Kas EMOsse peaks pääsema saatekirjaga ehk kuidas jagada raha meditsiinisüsteemis

[Külaline]

Perearstidele ei saa ju enam helistadagi, saab ainult e-perearstikeskusse kirjutada ja saada vastuvõtu aeg nädala pärast.

[Külaline]

Perearstidele ei saa ju enam helistadagi, saab ainult e-perearstikeskusse kirjutada ja saada vastuvõtu aeg nädala pärast.

Jah, riik ja ametiasutused üha kaugenevad üksikisikust. Teenust pakkuvad ametid tihtipeale enam oma telefoninumbreid ei jagagi, päris mitme panga ja telekommunikatsiooni teenust pakkuva asutusega saab ühendust ainult meili teel. Hiljuti olin hädas ühe teenusepakkujaga (majutus ja restoran) kellega ühenduse saamine oli võimalik vaid FB messengeris sõnumi kaudu.

Minu asukohariigis perearsti juurde saamiseks pead kõigepealt õdede "tulemüürist" läbi murdma ja kui sinu kõnele vastanud õde leiab, et sul pole arstiaega vaja, siis sa seda ei saa. Kõik see paneb mind tundma, et riigi jaoks ei ole ma isikuna väärtuslik, et minu peale aega kulutada.

[Külaline]

Mina olen nii udupeenes nimistus kus ei pääse helistades isegi õdedeni, vaid ainult tülpinud häälega sekretäriga saan rääkida.

[Külaline]

Kuidas see võiks välja näha, et emosse saatekirjaga?
Kui murran luu, või on luumurru kahtlus, lähen perearstile algul. Saan saatekirja ja siis emosse. See võtab ju palju rohkem aega, kui see et mind sõidutakse kohale. Või kutsun kiirabi luumurru kahtluse korral.
Praegu on nii, et kui ma helistan perearstile, siis ta helistab mulle mitme tunni pärast tagasi. Ma saan ravijuhise ja haiguslehe oma haigestumise korral. Kiiret pole.
Aga mõne seisundi puhul on kiire. Kuidas nendega siis?

Selge ju, et kui on kiire, siis kutsud kiirabi. Väga paljudel juhtudel ongi kiire ja kiirabi sõidabki välja. Luumurru kahtluse puhul tuleb samuti.
Kõigil inimestel polegi autot, et ise EMOsse kohale minna. Ja kui ongi, ei sunni sind keegi luumurruga ise rooli istuma.

[Külaline]

Selleks puudub vajadus. Jutt käib ju tööajal perearsti saatekirja saamisest. Peale tööaega ja nädalavahetustel saatekirja ei nõuta.

"Geniaalne" idee! Ju siis hakkavad hädalised ainult peale tööaega ja nädalavahetustel EMO-sse pöörduma. EMO arstid armastavad öötööd ja töö kuhjumist:lol:

[Tõutäkk]

Kas emos ei võiks olla siis lisaks erakorralise meditsiini abile ka üks valve perearst kes tegeleks patsientidega, kes erakorralist abi ei vaja, kuid kes siiski pakilise murega sinna pöördub?

[Külaline]

Täiesti nokk-kinni-saba -lahti lahendus. Pidevalt ulutakse, kuidas perearstidel ei ole kohti, ei saa aegi, ei ole maakohtades arstigi- ja siis põrgatatakse perearstidele tagasi emo probleem, sest ülekoormatud... Seda on aastaid üritatud lahendada, aga ikka ronivad emosse vanast harjumusest need, kellele mingid muudatused lihtsalt ei loe- ja vältimatu arstiabi on enam-vähem inimõigus. Ilmselgelt peab olema aga emol mingi vahe-etapp, kus saaks hinnatud, kas tegu ON erakorralise abiga. Emo seda siiani pole suutnud, perearstid ammugi mitte, mis teeme siis. Perearstidele selle tagasi surumine ei tööta ju.

[Külaline]

Täiesti nokk-kinni-saba -lahti lahendus. Pidevalt ulutakse, kuidas perearstidel ei ole kohti, ei saa aegi, ei ole maakohtades arstigi- ja siis põrgatatakse perearstidele tagasi emo probleem, sest ülekoormatud... Seda on aastaid üritatud lahendada, aga ikka ronivad emosse vanast harjumusest need, kellele mingid muudatused lihtsalt ei loe- ja vältimatu arstiabi on enam-vähem inimõigus. Ilmselgelt peab olema aga emol mingi vahe-etapp, kus saaks hinnatud, kas tegu ON erakorralise abiga. Emo seda siiani pole suutnud, perearstid ammugi mitte, mis teeme siis. Perearstidele selle tagasi surumine ei tööta ju.

Kunagi oli mingi asi, et õde vaatas patsiendi üle ja kui polnud erakorraline probleem, saadeti minema. Aga see lõpetati kohe ära, sest seal kohapeal vist tekkis selline kisa, et EMO ei kannatanud seda välja. Aga miks siis nii ei võiks teha, et õde vaatab kohe üle, mis seis on, kui on EMO probleem, siis saad tasuta ja kui ei ole, siis on tasuline vastuvõtt. Eks ise siis otsustad, kas maksad kõik kinni või ikka lähed perearsti juurde mõni teine päev. Seda saatekirja ideed ei kujuta küll ette. Kui inimene ei saa niigi perearstiga kiirelt ühendust, sellepärast lähebki sinna EMO-sse, kuidas ta selle saatekirja sealt kätte saab siis.

[Külaline]

Triaaziõde on ikka olemas, kes määrab, kui "punane" või kollane sa oled ehk kui kiireloomuline on probleem. Viimase otsa mitteeluohtlike asjadega /a la varbamurd/ istudki mitu tundi seal. aga saab KOHE, tehakse uuringuid kohe, saad tulemuse kohe- seepärast sinna minnakse.

[Külaline]

Triaaziõde on ikka olemas, kes määrab, kui "punane" või kollane sa oled ehk kui kiireloomuline on probleem. Viimase otsa mitteeluohtlike asjadega /a la varbamurd/ istudki mitu tundi seal. aga saab KOHE, tehakse uuringuid kohe, saad tulemuse kohe- seepärast sinna minnakse.

Jah, osad lähevadki sellepäast, et kõik asjad saab kohe ja endale sobival ajal. Näiteks lähed õhtul peale tööd sinna ja siis ootadki neli-viis tundi, aga asi on aetud. Kui perearsti poole pöördud, saad nädala jooksul aja, see on suvalisel ajal, tuleb võtta töölt vabaks. Siis äkki tuleb veel mitu korda käia, oodata analüüsivastuseid. Pead ehk mitu korda töölt puuduma ja oma plaane ümber korraldama. Kokku võtab see kõik võib olla kuu või mitu aega. Siis lähebki EMOsse ja saab ühe õhtuga tehtud kõik. Aga kui see kõik oleks tasuline, siis äkki kaoks ära see põhjus sinna minna, sest võid ju siis ka eraarsti juurde pöörduda, saad ka kiiremini.

[Külaline]

Kas emos ei võiks olla siis lisaks erakorralise meditsiini abile ka üks valve perearst kes tegeleks patsientidega, kes erakorralist abi ei vaja, kuid kes siiski pakilise murega sinna pöördub?

Jah, ideaalis võiks paljugi olla. Reaalsus on see, et EMOsse on juba ammu keeruline arste tööle ja valvesse saada ja enamuse tööst teevad ära residendid-praktikandid koos õdedega.

[Ants]

Andres Puusepp: „Paljud ei tea, et EMOs peab iseenda eest seisma.“
Kordi sama kogemus.
Kui olete sellest esimesest õekesest mööda saanud siis on asi juba lihtsam. Kord oli eriti tobe olukord selle õe jaoks, kui jaksasin veel helistada mind toona ravinud väga kuulsa perekonnanimega eriarstile ja ta osakonnast tuli ekstra EMO-sse ning uuris, mis toimub (sest tema on andnud mulle juhise kohe EMO-sse pöörduda!). Järgmistel kordadel piisas minu perekonnanimest ja keegi ei tahtnud vaielda.
Aga see perearsti saatekiri ... see on Jolleri mingi mõttevälgatus. Ilmselt ei heiduta näiteks ärevushäirega inimesi ka see 100 € tasu, kui pole põhjust EMO-ks.

Kunagi sai pisut räägitud rahvasaadik Merilind inimesega, et teeksi sellise asutuse, kus siis non-stop eemaldatakse puuke ja seotakse süüa tehes noaga sõrme lõigatud näpukesi ja nii edasi ... riigil huvi puudub ja tol ajal üksi eraettevõte samuti ei leidnud olevat kasumlik sellist asutust püsti panna.

Kes veel ei tea siis EMO koosneb üsna mitmest osast: "lihtsaim" on vast nn jälgimissaal.

[Külaline]

Mina olen nii udupeenes nimistus kus ei pääse helistades isegi õdedeni, vaid ainult tülpinud häälega sekretäriga saan rääkida.

Millal õde siis tööd teeb kui terve päeva kõnedele vastab? Sa ju ka ei tahaks minna õe vastuvõtule ja samal ajal tal telefon muudkui heliseb ja jookseb nurga taha.

[Külaline]

Mina murdsin varbaluu. Esialgu ma muidugi seda ei teadnud, aga ühel hetkel läks jalg nii paiste ja valusaks, et kõndimine oli raske. Oleks ju võinud EMO-sse minna, aga minu arvates ei olnud paistes jalalaba eluohtlik ja seega helistasin perearstikeskusesse. Oh häda, suvine aeg ja arst puhkusel ja teiste arstide juurde nädala jooksul ühtegi vaba aega ei olnud. Ma jäi telefoni otsas nõutuks, mis ma siis ikkagi teen. Pakuti pereõe aega järgmiseks päevaks. No kannatasin siis järgmise päevani ja läksin. Õde mudis veidi ja ei osanud midagi arvata. Õnneks sai ühe perearsti siiski korras välja kutsuda ja see diagnoosis kohe ära, et luumurd. Kirjutati saatekiri igaks juhuks ka röntgeni. Võtsin tasulise ortopeedi aja, sest aegu lihtsalt polnud järgneva kolme nädala jooksul. Põhimõtteliselt mingit ravi varbamurruga polegi, sest kasvab ise kokku. No ja nii oligi, liipasin mitu kuud oma paistes jalaga ringi kuniks paranema hakkas.

Mis kokkuvõtte sellest loost teha saan? Perearsti abi ei ole alati kättesaadav ja neid eriti ei koti ka, kui sulle aega pakkuda pole. Pereõdede teadmised on tunduvalt viletsamad kui arstidel ja nad ei suuda alati diagnoosi panna. Ma pidin maksma tasulise eriarstile saamise eest, sest aegu lihtsalt polnud.

EMO-s oleks ma kohe ühe korraga saanud diagnoosi ja röntgeni ja ma mõistan, miks inimesed eelistavad sinna pöörduda. AGA ma siiski olen arvamusel, et varbaluu pole asi, millega nad tegelema peaks.

[Külaline]

Mina murdsin varbaluu. Esialgu ma muidugi seda ei teadnud, aga ühel hetkel läks jalg nii paiste ja valusaks, et kõndimine oli raske. Oleks ju võinud EMO-sse minna, aga minu arvates ei olnud paistes jalalaba eluohtlik ja seega helistasin perearstikeskusesse. Oh häda, suvine aeg ja arst puhkusel ja teiste arstide juurde nädala jooksul ühtegi vaba aega ei olnud. Ma jäi telefoni otsas nõutuks, mis ma siis ikkagi teen. Pakuti pereõe aega järgmiseks päevaks. No kannatasin siis järgmise päevani ja läksin. Õde mudis veidi ja ei osanud midagi arvata. Õnneks sai ühe perearsti siiski korras välja kutsuda ja see diagnoosis kohe ära, et luumurd. Kirjutati saatekiri igaks juhuks ka röntgeni. Võtsin tasulise ortopeedi aja, sest aegu lihtsalt polnud järgneva kolme nädala jooksul. Põhimõtteliselt mingit ravi varbamurruga polegi, sest kasvab ise kokku. No ja nii oligi, liipasin mitu kuud oma paistes jalaga ringi kuniks paranema hakkas.

Mis kokkuvõtte sellest loost teha saan? Perearsti abi ei ole alati kättesaadav ja neid eriti ei koti ka, kui sulle aega pakkuda pole. Pereõdede teadmised on tunduvalt viletsamad kui arstidel ja nad ei suuda alati diagnoosi panna. Ma pidin maksma tasulise eriarstile saamise eest, sest aegu lihtsalt polnud.

EMO-s oleks ma kohe ühe korraga saanud diagnoosi ja röntgeni ja ma mõistan, miks inimesed eelistavad sinna pöörduda. AGA ma siiski olen arvamusel, et varbaluu pole asi, millega nad tegelema peaks.

Varbamurruga tuleks minna ruttu emosse vaid siis, kui koheselt on see vaja fikseerida paberil. Kas siis haiguslehe või kindlustuse või tööõnnetuse vormistamise pärast.
Muul juhul jah varbamurruga midagi seal emos eriti ei tehta, peale diagnoosi saamise. Heal juhul tõmmatakse teibiga kõrvaloleva varba külge kinni.

[Külaline]

Mina murdsin varbaluu. Esialgu ma muidugi seda ei teadnud, aga ühel hetkel läks jalg nii paiste ja valusaks, et kõndimine oli raske. Oleks ju võinud EMO-sse minna, aga minu arvates ei olnud paistes jalalaba eluohtlik ja seega helistasin perearstikeskusesse. Oh häda, suvine aeg ja arst puhkusel ja teiste arstide juurde nädala jooksul ühtegi vaba aega ei olnud. Ma jäi telefoni otsas nõutuks, mis ma siis ikkagi teen. Pakuti pereõe aega järgmiseks päevaks. No kannatasin siis järgmise päevani ja läksin. Õde mudis veidi ja ei osanud midagi arvata. Õnneks sai ühe perearsti siiski korras välja kutsuda ja see diagnoosis kohe ära, et luumurd. Kirjutati saatekiri igaks juhuks ka röntgeni. Võtsin tasulise ortopeedi aja, sest aegu lihtsalt polnud järgneva kolme nädala jooksul. Põhimõtteliselt mingit ravi varbamurruga polegi, sest kasvab ise kokku. No ja nii oligi, liipasin mitu kuud oma paistes jalaga ringi kuniks paranema hakkas.

Mis kokkuvõtte sellest loost teha saan? Perearsti abi ei ole alati kättesaadav ja neid eriti ei koti ka, kui sulle aega pakkuda pole. Pereõdede teadmised on tunduvalt viletsamad kui arstidel ja nad ei suuda alati diagnoosi panna. Ma pidin maksma tasulise eriarstile saamise eest, sest aegu lihtsalt polnud.

EMO-s oleks ma kohe ühe korraga saanud diagnoosi ja röntgeni ja ma mõistan, miks inimesed eelistavad sinna pöörduda. AGA ma siiski olen arvamusel, et varbaluu pole asi, millega nad tegelema peaks.

Varbamurruga tuleks minna ruttu emosse vaid siis, kui koheselt on see vaja fikseerida paberil. Kas siis haiguslehe või kindlustuse või tööõnnetuse vormistamise pärast.
Muul juhul jah varbamurruga midagi seal emos eriti ei tehta, peale diagnoosi saamise. Heal juhul tõmmatakse teibiga kõrvaloleva varba külge kinni.

Jah, aga seda, et sa murdis varba, saad sa teada alles seal. Minul polnud õrna aimugi, kuidas ma selle üldse ära suutsin murda. Sa ei tea esialgu põhjust miks jalalaba telliskiviks muutub ja valu üha hullemaks. Kuigi jah mingit ravi polegi ja ka pärast arsti valutad sa samamoodi edasi, on sul vähemalt rahu selles osas, et pole midagi ohtlikku sinuga juhtunud.

[Külaline]

Aga mõne seisundi puhul on kiire. Kuidas nendega siis?

Siis kutsutakse kiirabi.

Kuidas see koormust vähendab? Suurendab ju hoopis.

[Külaline]

Aga mõne seisundi puhul on kiire. Kuidas nendega siis?

Siis kutsutakse kiirabi.

See ju koormab süsteemi veel enam. Lihtsam, odavam ja kiirem on see, kui mõni pereliige autoga ära viib. Isegi taksoga saab kiiremini, sest linnas on taksod 1-2 minuti kaugusel ja sa ei pea enne selle kohale jõudmist juhile selgitama, miks sul teda üldse vaja on.

[Külaline]

Minu arust võiks meil olla lihtne tasuline süsteem:

• lähen arsti juurde, siis kui mul on vaja

• visiiditasu 50 eurot

• kohe saab löögile, vaadatakse läbi, öeldakse, mida teha

• kiireloomulised ja eluohtlikud saadetakse vajadusel edasi EMO-sse

• kellel ei ole akuutne mure, saavad juhised, kuidas toimida ning vajadusel kas soovitatakse teha järgmine visiit perearstile või antakse suunamine eriarsti juurde.

Umbes sellist teenust pakub juba aastaid Valvekliinik Tallinnas, aga esiteks kolisid nad kahjuks südalinnast Ülemistele, teiseks on nende visiiditasu liiga kõrge E-N 65.00 ja R-L ja riigipühadel 75.00. Hetkel on mõttekam siiski perearsti juurde või EMO-sse minna, olenevalt vajadusest ja nädalapäevast.

Aga jah, minu arust võiks selline lihtne tasuline teenus küll olemas olla ja seda võiksid suuremad perearstikeskused ise pakkuda. Teeniksid raha ja arstiabi oleks tunduvalt kättesaadavam.

[Külaline]

Minu arust võiks meil olla lihtne tasuline süsteem:

• lähen arsti juurde, siis kui mul on vaja

• visiiditasu 50 eurot

• kohe saab löögile, vaadatakse läbi, öeldakse, mida teha

• kiireloomulised ja eluohtlikud saadetakse vajadusel edasi EMO-sse

• kellel ei ole akuutne mure, saavad juhised, kuidas toimida ning vajadusel kas soovitatakse teha järgmine visiit perearstile või antakse suunamine eriarsti juurde.

Umbes sellist teenust pakub juba aastaid Valvekliinik Tallinnas, aga esiteks kolisid nad kahjuks südalinnast Ülemistele, teiseks on nende visiiditasu liiga kõrge E-N 65.00 ja R-L ja riigipühadel 75.00. Hetkel on mõttekam siiski perearsti juurde või EMO-sse minna, olenevalt vajadusest ja nädalapäevast.

Aga jah, minu arust võiks selline lihtne tasuline teenus küll olemas olla ja seda võiksid suuremad perearstikeskused ise pakkuda. Teeniksid raha ja arstiabi oleks tunduvalt kättesaadavam.

Öeld juba ju, et see mitte midagi ei muuda, Tõsteti tasu 20 euro peale, mis ei anna rahalist võitu, aga tekitab pirtsakaid kliente hoopis juurde. Mina maksan, tehke kõik analüüsid selle raha eest ja võtke kohe vastu. Ja osa inimesi ei pöördu arsti juurde, kuigi peaks. 50 eurot visiiditasu teeks olukorra veel ebaõiglasemaks. Pigem võiks olla, et kui on EMO teema, on tasuta, kui ei ole, on kõik tasuline. Aga selge see, et siis läheb seal EMO-s löömaks, kui õde seda seal kohapeal jagama hakkab.