Külaline kirjutas: ↑13 Juul 2024 11:05
Vabandust ette, kui mu kiri on pikk ja teemas vaid otsapidi sees. Seda teemat aga pole lihtsalt absoluutselt võimalik mitte kusagil kajastada, sestap kasutan ära siinset keskkonda ja loodan mõistvale suhtumisele.
Mina olen ühe kehalise puudega inimesi koondava MTÜ juht ja kogemusnõustaja. Sellega seoses jõuavad minuni ikka väga, väga paljude inimeste lood sellest, kuidas kehapuuetega inimesi tõrjutakse, diskrimineeritakse, kaheldakse kogunisti nende mõistuses jne-jne. Olen ise aidanud kirjutada palvekirju erinevatele sotsiaalhoolekande, inimõiguste ja võrdõiguslikkusega tegelevatele instantsidele ja näinud seda "tulemust". Parimal juhul tuleb kuu aja pärast mingisugune sisutühi ümmargune vastus, mis tegelikult polegi vastus, aga tihtipeale ei vaevuta kehapuudega abipalujale üleüldse mitte midagi vastama, abipalved lähevad kui mutiauku. Samas vaadates nendesamade instantside kodulehekülgi ja Facebooki, samuti lugedes artikleid, kirendavad need lõpmatuseni vikerkaarevärvidest ja sellest, kui vägevalt LGBT-rahvast ikka toetatakse ja abistatakse. Pruugib vaid pubekast poisikesel hõigata kuskil kellelegi üheainsama korra: "Homo!", nii lendab seesama inimõiguste keskuse või võrdõiguslikkuse kamp talle peale kui kullid, juhtum ilmub ajakirjanduses ja hea kui see laps ellu jääb. Lõpmatuseni levitatakse pisaraid kiskuvaid jutte, kuis Ameerikas ükskord 1980ndatel olevat üks gei trammist välja tõstetud.
Samas aga kehapuudega inimesi visatakse Eestis praegugi välja küll ööklubidest, küll kauplustest (põhjendusega näiteks, et ratastool määrivat ära põranda vms). Nt on mul siin laual kirjeldus, kuis ema tõstis oma viieaastase jalutu lapse poes korraks põrandale, sest laps ei jaksanud tundide viisi liikumatult kärus istuda, ja kohe kargas poetöötaja ligi ja kukkus riidlema, et lapsel olevat keelatud olla põrandal, äkki kisub veel oma põrandamustade kätega lahtisi komme! (Ehkki mitte keegi polnud näinud last midagi sellist tegemas.) Soovitati viia see laps "kuhugi metsa sisse ja visata seal maha". See jalutu lapse ema ei saanud mitte essugi abi ega tuge, üksnes sõimu ja kahtlemist oma vaimses tervises.
Samuti on mul tulnud tegeleda juhtumiga, kus kehapuudega inimeste perekond on sattunud naabri aastatepikkuse kiusu ja terrori alla, ja kui pere politseisse avalduse tegi, teatas politsei, et vot naabrile lihtsalt ei meeldigi kehapuudega inimesed ja ta soovib nende enda lähedusest ärakolimist. Ning ongi otsustanud kiusata ja ahistada niikaua, kuni puudelised minema lähevad. Politseinik luges niisuguse selgituse kiusule igati aktsepteeritavaks ja keeldus aitamast, tagakiusamine aga jätkub tänase päevani ja kehapuudega inimesed ei väsi (tulutult) abi otsimast.
Ja neid töökohti, kus füüsilise puudega inimesele makstakse kolleegidest oluliselt viletsamat palka, on lugematul hulgal. Kusjuures - ei, nad ei tee kehvemat tööd ja nende töö kvaliteet on sama mis tervetelgi. Ülemus lihtsalt mängibki selle peale, et kehapuudega inimesel ei ole kerge leida tööd, eriti sellist, mis nende kvalifikatsioonile vastaks; kõrgharitud puudega inimene tahaks ju teha ikkagi erialast tööd, aga neid töökohti, mis on nt ratastoolile ligipääsetavad, on vähe.
Enamikul kehapuudega inimestel ei ole nii palju jõudu ega julgust, et viia kõik need arvukad juhtumid ajakirjandusse, pealegi riskivad nad sõimurahega hilisemate kommentaaride näol, kus üritatakse neid lollideks tembeldada ja oletatakse, et kindlasti jättis ta midagi rääkimata. Teleris näidatakse ainult klantssaateid sellest, kuidas ministrid neid kangesti toetavad, teistsugune narratiiv ei mahu pildile. Sestap võib öelda, et Eesti meediasse jõuab ainult ca 5% kehapuuetega inimeste diskrimineerimise juhtumitest, 95% jäävad vaid asjaosaliste endi teada ja taluda ilma, et nad lahendust saaks.
Olukorras pikaajaliselt sees olles tekib minus pikapeale kummastus, et mispärast niivõrd raudselgelt eelistatakse ühte n-ö puudeliiki kõigile teistele. Inimesi tuleks siiski kohelda võrdselt, aga praegu jääb üldpilti vaadates mulje, et ühed on võrdsemad. Kusjuures ma ei teagi, kas LGBT-rahvast on ikka õige nimetada puudega inimesteks? On neil ju nägemine-kuulmine korras ja käed-jalad kenasti otsas ja toimivad. Miks siis neist on tehtud vaat et need kõikse suuremad puudelised, kellele tasub pühendada kõik ressursid, anda abi ja toetus - sellal kui pimedad, kurdid, jalutud ja kätetud kogevad ühiskonnas vähemasti sama palju diskrimineerimist, aga nende osas leiutavad riigi raha peal elavad instantsid ainult ettekäändeid abist keeldumiseks ja nende mure tühistamiseks? Ometigi on ju kurdil või pimedal hulga keerukam oma õiguste eest seista kui geil, kellel silmad-kõrvad täitsa laitmatult töötavad. Palun vastust, kui seda kellelgi on.