Tõtt-öelda alati ei teagi, millest see alguse on saanud, kus teismeline oma ema mõnitab ja sõimab. Ma ei kiirustaks hinnangute andmisega võõra pere suhtes. Inimesed on erinevad, iseloomudki erinevad ja mõned inimesed lihtsalt ei meeldi teineteisele - ükskõik, mis rolli nad teineteise suhtes siis ka ei täida. Mõnedel inimestel kohe on omavahel klapp, ja teistel seda jällegi pole. Ehkki ema on kasvatanud last nii hästi kui suudab, ja on püüdnud temaga ka rääkida ja teda kuulata. Ikkagi võib miskit viltu minna.
Ja noor inimene võiks juba hakata pisut ka ise vastutust võtma. Mitte aga nii, et sõimab ja alandab oma ema nagu torust tuleb, ja ema peab ainult endast lõpmatuseni vigu otsima, et "ju siis ma ei ole piisav vanem". Mida üldse mõelda käskudele allumise all? Kas ema ei tohigi oma teismeliselt üldse mitte midagi nõuda? Ei enda riidessepanekut, ei koolitööde ärategemist, kohe üldse mitte midagi, kuna kõik on kohe "käsutamine"? No ma ei tea.
Vanemaga inetu käitumine saab minu arust alguse juba väiksena. Mul on üks sõbranna, kelle lapsed talle ütlevad paks lits ja muud head ja paremat. Aga olen neid väiksest peale näinud, näiteks olid nad päris väikesed, kui oli sünnipäev. Ja laps ütles, et ma tahan kohe torti. Siis ema hakkas pehmelt seletama, et ei, tordiaeg on kell kaheksa jne. Laps ütles talle fuck you ja näitas vastavat märki. Mina olin šokeeritud, aga sõbranna ütles, et noh, näed, sellised nad on ja kogu lugu. Kui minu laps oleks midagi sellist teinud, oleks sünnipäev läbi olnud. Ma oleks ta koju viinud ja kogu lugu. Selline võimuvõitlus käis mul lapsega, kui ta oli kolm. Ja siis ta õppis, et kõik karistused, mis ema lubab, ka tulevad. Näiteks lähme poest koju, kohvikust koju, kinost koju, kui käituda ei oska. Ja pidin seda päris mitu korda tegema, enne kui laps järgi andis, sest mul on väga kange iseloomuga laps. Aga paljud annavad siis järgi ja siis imestavad, et miks laps teismelisena selline on. Olen ka seda näinud, et üks vanem mõnitab teist ja siis võtab ka laps selle üle, et sellest pereliikmest ei peagi lugu pidama. Põhjuseid võib olla mitmeid. Kui ennast pole kehtestatud, kui laps on väike, siis ongi teismelisena väga raske.
Muidugi peaks laps võtma vastutuse, kuid kui seda varem pole nõutud, siis üleöö see ei käi. Ja asi pole absoluutselt selles, et ema peaks kikivarvul käima ja midagi ei tohi nõuda. Ema peaks olema ise sisemiselt kindel selles, mida ta teeb, siis tuleb ka austus. Praegu on ju asi väga metsas. Karistuseks lubati asja, milles ema nüüd kahtleb, et kas teha nii või naa. Karistused tuleb läbi mõelda, mitte niisama ähvardada. Ja karistus peab olema selline, et keegi teine sellepärast ei kannata. Ja kõige olulisem on kontakt lapsega, veeta temaga ka individuaalselt aega, tunda huvi tema tegemiste vastu. Tüüpiline on see, et kui laps väiksena tahab emaga rääkida, siis öeldakse, et ära sega, aga siis kurdetakse, et miks ta teismelisena midagi ei räägi. Lapse vastu tuleb olla aus, väga palju lapsi kaotab vanemate vastu austuse, kui avastavad, et vanemad on silmakirjalikud, varjavad ega tunnista oma vigu, peavad salaja armukest, joovad, suitsetavad salaja vms. Laps peab tundma, et vanem on aus, armastab teda, kehtestab ennast. Kui vanem rakendab selliseid karistusi, nagu siin üks soovitas, et las tõmbab tolmu või kirjutab suva esseesid, siis mingit austust ei tule. Oma nõudmistes tuleb olla järjepidev, mitte et mõnikord peab nii tegema, mõnikord mitte. Tavaliselt on nii juhtunud, et mõnikord laps saab karjumise ja jauramisega oma tahtmise, siis ta kasutabki edaspidigi sama taktikat. Oluline teema on ka üldine lapse eluviis, kas ta magab piisavalt, sööb, kas koolis on muresid. 75 protsenti teismelistest magab liiga vähe, siis nad ongi kergemini ärrituvad. Kui laps nii käitub, on sellel mingi põhjus. Ja siis võiks vanem olla päriselt huvitatud, et see asi lahendada, mitte solvuda, kui näiteks mõni psühholoog või keegi muu annab soovitusi.
