Nõukaaeg versus kaasaeg

[Külaline]

No eeldus oli, et selle ettevõtte kanadel ikka salmonelloosi polnud, kust kooli saadetud munad pärit olid. Tegelikult neid proove võeti ka nõukaajal päris sageli.
Olen nõukaaja laps ja kui koolist koju jõudsin, siis koogel-moogel oli tavaline asi. Ei mingit hirmu toore munakollase ees. Väga meeldis. Vahel tegin ühest munakollasest tavalise ja teise vahustasin koos kakaopulbriga. Ülejäänud munavalgetest tegi ema ka mingit magustoitu, segas toore vahu marjadega.
Lumepallisuppi tegi vanaema mu soovil väga tihti, küll oli hea. Hiljem õppisin ise tegema, no silma järgi vaatasin, et pallid koos püsiksid, mingist vajalikust temperatuurist polnud aimugi.
Midagi halba aastakümnete jooksul ei juhtunud.

Eks me olime ikka karastunud ka. Jõime ju gaseeritud vett ja vaadikalja, kus samu klaase kasutas päevas sadu inimesi, aga klaaside pesu oli pigem sümboolne. Ei kuulnud, et keegi sellest mingi tõve oleks saanud ega saanud ka ise kunagi. Kardan, et tänapäeval oleks juba pärast sellise klaasi puudutamist pikali maas, joomisest rääkimata.

[Tolmukübe]

No ma ei tea. Toidupoes oli valik praegusega võrreldes ikka üliväike.Suitsuvorsti polnud üldse saada. Riietega sama lugu. Teksaspükste valik oli praegusega võrreldes olematu.

Suitsuvorsti oli saada, Moskva nimeks, väga hea maitsega oli. Ja mingid peenikesed suitsuvorstid olid ka, kõlbasid süüa. Ja majonees oli poes vabalt, see oli nii hea, et ma sõin seda paljalt. Lusikas sisse, ja läks. Alguses oli ainult Lauamajonees, aga siis tulid ka 80ndate lõpus Aromaatne ja Kevade, kõik kolm olid ikkagi väga head. Ja olin sale. Kui nüüd näost lusikaga paljalt majoneesi sisse ajada, ma vist paisuksin, nagu õhupall.

Mulle meenub, et majoneesi tehti ise. Ju siis polnud kogu aeg saadaval. Aga teades, kuidas nõukaajal kanu kasvatati ja kui haledalt heleda rebuga olid poemunad, siis ei saanud see majonees kvaliteetne olla. Mulle ei meenud, et oleks tahtnud majoneesi lusikaga süüa. Muidugi noorena võib kõike sisse vohmida ja ikka oled sale.

Maitsed on erinevad. Vbl see banaan ka, et sain harva, ja siis oli eriti hea. Vbl ta lihtsalt natuke parem praegusest, kuskil välismaal müüakse ju eri sorte. Näiteks 90ndatel olid meil Dole banaanid müügis, need ka paremad, kui praegused. Eks see võib kõik üks Cavendish olla, aga eri variatsioonid (nagu kohvi on Araabika, aga eri variatsioonid, need eri maitsetega). Mina käisin nõuka ajal maal külas, nad pidasid kanu, ja ma pole enne ega pärast nii head muna saanud, pardimunad jäävad ka alla. Ega mina teadnud, et kana muneb nokast, mina küsisin, mis sort see on, öeldi, et tavaline sort. Millegagi nad pidid neid kanu toitma. Väga head munad olid. Eks poemuna oli tavaline.

[Tolmukübe]

Aga nõukaajal sa ju ei ostnud sülti ja kooki poest.

Kusjuures, osteti - Tallinnas müüdi valmistoitu kulinaariapoodides. Minu ema-isa ostsid sealt nt kotlette, supipõhja, praekapsast, pasteeti, kooki jne. Aga ma ei mäleta, et need oleksid kuidagi eriliselt paremad olnud kui tänased. Ja margariini kasutati tõesti ohtralt või asemel. Isegi kooriretseptides oli küpsetuspulbri ja või asemel sooda ja margariin. No kui hea see kook olla sai loogiliselt võttes.

Jah, oli margariin, ja väga hea maitsega, ma siiani mäletan selle lõhna ja maitset. Ja kulinaariast ma käisin keedetud loomakeelt ja kooke ostmas, sugulane ostis keedumuna ja salatit.

[Tolmukübe]

Kooli sööklas pakuti lumepallisuppi, iga kell sööksin uuesti. Ei tea, kas seda kuskil toitlustusastuses tänapäeval ka pakutakse?

Seda küll sööklates ei pakutud, ju sul ema tegi. Kas sa ise ei suuda teha?

Ema ei teinud. Lasteaias pakuti kindlasti, vbl koolis ka. Eks retsept on olemas, eks ise pusides saaks ka valmis, aga ma olen toidu tegemisel väga passiivne. Ja pealegi on see magustoit, mul ülekaal, pole eriti mõttekas sisse vohmida.

[Tolmukübe]

Suitsuvorsti oli saada, Moskva nimeks, väga hea maitsega oli.

Mina mäletan, et suitsuvorst oli ikka defitsiit. Lastevorst, doktorivorst, raie sinkvorst olid saadaval. Raie sinkvorsti sai panna maakodus suitsuahju ja ise teha "suitsuvorsti", mul vanaisa nii tegi. Härjasüdame tomatit saad ise kasvatada ja turult osta, on täna täitsa olemas.

Raie sinkvorsti ma üldse ei mäleta, kahju küll, kas meil ei ostetud või ei müüdud poes, oleks selle ka ära maitsnud. Vorstid olid ju väga head. Lastevorst oli minu arust ka defitsiit. Kevadine ja Lemmik kindlasti, aga õnnestus saada, siiani maitse meeles. Ma mäletan, oli mingi vist Teekonna või Tee vorst nimeks, see oli küll kehva maitsega. Piimavorst oli ka hea.

[Külaline]

No eeldus oli, et selle ettevõtte kanadel ikka salmonelloosi polnud, kust kooli saadetud munad pärit olid. Tegelikult neid proove võeti ka nõukaajal päris sageli.
Olen nõukaaja laps ja kui koolist koju jõudsin, siis koogel-moogel oli tavaline asi. Ei mingit hirmu toore munakollase ees. Väga meeldis. Vahel tegin ühest munakollasest tavalise ja teise vahustasin koos kakaopulbriga. Ülejäänud munavalgetest tegi ema ka mingit magustoitu, segas toore vahu marjadega.
Lumepallisuppi tegi vanaema mu soovil väga tihti, küll oli hea. Hiljem õppisin ise tegema, no silma järgi vaatasin, et pallid koos püsiksid, mingist vajalikust temperatuurist polnud aimugi.
Midagi halba aastakümnete jooksul ei juhtunud.

Eks me olime ikka karastunud ka. Jõime ju gaseeritud vett ja vaadikalja, kus samu klaase kasutas päevas sadu inimesi, aga klaaside pesu oli pigem sümboolne. Ei kuulnud, et keegi sellest mingi tõve oleks saanud ega saanud ka ise kunagi. Kardan, et tänapäeval oleks juba pärast sellise klaasi puudutamist pikali maas, joomisest rääkimata.

Kindlasti saadi, aga millega sa tagantjärgi seda ikka seostada oskasid. Bussis, tänaval, koolis, tööl ikka oli ju keegi tatine või kõhutõbine. Viirused, nakkushaigused levisid täpselt samamoodi nagu täna. Ei usu, et sul tänapäeval asi hullem oleks.

[Tolmukübe]

Osad on siin nagu koolikiusajad, norivad ja norivad Tolmukübeme kallal. Tal on õigus oma arvamusele ja see ei ole kuidagi halvem teie arvamusest. Nii et taltsutage oma madalaid instinkte ja kirjutage teemasse, kui teil midagi öelda on.

Tema arutluskäikude vigadele tähelepanu juhtimine ei ole mingi kiusamine. Kui inimene räägib siin targutades täiesti ebaõiget juttu, siis võib igaüks ka öelda, mis ta sellest arvab. Sina ära kamanda teisi. Sina ei ole siin mingi korralekutsuja.

Tema korralekutsuja ei ole, aga sina teise kallal õiendaja oled? Sul on ikka rohkem õigusi, kui teistel. Mis teha, võrdsemad ja käsutajad on alati olemas olnud. Sellised ei kao kuskile, see on paratamatus ja elu osa.

[Külaline]

Äkki oli toidu osas see asi, et toit polnudki parem, vaid kõht oli tühi ja maitses seepärast? Midagi näksida vahepeal ju nagu ka polnud? Või teil oli? Oli 3 söögikorda.
Ma ka mäletan mingeid lapsepõlvetoite. Kui ma mõtlen oma lastele praegu, siis neil pole sellist erilist emotsiooni mingi toiduga. Miks nii?

[Külaline]

Kord müüdi autolavkast mureleid.

Kogu jutt ok, aga murelid... Kirsse kasvas küll igal pool. Isegi mu vanaema alevis kasvasid murelipuud lihtsalt tänava ääres, lapsed ronisid nende otsas, et kätte saada.

[Külaline]

Tegelikult oligi meeletu isu vene ajal just puuviljade järgi. Elu esimene välisreis viis mind Rootsi. Aasta oli 1990. Sealne pererahvas pakkus puuvilju ja siis ma kaotasin igasuguse viisakuse ja mõõdutunde ning lihtsalt sõin end silmini täis puuviljadest.

Ka mina käisin nõukaaja lõpus mõned korrad välisreisil ja mulle tundus tavalise Lääne pere elu nagu mingi imedemaa. Puuviljad laual, suur külmkapp head ja paremat täis. Kõik oli ilus ja hästi lõhnav, inimestel ilusad riided, kaunid soengud, mina tundsin ennast küll nagu mingi vaene sugulane. Puuviljad panin ka kõik nahka, need vaatasid, et vaesed nõukogude inimesed on puhta näljas. Sõime mingit chips and fishi, see tundus ka niivõrd hea, et oleks lõputult seda söönud. Ma mäletan seda kontrasti, mis mina tundsin eluga Läänes, kusjuures need ei olnud mingid rikkad inimesed, täiesti tavalised ja elasid nii, nagu meie vaesemad inimesed täna elavad. Ma küll ei tea, kuidas saab seda nõukaaega kuidagi idealiseerida ja heaks pidada.

Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.

[Külaline]

Äkki oli toidu osas see asi, et toit polnudki parem, vaid kõht oli tühi ja maitses seepärast? Midagi näksida vahepeal ju nagu ka polnud? Või teil oli? Oli 3 söögikorda.
Ma ka mäletan mingeid lapsepõlvetoite. Kui ma mõtlen oma lastele praegu, siis neil pole sellist erilist emotsiooni mingi toiduga. Miks nii?

Minu arust pole neil emotsioone ühegi toiduga. Jõulude ja aastavahetuse ajal pane laua peale mida tahes, näksitakse ühte ja teist, midagi eriti ei sööda, midagi eriti ei maitse. Ma oma lapsepõlve mäletan: pühasid saigi sellepärast oodatud, et saab head toitu: kartulisalatit ja viinerit ja kringlit. Nüüd jäävad kõik kartulisalatikausid peaaegu puutumatuna laua peale, pole mõtet tehagi. Viineritest ma üldse ei räägi. Lihtsalt kõhud on kogu aeg täis näksitud, siis ongi iga toidu peale uih ja vuih.

[Külaline]

Kogu jutt ok, aga murelid... Kirsse kasvas küll igal pool. Isegi mu vanaema alevis kasvasid murelipuud lihtsalt tänava ääres, lapsed ronisid nende otsas, et kätte saada.

Need vist polnud nii suured ja magusad kui need, mis kuskilt Lõuna poolt toodi. Praegu ju sama lugu. Mul on endalgi murelipuu, aga need on väiksemad ja hapumad.

[Külaline]

Äkki oli toidu osas see asi, et toit polnudki parem, vaid kõht oli tühi ja maitses seepärast? Midagi näksida vahepeal ju nagu ka polnud? Või teil oli? Oli 3 söögikorda.
Ma ka mäletan mingeid lapsepõlvetoite. Kui ma mõtlen oma lastele praegu, siis neil pole sellist erilist emotsiooni mingi toiduga. Miks nii?

Minu arust pole neil emotsioone ühegi toiduga. Jõulude ja aastavahetuse ajal pane laua peale mida tahes, näksitakse ühte ja teist, midagi eriti ei sööda, midagi eriti ei maitse. Ma oma lapsepõlve mäletan: pühasid saigi sellepärast oodatud, et saab head toitu: kartulisalatit ja viinerit ja kringlit. Nüüd jäävad kõik kartulisalatikausid peaaegu puutumatuna laua peale, pole mõtet tehagi. Viineritest ma üldse ei räägi. Lihtsalt kõhud on kogu aeg täis näksitud, siis ongi iga toidu peale uih ja vuih.

Kõht oli siis tühi ja sellepärast oli toit hea. Mina mäletan, et lapsena läksin hommikul õue ja õhtul hilja tulin, terve päev ma ei söönud mitte midagi. Siis muidugi oli praekartul ka maailma parim toit.

[Külaline]

https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/O0zOUXGQoy_

Palun väga, lühifilm "Peldik" (1991).

Väga hea meenutus, eriti nõukaaja ihalejatele. Aitäh jagamast! Juba alguskaadrites oli näha Balti jaama peldiku olemust.

Väga hea film, kust tuleb väga palju probleeme välja. Mõelda vaid kui tol ajal oleks olnud online meedia, facebookid, kui palju kisavaid pealkirju oleks saanud teha ja kõik terve hulk poliitikud oleks end surnuks vahutanud.

Ma ei saa siiani aru, miks nõukogude vetsud, vannitoad, pesuruumid nii rõvedad kohad pidid olema ja miks vetsus ei tohtinud privaatsust olla. Igasugune vahesein ja uks olid justkui saatanast. Meil oli väikelinna koolis küll kuivkäimla, aga suhteliselt viisakas ja privaatsed lahtrid! Tallinna koolidesse sattusid laulupidude ajal ja vetsud olid kõige ebameeldivam elamus.

[Külaline]

Tegelikult oligi meeletu isu vene ajal just puuviljade järgi. Elu esimene välisreis viis mind Rootsi. Aasta oli 1990. Sealne pererahvas pakkus puuvilju ja siis ma kaotasin igasuguse viisakuse ja mõõdutunde ning lihtsalt sõin end silmini täis puuviljadest.

Ka mina käisin nõukaaja lõpus mõned korrad välisreisil ja mulle tundus tavalise Lääne pere elu nagu mingi imedemaa. Puuviljad laual, suur külmkapp head ja paremat täis. Kõik oli ilus ja hästi lõhnav, inimestel ilusad riided, kaunid soengud, mina tundsin ennast küll nagu mingi vaene sugulane. Puuviljad panin ka kõik nahka, need vaatasid, et vaesed nõukogude inimesed on puhta näljas. Sõime mingit chips and fishi, see tundus ka niivõrd hea, et oleks lõputult seda söönud. Ma mäletan seda kontrasti, mis mina tundsin eluga Läänes, kusjuures need ei olnud mingid rikkad inimesed, täiesti tavalised ja elasid nii, nagu meie vaesemad inimesed täna elavad. Ma küll ei tea, kuidas saab seda nõukaaega kuidagi idealiseerida ja heaks pidada.

Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.

Aga tänapäeval pole inimene rahul igasuguse elukohaga. Kodutunne ka pidas abi vajamise vääriliseks neid peresid, kes elasid nagu mina vene ajal. Kraanist tuli külm vesi. Pesemine oli toas kausis. Ja nv sai pesuköögis end pesta, seal oli ka meil raudahi, sai kuuma sisse. Tollal oli see ok. Paljudel oli nii. Ja peldik oli meil õues.
Oli ka neid kes elasid juba paneelikas, aga suured linnaosad olid ühesugused, peldik, pesuköök õues. Samas huvitav, miks neid pesemisvõimalusi ei hakatud varem tooma majja? Nüüd on need puitlinnakute majad ju enamus ehitatud ümber.

[Külaline]

Ma ei saa siiani aru, miks nõukogude vetsud, vannitoad, pesuruumid nii rõvedad kohad pidid olema ja miks vetsus ei tohtinud privaatsust olla. Igasugune vahesein ja uks olid justkui saatanast.

Ma elasin ülikoolis käies ühiselamus ja seal oli ka WC selline, et kui sinna läksid, kadus häda ära. Seal oli ka dušš ja vann nii kohutavad, et pesemas käimine oli selline katsumus, et pärast tundsid ennast räpasemana kui enne. Hügieeniga ei olnud nõuka ajal küll just eriti head lood. Kui näiteks tampoonid muutusid saadavaks, hakkasin ennast alles inimesena tundma. Haiglad ja muud meditsiiniasutused olid ka jõledad, hambaravist ma ei räägi üldse midagi, see oli õudne.

[Külaline]

Tegelikult oligi meeletu isu vene ajal just puuviljade järgi. Elu esimene välisreis viis mind Rootsi. Aasta oli 1990. Sealne pererahvas pakkus puuvilju ja siis ma kaotasin igasuguse viisakuse ja mõõdutunde ning lihtsalt sõin end silmini täis puuviljadest.

Ka mina käisin nõukaaja lõpus mõned korrad välisreisil ja mulle tundus tavalise Lääne pere elu nagu mingi imedemaa. Puuviljad laual, suur külmkapp head ja paremat täis. Kõik oli ilus ja hästi lõhnav, inimestel ilusad riided, kaunid soengud, mina tundsin ennast küll nagu mingi vaene sugulane. Puuviljad panin ka kõik nahka, need vaatasid, et vaesed nõukogude inimesed on puhta näljas. Sõime mingit chips and fishi, see tundus ka niivõrd hea, et oleks lõputult seda söönud. Ma mäletan seda kontrasti, mis mina tundsin eluga Läänes, kusjuures need ei olnud mingid rikkad inimesed, täiesti tavalised ja elasid nii, nagu meie vaesemad inimesed täna elavad. Ma küll ei tea, kuidas saab seda nõukaaega kuidagi idealiseerida ja heaks pidada.

Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.

Jeerum, siis on juba pikalt räägitud, et ei jagunud kõigile kortereid ja mõni ei jõudnudki ära oodata kuni nõukogude aja lõpuni. Elati koos vanematega 2-toalises või ühiskorterites. Elati ka väga räämas vanades puumajades. Ka tänapäeval on sul võimalik üürida mitme peale või leida odav üürikas lobudikus. Ei jää ikka küll nii lihtsalt kodutuks. Selleks peab väga laisk või sopajoodik olema. Aga kas neid on vaja maksumaksja raha eest poputada? Pole neil ka tänasel päeval häda kedagist. Saavad töövõime toetust, mille eest edasi juua ja uhked secondhand brändiriided selga.

Töökoht määrati sulle riigi poolt ja läksid sinna Kipa-Kapa kolhoosi teise Eesti otsa. Ka täna ja praegu on väiksemates linnades, alevites asjalikud lihttöölised vägagi oodatud taludesse, ettevõttetesse, aga ära sa arva, et need töötud on nõus Tallinnast ja Tartust ära kolima. Ei, mitte mingil juhul. Jumal tänatud, et täna ei ole sundi endale võtta tööle mingid jotad, kes tegelikult midagi ei tee. Küll aga pead neile palka maksma.

[Külaline]

Saavad töövõime toetust, mille eest edasi juua ja uhked secondhand brändiriided selga.

Jah, isegi sopajoodik elab praegusel ajal paremini. Minu arust on suur asi, et kõik saavad vähemalt normaalselt riides käia. Nõuka ajast mul on küll trauma, kui koledad riided olid. Ise pidid õmblema, midagi pusserdama, et vähegi normaalne välja näha. Ma mäletan, milline peavalu oli näiteks lõpukleit saada. Osadel olid tuttavad õmblejad, aga minu ema tuttav, kes mulle kleidi tegi, ei osanud mitte midagi teha, see kleit oli kohutavalt inetu. Tundsin ennast lõpetamisel väga halvasti. Nüüd saab ka vaene inimene sobivad ja kenad riided, kui ta tahab. Kui mingi välismaa šampooni või lõhnaõli said, pidid olema õnnega koos, vahet ei olnud, kas see sobis sinu juustele või kas see lõhn oli sinu maitse. Sobiva tooniga huulepulka tegin ise mingitest komponentidest, sest poes olid müüa vaid mingid räiged punased, mis mulle ei sobinud. Sõbranna ajas pähe vesinikku ja veel mingeid segusid, iial ei teadnud, mis sealt välja tulid. Nendel, kes oma juukseid heledamaks tegid, olid reeglina juuksed nagu takud peas. Tänapäeva inimene ei kujuta kogu seda kammi ettegi, mis toimus, et vähegi normaalne välja näha ja ikka oli ahastust palju, et polnud sobiv tulemus. Osad tõesti suutsid head välja näha, kes ise oskasid hästi õmmelda, aga kui ei osanud, siis oli väga raske.

[Külaline]

Ka mina käisin nõukaaja lõpus mõned korrad välisreisil ja mulle tundus tavalise Lääne pere elu nagu mingi imedemaa. Puuviljad laual, suur külmkapp head ja paremat täis. Kõik oli ilus ja hästi lõhnav, inimestel ilusad riided, kaunid soengud, mina tundsin ennast küll nagu mingi vaene sugulane. Puuviljad panin ka kõik nahka, need vaatasid, et vaesed nõukogude inimesed on puhta näljas. Sõime mingit chips and fishi, see tundus ka niivõrd hea, et oleks lõputult seda söönud. Ma mäletan seda kontrasti, mis mina tundsin eluga Läänes, kusjuures need ei olnud mingid rikkad inimesed, täiesti tavalised ja elasid nii, nagu meie vaesemad inimesed täna elavad. Ma küll ei tea, kuidas saab seda nõukaaega kuidagi idealiseerida ja heaks pidada.

Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.

Jeerum, siis on juba pikalt räägitud, et ei jagunud kõigile kortereid ja mõni ei jõudnudki ära oodata kuni nõukogude aja lõpuni. Elati koos vanematega 2-toalises või ühiskorterites. Elati ka väga räämas vanades puumajades. Ka tänapäeval on sul võimalik üürida mitme peale või leida odav üürikas lobudikus. Ei jää ikka küll nii lihtsalt kodutuks. Selleks peab väga laisk või sopajoodik olema. Aga kas neid on vaja maksumaksja raha eest poputada? Pole neil ka tänasel päeval häda kedagist. Saavad töövõime toetust, mille eest edasi juua ja uhked secondhand brändiriided selga.

Töökoht määrati sulle riigi poolt ja läksid sinna Kipa-Kapa kolhoosi teise Eesti otsa. Ka täna ja praegu on väiksemates linnades, alevites asjalikud lihttöölised vägagi oodatud taludesse, ettevõttetesse, aga ära sa arva, et need töötud on nõus Tallinnast ja Tartust ära kolima. Ei, mitte mingil juhul. Jumal tänatud, et täna ei ole sundi endale võtta tööle mingid jotad, kes tegelikult midagi ei tee. Küll aga pead neile palka maksma.

Probleem oligi ainult neil, kes ei tahtnud elada väljaspool Tallinnat või Tartut. Kui olid väga head õppetulemused, siis sai ka sel juhul ise valida, aga kui õpitulemused jäid viimaste sekka, siis jah, ei saanud Tallinna. Aga elukoht oli igal juhul garanteeritud.

[Külaline]

Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.

Jeerum, siis on juba pikalt räägitud, et ei jagunud kõigile kortereid ja mõni ei jõudnudki ära oodata kuni nõukogude aja lõpuni. Elati koos vanematega 2-toalises või ühiskorterites. Elati ka väga räämas vanades puumajades. Ka tänapäeval on sul võimalik üürida mitme peale või leida odav üürikas lobudikus. Ei jää ikka küll nii lihtsalt kodutuks. Selleks peab väga laisk või sopajoodik olema. Aga kas neid on vaja maksumaksja raha eest poputada? Pole neil ka tänasel päeval häda kedagist. Saavad töövõime toetust, mille eest edasi juua ja uhked secondhand brändiriided selga.

Töökoht määrati sulle riigi poolt ja läksid sinna Kipa-Kapa kolhoosi teise Eesti otsa. Ka täna ja praegu on väiksemates linnades, alevites asjalikud lihttöölised vägagi oodatud taludesse, ettevõttetesse, aga ära sa arva, et need töötud on nõus Tallinnast ja Tartust ära kolima. Ei, mitte mingil juhul. Jumal tänatud, et täna ei ole sundi endale võtta tööle mingid jotad, kes tegelikult midagi ei tee. Küll aga pead neile palka maksma.

Probleem oligi ainult neil, kes ei tahtnud elada väljaspool Tallinnat või Tartut. Kui olid väga head õppetulemused, siis sai ka sel juhul ise valida, aga kui õpitulemused jäid viimaste sekka, siis jah, ei saanud Tallinna. Aga elukoht oli igal juhul garanteeritud.

Tallinnas ja Tartus ei pakutud elukohta ja juba sel põhjusel ei soovinud ka need väga hea õppetulemusega lõpetajad sinna sageli jääda. Elu perega koos ühiskorteris ei olnud ahvatlev võimalus. Kellel sul nii suured elukoha leidmise probleemid täna on? Ma ei tea mitte kedagi, kes ei leiaks mitte mingit elukohta. See on sinu isiklik probleem, kui tahad elada Tallinnas kesklinnas, aga mitte Kohta-Järvel, kus korterid on odavad. Nõukaajal vaat pidid minema sinna Kohta-Järvele ja kedagi ei kottinud sinu piiksumine, et ei meeldi.