid vaid siis, kui endal targemat teha pole. Aga kahjuks on see sotsiaalsüsteem seestpoolt täiega mäda ja vajaks korralikku ringimuutmist. Praegusel kujul ei kaitse see laste huve, vaid üksnes iseendi omi. Kuid sel juhul palun lõpetagu minu kulul elamine ja saagu ise hakkama. Mina ei taha enam sellist nalja-süsteemi üleval pidada, kes hoolib vaid iseenda heaolust.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kes siin tegelikult kaebab ja süüdistab? Ja lastekaitseametnik ongi sotsiaalametniku üks eriliike, kui sa ei teadnud.

See, kui isegi SKA tuvastab ühes viimastena avalikustatud lastekaitseametniku töös ca kümme viga, sulle midagi ei vihja? Sotsiaalsüsteem peaks olema moodustatud inimeste aitamiseks ja toetamiseks, ning just seepärast meie maksumaksjatena selle süsteemi ülalpidamiseks oma makse ka maksame. See ei ole mingi heategevusasutus, kus "aidatakse" mingeid õnnetuid heidikuid vaid siis, kui endal targemat teha pole. Aga kahjuks on see sotsiaalsüsteem seestpoolt täiega mäda ja vajaks korralikku ringimuutmist. Praegusel kujul ei kaitse see laste huve, vaid üksnes iseendi omi. Kuid sel juhul palun lõpetagu minu kulul elamine ja saagu ise hakkama. Mina ei taha enam sellist nalja-süsteemi üleval pidada, kes hoolib vaid iseenda heaolust.
Ütlegi siis, et lastekaitseametnikuga oli sul kokkupuude. Mina näiteks pole näinud, et ühelgi vanemal oleks hea meel, kui lastekaitseametnik tema ellu sekkub, kuigi mingi põhjus selleks ju on. Ja see sinu kulul elamine on ikka väga suureline avaldus. Et mõni lastekaitseametnik on vigu teinud, ei tähenda, et viga tehti ka sinu puhul ja et kõik lastekaitseametnikud teevad halba tööd. Minu arust on kõige lihtsam ise oma laste eest nii hoolitseda, et lastekaitseametnikul nendega mingit tegemist ei ole, siis pole ka neid vigu, mida teha saab.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 14 Mai 2025 08:24 Kes siin tegelikult kaebab ja süüdistab? Ja lastekaitseametnik ongi sotsiaalametniku üks eriliike, kui sa ei teadnud.

See, kui isegi SKA tuvastab ühes viimastena avalikustatud lastekaitseametniku töös ca kümme viga, sulle midagi ei vihja? Sotsiaalsüsteem peaks olema moodustatud inimeste aitamiseks ja toetamiseks, ning just seepärast meie maksumaksjatena selle süsteemi ülalpidamiseks oma makse ka maksame. See ei ole mingi heategevusasutus, kus "aidatakse" mingeid õnnetuid heidikuid vaid siis, kui endal targemat teha pole. Aga kahjuks on see sotsiaalsüsteem seestpoolt täiega mäda ja vajaks korralikku ringimuutmist. Praegusel kujul ei kaitse see laste huve, vaid üksnes iseendi omi. Kuid sel juhul palun lõpetagu minu kulul elamine ja saagu ise hakkama. Mina ei taha enam sellist nalja-süsteemi üleval pidada, kes hoolib vaid iseenda heaolust.
Mis see tähendab "ühes viimastena avalikustatud lastekaitseametniku töös"? Mis avalikustati, kus, kes olid varasemad avalikustamised (ja kus)?
Aga võta siis ette ja muuda ära see süsteem, tee ideaalseks?
Ühtlasi palun selgita, kuidas täpsemalt sotsiaalsüsteem "iseenda, mitte laste huve" kaitseb?
Ja no tõesti, jäta juba see jutt sinu kulul elamisest. Äärmisel juhul võiks viiekohalise palganumbriga tegelased rääkida meile nende kulul elamisest. Sinu maksud kuluvad tõenäoliselt sinu enda peale ära nagu kevadine lumi.
KitCat
Postitusi: 1
Liitunud: 29 Jaan 2025 13:42
Kontakt:

Postitus Postitas KitCat »

Guest kirjutas: 08 Mai 2025 15:16
Minu suitsiidne ja depressiooni põdev lähedane TAHAB VÄGA saada abi! Olen kümneid kordi, sh ta palumise peale, viinud teda psühhiaatriakliinikusse ja ta on ka vastuvõtule saanud ja osal kordadest ka haiglasse pandud. Aga ta ei ole sealt seni abi saanud. Ravimid ei ole teda aidanud, ka teraapia ei ole teda samuti üldse aidanud. Ehkki ma näen, kuidas inimene kogu hingest tahab abi saada ja püüab kogu jõust järgida talle antud juhiseid. Aga ta ei ole terveks saanud ning ta seisund pole isegi mitte leevenenud.

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

Meile näib, et vaimse tervise meditsiin on eluvõõras ja loodud kusagil kellegi teise aitamiseks, mitte aga päris inimeste abistamiseks.
Kõlab väga tuttavalt. See on tohutu pinge kogu aeg ja see tasakaalu otsimine. Ise oled sisemuses hulluks minemas, aga surud kõik enda emotsioonid alla, et mitte teise olukorda hullemaks teha. Kas teie pereliikmel äkki ei ole mingit autismi vormi? Neil võib olla väga raske isegi väikeste muutuste juures ja on suur vajadus, et kõik toimib plaani päraselt. Minu tütrel algas lõikumine ja suitsiidikatsed 14 aastaselt. Nüüd ta on 22. Olen suutnud teda 8 aastat elus hoida (paar korda on küll pigem õnnejuhus, et ta ellu jäi) ja õnneks jääb katseid järjest vähemaks. Tal on siiani väga halb olla, aga temaga on lihtsam suhelda nüüd. Aga tema vajadused on ikka alati esikohal ja mul pole võimalik endale üldse keskenduda. Nii se on, ehk ühel pãeval leiame õiget abi (õige ravim, teraapiavorm jms) ja elu muutub.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mida kõrgemal tasemel on ühiskonna elu, seda rohkem on enesetappe. Miks maailmasõdade aegu enesetapud peaaegu lakkasid. Sest inimesed võitlesid ellujäämise nimel. Miks Põhja-Koreas on ülivähe enesetapukatseid. Sest enesetapp on ebaseaduslik ja katse tegijale määratakse karistuseks surmanuhtlus.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Mai 2025 10:40 Mida kõrgemal tasemel on ühiskonna elu, seda rohkem on enesetappe. Miks maailmasõdade aegu enesetapud peaaegu lakkasid. Sest inimesed võitlesid ellujäämise nimel. Miks Põhja-Koreas on ülivähe enesetapukatseid. Sest enesetapp on ebaseaduslik ja katse tegijale määratakse karistuseks surmanuhtlus.
No kui see on tõsi, siis see inimene ju lõpuks ikkagi saab, mida tahtis.

Ma küsiks sinult mõlema väite kohta, et kust need andmed pärinevad?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 19 Mai 2025 10:47
Külaline kirjutas: 19 Mai 2025 10:40 Mida kõrgemal tasemel on ühiskonna elu, seda rohkem on enesetappe. Miks maailmasõdade aegu enesetapud peaaegu lakkasid. Sest inimesed võitlesid ellujäämise nimel. Miks Põhja-Koreas on ülivähe enesetapukatseid. Sest enesetapp on ebaseaduslik ja katse tegijale määratakse karistuseks surmanuhtlus.
No kui see on tõsi, siis see inimene ju lõpuks ikkagi saab, mida tahtis.

Ma küsiks sinult mõlema väite kohta, et kust need andmed pärinevad?
Ei mäleta, need nii üldteada asjad. Sellest on palju räägitud, et sõdade ajal enesetappe praktiliselt polnud. Haruharva, juhtusid siis, kui mõnda naist kasutati seksuaalselt võimude poolt ülekuulamisel ära ja siis häbist kohe pärast seda, selline konkreetne põhjus-tagajärg sündmus, aga mitte depressioon vmt. Põhja- Korea näitel - miskipärast läheb inimestel ära soov surra, kui on teada, et ebaõnnestumise korral määratakse surmanuhtlus.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Põhja-Korea statistika on tõesti ülimalt usaldusväärne.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

See on täiesti loogiline, et kui inimene tegeleb ellujäämisega ja baasvajaduste täitmisega, ei ole tal aega ega tahtmist tegeleda eksistentsiaalsete probleemidega. Kui kõht on tühi, tegeled selle probleemiga, mitte ei hakka mõtisklema, mis on üldse elu mõte. Näiteks isegi depressiooni korral üks saab endale kodusistumist lubada, perekond võtab kõik enda kanda, aga teine, kellel on lapsed näljas, ei saa koju nukrutsema jääda. Väga tõsiste juhtumite puhul see muidugi ei kehti ka, mingis punktis tõesti ongi kõigest ükskõik, aga sellist depressiooni esineb juba harvem. Naised tapavad ennast vähem, sest mõtlevad sageli lastele, et mis neist siis saab.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Mai 2025 11:00 Ei mäleta, need nii üldteada asjad. Sellest on palju räägitud, et sõdade ajal enesetappe praktiliselt polnud. Haruharva, juhtusid siis, kui mõnda naist kasutati seksuaalselt võimude poolt ülekuulamisel ära ja siis häbist kohe pärast seda, selline konkreetne põhjus-tagajärg sündmus, aga mitte depressioon vmt. Põhja- Korea näitel - miskipärast läheb inimestel ära soov surra, kui on teada, et ebaõnnestumise korral määratakse surmanuhtlus.
"Ei mäleta" ja "sellest on palju räägitud" allikana kahjuks ei päde.
Tolmukübe
Postitusi: 1884
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Tolmukübe »

See on teada-tuntud fakt, et sõja ajal enesetappe ja depressiooni on vähem, kui muidu. Inimestel pole aega haliseda, nad peavad end kokku võtma, ja ellu jääma.

Suicide rates before, during and after the world wars
ResearchGate
https://www.researchgate.net › 296539...

Suicide rates were found to decline during the major world wars of this century in both men and women and in both participating and non-participating nations.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

KitCat kirjutas: 15 Mai 2025 13:31
Guest kirjutas: 08 Mai 2025 15:16
Minu suitsiidne ja depressiooni põdev lähedane TAHAB VÄGA saada abi! Olen kümneid kordi, sh ta palumise peale, viinud teda psühhiaatriakliinikusse ja ta on ka vastuvõtule saanud ja osal kordadest ka haiglasse pandud. Aga ta ei ole sealt seni abi saanud. Ravimid ei ole teda aidanud, ka teraapia ei ole teda samuti üldse aidanud. Ehkki ma näen, kuidas inimene kogu hingest tahab abi saada ja püüab kogu jõust järgida talle antud juhiseid. Aga ta ei ole terveks saanud ning ta seisund pole isegi mitte leevenenud.

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

Meile näib, et vaimse tervise meditsiin on eluvõõras ja loodud kusagil kellegi teise aitamiseks, mitte aga päris inimeste abistamiseks.
Kõlab väga tuttavalt. See on tohutu pinge kogu aeg ja see tasakaalu otsimine. Ise oled sisemuses hulluks minemas, aga surud kõik enda emotsioonid alla, et mitte teise olukorda hullemaks teha. Kas teie pereliikmel äkki ei ole mingit autismi vormi? Neil võib olla väga raske isegi väikeste muutuste juures ja on suur vajadus, et kõik toimib plaani päraselt. Minu tütrel algas lõikumine ja suitsiidikatsed 14 aastaselt. Nüüd ta on 22. Olen suutnud teda 8 aastat elus hoida (paar korda on küll pigem õnnejuhus, et ta ellu jäi) ja õnneks jääb katseid järjest vähemaks. Tal on siiani väga halb olla, aga temaga on lihtsam suhelda nüüd. Aga tema vajadused on ikka alati esikohal ja mul pole võimalik endale üldse keskenduda. Nii se on, ehk ühel pãeval leiame õiget abi (õige ravim, teraapiavorm jms) ja elu muutub.
Väga kahju teist, tean, mida läbi elad. Olete juba päris pikalt vapralt vastu pidanud, pean pöialt, et vast saab noor nüüd oma elu tasapisi järje peale. Ja ootame siis koos pikisilmi, et meditsiin leiaks selle haigusega inimestele abi, ehk nad jõuavad selle ära oodata.

Enda lähedase osas, vahepeal püüdis arst tal küll autismi diagnoosida, kuid lõpuks jäeti see diagnoos siiski kõrvale. Olles aastaid elanud sellise lähedasega ühe katuse all, tundub mulle, et psühholoogiaõpikud tuleks ümber kirjutada. See, mis neis kirjutatud, ei lähe kohe üldse tegelikkusega kokku. Neil seal on mingid oma teooriad, nagu näiteks see, et lõikumine olevat mingi tohutu valu väljendus, kui kuidagi teisiti enam ei saa. Aga mina näen selle lähedase (ja tema arvukate samasuguste tuttavate) pealt, et siin ei ole valuga küll mitte mingit pistmist. Vaid tegemist on hoopis sõltuvusega. Lõikumine tekitab mõnuhormoone, sai kuskilt TikTokist kunagi selle idee ja nüüd on see muutunud lihtsalt harjumuseks, sõltuvuseks.

Ja samuti üritavad need õpikuteooriad väita, et vaimsete häiretega noorel on need tekkinud, kuna tema kodus on asjad väga halvasti - vanemad külmad, teda ei kuulata temast ei hoolita ja näe, nüüd ongi "niisugune". Taevake, see inimene kasvas täielikult vati sees, vanemad olid just temal kogu aeg ümber. Lakkamatult toetasid, abistasid, lohutasid, rääkisid. Pigem pere teised lapsed jäid seetõttu tähelepanust ilma. Tulemus: just see, kes tohutult ärakuulamist, toetust ja tähelepanu nautis, on nüüd vaimsete häiretega, pere teised lapsed aga on täiesti terved ja tublid noored inimesed. Seega alati "paha kodu ja külma ema" süüdistada siiski ei saa, vaid tekkepõhjused on keerukamad.

Aga kuna õpikutarkus ja päriselu on täiesti mööda, siis on tulemuseks ka, et see inimene ei saa ei kohast abi ega ravi, pöördumisest hoolimata. Ootame ja loodame tuleviku peale.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Baidu [Spider] ja 3 külalist