Külaline kirjutas: ↑18 Jaan 2025 19:11
Jään endale kindlaks selles, et jah, psühholoog saab teha kahju, ta saab kahjustada inimesi päriselt. Mitte kõik, aga neid siiski leidub, ja sellele teemale tuleb otsa vaadata. Rääkige oma juttu, et psühholoog ei saavat mitte iialgi teha mitte mingit kahju, emale, kelle teismeline keeras psühholoogi ümber oma väikese sõrme ja keda psühholoog seejärel hakkas ässitama oma vanemate vastu üles. Enne olid suhted ja koostöö peres veel enam-vähem, ent pärast psühholoogi tööd on peres suhted muutunud talumatuks ja enam mitte mingit koostööd ei ole.
Või rääkige seda inimesele, kes aastate viisi käib psühholoogi juures ja kelle enesetunne halveneb sellest hoolimata kogu aeg. Kui ta aga seda spetsialistile mainib, kinnitab too, et nii just peabki olema, et enesetunne alguses halveneb, aga et kohe-kohe jõutakse "juurpõhjuseni" ja siis algab uus helge elu! Lõpuks, kui inimene aru saab, et see psühholoog tõmbas ta lihtsalt haneks ja tegi rahast lagedaks, on vaimne seisund juba nii vilets, et seda ei suuda ravida ka mitte ükski teine psühholoog enam mitte.
Kui laps teeb vahetult pärast psühholoogi kabinetist teraapiast väljumist enesetapukatse, siis kirjutab psühholoog vanematele üleolevas toonis kirja, et tema ei vastuta, kui laps vahetult pärast tema ravi suitsiidi teeb. Samuti esitab ta vanematele allkirjastamiseks paberi, kus nõuab vanemate allkirja, et psühholoog ei pea rääkima leinas vanematele mitte ühtki sõna, mis selles lapse elu viimases teraapias juhtus, et laps kabinetist väljus niisuguse otsusega. Kui vanemad sellist paberit ei allkirjasta, siis koostöö katkeb.
Koolipsühholoogid võiksid rohkem tegeleda koolis aset leidvate probleemidega, eriti koolikiusamisega. Kuid sellega nad väga tegeleda ei taha, põhjusel et nende leivaisa on ju kool! Seega valitakse väga sageli taktika, et teravik juhitakse koolist igal juhul eemale, ainult kodu suunas. Koolipsühholoogide esimees on läinud sellega kogunisti nii kaugele, et kuulutas ajalehes enesekindlalt: "Koolikiusamist pole olemas!" Aga mõnikord on siiski tegemist ka koolipoolse probleemiga ja sel juhul tekib huvide konflikt ning laps ei saa seda abi, mida ta tegelikult vajab.
Rääkimata neist juhtumitest, kus psühholoog ei taba ära, kas inimese muret hakata pisendama või suurendama. Lapse kaotanud emale võib mõni hakata sisendama, et ta kaotus oli tühiasi ja teisele, kes 30 aastat tagasi sattus ühe korra peale vanemate vahekorrale, hakkab ta sisendama, et see oli midagi nii jubedat, mille tõttu on ime, et ta üldsegi veel funktsioneerib, kuni lõpuks hakkab too inimene ka seda uskuma, et nüüd on kogu ta elu pekkis ja hakkab oma vanemaid vihkama.
Need olid mõned näited erinevate inimeste päriselust, mida sa nüüd kahtlemata hoolega tühistama hakkad. Sest sul on hirm, et kellegi äri võib kokku kuivada ja kellegi karjäär pisut ehk kannatada saada.
