Nõukaaeg versus kaasaeg

[dmy]

Teine pluss, et osadele jagati kortereid ja krunte tasuta ja üürid olid väga odavad.

Kullakene, need korterid ja krundid olid armsa riigi omad ning selle riigi lahkusest anti sulle lihtsalt kasutada, kui olid tubli. Kui tahtsid teistmoodi korterit, siis seda otsustas kohalik täitevkomitee, kas lubatakse su 5 lapsel kolida 3-toalisesse korterisse või elate edasi oma ühetoalises. Sul on VÄGA valikuline mälu, nagu siin juba korduvalt mainitud on.

Just. Lisaks veel see toredus, et neile, kes suunamiskomisjoni ei ilmunud, tehti suunamine tagaselja. Pluss veel see, et töökoha mittemeeldimine ei vabastanud kohustusest seal suunamisjärgsed 5 aastat töötada. Soovitan lugeda artiklit "Arstide töölesuunamine Eesti NSVs". https://www.academia.edu/106999179/Arst ... Eesti_NSVs

[Külaline]

Kullakene, need korterid ja krundid olid armsa riigi omad ning selle riigi lahkusest anti sulle lihtsalt kasutada, kui olid tubli. Kui tahtsid teistmoodi korterit, siis seda otsustas kohalik täitevkomitee, kas lubatakse su 5 lapsel kolida 3-toalisesse korterisse või elate edasi oma ühetoalises. Sul on VÄGA valikuline mälu, nagu siin juba korduvalt mainitud on.

Seal ajal pidi hull nahhaal-aktivist olema, et midagi saada. Meid suunati kaubandusse/teenindusse tööle. Sealt ei oleks 50-selt ka korterit saanud. Käisin 2 korda ministeeriumis ennast suunamisest vabaks nõudmas. Sain kuskil paari kuuga vabaks. Hakkasin ehitusfirmadest tööd otsima, üks oli nõus mulle koha looma. Samal ajal jõudis kuuldus minust täitevkomiteesse ja pakuti seal pensionile mineva proua asemele töökohta. Sain 1,5 aastaga just valminud majja korteri. See oli nn riigikorter, seda ei võetud töökoha vahetamise korral ära.

[Külaline]

Ühepajatoidust... meil nimetati vanasti ühepajatoiduks seda, kui pandi suurde potti kapsas, porgand, liha, kartul, kaalikas. Ikka praktiliselt poolikuna, puljongis keema.
Mina ise teen ühepajatoitu ikka väikeste tükkidena.
Kuidas teie seda teete?

Minu lapsepõlvekodus olid mülemad versioonid olemas.
Ühepajatoit - suures tükis liha, porgand, kartul, kaalikas, kapsas veerandina keedeti suures potis ja söödi siis koos selle puljongiga, väga hea oli.
Juurviljahautis - pruunistati hakkliha või lihakuubikud, sinna lisati natuke vett ja siis väikeses tükis kaalikas, porgand, kartul, herned, põldoad ja aedoad koos kaunaga. Ka oli väga hea.
Ise teen ka mõlemat versiooni ja nimean samamoodi, suures tükis on ühepojatoit, väikses tükis juurviljahautis.

[dmy]

Ühepajatoidust... meil nimetati vanasti ühepajatoiduks seda, kui pandi suurde potti kapsas, porgand, liha, kartul, kaalikas. Ikka praktiliselt poolikuna, puljongis keema.
Mina ise teen ühepajatoitu ikka väikeste tükkidena.
Kuidas teie seda teete?

Minu lapsepõlvekodus olid mülemad versioonid olemas.
Ühepajatoit - suures tükis liha, porgand, kartul, kaalikas, kapsas veerandina keedeti suures potis ja söödi siis koos selle puljongiga, väga hea oli.
Juurviljahautis - pruunistati hakkliha või lihakuubikud, sinna lisati natuke vett ja siis väikeses tükis kaalikas, porgand, kartul, herned, põldoad ja aedoad koos kaunaga. Ka oli väga hea.
Ise teen ka mõlemat versiooni ja nimean samamoodi, suures tükis on ühepojatoit, väikses tükis juurviljahautis.

Meie kodus juurviljahautise nime ei tuntud. Ühepajatoit oli selline nagu siin kirjeldatud: https://www.ohtuleht.ee/toidutare/92707 ... hepajatoit

[Külaline]

Mul ka isa ütles, et Tallinnasse oleks saanud jääda, aga korterit ei pakutud ja kuna ta polnud Tallinnast pärit, siis poleks seal kuhugi minna olnud. Ülejäänud kahest valikust üks oli Ida-Virumaa, mis ei tulnud kõne allagi. No jäi siis see kolmas sõelale. Ja loomulikult tuli enne lõpetamist ära abielluda, et naist ei saadetaks kuhugi teise Eesti otsa.

Tallinnas elasid paljud kuni nõukaajal lõpuni ühiskorterites või vanemate juures kitsastes oludes. Isegi kuulsad inimesed ei saanud alati normaalset elamispinda. Põhjus miks näiteks Alender Eestist minema läks. Joala elas korteris, kus põranda ja lae vahele tuli tugisambaid panna, et ülemine naaber kaela ei kukuks. Meenub mingi videoklipp, kus keegi naine halab, et ta on siiani mehega vanemate juures korteris, varsti tuleb sinna ka ülikooli lõpetanud õde tagasi ja kuidas sellistes oludes lapsi üldse teha saab.

[Külaline]

Ühepajatoit - suures tükis liha, porgand, kartul, kaalikas, kapsas veerandina keedeti suures potis ja söödi siis koos selle puljongiga, väga hea oli.

Meil tehti ainult seda, oma notsu imehea lihaga.

[Külaline]

Ka täna tuleb tihti vait olla - lihtsalt põhjused on teised. Varem vaikiti riigikorra, nüüd karjääri ja edukuse nimel. Või selle nimel, et töökoht alles jääks ja nälg päris majas poleks. Minu meelest ei jooda praegu sugugi vähem, lisandunud on narko. Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää. Ja see oli suur asi. (Muidugi ma olen nõus, et kõik muutused pole tulnud riigikorrast, IT-areng on elu ilmselt rohkemm muutnud, kui riigikord.)

Jäta nüüd. Kui sa oleks samade tingimustega nõus ja valmis sama palju ise oma ellujäämise nimel rabama, kui nõuka ajal, ei jääks praegu ka nälga ja peavarjuta.

Jah, nälga ei jäänud. Odavat leiba ikka poes osta jaksasid (ja jaksad tänapäeval ka), aiamaal kasvatati endale kõikvõimalik köögivili ise (keegi ei keela sul seda ka tänaäevla teha), toit võluti lauale vähestest toorainetest (saaksid täna ka sel tasemel söödud, kui sellega lepiksid). Ja peavari - jajah, kui oled valmis oma pere looma vanemate kahetoalise korteri tagatuppa või ühetoalise korteri kapi taha, ei siis peavarjuta oleks. Ja suurema elamsie saamiskes kümme aastat kivi kivi haaval ise maja ehitama, nagu paljud nõukaajal tegid.

Inimeste eltustase on lihtsalt niipalju kõrgem, et soovitakse ja eeldatakse palju rohkem. Ja siis tundubki, et olen näljas, kui menüüs on kapsas hakklihaga ühel päeval ja kanakaelest keedetud supp teisel päeval. Aga just nii siis söödigi. Tehti süüa sellest, mis parajasti kätte saadi ja keegi ei virisenud ja kurtnud, et vaja oleks ikka valmistoitu woltida ja alla veisefilee lõuna on näljapajuk.

[Ottotriin]

Keegi kirjutas, et kuna 1950. aastatel olid kokaraamatutes peente roogade retseptid, siis pidid koostisosad vabalt saadaval olema. Loen just praegu ühe eestlase mälestusi, mis on kirja pandud välismaal 1970. aastatel (tal õnnestus emigreeruda):

"Kuni 1955. aastani oli Nõukogude kaubandus madalal tasemel. Suur puudus oli võist, vorstist, leivast ja lihast. Hiljem hakkas asi paranema. 1965 oli pilt umbes järgmine. Kaupade kvaliteet madal ja sortiment väike. Leiba oli vaid kolm, saia viis ja vorsti viis sorti. Hinna poolest olid või ja vorstid enamikule igapäevaseks tarvitamiseks kättesaamatud."

[Külaline]

Minul olid maal vanavanemad, kust tuli liha, munad, kartulid, õunad, marjad jne ja ma ausalt öelda ei kujuta ette kuidas need söönuks said, kellel maal kedagi ei elanud. Nende toidulaud pidi üpris niru olema, kelle toit ainult poest tuli. Poe munad olid kehvad, poe köögiviljad olid väetisega saastatud. Porganditel ei soovitatud keskmist südamikku ära süüa.

[Külaline]

Minul olid maal vanavanemad, kust tuli liha, munad, kartulid, õunad, marjad jne ja ma ausalt öelda ei kujuta ette kuidas need söönuks said, kellel maal kedagi ei elanud. Nende toidulaud pidi üpris niru olema, kelle toit ainult poest tuli. Poe munad olid kehvad, poe köögiviljad olid väetisega saastatud. Porganditel ei soovitatud keskmist südamikku ära süüa.

Minul ei olnud maal kedagi. Vanaema elas küll linna lähedal maal, aga kortermajas, mille ligidal siis oli aiamaa. Aga kartulid jmt me ostsime ikka poest. See-eest oli ta Eesti ajal kodumajanduskooli lõpetanud kokk ning kokkas päevad läbi. Alati, kui tema juures käisime, siis tulime tagasi, kotid toitu täis: meetrikõrgune virn vahvleid, koogid, mahlad, moosid, purki tehtud salatid jm.

[Külaline]

Toiduga ka muidugi ... no seda toitlustamises levinud lapihaisu ning räpasust sa muidugi jälle ei mäleta, samuti alumiinimumnõusid, millest kõike süüa tuli ... Ise tehtud toit on sul ikka üsna kindlalt täpselt sama kvaliteediga kui praegugi, miks ta pidanuks tollal parem olema?

Ma pole küll Tolmukas, aga ilmselt tema vanuseklassis.
Need alumiiniumnõud mind küll ei häirinud ja kohaliku alevi sööklast mingit lapihaisu nagu ei meenu. Koristajad olid bossid küll, jah. Nende alumiiniumnõude juurde tagasi tulles, siis see tundub küll imelik asi, mille üle vinguda.

Seevastu meenub, et meie suure keskkooli tüdrukute wc-s puudusid mõnedel kabiinidel uksed. Tallinna Balti jaama vetsust mäletan, et poti asemel oli auk põrandal ja kaks süvendatud jalajälge.

[Külaline]

Toiduga ka muidugi ... no seda toitlustamises levinud lapihaisu ning räpasust sa muidugi jälle ei mäleta, samuti alumiinimumnõusid, millest kõike süüa tuli ... Ise tehtud toit on sul ikka üsna kindlalt täpselt sama kvaliteediga kui praegugi, miks ta pidanuks tollal parem olema?

Ma pole küll Tolmukas, aga ilmselt tema vanuseklassis.
Need alumiiniumnõud mind küll ei häirinud ja kohaliku alevi sööklast mingit lapihaisu nagu ei meenu. Koristajad olid bossid küll, jah. Nende alumiiniumnõude juurde tagasi tulles, siis see tundub küll imelik asi, mille üle vinguda.

Seevastu meenub, et meie suure keskkooli tüdrukute wc-s puudusid mõnedel kabiinidel uksed. Tallinna Balti jaama vetsust mäletan, et poti asemel oli auk põrandal ja kaks süvendatud jalajälge.

Võibolla mitte Tallinnas, aga väikelinnades, alevites pidasid kõik kokad, kes oma majas elasid, kodus ka sigu. Toitu sai nii palju kõrvale nihverdada. Toitu jäi sageli üle, sest isegi nõukogude inimene ei suutnud igat asja süüa, aga nui neljaks tuli seda mitte söödavat menüüd edasi teha.

[Külaline]

Seevastu meenub, et meie suure keskkooli tüdrukute wc-s puudusid mõnedel kabiinidel uksed. Tallinna Balti jaama vetsust mäletan, et poti asemel oli auk põrandal ja kaks süvendatud jalajälge.

Kusagil netis on üleval 1990. aastate alguses filmitud lühifilm nõukaajast meile jäänud peldikutest ning ühes koolimajas ei olnud pottidel üldse mingeid vaheseinu.

2017. aasta raamatus "Kaks armastuslugu" on ka nõukaaegsest elust ja muuseas wc-dest pikemalt juttu.

[Külaline]

Seevastu meenub, et meie suure keskkooli tüdrukute wc-s puudusid mõnedel kabiinidel uksed. Tallinna Balti jaama vetsust mäletan, et poti asemel oli auk põrandal ja kaks süvendatud jalajälge.

Oo jaa, see peldik. Sellest on mul siiamaani trauma. Asi polnud mitte nendes "sledõ Lenina" ("Lenini jalajäljed") pottides, vaid see peldik oli pidevalt kohutavalt räpane ja haises taevani. Kuna aga kooli- ja kodutee viis käbi Balti jaama ja bussi tuli sageli pikemalt oodata, oli vajadus ka seda asutust külastada. Jube koht!

[Külaline]

Tartu maaliinide bussijaamas oli kohe rõvedalt haisva peldiku kõrval söökla või kohvik, ei mäletagi enam mis nimetusega see oli. Ühesugused sigalad nagunii. Mõni üksik toidukoht oli viisakam.

[Ottotriin]

https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/O0zOUXGQoy_

Palun väga, lühifilm "Peldik" (1991).

[Külaline]

Ma pole küll Tolmukas, aga ilmselt tema vanuseklassis.
Need alumiiniumnõud mind küll ei häirinud ja kohaliku alevi sööklast mingit lapihaisu nagu ei meenu. Koristajad olid bossid küll, jah. Nende alumiiniumnõude juurde tagasi tulles, siis see tundub küll imelik asi, mille üle vinguda.

Seda, et alumiiniumnõud on tervisele kahjulikud, ikka tead? Isegi maitse oli alumiiniumkausist või alumimiiniumlusikaga hoopis teine.

[Külaline]

https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/O0zOUXGQoy_

Palun väga, lühifilm "Peldik" (1991).

Väga hea meenutus, eriti nõukaaja ihalejatele. Aitäh jagamast! Juba alguskaadrites oli näha Balti jaama peldiku olemust.

[Külaline]

Julged kokad olid teil. Ma vaatan oma natukestki tehes hirmuga kas valge muna saab ikka piisavalt kuumutatud. Aga teha seda suures koguses

Oo, meil olid venkudest kokad isegi nii julged, et külakotlette (neid kulinaarias müüdavaid) praeti nii, et kogu laar laeti vertikaalselt pannile ja kõrvetati siis ainult üks serv ära. See põhjustas lõpuks isegi vastuhaku ja kool kukkus muidugi seda maha suruma, aga lõpuks laekus direktor kohale ja asus isiklikult kotleti maitsvust demonstreerima. Istus siis meie kõigi ees maja ja lõi kahvli kotletti ja näksis tüki, mida siis tükk aega suus ringi ajas, kuni lõpuks teatas: "Ma ütleks, et see kotlet ei ole toores, see on pooltoores". Sellega siis vähemalt kotletisõda sai lõpu.
Eliitkoolis muuseas juhtus see.

[Külaline]

Julged kokad olid teil. Ma vaatan oma natukestki tehes hirmuga kas valge muna saab ikka piisavalt kuumutatud. Aga teha seda suures koguses

No eeldus oli, et selle ettevõtte kanadel ikka salmonelloosi polnud, kust kooli saadetud munad pärit olid. Tegelikult neid proove võeti ka nõukaajal päris sageli.
Olen nõukaaja laps ja kui koolist koju jõudsin, siis koogel-moogel oli tavaline asi. Ei mingit hirmu toore munakollase ees. Väga meeldis. Vahel tegin ühest munakollasest tavalise ja teise vahustasin koos kakaopulbriga. Ülejäänud munavalgetest tegi ema ka mingit magustoitu, segas toore vahu marjadega.
Lumepallisuppi tegi vanaema mu soovil väga tihti, küll oli hea. Hiljem õppisin ise tegema, no silma järgi vaatasin, et pallid koos püsiksid, mingist vajalikust temperatuurist polnud aimugi.
Midagi halba aastakümnete jooksul ei juhtunud.