Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

seks, suhted ja pereteemad
Vasta
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 12 Juun 2025 12:58 Kõik teismelised ei ole kohutavad. Ei maksa eksesse teismeeaga välja vabandada. Kui ikka tuurid peal käivad, siis nii on, suure tõenäosusega seal midagi ei muuda, kasvab täis, ja tuuritab edasi. Ei ole nii, et probleemsed täiskasvanud kukuvad meile Kuu pealt, mitte aga ei tule oma lapsepõlvest. Tulevad ikka küll lapsepõlvest. Seetõttu on mulle kogu aeg tundunud mõttetu selliste laste "kasvatamine". See on üks mõttetu tegevus, kasvata, mis sa kasvatad, hunt vahib ikka metsa poole. Kõik lapsed ei ole head, ja kõik inimesed ei ole head, kõik me tuleme oma lapsepõlvest, lihtsate tõdedega võiks ükskord ka leppida.
Masendav lugeda nii juhmi juttu.
Keskkond (sh kasvatus) mängib lapse kujunemisel suuremat rolli, kui mingisugune eelsoodumus psüühiliseks häireks ja siin pole isegi tegu selle viimasega, vaid lihtsalt tavalise teismelisega kel hormoonid möllavad.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 12 Juun 2025 13:59
Tolmukübe kirjutas: 12 Juun 2025 12:58 Kõik teismelised ei ole kohutavad. Ei maksa eksesse teismeeaga välja vabandada. Kui ikka tuurid peal käivad, siis nii on, suure tõenäosusega seal midagi ei muuda, kasvab täis, ja tuuritab edasi. Ei ole nii, et probleemsed täiskasvanud kukuvad meile Kuu pealt, mitte aga ei tule oma lapsepõlvest. Tulevad ikka küll lapsepõlvest. Seetõttu on mulle kogu aeg tundunud mõttetu selliste laste "kasvatamine". See on üks mõttetu tegevus, kasvata, mis sa kasvatad, hunt vahib ikka metsa poole. Kõik lapsed ei ole head, ja kõik inimesed ei ole head, kõik me tuleme oma lapsepõlvest, lihtsate tõdedega võiks ükskord ka leppida.
Masendav lugeda nii juhmi juttu.
Keskkond (sh kasvatus) mängib lapse kujunemisel suuremat rolli, kui mingisugune eelsoodumus psüühiliseks häireks ja siin pole isegi tegu selle viimasega, vaid lihtsalt tavalise teismelisega kel hormoonid möllavad.
Kui siin peeti silmas mingit hingelist ilu vms., siis jah, mõnel on niiöelda ilus hing ja ainult väljastpoolt ilusat hinge tekitada ei saa.

Aga vaoshoitud (tsiviliseeritud) käitumine, nagu täiskasvanutel, on paljuski õpitud. Mõni on ka sünnipäraselt andekas selles, nii et õppida pole vajagi või siis minimaalselt, aga mitte kõik. Heaks käitumiseks, enese tumedama poole valitsemiseks peab olema mingi motivatsioon (piits, präänik). Präänik on siis see, kui hea käitumise eest kiidetakse ja premeeritakse, piits näiteks karistus. Kui elu veereb nagu hernes ka siis, kui ebaviisakalt purtsatan või telefonikõned teise poole sõnalt katkestan, siis võib tunduda, et vahet ju pole, ma ei investeeri oma energiat sinna, et vaoshoitumalt käituda.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

See hormoonimöll on minu arvates üks jama vabandus. Minu arvates on asi selles, et ta on endiselt laps ja ta pole veel õppinud oma käitumist ja suhtlemist kontrollima. Kui midagi ei meeldi, siis karjub ja suu plärtsatab välja kõike, mis keelele tuleb. Oluline on, et sa ise ei laskuks konflikti korral samale lapselikule tasemele. Proovi võimalikult palju kirjeldada oma tundeid ja emotsioone, et ka tema õpiks oma tunnete tekkimise põhjuseid teadvustama. Ma olen kurb, vihane, nördinud sellepärast, et ... Sageli emad kurjustavad, et miks laps ei aita koristada või ei aita kodutöödes, aga kunagi ei põhjenda miks see neid vihastama paneb.

Peaksid teda nügima enesekontrolli kasvatamise suunas. Tegema vastastikuseid mängulisi kokkuleppeid esialgu lühikeseks perioodiks a la järgmine nädal pole kõrgendatud hääl lubatud. Nädal, kus pole lubatud lubatud kasutada nö süüdistavat/halvustavat kõneviisi vaid tuleb sõnum esitada positiivsel moel. Nädal, kus te koju jõudes istute 30 minutiks diivanile maha, näksite midagi head ja räägite oma päevasündmustest. Ta peab enda käitumist rohkem analüüsima ja kõrvalt nägema.

Minu arvates on kaks võimalust.
1) Lubataks ta sellele reisile. AGA järgmise reisi toimumise otsuse teeks tema käitumise põhjal. Otsus kas järgmine reis üleüldse broneeritakse tehakse a la 6 kuu pärast. Kui kõik on sama, siis ei hakka mingit reisi planeerimagi.

2) Ei luba reisile. Las saab väikese šoki. Küll aga planeeriks juba järgmise reisi lähitulevikus. Tal on võimalus end parandada ja sinna kaasa saada.
Nätakas
Teerajaja
Postitusi: 203
Liitunud: 03 Juun 2024 21:21
Kontakt:

Postitus Postitas Nätakas »

Ma kõiki vastuseid läbi ei lugenud, aga teemaalgatusest jäi mulle mulje, et emal on lapsele ootused, et see ühelt poolt käitub täiskasvanu mõistlikkusega, teisalt alluks käskudele. Ei tundunud, et emal oleks lapsega üldse mingit suhet - see, et lähen tema tuppa rääkima, ei tähenda veel, et suhe oleks usalduslik või isegi hooliv. Kas last tegelikult kuulatakse? Jah, ma leian ka, et 12 aastane ei saa kõike ise otsustada ja peaks suutma viisakalt käituda. Aga karistamisega seda kindlasti ei saavuta, sellest tuleb ainult võimuvõitlus ja järgmiseks on laps juba rohkem kui mõned tunnid kodust kadunud, ehk siis asi läheks hullemaks. Mina laseks lapse reisile ja läheks ise Gordoni perekooli või kuhugi mujale nõu saama, kuidas olla lapsele vanem, keda ta usaldab ja kuulab. Keda austab.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kindlasti ei ole õige kohutava käitumise korral ta preemiareisile saata. No mille eest ometi? Õpetab ainult seda, et käitu, kuidas tahad, sellel pole mingeid tagajärgi.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Nätakas kirjutas: 12 Juun 2025 19:28 Ma kõiki vastuseid läbi ei lugenud, aga teemaalgatusest jäi mulle mulje, et emal on lapsele ootused, et see ühelt poolt käitub täiskasvanu mõistlikkusega, teisalt alluks käskudele. Ei tundunud, et emal oleks lapsega üldse mingit suhet - see, et lähen tema tuppa rääkima, ei tähenda veel, et suhe oleks usalduslik või isegi hooliv. Kas last tegelikult kuulatakse? Jah, ma leian ka, et 12 aastane ei saa kõike ise otsustada ja peaks suutma viisakalt käituda. Aga karistamisega seda kindlasti ei saavuta, sellest tuleb ainult võimuvõitlus ja järgmiseks on laps juba rohkem kui mõned tunnid kodust kadunud, ehk siis asi läheks hullemaks. Mina laseks lapse reisile ja läheks ise Gordoni perekooli või kuhugi mujale nõu saama, kuidas olla lapsele vanem, keda ta usaldab ja kuulab. Keda austab.
Noh, mina olen selle kiidetud Gordoni perekooli läbi teinud, mehega koos käisime. Ja ei muutnud see mitte midagi. Jah, paar head mõtet sealt saime, kuid kokkuvõttes jäid endised probleemid ikka alles. Need Gordonid ja Jesper Juulid jts sisaldavad paari head mõtet, kuid päris kindlasti pole tegemist universaalsete õpetustega, mis mured lastega hoobilt lahendaks.

Tõtt-öelda alati ei teagi, millest see alguse on saanud, kus teismeline oma ema mõnitab ja sõimab. Ma ei kiirustaks hinnangute andmisega võõra pere suhtes. Inimesed on erinevad, iseloomudki erinevad ja mõned inimesed lihtsalt ei meeldi teineteisele - ükskõik, mis rolli nad teineteise suhtes siis ka ei täida. Mõnedel inimestel kohe on omavahel klapp, ja teistel seda jällegi pole. Ehkki ema on kasvatanud last nii hästi kui suudab, ja on püüdnud temaga ka rääkida ja teda kuulata. Ikkagi võib miskit viltu minna.

Ja noor inimene võiks juba hakata pisut ka ise vastutust võtma. Mitte aga nii, et sõimab ja alandab oma ema nagu torust tuleb, ja ema peab ainult endast lõpmatuseni vigu otsima, et "ju siis ma ei ole piisav vanem". Mida üldse mõelda käskudele allumise all? Kas ema ei tohigi oma teismeliselt üldse mitte midagi nõuda? Ei enda riidessepanekut, ei koolitööde ärategemist, kohe üldse mitte midagi, kuna kõik on kohe "käsutamine"? No ma ei tea.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 12 Juun 2025 19:23 Proovi võimalikult palju kirjeldada oma tundeid ja emotsioone, et ka tema õpiks oma tunnete tekkimise põhjuseid teadvustama. Ma olen kurb, vihane, nördinud sellepärast, et ... Sageli emad kurjustavad, et miks laps ei aita koristada või ei aita kodutöödes, aga kunagi ei põhjenda miks see neid vihastama paneb.


Minu arvates on kaks võimalust.
1) Lubataks ta sellele reisile. AGA järgmise reisi toimumise otsuse teeks tema käitumise põhjal. Otsus kas järgmine reis üleüldse broneeritakse tehakse a la 6 kuu pärast. Kui kõik on sama, siis ei hakka mingit reisi planeerimagi.

2) Ei luba reisile. Las saab väikese šoki. Küll aga planeeriks juba järgmise reisi lähitulevikus. Tal on võimalus end parandada ja sinna kaasa saada.
See emotsioonide kirjeldamine ei tööta. Lapsele lihtsalt ei jõua need kirjeldused kohale. Emotsioonid on niisugused asjad, mida igaüks, kes kasvanud normaalses inimühiskonnas, õpib läbi tajumise ja kõikide meelte abil. See on sotsiaalne interaktsioon. Väikelaps lollitab söögilauas, ei kuula ema palvet ilusti istuda, loobib toitu põrandale ja lõugab naerda. Siis muutub ema nägu endisest rõõmsast kurjaks, hääletoon muutub teravamaks ja lõpuks, kui laps ikka ei kuula ja edasi lollitab, hääletoon ka tõuseb. Ning kui laps emale keelt näitab ja talle näkku sülitab, siis ilmselt katkeb emal ka kannatus ja ta tõmbab lapse lauast minema ning paneb nurka. Laps näeb ema emotsioone vägagi hästi, talle ei ole tarvis hakata pikalt-laialt seletama, et näe, emme on nüüd kurb ja vihane. Ta teab seda kõike niigi. Küsimus on pigem selles, kas see teadmine, et ema on kurb, muudab ka lapse käitumist? Ei pruugi ju.

Ka teise punktiga ma ei saa nõustuda. Reis on siiski üsna kallis, eriti kui korrutada minejate arvuga, ja selle maksab ju kinni vanem. Kui plaanitud reisile kolmele Disneylandi lähevad ainult kaks inimest, siis kolmanda pilet läheb lihtsalt raisku. Ning pärast seda reisi hakkab vanem kiiruga organiseerima uut samasugust reisi lähitulevikku, et last lohutada. No ma ei tea... näiteks meie pere pole küll nõnda rikkad, et jaksaksime lubada endale kahte järjestikust Disneylandi külastust vms. Pealegi, kes garanteerib, et ka too järgmine reis lapse halva käitumise tõttu ära ei jää?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

See ei olegi mingi kogu pere reis ju, et üks pilet raisku läheks. Teemaalgataja kirjutab:
Reisile läheks kaasa mehega väiksem laps sel juhul.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tõtt-öelda alati ei teagi, millest see alguse on saanud, kus teismeline oma ema mõnitab ja sõimab. Ma ei kiirustaks hinnangute andmisega võõra pere suhtes. Inimesed on erinevad, iseloomudki erinevad ja mõned inimesed lihtsalt ei meeldi teineteisele - ükskõik, mis rolli nad teineteise suhtes siis ka ei täida. Mõnedel inimestel kohe on omavahel klapp, ja teistel seda jällegi pole. Ehkki ema on kasvatanud last nii hästi kui suudab, ja on püüdnud temaga ka rääkida ja teda kuulata. Ikkagi võib miskit viltu minna.

Ja noor inimene võiks juba hakata pisut ka ise vastutust võtma. Mitte aga nii, et sõimab ja alandab oma ema nagu torust tuleb, ja ema peab ainult endast lõpmatuseni vigu otsima, et "ju siis ma ei ole piisav vanem". Mida üldse mõelda käskudele allumise all? Kas ema ei tohigi oma teismeliselt üldse mitte midagi nõuda? Ei enda riidessepanekut, ei koolitööde ärategemist, kohe üldse mitte midagi, kuna kõik on kohe "käsutamine"? No ma ei tea.
Vanemaga inetu käitumine saab minu arust alguse juba väiksena. Mul on üks sõbranna, kelle lapsed talle ütlevad paks lits ja muud head ja paremat. Aga olen neid väiksest peale näinud, näiteks olid nad päris väikesed, kui oli sünnipäev. Ja laps ütles, et ma tahan kohe torti. Siis ema hakkas pehmelt seletama, et ei, tordiaeg on kell kaheksa jne. Laps ütles talle fuck you ja näitas vastavat märki. Mina olin šokeeritud, aga sõbranna ütles, et noh, näed, sellised nad on ja kogu lugu. Kui minu laps oleks midagi sellist teinud, oleks sünnipäev läbi olnud. Ma oleks ta koju viinud ja kogu lugu. Selline võimuvõitlus käis mul lapsega, kui ta oli kolm. Ja siis ta õppis, et kõik karistused, mis ema lubab, ka tulevad. Näiteks lähme poest koju, kohvikust koju, kinost koju, kui käituda ei oska. Ja pidin seda päris mitu korda tegema, enne kui laps järgi andis, sest mul on väga kange iseloomuga laps. Aga paljud annavad siis järgi ja siis imestavad, et miks laps teismelisena selline on. Olen ka seda näinud, et üks vanem mõnitab teist ja siis võtab ka laps selle üle, et sellest pereliikmest ei peagi lugu pidama. Põhjuseid võib olla mitmeid. Kui ennast pole kehtestatud, kui laps on väike, siis ongi teismelisena väga raske.

Muidugi peaks laps võtma vastutuse, kuid kui seda varem pole nõutud, siis üleöö see ei käi. Ja asi pole absoluutselt selles, et ema peaks kikivarvul käima ja midagi ei tohi nõuda. Ema peaks olema ise sisemiselt kindel selles, mida ta teeb, siis tuleb ka austus. Praegu on ju asi väga metsas. Karistuseks lubati asja, milles ema nüüd kahtleb, et kas teha nii või naa. Karistused tuleb läbi mõelda, mitte niisama ähvardada. Ja karistus peab olema selline, et keegi teine sellepärast ei kannata. Ja kõige olulisem on kontakt lapsega, veeta temaga ka individuaalselt aega, tunda huvi tema tegemiste vastu. Tüüpiline on see, et kui laps väiksena tahab emaga rääkida, siis öeldakse, et ära sega, aga siis kurdetakse, et miks ta teismelisena midagi ei räägi. Lapse vastu tuleb olla aus, väga palju lapsi kaotab vanemate vastu austuse, kui avastavad, et vanemad on silmakirjalikud, varjavad ega tunnista oma vigu, peavad salaja armukest, joovad, suitsetavad salaja vms. Laps peab tundma, et vanem on aus, armastab teda, kehtestab ennast. Kui vanem rakendab selliseid karistusi, nagu siin üks soovitas, et las tõmbab tolmu või kirjutab suva esseesid, siis mingit austust ei tule. Oma nõudmistes tuleb olla järjepidev, mitte et mõnikord peab nii tegema, mõnikord mitte. Tavaliselt on nii juhtunud, et mõnikord laps saab karjumise ja jauramisega oma tahtmise, siis ta kasutabki edaspidigi sama taktikat. Oluline teema on ka üldine lapse eluviis, kas ta magab piisavalt, sööb, kas koolis on muresid. 75 protsenti teismelistest magab liiga vähe, siis nad ongi kergemini ärrituvad. Kui laps nii käitub, on sellel mingi põhjus. Ja siis võiks vanem olla päriselt huvitatud, et see asi lahendada, mitte solvuda, kui näiteks mõni psühholoog või keegi muu annab soovitusi.
Tolmukübe
Postitusi: 1884
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Tolmukübe »

Ikka saab vanemaga inetu käitumine alguse juba väiksena. Nad juba sünnivad sellistena. Ja kui on juba sündinud, siis ongi selline, olgu ta siis 5a, või 50a, inimene ju sündiski sellisena valmis kujul. Kasvata või ära kasvata, vahet pole, ega teist ikka ei muuda. Teine on, nagu on. Ainult et täiskasvanutel, nt vanematel, on illusioon, et "kasvatan", et siis tuleb minu kõurikust hea ingel, aga ega ikka ei tule küll. Nagu juba ennem kirjutasin, kust siis probleemsed täiskasvanud (vägivaldsed, sõltlased, austuseta jne) tulevad? Et "kasvatad" last, "muutub" paremaks, aga 18 kukub, siis on kohe pätt valmis, aga ennem ei olnud mitte, sest ma ju "kasvatasin". Mis jamps see on? Juba ennem selline, lapsena. Nii nagu lapsena, nii ka täiskasvanuna. Nägin kord bussis, ema oma ca 2a lapsega, see istus tal süles, nutitelefonist tulid multikad, see neid vaatas, kui multikas otsa sai, tuli tige urin ja imik virutas mammile täiest jõust laubaga vast pead. Ema otsis ruttu uue multika lagedale, imik kilkas rõõmsasti ja vahtis seda üksisilmi. Ja tõesti ongi naiivitare, kes usuvad, et sellist annab "kasvatada". Vaat' ega ei anna ikka küll, aga noh, las usub ja toimetab, kellegil kahju pole. Alguses peksab oma ema, kui oma tahtmist ei saa, saab suureks, hakkab koera, naist ja lapsi (ja teisi pätte) peksma. See on ju näha, mis on, ja mis tuleb. Ja ta juba sündinud on selline, kas pärilik, või purjus peaga valmis tehtud. Samas, kui normaalne laps jonnib, seal annab küll kasvatada, aga seal on juba ju head omadused ka näha, et saab vahet teha, kes on kes. Kõurikust tuleb see, mis tast tulema peab, ehk et geenid määravad ära. Eks kõik vanemad tahavad mõelda, et neil on normaalne laps, siis tegelevadki enesepettusega ja siis "kasvatavadki". No las kasvatavad, saavad hingerahugi, et "on teinud kõik, mis nende võimuses".
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 12 Juun 2025 12:58 Kõik teismelised ei ole kohutavad. Ei maksa eksesse teismeeaga välja vabandada. Kui ikka tuurid peal käivad, siis nii on, suure tõenäosusega seal midagi ei muuda, kasvab täis, ja tuuritab edasi. Ei ole nii, et probleemsed täiskasvanud kukuvad meile Kuu pealt, mitte aga ei tule oma lapsepõlvest. Tulevad ikka küll lapsepõlvest. Seetõttu on mulle kogu aeg tundunud mõttetu selliste laste "kasvatamine". See on üks mõttetu tegevus, kasvata, mis sa kasvatad, hunt vahib ikka metsa poole. Kõik lapsed ei ole head, ja kõik inimesed ei ole head, kõik me tuleme oma lapsepõlvest, lihtsate tõdedega võiks ükskord ka leppida.
Eksesse? Jumal küll, õpi kirjutama.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 13 Juun 2025 08:58 Ikka saab vanemaga inetu käitumine alguse juba väiksena. Nad juba sünnivad sellistena. Ja kui on juba sündinud, siis ongi selline, olgu ta siis 5a, või 50a, inimene ju sündiski sellisena valmis kujul. Kasvata või ära kasvata, vahet pole, ega teist ikka ei muuda. Teine on, nagu on. Ainult et täiskasvanutel, nt vanematel, on illusioon, et "kasvatan", et siis tuleb minu kõurikust hea ingel, aga ega ikka ei tule küll. Nagu juba ennem kirjutasin, kust siis probleemsed täiskasvanud (vägivaldsed, sõltlased, austuseta jne) tulevad? Et "kasvatad" last, "muutub" paremaks, aga 18 kukub, siis on kohe pätt valmis, aga ennem ei olnud mitte, sest ma ju "kasvatasin". Mis jamps see on? Juba ennem selline, lapsena. Nii nagu lapsena, nii ka täiskasvanuna. Nägin kord bussis, ema oma ca 2a lapsega, see istus tal süles, nutitelefonist tulid multikad, see neid vaatas, kui multikas otsa sai, tuli tige urin ja imik virutas mammile täiest jõust laubaga vast pead. Ema otsis ruttu uue multika lagedale, imik kilkas rõõmsasti ja vahtis seda üksisilmi. Ja tõesti ongi naiivitare, kes usuvad, et sellist annab "kasvatada". Vaat' ega ei anna ikka küll, aga noh, las usub ja toimetab, kellegil kahju pole. Alguses peksab oma ema, kui oma tahtmist ei saa, saab suureks, hakkab koera, naist ja lapsi (ja teisi pätte) peksma. See on ju näha, mis on, ja mis tuleb. Ja ta juba sündinud on selline, kas pärilik, või purjus peaga valmis tehtud. Samas, kui normaalne laps jonnib, seal annab küll kasvatada, aga seal on juba ju head omadused ka näha, et saab vahet teha, kes on kes. Kõurikust tuleb see, mis tast tulema peab, ehk et geenid määravad ära. Eks kõik vanemad tahavad mõelda, et neil on normaalne laps, siis tegelevadki enesepettusega ja siis "kasvatavadki". No las kasvatavad, saavad hingerahugi, et "on teinud kõik, mis nende võimuses".
Ca 2a laps on sinu meelest imik?
Tolmukübe
Postitusi: 1884
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Tolmukübe »

No ma nimetan niimoodi, kuni kahe aastast imikuks. Inimene võib kasutada sellist väljendit, mis talle sobib. Nii nagu mõni mees võib oma naist (hellitavalt) vanamooriks hüüda, kuigi teine veel noor. Tema valik ja kui mõlemile sobib, lasku käia. Kellegil pole kobiseda.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 13 Juun 2025 08:24
Tõtt-öelda alati ei teagi, millest see alguse on saanud, kus teismeline oma ema mõnitab ja sõimab. Ma ei kiirustaks hinnangute andmisega võõra pere suhtes. Inimesed on erinevad, iseloomudki erinevad ja mõned inimesed lihtsalt ei meeldi teineteisele - ükskõik, mis rolli nad teineteise suhtes siis ka ei täida. Mõnedel inimestel kohe on omavahel klapp, ja teistel seda jällegi pole. Ehkki ema on kasvatanud last nii hästi kui suudab, ja on püüdnud temaga ka rääkida ja teda kuulata. Ikkagi võib miskit viltu minna.

Ja noor inimene võiks juba hakata pisut ka ise vastutust võtma. Mitte aga nii, et sõimab ja alandab oma ema nagu torust tuleb, ja ema peab ainult endast lõpmatuseni vigu otsima, et "ju siis ma ei ole piisav vanem". Mida üldse mõelda käskudele allumise all? Kas ema ei tohigi oma teismeliselt üldse mitte midagi nõuda? Ei enda riidessepanekut, ei koolitööde ärategemist, kohe üldse mitte midagi, kuna kõik on kohe "käsutamine"? No ma ei tea.
Vanemaga inetu käitumine saab minu arust alguse juba väiksena. Mul on üks sõbranna, kelle lapsed talle ütlevad paks lits ja muud head ja paremat. Aga olen neid väiksest peale näinud, näiteks olid nad päris väikesed, kui oli sünnipäev. Ja laps ütles, et ma tahan kohe torti. Siis ema hakkas pehmelt seletama, et ei, tordiaeg on kell kaheksa jne. Laps ütles talle fuck you ja näitas vastavat märki. Mina olin šokeeritud, aga sõbranna ütles, et noh, näed, sellised nad on ja kogu lugu. Kui minu laps oleks midagi sellist teinud, oleks sünnipäev läbi olnud. Ma oleks ta koju viinud ja kogu lugu. Selline võimuvõitlus käis mul lapsega, kui ta oli kolm. Ja siis ta õppis, et kõik karistused, mis ema lubab, ka tulevad. Näiteks lähme poest koju, kohvikust koju, kinost koju, kui käituda ei oska. Ja pidin seda päris mitu korda tegema, enne kui laps järgi andis, sest mul on väga kange iseloomuga laps. Aga paljud annavad siis järgi ja siis imestavad, et miks laps teismelisena selline on. Olen ka seda näinud, et üks vanem mõnitab teist ja siis võtab ka laps selle üle, et sellest pereliikmest ei peagi lugu pidama. Põhjuseid võib olla mitmeid. Kui ennast pole kehtestatud, kui laps on väike, siis ongi teismelisena väga raske.

Muidugi peaks laps võtma vastutuse, kuid kui seda varem pole nõutud, siis üleöö see ei käi. Ja asi pole absoluutselt selles, et ema peaks kikivarvul käima ja midagi ei tohi nõuda. Ema peaks olema ise sisemiselt kindel selles, mida ta teeb, siis tuleb ka austus. Praegu on ju asi väga metsas. Karistuseks lubati asja, milles ema nüüd kahtleb, et kas teha nii või naa. Karistused tuleb läbi mõelda, mitte niisama ähvardada. Ja karistus peab olema selline, et keegi teine sellepärast ei kannata. Ja kõige olulisem on kontakt lapsega, veeta temaga ka individuaalselt aega, tunda huvi tema tegemiste vastu. Tüüpiline on see, et kui laps väiksena tahab emaga rääkida, siis öeldakse, et ära sega, aga siis kurdetakse, et miks ta teismelisena midagi ei räägi. Lapse vastu tuleb olla aus, väga palju lapsi kaotab vanemate vastu austuse, kui avastavad, et vanemad on silmakirjalikud, varjavad ega tunnista oma vigu, peavad salaja armukest, joovad, suitsetavad salaja vms. Laps peab tundma, et vanem on aus, armastab teda, kehtestab ennast. Kui vanem rakendab selliseid karistusi, nagu siin üks soovitas, et las tõmbab tolmu või kirjutab suva esseesid, siis mingit austust ei tule. Oma nõudmistes tuleb olla järjepidev, mitte et mõnikord peab nii tegema, mõnikord mitte. Tavaliselt on nii juhtunud, et mõnikord laps saab karjumise ja jauramisega oma tahtmise, siis ta kasutabki edaspidigi sama taktikat. Oluline teema on ka üldine lapse eluviis, kas ta magab piisavalt, sööb, kas koolis on muresid. 75 protsenti teismelistest magab liiga vähe, siis nad ongi kergemini ärrituvad. Kui laps nii käitub, on sellel mingi põhjus. Ja siis võiks vanem olla päriselt huvitatud, et see asi lahendada, mitte solvuda, kui näiteks mõni psühholoog või keegi muu annab soovitusi.
Sul on hea teooria, aga kõiki inimesi paari teooria alla painutada alati ka ei anna. Mis sest, et teoreetiliselt on kõik justkui õige ja loogiline. Olen nõus, et lapsepoolne austus ema vastu sõltub paljus ema enesekindlusest. Samas me ei tea ju, mis selle taga on, et mõni ema on vähem enesekindel kui teine. Võib-olla on seda ema ennast lapsepõlves pidevalt alavääristatud, talle on tehtud selgeks, et ta ei oska midagi ega saa millegagi hakkama. Võib-olla selle ema enda ema või ämm halvustab teda emana pidevalt teiste ees ja otsib vigu, näitamaks, et tütar/minia on emarollis ebapiisav. Ka sealt võib ema ebakindlus pärineda. Me ei tea ju neid asju, mis seal taga on.

Ka lapsed on inimesed, oma iseloomuga, ja tõlgendavad kasvatut erinevalt. Lihtne näide: kaks sama pere last, neile pakutakse kausist kommi. Üks laps võtab ühe kommi, tänab. Teine laps krabab peoga pool kausitäit komme endale ja topib kõik suhu. Ehkki mõlemale on õpetatud viisakat käitumist.
Mõni laps on juba sisemiselt, oma iseloomu poolest, rahumeelne ja tema jaoks on nt ropendamine kui niisugune üldse välistatud. Teine sama pere laps aga katsetab piire ja ei saa aru, kust see punane joon läheb, millest üle ei astuta. Ka suured kurjategijad, vägistajad ja mõrtsukad, võivad olla pärit üsna tavalisest perest, lisaks on neil olemas õed-vennad, kellest said korralikud inimesed. Muidugi ei tähenda see, et ropendavat last ei peakski kasvatama - kahtlemata peab! Tahtsin lihtsalt öelda, et lapsed, eriti juba teismelised, ei ole oma vanemate hingetud kloonid, vaid neil on oma iseloom, suhtumine ja valikuvabadus kas ropendada või mitte.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 13 Juun 2025 08:58 Ikka saab vanemaga inetu käitumine alguse juba väiksena. Nad juba sünnivad sellistena. Ja kui on juba sündinud, siis ongi selline, olgu ta siis 5a, või 50a, inimene ju sündiski sellisena valmis kujul. Kasvata või ära kasvata, vahet pole, ega teist ikka ei muuda. Teine on, nagu on. Ainult et täiskasvanutel, nt vanematel, on illusioon, et "kasvatan", et siis tuleb minu kõurikust hea ingel, aga ega ikka ei tule küll. Nagu juba ennem kirjutasin, kust siis probleemsed täiskasvanud (vägivaldsed, sõltlased, austuseta jne) tulevad? Et "kasvatad" last, "muutub" paremaks, aga 18 kukub, siis on kohe pätt valmis, aga ennem ei olnud mitte, sest ma ju "kasvatasin". Mis jamps see on? Juba ennem selline, lapsena. Nii nagu lapsena, nii ka täiskasvanuna. Nägin kord bussis, ema oma ca 2a lapsega, see istus tal süles, nutitelefonist tulid multikad, see neid vaatas, kui multikas otsa sai, tuli tige urin ja imik virutas mammile täiest jõust laubaga vast pead. Ema otsis ruttu uue multika lagedale, imik kilkas rõõmsasti ja vahtis seda üksisilmi. Ja tõesti ongi naiivitare, kes usuvad, et sellist annab "kasvatada". Vaat' ega ei anna ikka küll, aga noh, las usub ja toimetab, kellegil kahju pole. Alguses peksab oma ema, kui oma tahtmist ei saa, saab suureks, hakkab koera, naist ja lapsi (ja teisi pätte) peksma. See on ju näha, mis on, ja mis tuleb. Ja ta juba sündinud on selline, kas pärilik, või purjus peaga valmis tehtud. Samas, kui normaalne laps jonnib, seal annab küll kasvatada, aga seal on juba ju head omadused ka näha, et saab vahet teha, kes on kes. Kõurikust tuleb see, mis tast tulema peab, ehk et geenid määravad ära. Eks kõik vanemad tahavad mõelda, et neil on normaalne laps, siis tegelevadki enesepettusega ja siis "kasvatavadki". No las kasvatavad, saavad hingerahugi, et "on teinud kõik, mis nende võimuses".
Oh jumal, kui ebakohane jutt. Kas sul on mingi diagnoos ka olemas? Kas õpiraskused olid koolis? Täitsa huvitama hakkab, mis sul õigupoolest viga on. See pole päris normintellektiga inimese kirjutis.
Tolmukübe
Postitusi: 1884
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Tolmukübe »

Mis siin ebakohast juttu on? Et pätt on pätt juba lapsena? Kui sa väga lihtsast asjast aru ei saa, pole sul endal normintellekti, ei maksa enda omadusi mulle kaela määrida. Nii lihtsale asjale ma ei hakka näiteid ka tooma, usu, mida tahad, ela edasi, roosad prillid ees.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 13 Juun 2025 10:53 Mis siin ebakohast juttu on? Et pätt on pätt juba lapsena? Kui sa väga lihtsast asjast aru ei saa, pole sul endal normintellekti, ei maksa enda omadusi mulle kaela määrida. Nii lihtsale asjale ma ei hakka näiteid ka tooma, usu, mida tahad, ela edasi, roosad prillid ees.
Iga jonniv titt pole pätt ja loomulikult saab teda kasvatada. See sinu näide on ju täiesti mööda, kuidas kaheaastane tahtis multikat vaadata ja hakkas jonnima, kui ei saanud. Siis olekski pidanud ema laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Nii rikutaksegi laps väiksena ära, ei kehtestata ennast ega panda piire. Sinu arust pole kasvatusel mingit mõtet, mis on väga vale. Mida raskema iseloomuga laps on, seda rohkem tuleb tema kasvatamisega vaeva näha. Väga raske on aru saada, miks sa võtad sõna laste kasvatamise teemal, kui sul pole mingit kogemust sel alal, endal lapsi pole ja teadmisi ka mitte.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 13 Juun 2025 11:10Väga raske on aru saada, miks sa võtad sõna laste kasvatamise teemal, kui sul pole mingit kogemust sel alal, endal lapsi pole ja teadmisi ka mitte.
Need ongi kõige kõvemad teoreerikud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 13 Juun 2025 10:53 Mis siin ebakohast juttu on? Et pätt on pätt juba lapsena? Kui sa väga lihtsast asjast aru ei saa, pole sul endal normintellekti, ei maksa enda omadusi mulle kaela määrida. Nii lihtsale asjale ma ei hakka näiteid ka tooma, usu, mida tahad, ela edasi, roosad prillid ees.
Sa ei peaks võtma sõna laste kasvatamise teemal, kui ise seda teinud ei ole. Sul lapsi pole ja sa oled sellisel juhul mõttetu kõrvalt kaagutaja ja tegelikult ei adu, kuidas asjad päriselt toimivad.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 13 Juun 2025 11:31Sa ei peaks võtma sõna laste kasvatamise teemal, kui ise seda teinud ei ole. Sul lapsi pole ja sa oled sellisel juhul mõttetu kõrvalt kaagutaja ja tegelikult ei adu, kuidas asjad päriselt toimivad.
Ega need laste kasvatajadki adu...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Semrush [Bot] ja 5 külalist