Nõukaaeg versus kaasaeg

[Külaline]

Ja siis mulle meeldis, et tööd ei pidanud tegema. Sai mõnusalt vorstisabas neli tundi seista ja teistega uudiseid vahetada

LOL.
Sinu meeldival nõukaajal käisid tööpäevadel patrullid ringi ja kontrollisid inimesi tänaval ning restoranides- kuidas on võimalik tööajal olla kusagil mujal kui oma töökohas? Mis teed siin? Ja pididki neile aru andma ning kui selgus, et tegu on tööluusiga, tulid probleemid. Juhul, kui lahkusid ühest töökohast ja kohe kusagile mujale tööle ei läinud, sest tahtsid veidi puhata, siis kirjutati varsti ajalehte sinu nimi koos aadressiga, et tegu on tööpõlguriga.
Aga no sellest hoolimata ikka viiliti korralikult ja joodi töö juures, praegu on seda palju vähem.

Krimiuudistes märgiti see tõesti alati ära, et isik see ja see, ilma kindla töö- ja elukohata... See oli ikka äärmine häbiplekk, kui inimene ei käinud tööl ja ta ei olnud ametlikult kuskile sisse kirjutatud.

Ja seoses tööga tuli mulle meelde veel see, et tol ajal oli see halb nähtus, kui inimene sageli töökohti vahetas. Tänapäeval on vastupidi - ei soovita tööle inimest, kes on kaua aega ühel kohal istunud.

[Külaline]

Kõik mis praegu on, polegi nagu kasulik ei tervisele ega vaimsele tervisele. Vene ajal oli elu raskem mugavuste mõttes. Nüüd aga võta ja söö, söök juba valmis. Sõida autoga, sest auto ka on. Tee telekas, arvuti telefon lahti kui igav on. Kõik see pole üldse kasulik. Inimene on mugav. Vene ajal ei saanud olla mugav. Tuli kõndida, ise teha. Aja viiteks oli omavahel suhtlemine. Kõik see mõjuks vaimule hästi ka praegu. Aga mugavusest seda enam ei tee. Aegagi pole. Kas vene ajal oli aega rohkem, päev pikem, tekib küsimus.

[Tolmukübe]

vikerforellifilee oliivõlis - viimane oli lausa jumalik.

Käisid parteibosside poes? Mina mäletan ainult räime tomatis, aga see oli parem küll kui praegused. Tortide/kookide kohta on su jutt õige. Maitsemeele nürinemine vananedes, huvitav miks mina siis paljudes toodetes (jäätis, kommid) nüüd hoopis valusalt teravat magusat maitset tunnen?

Ei käinud parteibosside poes, elasin Tallinnas. Kirov (näidiskalurikolhoos, asus Viimsis) tegi. Vbl siin kaupa liikus, sina elasid ehk mujal, seal liikus vähem? Lugesin siit foorumist, et keegi vene ajal banaani ei saanudki, elas maarajoonis kuskil. Mina sain küll, juurviljapoes müüdi, harva küll, aga mõnikord sai. Ja vaat' see vaene banaan oli ka hoopis teise maitsega, kui praegune. Siis oli ta lihtsalt jumalik, sööks iga päev, kui saaks, aga see, mida praegult banaani pähe müüakse... Ju vene ajal oli mingi teine sort, ei ma oska muud mõelda. Ja räim tomatikastmes oli ka väga hea, praegune, eri firmade oma, on tavaline.
Ei mina usu, et vananedes maitsemeel nürineb, see kellegi väljamõeldis vist. Praegu ongi paljudes maiustustes suhkrumaitse, eks seda topitakse, et siis mingitki maitset oleks. Kookidest ma mäletan, moorapea, kohupiimatasku, aleksandri kook ja krakovi kook olid ikka kõvasti midagi muud, kui praegused. Praegustel on maitse lahjem või hoopis muutunud, ja maitse asemele on suhkrut sisse topitud. Eks maitsvam tuleb kallim, kui teha, lihtsam on suhkrut toppida, see ju odavam.

[Külaline]

Mul on vana maja, vanem veel, kui nõukaaeg. Ikka juhtub, et pean mõne nõukaaegse kruvi või mutriga jõudu katsuma. Ka leidub mul vanu tööriistu. Ja aru ma ei saa, kuidas tollal üldse oli võimalik näiteks kruvisid kasutada, kuna esiteks on need nii pehmest metallist, et kruvipea sälk või rist läheb juba vähese jõu kasutamisel sodiks. Ja teiseks on kõik tollased tööriistad nii kohmakad, et neid lihtsalt pole võimalik edukalt sihipäraselt kasutada.

Ma tolleaegseid autosid pole pidanud parandama, aga tõenäoliselt oli seal sama jama? Et algatuseks ei sobi mutter ja õige suurusega mutrivõti piisava täpsusega kokku ja siis on veel mutter pehme ka? Jne.

Ausalt, üldse ei saa aru, kuidas kogu see tehnika toimida sai. Üldteada oli ju "parandamismeetod," kus mingi asja tööle saamiseks pidi sellele lihtsalt kõva obaduse andma.

Nõukaajal olid kõik asjad parandatavad. Mul on majapidamises (maja ehitusaasta 1958) päris palju asju, mis on püsinud töökorras kõik need 67 aastat. Isegi küttesüsteem (kivisöekatel, malmradikad) pole remonti vajanud.
Nõukaaegsed autod olid isegi vaid natukest tehnilist taipu omavale noorele tüdrukule täiesti arusaadavad. Nt minu esimese auto (aastast 1965) esitule lambi vahetuseks - kuigi ma polnud seda elus teinud ega ka näinud kuidas tehakse - kulus mul väga vähe aega. Autopoe parklas kruvikeerajaga lambi kate maha (2 kruvi vaid). pirn välja. pirn näpus autopoe uksest sisse, uue pirni ost, uus pirn sisse, kate peale tagasi. Aga kui mu lapse suht uuel autol kevadel esituli läbi läks, siis kulus mu mehel ja pojal (mõlemad muide TTÜ haridusega insenerid) sisuliselt terve päev, et seda neetud lampi ära vahetada, sest tänapäevased autod pole mõeldud iseparandamiseks, vaid õigemaks peetakse seda viia teenindusse ja lasta seal see mõneeurone pirn 100x suurema summa eest ära vahetada.
Tänapäevastest kodumasinatest ei tasu üldse rääkida. 1970ndatel valmistatud UPO pesumasin töötab nt maakodus senimaani, aga oluliselt uuemad linnakodu pesumasinad vajavad iga 6-7a tagant asendamist.

[Külaline]

Mina sain küll, juurviljapoes müüdi, harva küll, aga mõnikord sai. Ja vaat' see vaene banaan oli ka hoopis teise maitsega, kui praegune. Siis oli ta lihtsalt jumalik, sööks iga päev, kui saaks, aga see, mida praegult banaani pähe müüakse... Ju vene ajal oli mingi teine sort, ei ma oska muud mõelda.

Oleks praegu banaan selline delikatess, mida saaksid vaid mõned korrad aastas suure õnneliku juhuse läbi, küll siis kiidaks ka, et sulab suus ja jumalik vili.

[Külaline]

Kummas oli parem elada?

Reaalselt küsid, kumb oli parem, kas okupatsioon või vabadus?

Tal keerleb jutt ainult ümber parema majoneesi ja shokolaadi, muu polegi oluline

[Külaline]

See oli huvitav jah, et nõukaaegne mööbel oli tugev. Kas sellest, et siis võis igasuguseid mürgiseid aineid tootmiseks kasutada?
Samas tehnika oli täielik praak. Näha tee ääres parandatavaid autosid oli siis täiesti tavaline.

Äkki seepärast oli siis nii, et kui auto läks katki teel, ei saanud sa helistada, et see parandusse viidaks. Tuli kapoti all ise pusida. Aga mis on veel hullem, kui paljud oskavad tänapäeval ise autot parandada? Üldse on iga töö jaoks paberitega oskustööline. Sa ise ei võigi. Vanasti oli igaüks nagu osaliste oskustega töömees. Aga praegu? Auto katki- on oskus helistada vastavasse firmasse ja see veetakse ära. Kogu oskus, mu meelest.

[Külaline]

Ikka ei leiaks. Jäätis oli ju ka plombiir, see ikka parem, kui (praegune) koorejäätis. Ja koorejäätis vene ajal oli parem, kui praegune, siiani maitse meeles. Hästi mäletan. Šokolaadid, mis me räägime.. Ma ei söö enam Annekese šokolaadi, ei tea, kuidas seda keegi eelistab praegult.. Ma mäletan siiani maitset, vahe on siis ja praegu, nagu öö ja päev.. Oad tomatikastmes, vikerforellifilee oliivõlis - viimane oli lausa jumalik. Miks enam selliseid asju ei tehta? Lähevad liiga kalliks? Palju see jupp forelli õli sees ikka maksaks? Aga näed, enam ei ole. Muud toidud olid ka väga head, nt koogid, trühvlitort beseega - mis me räägime. Tordid on tänapäeval nii viletsaks läinud, et mina peaaegu enam ei osta, mõni kook on parema maitsega. Oli kaks head torti, need vist võeti tootmisest maha, pole enam silma hakanud.

Nagu praegu head toitu ei leiaks, selleks vaja prouadele kogu see jube nõukogude aeg tagasi tuua.

[Külaline]

Tolmukübe, kas sa olid nõukaajal kõhn? Või käis siis kah kogu mõte ainult toidu ümber?

[Külaline]

vikerforellifilee oliivõlis - viimane oli lausa jumalik.

Käisid parteibosside poes? Mina mäletan ainult räime tomatis, aga see oli parem küll kui praegused. Tortide/kookide kohta on su jutt õige. Maitsemeele nürinemine vananedes, huvitav miks mina siis paljudes toodetes (jäätis, kommid) nüüd hoopis valusalt teravat magusat maitset tunnen?

Ei käinud parteibosside poes, elasin Tallinnas. Kirov (näidiskalurikolhoos, asus Viimsis) tegi. Vbl siin kaupa liikus, sina elasid ehk mujal, seal liikus vähem? Lugesin siit foorumist, et keegi vene ajal banaani ei saanudki, elas maarajoonis kuskil. Mina sain küll, juurviljapoes müüdi, harva küll, aga mõnikord sai. Ja vaat' see vaene banaan oli ka hoopis teise maitsega, kui praegune. Siis oli ta lihtsalt jumalik, sööks iga päev, kui saaks, aga see, mida praegult banaani pähe müüakse... Ju vene ajal oli mingi teine sort, ei ma oska muud mõelda. Ja räim tomatikastmes oli ka väga hea, praegune, eri firmade oma, on tavaline.
Ei mina usu, et vananedes maitsemeel nürineb, see kellegi väljamõeldis vist. Praegu ongi paljudes maiustustes suhkrumaitse, eks seda topitakse, et siis mingitki maitset oleks. Kookidest ma mäletan, moorapea, kohupiimatasku, aleksandri kook ja krakovi kook olid ikka kõvasti midagi muud, kui praegused. Praegustel on maitse lahjem või hoopis muutunud, ja maitse asemele on suhkrut sisse topitud. Eks maitsvam tuleb kallim, kui teha, lihtsam on suhkrut toppida, see ju odavam.

See banaanijutt ... nalja teed, teine sort?? Haruharva said, seepärast oli nii hea. Mis puutub poodidesse Tallinn vs muu Eesti, siis pigem oli lootus delikatesse saada just Tallinnast väljast. Suvitasime maal vanaema juures lapsena ja sealt poest saime asju, mida linnas iial poes ei näinud, vene moorid ja sõjaveteranid jõudsid alati kõik ära osta. Viiner, ananass on meeles, need olid alatised suvised imed.

[Külaline]

Nõukaajal olid kõik asjad parandatavad. Mul on majapidamises (maja ehitusaasta 1958) päris palju asju, mis on püsinud töökorras kõik need 67 aastat. Isegi küttesüsteem (kivisöekatel, malmradikad) pole remonti vajanud.
Nõukaaegsed autod olid isegi vaid natukest tehnilist taipu omavale noorele tüdrukule täiesti arusaadavad. Nt minu esimese auto (aastast 1965) esitule lambi vahetuseks - kuigi ma polnud seda elus teinud ega ka näinud kuidas tehakse - kulus mul väga vähe aega. Autopoe parklas kruvikeerajaga lambi kate maha (2 kruvi vaid). pirn välja. pirn näpus autopoe uksest sisse, uue pirni ost, uus pirn sisse, kate peale tagasi. Aga kui mu lapse suht uuel autol kevadel esituli läbi läks, siis kulus mu mehel ja pojal (mõlemad muide TTÜ haridusega insenerid) sisuliselt terve päev, et seda neetud lampi ära vahetada, sest tänapäevased autod pole mõeldud iseparandamiseks, vaid õigemaks peetakse seda viia teenindusse ja lasta seal see mõneeurone pirn 100x suurema summa eest ära vahetada.
Tänapäevastest kodumasinatest ei tasu üldse rääkida. 1970ndatel valmistatud UPO pesumasin töötab nt maakodus senimaani, aga oluliselt uuemad linnakodu pesumasinad vajavad iga 6-7a tagant asendamist.

Sinu mees ja poeg peavad ikka väga viletsalt tasustatud tööd tegema, kui täivad terve päeva auto lõhkumisele kulutada, selle asemel, et lasta see lamp töökojas ära vahetada.

[Külaline]

Tänapäevastest kodumasinatest ei tasu üldse rääkida. 1970ndatel valmistatud UPO pesumasin töötab nt maakodus senimaani, aga oluliselt uuemad linnakodu pesumasinad vajavad iga 6-7a tagant asendamist.

Kust sa selle 70-ndate UPO võtsid?

[Külaline]

See banaanijutt ... nalja teed, teine sort?? Haruharva said, seepärast oli nii hea. Mis puutub poodidesse Tallinn vs muu Eesti, siis pigem oli lootus delikatesse saada just Tallinnast väljast. Suvitasime maal vanaema juures lapsena ja sealt poest saime asju, mida linnas iial poes ei näinud, vene moorid ja sõjaveteranid jõudsid alati kõik ära osta. Viiner, ananass on meeles, need olid alatised suvised imed.

Oo, tuletasid veel ühe nõukaaja igapäeva imelise tahu meelde, mida tänapäeval enam ei ole. Kõik need kõlisevad (medalid!), kolisevad, lonkavad ja mölisevad venekeelsed sõjavituranid, kellel oli alati eesõigus ja kes igale poole ette, taha ja vahele trügisid.

Üleüldse, kas polnud nõukaajal vene keel nii armas ja kõlav. Kui tore oli, kui meid karjakaupa ja sundkorras paraadidele marssima või pealt vaatama veeti - iga külma ja vihmaga. Oo õndsaid aegu.

[Külaline]

Nõukajal tundus kõik imeline, nii need keemiat täis joogid kui kõik muu, mis on nüüd igapäevaselt saadaval. Ma mäletan, et sain mingit Soome nätsu, issand kui hea. Ja ma ei usu, et see tänapäevasega võrreldes midagi nii teistsugust oli, lihtsalt nõukaajal olid paljud asjad lihtsalt saast ja neid välismaiseid asju ei saanud nii lihtsalt. Tavalise õuna ja porgandi kõrval tundus see banaan mingi imeloom.

[Külaline]

Nõukaajal banaan ja ananass? Tartus said vist ainult ülikud, poes küll ei esinenud. Harva oli mandariine ja natuke sagedamini apelsine. Viinamarjadki olid hapud pisikesed junnid ja ainult sügisel.

[Tolmukübe]

Mina sain küll, juurviljapoes müüdi, harva küll, aga mõnikord sai. Ja vaat' see vaene banaan oli ka hoopis teise maitsega, kui praegune. Siis oli ta lihtsalt jumalik, sööks iga päev, kui saaks, aga see, mida praegult banaani pähe müüakse... Ju vene ajal oli mingi teine sort, ei ma oska muud mõelda.

Oleks praegu banaan selline delikatess, mida saaksid vaid mõned korrad aastas suure õnneliku juhuse läbi, küll siis kiidaks ka, et sulab suus ja jumalik vili.

Ei no, mis me nüüd vaidleme, kulla inimene, see oli hoopis teise maitsega, ja teine sort.. Tuttav ka, kui 90ndad tulid ja banaan ilmus lettidele, ütles, et banaan on rohu maitsega. Ja mina ka haukasin, ütlesin, et banaan ei ole banaani maitsega. Kas ta nüüd rohu maitsega on, ei oska öelda, aga vahe on väga suur. Banaani sorte pidi maailmas umbes 1000 tükki olema, seega, mida NSVL importis, kes seda teab.

[Külaline]

Tänapäevastest kodumasinatest ei tasu üldse rääkida. 1970ndatel valmistatud UPO pesumasin töötab nt maakodus senimaani, aga oluliselt uuemad linnakodu pesumasinad vajavad iga 6-7a tagant asendamist.

Kust sa selle 70-ndate UPO võtsid?

1990ndate algul ostsin ühest kasutatud (skandinaaviast pärit) kodumasinaid müüvast poest

[Külaline]

Tänapäevastest kodumasinatest ei tasu üldse rääkida. 1970ndatel valmistatud UPO pesumasin töötab nt maakodus senimaani, aga oluliselt uuemad linnakodu pesumasinad vajavad iga 6-7a tagant asendamist.

Kust sa selle 70-ndate UPO võtsid?

1990ndate algul ostsin ühest kasutatud (skandinaaviast pärit) kodumasinaid müüvast poest

Mina samuti.

[Külaline]

Ei no, mis me nüüd vaidleme, kulla inimene, see oli hoopis teise maitsega, ja teine sort.. Tuttav ka, kui 90ndad tulid ja banaan ilmus lettidele, ütles, et banaan on rohu maitsega. Ja mina ka haukasin, ütlesin, et banaan ei ole banaani maitsega. Kas ta nüüd rohu maitsega on, ei oska öelda, aga vahe on väga suur. Banaani sorte pidi maailmas umbes 1000 tükki olema, seega, mida NSVL importis, kes seda teab.

Aa et sinu noorus oli siis 1950ndatel ja said veel Gros Michelit mekkida. Aga olid siis kõhn?

[Külaline]

Nõukaajal banaan ja ananass? Tartus said vist ainult ülikud, poes küll ei esinenud. Harva oli mandariine ja natuke sagedamini apelsine. Viinamarjadki olid hapud pisikesed junnid ja ainult sügisel.

Nõukaaeg oli 1944-1990. sinna vahele mahtus nii mõndagi. ja väga erisuguseid aegu: selliseid, kus poeletid olid toitu täis, ja selliseid, kus letid olid tühjad ning Vaata Kööki saates õpetati tammetõrudest "kohvi" tegema.
nt kui me võtame lahti mõne 1950ndatel välja antud kokaraamatu, siis seal tehakse süüa ikka päris ulmelistest koostisosadest, järelikult pidid need osised olema ka saadaval.
nt olevat minu 2a sünnipäeval, 1960ndate lõpul, pakutud külalistele ananassi (ja mul olevat tekkinud allergia), sest seda oli olnud meie lähedal toidupoes parasjagu müügil. Uuesti sain värsket ananassi juba täiskasvanuna.
Banaane mäletan mina oma lapsepõlvest ikka päris mitmest korrast, aga nt kui me 1980ndate keskel piknikul olime ja mõned keskturult ostetud banaanid kaasas olid, siis väitis mu onupoeg, et tema sööb banaani esimest korda elus.