Vähese sünni põhjus

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Täpselt! Ma olin küll laps alles 80ndatel, aga ka minu mällu on jäänud see, et maju ehitasid just need nn lahtiste kätega mehed. Ja sageli ei olnud need direktorid, vaid just oskustöölised.

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Täpselt! Ma olin küll laps alles 80ndatel, aga ka minu mällu on jäänud see, et maju ehitasid just need nn lahtiste kätega mehed. Ja sageli ei olnud need direktorid, vaid just oskustöölised.

Ehitasid need, kel oli võimalik töö juurest või tutvuste kaudu materjali pätsata.

[Külaline]

Ongi ju selles asi, et normaalseid mehi on väga vähe ja jätkub vähestele perekondadele. Enamus mehi ei võta mingit vastutust, ei ole mingid mehed. Vanasti pidi olema mees perepea, otsustaja, tark mees, kes kannab oma perekonna eest hoolt. Mis nüüd on? Mingid tolkamid ja kalkarid, kes ei suuda töölgi käia, rääkimata millegi otsustamisest või kellegi eest hoolitsemisest. Haridust pole, raha pole, midagi pole. Ka need eliitmehed on sellised, et võta üks ja viska teist. Nagu siinne näide Taavi. Kas see on mingi normaalne perepea, kes liiderdab ringi ja satub meediasse ainult sellega, et kuskilt purjus peaga jälle välja visati või kellega kuskile nurga taha käperdama sattus. Mis laste eeskuju ja tugisammas selline mees on. Ja seda peetakse siis nüüd kolmele lapsele vaatamata ihaldatud poissmeheks, sest teised on ju veel hullemad. Kui see asi ei parane, pole ju naistel kellegagi neid lapsi teha. Selles ongi kogu probleem, mis veeretatakse sujuvalt naiste kaela.

Pole need tänapäeva mehed midagi nii palju hullemad kui varasemad põlvkonnad. Kui nad tööl ei käiks siis ei kuuleks ka nii palju soigumist palgalõhe üle. Mis reaalselt muutunud, on see et inimsuhted on järjest enam internetti kolinud ja näiteks tinderis svaipides pole mehel mingit kasu sellest et tal kõrgharidus ja muidu ka igati normaalne on, kui ta seal märksa põnevamate kuttide kõrval tundub igav ja silma ei paista.

Muideks, see "perepea" ja "otsustaja" on sageli selline kena fantaasia mis põhineb vaikival eeldusel et perepea teeb ainult naisele meeldivaid otsuseid. Kui need otsused aga nii meeldivad enam ei ole, siis on sealt ainult väga lühike samm järelduseni, et tegelikult on mees patriarhaalne türann, kes on kontrolliv, vaimselt vägivaldne ja sada muud häda.

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Täpselt! Ma olin küll laps alles 80ndatel, aga ka minu mällu on jäänud see, et maju ehitasid just need nn lahtiste kätega mehed. Ja sageli ei olnud need direktorid, vaid just oskustöölised.

Ehitasid need, kel oli võimalik töö juurest või tutvuste kaudu materjali pätsata.

Just! Seda ka!

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Me renoveerime üht sellist “meistrimehe” maja. Mõistlik oleks olnud kohe maha lammutada.

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Me renoveerime üht sellist “meistrimehe” maja. Mõistlik oleks olnud kohe maha lammutada.

Võib-olla tõesti, sest materjalid olid kehvad. Töö kvaliteet olenes ikka meistrimehest. Mõni oskas midagi teha, teine mitte nii hästi. Eks neid kortermaju ehitati samamoodi nagu jumal juhatas.

[Külaline]

Oleneb, mis eluase oli. Riigi või tööandja korter ei olnud inimese enda oma, seal oldi üürnikud. Lahku minnes pidi suurema korteri 2 väiksema vastu vahetama (sarnaneb natuke tänapäevase korteri jagamisega - ainult et neid korereid vahetati üürnikena)
või siis et üks jäi ja äraläinu pidi leidma mingi muu elamispinna - näit. minema uue naise/mehe elamispinnale (kirjutama ennast ühest üürikast välja ja teise sisse), vanematekoju tagasi, minema tööle kuhugi, kus sai tööandaja elamispinna vms.

Kardan, et siin sa mäletad valesti. Minu mälu järgi ei olnud nii, et oli lihtne vahetada suurem korter kahe väiksema korteri vastu. Kui seda tehti, siis käis see ikka kuulutuste alusel, mitte nii, et omavalitsus seal vahel midagi korraldas.

Üleüldse, inimesed olid ju aastaid korteri järjekorras. Lahutuse puhul oligi variant, et üks pool kolis uue naise või mehe juurde või kobis oma vanemate juurde tagasi. Või siis variant, kus inimesed ise otsisid kuulutuse kaudu munitsipaalkorteri vahetamise võimalust.

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Me renoveerime üht sellist “meistrimehe” maja. Mõistlik oleks olnud kohe maha lammutada.

Võib-olla tõesti, sest materjalid olid kehvad. Töö kvaliteet olenes ikka meistrimehest. Mõni oskas midagi teha, teine mitte nii hästi. Eks neid kortermaju ehitati samamoodi nagu jumal juhatas.

On tõesti naljakas võrrelda nõukaaegseid võimalusi tänapäeva materjalide ja võimalustega. Lisaks on ju selleaegsed elamud vahepeal amortiseerunud juba ainuüksi ajafaktorist tulenevalt.

Üsna hiljuti müüdi presidendi Nõmme residentsi (seal vist elas ka Arnold Rüütel millalgi). Väljast paistab ilus ja uhke maja. Aga kuulutuses olid pildid, mis võtsid sõnatuks. Ja siin ma pean silmas just ehituskvaliteeti ja siseviimistlust. Ometigi, ma olen veendunud, et seda maja ei ole ehitanud-remontinud isehakanud meistrimehed.

[Külaline]

Oleneb, mis eluase oli. Riigi või tööandja korter ei olnud inimese enda oma, seal oldi üürnikud. Lahku minnes pidi suurema korteri 2 väiksema vastu vahetama (sarnaneb natuke tänapäevase korteri jagamisega - ainult et neid korereid vahetati üürnikena)
või siis et üks jäi ja äraläinu pidi leidma mingi muu elamispinna - näit. minema uue naise/mehe elamispinnale (kirjutama ennast ühest üürikast välja ja teise sisse), vanematekoju tagasi, minema tööle kuhugi, kus sai tööandaja elamispinna vms.

Kardan, et siin sa mäletad valesti. Minu mälu järgi ei olnud nii, et oli lihtne vahetada suurem korter kahe väiksema korteri vastu. Kui seda tehti, siis käis see ikka kuulutuste alusel, mitte nii, et omavalitsus seal vahel midagi korraldas.

Üleüldse, inimesed olid ju aastaid korteri järjekorras. Lahutuse puhul oligi variant, et üks pool kolis uue naise või mehe juurde või kobis oma vanemate juurde tagasi. Või siis variant, kus inimesed ise otsisid kuulutuse kaudu munitsipaalkorteri vahetamise võimalust.

Ega ma ei öelnudki ju, et lihtne oli vahetada. Kuulutus tuli lehte panna ja oodata, et ehk leidub keegi, kellele see vahetus sobib.See võis võtta aega, kuid võimatu polnud.

Minu vanemad (meil oli peres 2 last) vahetasid vastvalminud 1-toal Õismäe korteri (enne seda nad elasid koos emapoolse vanaemaga tema ahiküttega korteris, sest jah, kohe oma korterit ei saanud) 2-toal hruštšovka vastu kesklinna lähedal. Kuna arvasid, et 2 toaline 4 pereliikme peale ja kesklinna lähedus on ikkagi eelistatavam kui 4-liikmeline pere ainult ühes toas. Leidus neid (vaatamas olla vanemad käinud mitut korterit), kes oma vanema 2-toal korteri vastu uuemat-uhkemat 1-toalist tahtsid. Saidki vahetatud.

[Külaline]

Eramaja ei olnud niivõrd mingi luksus ja rikaste asi, vaid töökate inimeste teema, sest materjali polnud saada ja ise pidi palju tegema. Kes oli meistrimees, võttis selle ette, ei pidanud selleks kuidagi rikas olema. Minu isa ehitas maja, aga see võttis 15 aastat. Paljud tema sõbrad ehitasid ka maja, see oli nagu natuke selline aja veetmise vorm ka. Läksid mõnikord ühe objektile, teine kord teisele, jõid seal õlut, ajasid juttu ja tegid tööd.

Me renoveerime üht sellist “meistrimehe” maja. Mõistlik oleks olnud kohe maha lammutada.

Eks ta ole, aga elada ju tuli ka siis. Tehtigi nendest materjalidest, mis saada oli.

Aga laste saamist siiski väärtstati - ei mõeldud nii, et: "Ah, meil siin Eestis pole võimalik ehitada nii uhket maja kui läänes ja riigikord ka ei meeldi - jätame siis maja ehitamata (korteri remontimata) ja pere loomata, sest miks neid lapsi siia valesse riigikorda ikka sünnitada..."

[Külaline]

Me renoveerime üht sellist “meistrimehe” maja. Mõistlik oleks olnud kohe maha lammutada.


Eks ta ole, aga elada ju tuli ka siis. Tehtigi nendest materjalidest, mis saada oli.

Nii kaua aega tagasi ehitatud maja oleks ka siis juba kehvas seisus, kui see oleks olnud hästi ehitatud. Kui seda pole vahepeal kuigivõrd renoveeritud. Et siis inimesed halvemini oleks ehitanud kui need preagused soss-sepad, keda sa kalli raha eest endale ehitama võtad, ei ütleks. Materjalid olid nagu olid, see on selge. Minu isa plaatis ise terve vannitoa ja tegi seda väga ilusti ilusti. Ikka palju ilusamini kui mõni siin praegu seda teeb. Ainuke asi, et see asi, millega ta nad seina pani, oli selline, et hakkasid mingil ajal alla kukkuma.

[Külaline]

Kui naised teevad ratsionaalseid otsuseid ning leiavad, et selles keskkonnas pole järglaste saamine turvaline, sest sellega jäävad naised vägagi haavatavale positsioonile, siis on see ju väga arukas otsus.
Riigi/ühiskonna asi on luua tingimused, et järglaste saamine oleks turvaline. Mitte hurjutada, süüdistada ega hädaldada, vaid luua sobivad tingimused.

Näiteks lastetoetus 500 eurot. Iga laps 500 eurot ja unustage ära need suurperede toetused ja kärgperede skeemitamised. 3 last 1500, 4 last 2000.
Või näiteks, et lapsel on õigus oma kodule. Litutama läinud mees pakib kenasti oma kompsud kokku ja elab mujal, kuni viimane järglane on 18. Et teha juba eos võimatuks laste ja ema tänavale tõstmine.
Jne.
PS pakutud näited on meelega sirgjoonelised.

[Külaline]

Või näiteks, et lapsel on õigus oma kodule. Litutama läinud mees pakib kenasti oma kompsud kokku ja elab mujal, kuni viimane järglane on 18. Et teha juba eos võimatuks laste ja ema tänavale tõstmine.
Jne.
PS pakutud näited on meelega sirgjoonelised.

Aga kui probleem pole mehe litutamises, vaid milleski muus, siis mis? Ikka mees kolib kuuse alla? Siis ei taha enam mitte ükski mees peret luua ja lapsi saada, kui naine su iga kell ukse taha tõsta võib.

[Külaline]

Eks ta ole, kui algus tundub ilusake, siis see ei pruugi nii jääda. Öeldakse ju, et liiga ilus, et olla tõsi. Kui juba algusest peale on nö tavaline mees, keskeltläbi, siis sellisega, kui ise ka just mingit printsi ei ihka, vast ikka koos püsitakse.

Üks ilmne hull otsib sind kartulisalati teemas taga ja omistab kõigile teistele kirjutajatele, kelle arvamus talle ei meeldi miskipärast sinu nime?

[Külaline]

Eks ta ole, kui algus tundub ilusake, siis see ei pruugi nii jääda. Öeldakse ju, et liiga ilus, et olla tõsi. Kui juba algusest peale on nö tavaline mees, keskeltläbi, siis sellisega, kui ise ka just mingit printsi ei ihka, vast ikka koos püsitakse.

Üks ilmne hull otsib sind kartulisalati teemas taga ja omistab kõigile teistele kirjutajatele, kelle arvamus talle ei meeldi miskipärast sinu nime?

Kas sa ise oled kuidagi parem. Hoia oma jauramine seal kartulisalati teemas. Siin on teine teema.

[Tolmukübe]

Eks ta ole, kui algus tundub ilusake, siis see ei pruugi nii jääda. Öeldakse ju, et liiga ilus, et olla tõsi. Kui juba algusest peale on nö tavaline mees, keskeltläbi, siis sellisega, kui ise ka just mingit printsi ei ihka, vast ikka koos püsitakse.

Üks ilmne hull otsib sind kartulisalati teemas taga ja omistab kõigile teistele kirjutajatele, kelle arvamus talle ei meeldi miskipärast sinu nime?

Jah, on küll nii. Ta juba ammu selline. Kunagi ma siit kuskilt lugesin, kui õigesti mäletan, et sellisel on minu suhtes jälitusmaania, keegi kirjutas. Oli vist nii. Omistab jah teiste kirjutistele minu autorluse, kuna minu kirjastiil pidi olema "äratuntav". Ehk et teisisõnu, ma pidevalt viirastun inimesele. Ma olen ainult ühe korra, siis, kui ma alles olin registreerunud, külalise alt teema teinud, muidu kõik oma nime alt. Ühesõnaga, ma olen inimesele pähe löönud, mis teha, see normaalne pole. Vbl see on inimene, kellel on vaja kellegi kallal õiendada. Ja neid võib siin isegi mitu olla.

[Külaline]

Kui naised teevad ratsionaalseid otsuseid ning leiavad, et selles keskkonnas pole järglaste saamine turvaline, sest sellega jäävad naised vägagi haavatavale positsioonile, siis on see ju väga arukas otsus.
Riigi/ühiskonna asi on luua tingimused, et järglaste saamine oleks turvaline. Mitte hurjutada, süüdistada ega hädaldada, vaid luua sobivad tingimused.

Näiteks lastetoetus 500 eurot. Iga laps 500 eurot ja unustage ära need suurperede toetused ja kärgperede skeemitamised. 3 last 1500, 4 last 2000.
Või näiteks, et lapsel on õigus oma kodule. Litutama läinud mees pakib kenasti oma kompsud kokku ja elab mujal, kuni viimane järglane on 18. Et teha juba eos võimatuks laste ja ema tänavale tõstmine.
Jne.
PS pakutud näited on meelega sirgjoonelised.

Jah, see ratsionaalsusese taga ajamine kõiges. Ega teine äärmus (hästi mittemõistlik, arutu) ka hea pole, aga mulle tundub, et lääne inimesed (ja ka need ühiskonnad, kes on läänest eeskuju võtnud) on läinud teise äärmusesse ära ehk muutunud juba liiga ratsionaalseks.

Ja et lõpuks läänelikud ühiskonnad lihtsalt kuivavad selle ratsionaalsuse kätte ära.

[Külaline]

Eks ta ole, kui algus tundub ilusake, siis see ei pruugi nii jääda. Öeldakse ju, et liiga ilus, et olla tõsi. Kui juba algusest peale on nö tavaline mees, keskeltläbi, siis sellisega, kui ise ka just mingit printsi ei ihka, vast ikka koos püsitakse.

Üks ilmne hull otsib sind kartulisalati teemas taga ja omistab kõigile teistele kirjutajatele, kelle arvamus talle ei meeldi miskipärast sinu nime?

Jah, on küll nii. Ta juba ammu selline. Kunagi ma siit kuskilt lugesin, kui õigesti mäletan, et sellisel on minu suhtes jälitusmaania, keegi kirjutas. Oli vist nii. Omistab jah teiste kirjutistele minu autorluse, kuna minu kirjastiil pidi olema "äratuntav". Ehk et teisisõnu, ma pidevalt viirastun inimesele. Ma olen ainult ühe korra, siis, kui ma alles olin registreerunud, külalise alt teema teinud, muidu kõik oma nime alt. Ühesõnaga, ma olen inimesele pähe löönud, mis teha, see normaalne pole. Vbl see on inimene, kellel on vaja kellegi kallal õiendada. Ja neid võib siin isegi mitu olla.

Keegi peab ju süüdi olema (nali). Kuna sa oled kogiaeg nimeline, siis on hea sinu kaela ka osade külaliste asjad ajada.

[Külaline]

Eks ta ole, kui algus tundub ilusake, siis see ei pruugi nii jääda. Öeldakse ju, et liiga ilus, et olla tõsi. Kui juba algusest peale on nö tavaline mees, keskeltläbi, siis sellisega, kui ise ka just mingit printsi ei ihka, vast ikka koos püsitakse.

Üks ilmne hull otsib sind kartulisalati teemas taga ja omistab kõigile teistele kirjutajatele, kelle arvamus talle ei meeldi miskipärast sinu nime?

Sa ei saa ikka üle või! Seal kartulisalati teemas tsiteeriti konkreetselt kübemet ennast. Mis sina seal vahel karjuma hakkasid ja arvasid, et sind peetakse kübemeks, jääb siiani selgusetuks.

[Külaline]

Lahendus oleks ehk:
1. Riik peaks tellima/suunama ajakirjanikke kirjutama lugusid peredest, kus kasvamas vähemalt 3 või koguni 4 last. Näitama, et see on oodatav, lihtne, palju rõõmu ja armastust, midagi, mis oleks IN.
2. Panustama lasteaedadesse, vähendama lastetoetusi ja selle asemel investeerima kvaliteetsete lasteasutuste arendamisesse.
3. Notariaalsed perelepingud, mis määravad kummagi poole kohustused ja õigused kuni laste 18a. saamiseni. Lepitakse omavahel kokku, kes on kodus, kuidas jagatakse sel ajal tööl käiva inimese sissetulekut jne. Eesmärk siis kindlustada, et kumbki poole ei laseks jalga uue armastuse juurde ja kumbki pool ka ei leiaks ühel hetkel end tänavalt, kuna on lastega kodus olnud ja karjäär jääs ning vara pole saanud koguda.
Kehtiks siis kuni lapsed 18, pärast seda võivad vabalt oma teed minna.

Mis on praegu? Kui su lapse läheb esimesse klassi, on 90% koos isa ja emaga samas leibkonnas. Neli aastat hiljem hakkab pihta lahku kolimiste laine ja põhikooli lõpuks on mõni üksik esimese ringi pere kokku jäänud.