Nõukaaeg versus kaasaeg

[Külaline]

Ega ikka ei saa valida küll

Ta teeb selle valiku elukutseliseks hakates.

Sesa ma mõtlesingi, et kui juba olla elukutselune sõjaväeline, siis enam ei ole seda valikut, et oh ma nüüd ei taha minna.
Kui ei taha, siis peab ka sõjaväest välja astuma.

Elukutselisi sõjaväelaseid on Eestis erinevaid. Mõnedes üksustes tõesti on juba töölepingu sõlmimisel sees klausel, et oled nõus missioonile minema, aga see ei ole ometi igas üksuses niimoodi. Elukutselisel sõjaväelasel on olemas erinevaid valikuid, esimene valik on üldse sõjaväelaseks hakkamine ja teine see, kus üksuses sa tööle hakkad. Kui esialgselt oled nõustunud, aga siis enam ei soovi, saad töölepingu ümber teha, minna mujale, lepingu lõpetada vms. Kedagi ei saadeta vägisi mitte kuskile. See ei ole ometigi võrreldav sellega, et nõukaajal saadeti noored suvalised poisid (kellel polnud sõjapidamise vastu mingit huvi, soovi, oskusi) sinna, kuhu määrati ja saadeti sõtta, kui seda sooviti, igasugune valikuvõimalus puudus. Väga kummaline on seda olukorda praegusega võrrelda ja soovida, et küll oli tore ikka see Vene aeg.

[Külaline]

See ei ole ometigi võrreldav sellega, et nõukaajal saadeti noored suvalised poisid (kellel polnud sõjapidamise vastu mingit huvi, soovi, oskusi) sinna, kuhu määrati ja saadeti sõtta, kui seda sooviti, igasugune valikuvõimalus puudus.

Just. Need noored poisid, kes sõjakomissariaadi uksest sisse astusid, ei teadnud midagi sellest, kus ja kuidas nad järgmised 2 aastat elavad, mida teevad, mis riiki ja milliste ülemuste alla satuvad, kas saadetakse otse sõtta või mingisse turvalisemasse kohta.
Aga ka seal sõjatandrist kaugel võis toimuda nii suur vaimne ja füüsiline vägivald, et nii mõnigi ei pidanud vastu.
Oli desertööre, need saadi enamasti kätte ja saadeti kuhugi Siberi kanti ehituspataljoni. Mida tol ajal kirjeldati kõige julmema kohana üldse.
Jah, oli ka mõnusaid kohti, päris palju poisse sattus ka sellistele.
Aga see ei tähenda, et keegi võiks arvata, et vene sõjavägi oli lapsemäng ja seal jäädi alati ellu. Kaugeltki mitte.

[Külaline]

Ilmselt ajateenistust nõukaaeg versus kaasaeg pole mõtet võrrelda, sest nõukaajal oli ajateenistus kordades hullem, raskem, määramatum jne
Kokkuvõtvalt oli nõukaaeg ikka summa summaarum kehvem kui kaasaeg, vaata kust otsast tahad.

[Külaline]

Mina tunnen ka ühte ja ega see tema "katkisus" talle otsaette ei olnud löödud. Ometigi katki ta oli.

Milles see väljendub? Need inimesed, keda mina tunnen on täiesti normaalsed inimesed. Võid nendega aastaid tuttav olla ja ikka ei saa aru.

No minu lapsepõlve mängukaaslasele väljendus see nii, et ta toodi vene sõjaväest tagasi kinnises kirstus. Vanemate ainus laps ja sinna ta jäi. Ja ei olnud see tema valik sõjaväkke minna, ei tahtnud tema saada elukutseliseks sõjaväelaseks ja missioonile minna. Tal ei olnud valikut. 18-aastane on ju peaaegu laps, kästi minna ja tapeti.

Veel rumalaid küsimusi/arvamusi selle kohta, kui tore ja turvaline ikka elu nõuka ajal oli?

[Ottotriin]

Ega ikka ei saa valida küll

Ta teeb selle valiku elukutseliseks hakates.

Sesa ma mõtlesingi, et kui juba olla elukutselune sõjaväeline, siis enam ei ole seda valikut, et oh ma nüüd ei taha minna.
Kui ei taha, siis peab ka sõjaväest välja astuma.

Natuke tean asja ja võin selgitada. Eestis ei sunnita kedagi välismissioonile minema, see on vabatahtlik. Kui sinu tavapärane üksus (rühm, kompanii) määratakse missioonile, aga sina ei taha minna, siis saad lasta end viia üle kusagile mujale. Tõsi, ohvitseridelt vaikimisi eeldatakse, et kui nendele alluv üksus läheb, siis lähevad nemad ka. Aga esiteks ohvitserid tavaliselt ise tahavad minna, ning kui juhtumisi ei taha, saavad ka nemad loobuda ning lasta end mujale tööle määrata. Keegi teine võtab koha üle ja läheb hea meelega. Kes ei taha üldse kunagi missioonile minna, saab teenistuse veeta mõnes väeosas ajateenijaid õpetades. Vahel ehk küsitakse, et kas sooviksid missioonile minna? Kui vastad "Ei", siis rohkem ei uurita midagi ja saad jätkata Eestis tavapärast teenistust. See oli just nõukaajal niimoodi, et sind suunati ja saadeti ning loobuda ei saanud.

[Külaline]

No minu lapsepõlve mängukaaslasele väljendus see nii, et ta toodi vene sõjaväest tagasi kinnises kirstus. Vanemate ainus laps ja sinna ta jäi. Ja ei olnud see tema valik sõjaväkke minna, ei tahtnud tema saada elukutseliseks sõjaväelaseks ja missioonile minna. Tal ei olnud valikut. 18-aastane on ju peaaegu laps, kästi minna ja tapeti.

Veel rumalaid küsimusi/arvamusi selle kohta, kui tore ja turvaline ikka elu nõuka ajal oli?

Nii oli. See oli õnnemäng, kuhu poisid saadeti ja mis nendega juhtus. Kui just suuri tutvusi polnud. Mõnel oli ja raha aitas vahel paremasse kohta saada. Aga ka see ei taganud, et selles üksuses muud vägivalda polnud.

[Külaline]

Mina tean kahte noort Afganistaani saadetud noort poissi, kumbki ei tulnud elusalt tagasi.

[Külaline]

Afganistani saadetud poisid olid minu eakaaslased. Ka mina tean paari meest, kellele see sõda päris vastiku jälje jättis. Ega nad küll rääkinud, aga üks neist kannatas hiljem tõsiste psühhooside käes.
Ei maksa unustada ka Tchernobõli. Ka sinna saadeti mehi ilma neilt nõusolekut küsimata.

[Külaline]

Kui me elaks praegu NLs, oleks kõik me poisid sundmobiliseeritud ja Ukrainasse kahurilihaks saadetud!

Kui me elaks NL-s edasi, poleks Ukraina sõda üldse alanudki - Ukraina oli ju samuti NL-i osa.

[Külaline]

Kui me elaks praegu NLs, oleks kõik me poisid sundmobiliseeritud ja Ukrainasse kahurilihaks saadetud!

Kui me elaks NL-s edasi, poleks Ukraina sõda üldse alanudki - Ukraina oli ju samuti NL-i osa.

See on väga nutikas tähelepanek. Nõukogude armees teenisid ukrainlased, venelased, usbekid ja muud rahvused kõik koos. Liiduvabariigid omavahel ei oleks saanud sõdida.

[Külaline]

)-

Mina tean kahte noort Afganistaani saadetud noort poissi, kumbki ei tulnud elusalt tagasi.

Kui me räägime nüüd Nõukogude-Afganistani sõjast (1979-1989), siis sealt käis läbi ca 1300 Eestist pärit meest, neist hukkus 36 ja nendest omakorda 17 olid eestlased. Ülejäänud olid ENSV-st pärit muust rahvusest sõjaväelased (näiteks venelased). Toomas Sildam kirjutas omal ajal sellest.

[Külaline]

Vaat kui huvitav siis, et mina tean 17-st hukkunud eestlasest kahte ja samas tean ka kahte Estonia katastroofis ellujäänud noort meest.

[Külaline]

Vaat kui huvitav siis, et mina tean 17-st hukkunud eestlasest kahte ja samas tean ka kahte Estonia katastroofis ellujäänud noort meest.

See on jah huvitav fakt. Militaarfoorumis on mingis teemas nende kõigi hukkunute nimed ka olemas. Positiivse poole pealt. Sellest sõjast tulid enamus siit läinud noori poisse ehk ca 98% siiski eluga tagasi. Kui paljudel neist hiljem tervisega probleeme oli, seda statistikat pole riik ilmselt teinud. Mõnes mõttes on see teematika üldse vähe tähelepanu vabas Eestis pälvinud, kuskil vist mingi ausammas on. Rohkem räägitakse nendest elukutselistest kes juba uue vabariigi ajal Iraagis ja Afganistanis sõdisid. Sinilill ja veteranipäev, aga nõuka armees elu jätnud (ka mujal mitte Afganistanis) eestlastest ei räägita väga kuskil midagi. Võrreldes selle 17 hukkunud poisiga Afganistanis, sai Venemaa avarustes mitte sõjaõlukorras ajateenistuses surma oluliselt suurem arv meie noori poisse. Eks ajavahemik oli ka pikem.

[Külaline]

Kui me räägime nüüd Nõukogude-Afganistani sõjast (1979-1989), siis sealt käis läbi ca 1300 Eestist pärit meest, neist hukkus 36 ja nendest omakorda 17 olid eestlased. Ülejäänud olid ENSV-st pärit muust rahvusest sõjaväelased (näiteks venelased). Toomas Sildam kirjutas omal ajal sellest.

Ja siis? Ka neil muust rahvusest noortel poistel polnud mingit valikut, kas elada või surra. Või kus oma ajateenistus veeta. Nad kõik olid lapsed veel, keda vanemad jäid leinama.

[Külaline]

Ja siis?

Mis siis?

[Külaline]

Ja siis? Ka neil muust rahvusest noortel poistel polnud mingit valikut, kas elada või surra. Või kus oma ajateenistus veeta. Nad kõik olid lapsed veel, keda vanemad jäid leinama.

Elada või surra? Ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud. Arvutame. Sel ajal sündis eestis ca 20 000 inimest aastas, pooled poisid, nendest siis suurem osa läks nõuka armeesse igal aastal. Ütleme, et mingi 5 000- 7 000 ikka. Neist Afganistani sattus väga pisike osa ja nagu me juba teame, siis 98% oli tõenäosus sealtki eluga tagasi tulla. Kui sattusid teenima N Liidu avarustesse, siis tõenäosus surma saada oli kindlasti alla 1%. Seega mingit massilist surma saamist ei olnud, pigem üksikud juhtumid.

[Külaline]

Ja siis? Ka neil muust rahvusest noortel poistel polnud mingit valikut, kas elada või surra. Või kus oma ajateenistus veeta. Nad kõik olid lapsed veel, keda vanemad jäid leinama.

Elada või surra? Ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud. Arvutame. Sel ajal sündis eestis ca 20 000 inimest aastas, pooled poisid, nendest siis suurem osa läks nõuka armeesse igal aastal. Ütleme, et mingi 5 000- 7 000 ikka. Neist Afganistani sattus väga pisike osa ja nagu me juba teame, siis 98% oli tõenäosus sealtki eluga tagasi tulla. Kui sattusid teenima N Liidu avarustesse, siis tõenäosus surma saada oli kindlasti alla 1%. Seega mingit massilist surma saamist ei olnud, pigem üksikud juhtumid.

Ega seal Ukrainas ka kõik surma ei saa, seega on kõik väga okei. Vene aeg oli ikka ilus aeg, tühja nendest poistest. No selles mõttes muidugi õige, et nõuka ajal oli igapäevaelus võimalus surma saada palju suurem. Tööohutus oli null ja lastega õnnetusi oli väga palju, sest järelvalve puudus, Meditsiin oli halval tasemel. Seega jah, statistiliselt selles mõttes õige, sõjaväes tapetud olid surmasaanutest vaid väike osa. Seda on ka tagantjärele uuritud, et näiteks Tšernobõlis käinute puhul meditsiinilistel põhjustel suremus ei olnud teistega võrreldes suurem, küll aga esines rohkem enesetappe, sõltuvushaigusi ja vaimse tervise probleeme, seega keskmine eluiga siiski oli nendel meestel lühem. Küllap võib sama öelda ka Afganistanis käinute kohta.

[Külaline]

Ega seal Ukrainas ka kõik surma ei saa, seega on kõik väga okei.

Praegu käiva ukr vene sõja hukkunutega on asi nii, nagu eile delfist lugesin. Tsiteerin natukene (tasuline artikkel ja palju ei ole lubatud)
Ukraina sõda on nii verine, et seal langenud Vene sõdurite arv ületab 55-kordselt NSVL-i Afganistanis langenute oma, kui peaks tollega sama kaua kestma. Sõdureid ongi juba üha raskem värvata. 1970. aastate lõpus alustas Nõukogude Liit Afganistanis kümnendi kestnud sõda, mis nõudis 15 000 inimelu ja soodustas riigi kokkuvarisemist. Pool sajandit hiljem alustas Venemaa president Vladimir Putin sõda Ukrainas, sealse täiemahulise sissetungi algusest on Vene pool kaotanud vähemalt 250 000 inimest.
Kui Putini invasioon jätkub samas tempos ja kestab sama kaua kui Leonid Brežnevi Afganistani sõda, võib ohvrite arv tulevikus olla üle 55 korra suurem.

Järeldus. Tänaseks on kolm ja pool aastat kestnud sõjas surma saanud juba 16 korda rohkem vene sõdureid kui omal ajal 10 aastat kestnud vene -afg sõjas. Seega neid sõdasid üks ühele võrrelda ei saa. Kui praegu elad venemaal ja oled noor mees ja sind saadetakse sinna sõtta, siis tõenäosus surma saada on kümneid kordi suurem kui omal ajal afg saadetutel. Puhas matemaatika.

[Külaline]

No selles mõttes muidugi õige, et nõuka ajal oli igapäevaelus võimalus surma saada palju suurem. Tööohutus oli null ja lastega õnnetusi oli väga palju, sest järelvalve puudus,

Väga õige tähelepanek. Vaatame kasvõi liiklussurmasid aastate lõikes.
https://e.infogr.am/liiklussurmad_eestis?src=embed
1980-1995 kõikus liiklussurmade arv eestis 300-500 inimese vahel, täna kõigub see number 50-70 inimese vahel. Autosid oli sel ajal palju vähem kui täna. Põhjus on selles, et täna on autod ja maanteed ohutumaks muutunud ja seetõttu hukkub liikluses vähem inimesi.

[Ottotriin]

Väide, et kui Eesti oleks siiani Nõukogude Liidus, siis ei oleks ka praegust sõda Ukrainas (ehk samuti N Liidus) on muidugi õige, aga siis oleks mingid teised sõjad käimas ja Eesti poisse saadetaks surema ikka. N Liidu taoline värdimpeerium sõdib lakkamatult kellegagi.