Kas tunnete mõnda sugu vahetanud inimest?

[Külaline]

Nojah, eks ma oma vanust arvestades tegelikult paras sant olen- ilmselt kehvad geenid ja halvad harjumused teevad koostööd.
Diabeedi teemal olen ma sõna võtnud küll just tütre pärast, igavene jube haigus aga noh, tänapäeval on seda õnneks võimalik kontrolli all hoida.

/Juustup

Sul on vaimse puudega epilepsiat põdev poeg, diabeedihaige tütar, endal epilepsia, astma, nägemine -8, alkoholism ja sa viisid lapsed riiki, kus puudub arstiabi ning on sõjaline seisukord?
Miks ometi?

[Leevike]

(Eestis seda vist ei juhtu veel, minu elukohariigis küll). Kui levitatakse raamatuid, kus lapsi seksualiseeritakse (minu lapsel kooli raamatukogus raamatud alates NELJANDAST eluaastast, kus muuhulgas räägitakse oraalseksist, neljaaastatele).

seda on raske uskuda.

Absoluutselt. Ongi raske uskuda!! Peaaegu sama raske uskuda, kuldas arvestatav osa ühiskonnast on hakanud uskuma, et inimesed saavad ise oma stug valida. Aga tõsi on see sellegipoolest.

[Külaline]

(Eestis seda vist ei juhtu veel, minu elukohariigis küll). Kui levitatakse raamatuid, kus lapsi seksualiseeritakse (minu lapsel kooli raamatukogus raamatud alates NELJANDAST eluaastast, kus muuhulgas räägitakse oraalseksist, neljaaastatele).

seda on raske uskuda.

Absoluutselt. Ongi raske uskuda!! Peaaegu sama raske uskuda, kuldas arvestatav osa ühiskonnast on hakanud uskuma, et inimesed saavad ise oma stug valida. Aga tõsi on see sellegipoolest.

Ma arvan, et sa lihtsalt valetad.

[Juustup]

Nojah, eks ma oma vanust arvestades tegelikult paras sant olen- ilmselt kehvad geenid ja halvad harjumused teevad koostööd.
Diabeedi teemal olen ma sõna võtnud küll just tütre pärast, igavene jube haigus aga noh, tänapäeval on seda õnneks võimalik kontrolli all hoida.

/Juustup

Sul on vaimse puudega epilepsiat põdev poeg, diabeedihaige tütar, endal epilepsia, astma, nägemine -8, alkoholism ja sa viisid lapsed riiki, kus puudub arstiabi ning on sõjaline seisukord?
Miks ometi?

Ei viinud. Mu lapsed ei ela koos minuga. Ma elan koos abikaasaga.

/Juustup

[Külaline]

Sugu ei saa muuta. Midaiganes võib küljest lõigata või külge panna aga kromosoome, DNA-d see ei muuda. Isiklikult tean ühte meessugutunnustega naist, väga tore inimene on. Küll aga saab temagi aru, et see, milline ta välja näeb või kellena ennast tunneb, ei muuda ta sugu.
On küll väga palju viimasel ajal seda "tunnetuslikku" juttu, et inimene on see, kellena ta ennast tunneb aga sellega kaasneb minuarvates ikka väga tugev eetiline küsimus. Kui 14-aastane tunneb ennast 18-aastasena, siis kas ta saab poest alkoholi või tubakatooteid? Või kui 70-aastane vanamees tunneb ennast 17-aastasena, siis kas on okei olla seksuaalses kontaktis näiteks 16-aastase tüdrukuga? Või kui mees tunneb ennast koerana vms. Minu arvates on see siiski vaimne probleem, millega tuleks tegeleda, sest inimene ei saa oma geneetika vastu ja see on fakt, ükskõik mille või kellena ta ennast tunneb. Samuti leian, et on väga suur probleem, et seda ühiskonnas nii laialt normaliseeritakse ning seda, et sellest on saanud omamoodi moevool, millest paljud ennast otsivad teismelised lihtsalt kinni hakkavad.

[Juustup]

Sugu ei saa muuta. Midaiganes võib küljest lõigata või külge panna aga kromosoome, DNA-d see ei muuda. Isiklikult tean ühte meessugutunnustega naist, väga tore inimene on. Küll aga saab temagi aru, et see, milline ta välja näeb või kellena ennast tunneb, ei muuda ta sugu.
On küll väga palju viimasel ajal seda "tunnetuslikku" juttu, et inimene on see, kellena ta ennast tunneb aga sellega kaasneb minuarvates ikka väga tugev eetiline küsimus. Kui 14-aastane tunneb ennast 18-aastasena, siis kas ta saab poest alkoholi või tubakatooteid? Või kui 70-aastane vanamees tunneb ennast 17-aastasena, siis kas on okei olla seksuaalses kontaktis näiteks 16-aastase tüdrukuga? Või kui mees tunneb ennast koerana vms. Minu arvates on see siiski vaimne probleem, millega tuleks tegeleda, sest inimene ei saa oma geneetika vastu ja see on fakt, ükskõik mille või kellena ta ennast tunneb. Samuti leian, et on väga suur probleem, et seda ühiskonnas nii laialt normaliseeritakse ning seda, et sellest on saanud omamoodi moevool, millest paljud ennast otsivad teismelised lihtsalt kinni hakkavad.

Sa panid mu mõtted100% sõnadesse.

Aitäh!

/Juustup

[Külaline]

Tunnen kahte inimest, ühte lähedalt - üks on mees naiseks ja teine naine meheks. Isiklikult ei poolda selliseid inimkatseid, inimesed ei tea tihti pikki aastaid, mida nad üldse tahavad või kes nad tegelikult on. Meditsiin pole omadega õieti veel sealmaalgi, et suudaks menopausis naisi aidata, nüüd aga hakkavad elu lõpuni hormoone kõigile, kes aga tahavad, sisse söötma. Eks igal ajastul peab oma meditsiinihullus olema - mõnikord on selleks elavhõbeda manustamine, mõnikord radioaktiivne vesi imeravimina, mõnikord lobotoomia, no vot meil on nüüd praegu selline teaduslik arengujärk.

Jaa, nõus!
Mina olin teismelisena ja noore täiskasvanuna selline segaduses, vaimse tervise probleemidega tüdruk Ilgelt depressiivne, olid söömishäirete sümptomid, lisaks nüsisin "veeni" (mitte väga hullusti, ainult üks kord pidin õmblemas käima, aga sellegipoolest). Kätel on ikka veel armid, mis tekitavad küllap elu lõpuni piinlikkust. Alles 30-aastaselt tundsin, et ei ole imelik ennast naiseks nimetada. Ma oleksin olnud ideaalne "soodüsfoorik" oma pideva identiteedikriisi ja enesevihkamisega.
Tänapäeva noortest on kahju. Need minu lõikumisarmid on soomuutmisarmide kõrval täielik pseudoprobleem.

[Külaline]

Nojah, eks ma oma vanust arvestades tegelikult paras sant olen- ilmselt kehvad geenid ja halvad harjumused teevad koostööd.
Diabeedi teemal olen ma sõna võtnud küll just tütre pärast, igavene jube haigus aga noh, tänapäeval on seda õnneks võimalik kontrolli all hoida.

/Juustup

Sul on vaimse puudega epilepsiat põdev poeg, diabeedihaige tütar, endal epilepsia, astma, nägemine -8, alkoholism ja sa viisid lapsed riiki, kus puudub arstiabi ning on sõjaline seisukord?
Miks ometi?

Ei viinud. Mu lapsed ei ela koos minuga. Ma elan koos abikaasaga.

/Juustup

Kus su lapsed elavad siis? Isaga? Nad ju ei saa täisealised olla, kui sa ise nii noor oled.

[Juustup]

Sul on vaimse puudega epilepsiat põdev poeg, diabeedihaige tütar, endal epilepsia, astma, nägemine -8, alkoholism ja sa viisid lapsed riiki, kus puudub arstiabi ning on sõjaline seisukord?
Miks ometi?

Ei viinud. Mu lapsed ei ela koos minuga. Ma elan koos abikaasaga.

/Juustup

Kus su lapsed elavad siis? Isaga? Nad ju ei saa täisealised olla, kui sa ise nii noor oled.

Kus või kellega täpsemalt ma ei avalikusta(privaatsuse huvides) aga jah nad on koos perega ning Eestis.
Täisealised ei ole muidugi.


/Juustup

[Külaline]

Sugu ei saa muuta. Midaiganes võib küljest lõigata või külge panna aga kromosoome, DNA-d see ei muuda. Isiklikult tean ühte meessugutunnustega naist, väga tore inimene on. Küll aga saab temagi aru, et see, milline ta välja näeb või kellena ennast tunneb, ei muuda ta sugu.
On küll väga palju viimasel ajal seda "tunnetuslikku" juttu, et inimene on see, kellena ta ennast tunneb aga sellega kaasneb minuarvates ikka väga tugev eetiline küsimus. Kui 14-aastane tunneb ennast 18-aastasena, siis kas ta saab poest alkoholi või tubakatooteid? Või kui 70-aastane vanamees tunneb ennast 17-aastasena, siis kas on okei olla seksuaalses kontaktis näiteks 16-aastase tüdrukuga? Või kui mees tunneb ennast koerana vms. Minu arvates on see siiski vaimne probleem, millega tuleks tegeleda, sest inimene ei saa oma geneetika vastu ja see on fakt, ükskõik mille või kellena ta ennast tunneb. Samuti leian, et on väga suur probleem, et seda ühiskonnas nii laialt normaliseeritakse ning seda, et sellest on saanud omamoodi moevool, millest paljud ennast otsivad teismelised lihtsalt kinni hakkavad.

Selleks, et soodüsfooria kellegil üleüldse diagnoositaks on vajalik lisaks psühhiaatrile ka nii geneetiku kui endokrinoloogi põhjalikud uuringud. Inimese sugu kujuneb loote arengu käigus välja etapiliselt. Kõige esimene on kromosomaalne ehk geneetiline sugu, mis tekib kohe viljastamise hetkel ja sõltub sellest, milline saab olema loote 23. kromosoomipaar. Järgmine on gonaadisugu, kus määratakse kindlaks mees- või naislootele omased algorganid, mis hakkavad tootma vastavaid hormoone. Ja kolmas on hormonaalne sugu, kus lootel kujunevad välja mehelikud või naiselikud sootunnused vastavalt sellele, kumb hormoon peale jääb Kui loodus on mingil põhjusel mänginud vingerpussi ja inimene on esimese kahe soo järgi näiteks mees, aga sootunnuste järgi sündinud naisena või vastupidi, diagnoositakse tal soodüsfooria. Sel on konkreetsed bioloogilised ja geneetilised põhjused, mitte ainult kellegi soov või uitmõte. Samuti on olemas inimesed, kelle välised sugutunnused vastavad ühele- sisemised teisele soole. Need inimesed on päriselt olemas ja neid ei olegi nii vähe.
Loodus on mitmekesine. Seda diagnoosi ei saa nii lihtsalt, kui suurem osa inimesi näib arvavat!

[Külaline]

Minu arvates naistel on väga lihtne mees välja näha. Siilisoeng ja meeste riided ja sinu naiselik tunne on täitsa null. Meestel on looduse poolt suurem keha ja siin ei aita ka lõikumine, jääb välimuse mõttes nagunii mehelik hiidnaine. Minu arvates peaks füüsilist lõikumist vältida, lihtsalt meil kõigil tuleb harjuda mõttega, et on olemas tissidega mehed ja munadega naised.

[Leevike]

Sugu ei saa muuta. Midaiganes võib küljest lõigata või külge panna aga kromosoome, DNA-d see ei muuda. Isiklikult tean ühte meessugutunnustega naist, väga tore inimene on. Küll aga saab temagi aru, et see, milline ta välja näeb või kellena ennast tunneb, ei muuda ta sugu.
On küll väga palju viimasel ajal seda "tunnetuslikku" juttu, et inimene on see, kellena ta ennast tunneb aga sellega kaasneb minuarvates ikka väga tugev eetiline küsimus. Kui 14-aastane tunneb ennast 18-aastasena, siis kas ta saab poest alkoholi või tubakatooteid? Või kui 70-aastane vanamees tunneb ennast 17-aastasena, siis kas on okei olla seksuaalses kontaktis näiteks 16-aastase tüdrukuga? Või kui mees tunneb ennast koerana vms. Minu arvates on see siiski vaimne probleem, millega tuleks tegeleda, sest inimene ei saa oma geneetika vastu ja see on fakt, ükskõik mille või kellena ta ennast tunneb. Samuti leian, et on väga suur probleem, et seda ühiskonnas nii laialt normaliseeritakse ning seda, et sellest on saanud omamoodi moevool, millest paljud ennast otsivad teismelised lihtsalt kinni hakkavad.

Selleks, et soodüsfooria kellegil üleüldse diagnoositaks on vajalik lisaks psühhiaatrile ka nii geneetiku kui endokrinoloogi põhjalikud uuringud. Inimese sugu kujuneb loote arengu käigus välja etapiliselt. Kõige esimene on kromosomaalne ehk geneetiline sugu, mis tekib kohe viljastamise hetkel ja sõltub sellest, milline saab olema loote 23. kromosoomipaar. Järgmine on gonaadisugu, kus määratakse kindlaks mees- või naislootele omased algorganid, mis hakkavad tootma vastavaid hormoone. Ja kolmas on hormonaalne sugu, kus lootel kujunevad välja mehelikud või naiselikud sootunnused vastavalt sellele, kumb hormoon peale jääb Kui loodus on mingil põhjusel mänginud vingerpussi ja inimene on esimese kahe soo järgi näiteks mees, aga sootunnuste järgi sündinud naisena või vastupidi, diagnoositakse tal soodüsfooria. Sel on konkreetsed bioloogilised ja geneetilised põhjused, mitte ainult kellegi soov või uitmõte. Samuti on olemas inimesed, kelle välised sugutunnused vastavad ühele- sisemised teisele soole. Need inimesed on päriselt olemas ja neid ei olegi nii vähe.
Loodus on mitmekesine. Seda diagnoosi ei saa nii lihtsalt, kui suurem osa inimesi näib arvavat!

See võib Eestis veel nii olla. Mujal, progressiivsemas maailmas ei hakka keegi geneetilisi uuringuid teostama ja “positiivne” vastus taotlejale tuleb reeglina väga kiirelt. Tunnen isiklikult kahte last, kellest mõlemast pidi saama vastassoo esindaja ja tean, kuidas see protsess käis. Mõlemad said uskumatult kiirelt otsuse edasi minna. Mis aga juhtus, on see et protsessi käigus kaks noort armusid ja peale paariaastast koosolemist kadus ka düsfooria. Mis väljendub 100% ka nende välimuses. Nad ei olnud vales soos, vaid lihtsalt õnnetud ja üksikud.

[Lendorav]

See võib Eestis veel nii olla. Mujal, progressiivsemas maailmas ei hakka keegi geneetilisi uuringuid teostama ja “positiivne” vastus taotlejale tuleb reeglina väga kiirelt. Tunnen isiklikult kahte last, kellest mõlemast pidi saama vastassoo esindaja ja tean, kuidas see protsess käis. Mõlemad said uskumatult kiirelt otsuse edasi minna. Mis aga juhtus, on see et protsessi käigus kaks noort armusid ja peale paariaastast koosolemist kadus ka düsfooria. Mis väljendub 100% ka nende välimuses. Nad ei olnud vales soos, vaid lihtsalt õnnetud ja üksikud.

UK's päris kindlasti tehakse nii geneetilised uuringud kui ka endokrinoloogilised ja need on kohustuslikud. Seda nii NHSi kui erapraksiste poolt, viimastes saab vastused ilmselt ka kiiremini, nagu raha eest ikka. Tean, kuna mu oma sugulane töötab Londonis endokrinoloogina kahes praksises. Lastel st. alaealistel sugu muutvaid kirurgilisi protseduure seal samuti ei teostata.

[Külaline]

Vabandust ette, kui mu kiri on pikk ja teemas vaid otsapidi sees. Seda teemat aga pole lihtsalt absoluutselt võimalik mitte kusagil kajastada, sestap kasutan ära siinset keskkonda ja loodan mõistvale suhtumisele.

Mina olen ühe kehalise puudega inimesi koondava MTÜ juht ja kogemusnõustaja. Sellega seoses jõuavad minuni ikka väga, väga paljude inimeste lood sellest, kuidas kehapuuetega inimesi tõrjutakse, diskrimineeritakse, kaheldakse kogunisti nende mõistuses jne-jne. Olen ise aidanud kirjutada palvekirju erinevatele sotsiaalhoolekande, inimõiguste ja võrdõiguslikkusega tegelevatele instantsidele ja näinud seda "tulemust". Parimal juhul tuleb kuu aja pärast mingisugune sisutühi ümmargune vastus, mis tegelikult polegi vastus, aga tihtipeale ei vaevuta kehapuudega abipalujale üleüldse mitte midagi vastama, abipalved lähevad kui mutiauku. Samas vaadates nendesamade instantside kodulehekülgi ja Facebooki, samuti lugedes artikleid, kirendavad need lõpmatuseni vikerkaarevärvidest ja sellest, kui vägevalt LGBT-rahvast ikka toetatakse ja abistatakse. Pruugib vaid pubekast poisikesel hõigata kuskil kellelegi üheainsama korra: "Homo!", nii lendab seesama inimõiguste keskuse või võrdõiguslikkuse kamp talle peale kui kullid, juhtum ilmub ajakirjanduses ja hea kui see laps ellu jääb. Lõpmatuseni levitatakse pisaraid kiskuvaid jutte, kuis Ameerikas ükskord 1980ndatel olevat üks gei trammist välja tõstetud.

Samas aga kehapuudega inimesi visatakse Eestis praegugi välja küll ööklubidest, küll kauplustest (põhjendusega näiteks, et ratastool määrivat ära põranda vms). Nt on mul siin laual kirjeldus, kuis ema tõstis oma viieaastase jalutu lapse poes korraks põrandale, sest laps ei jaksanud tundide viisi liikumatult kärus istuda, ja kohe kargas poetöötaja ligi ja kukkus riidlema, et lapsel olevat keelatud olla põrandal, äkki kisub veel oma põrandamustade kätega lahtisi komme! (Ehkki mitte keegi polnud näinud last midagi sellist tegemas.) Soovitati viia see laps "kuhugi metsa sisse ja visata seal maha". See jalutu lapse ema ei saanud mitte essugi abi ega tuge, üksnes sõimu ja kahtlemist oma vaimses tervises.

Samuti on mul tulnud tegeleda juhtumiga, kus kehapuudega inimeste perekond on sattunud naabri aastatepikkuse kiusu ja terrori alla, ja kui pere politseisse avalduse tegi, teatas politsei, et vot naabrile lihtsalt ei meeldigi kehapuudega inimesed ja ta soovib nende enda lähedusest ärakolimist. Ning ongi otsustanud kiusata ja ahistada niikaua, kuni puudelised minema lähevad. Politseinik luges niisuguse selgituse kiusule igati aktsepteeritavaks ja keeldus aitamast, tagakiusamine aga jätkub tänase päevani ja kehapuudega inimesed ei väsi (tulutult) abi otsimast.

Ja neid töökohti, kus füüsilise puudega inimesele makstakse kolleegidest oluliselt viletsamat palka, on lugematul hulgal. Kusjuures - ei, nad ei tee kehvemat tööd ja nende töö kvaliteet on sama mis tervetelgi. Ülemus lihtsalt mängibki selle peale, et kehapuudega inimesel ei ole kerge leida tööd, eriti sellist, mis nende kvalifikatsioonile vastaks; kõrgharitud puudega inimene tahaks ju teha ikkagi erialast tööd, aga neid töökohti, mis on nt ratastoolile ligipääsetavad, on vähe.

Enamikul kehapuudega inimestel ei ole nii palju jõudu ega julgust, et viia kõik need arvukad juhtumid ajakirjandusse, pealegi riskivad nad sõimurahega hilisemate kommentaaride näol, kus üritatakse neid lollideks tembeldada ja oletatakse, et kindlasti jättis ta midagi rääkimata. Teleris näidatakse ainult klantssaateid sellest, kuidas ministrid neid kangesti toetavad, teistsugune narratiiv ei mahu pildile. Sestap võib öelda, et Eesti meediasse jõuab ainult ca 5% kehapuuetega inimeste diskrimineerimise juhtumitest, 95% jäävad vaid asjaosaliste endi teada ja taluda ilma, et nad lahendust saaks.

Olukorras pikaajaliselt sees olles tekib minus pikapeale kummastus, et mispärast niivõrd raudselgelt eelistatakse ühte n-ö puudeliiki kõigile teistele. Inimesi tuleks siiski kohelda võrdselt, aga praegu jääb üldpilti vaadates mulje, et ühed on võrdsemad. Kusjuures ma ei teagi, kas LGBT-rahvast on ikka õige nimetada puudega inimesteks? On neil ju nägemine-kuulmine korras ja käed-jalad kenasti otsas ja toimivad. Miks siis neist on tehtud vaat et need kõikse suuremad puudelised, kellele tasub pühendada kõik ressursid, anda abi ja toetus - sellal kui pimedad, kurdid, jalutud ja kätetud kogevad ühiskonnas vähemasti sama palju diskrimineerimist, aga nende osas leiutavad riigi raha peal elavad instantsid ainult ettekäändeid abist keeldumiseks ja nende mure tühistamiseks? Ometigi on ju kurdil või pimedal hulga keerukam oma õiguste eest seista kui geil, kellel silmad-kõrvad täitsa laitmatult töötavad. Palun vastust, kui seda kellelgi on.

[Külaline]

Ma TEAN paari sugu vahetanud inimest, aga ei tunne ühtegi. Ja mind paneb sügavalt imestama, et siin postitajtel enamustel on lausa mitu sellist tuttavat - mu tuttavate ring on töö tõttu päris suur, lapse kaudu olen tuttav ka kväär-seltskonnaga. Sealt tunnenn paari inimest, kes sooviks sugu muuta, aga raha puudumisel pole seda seni teinud.
Aga tahtsin kaitsta Pride-paraade, käisin ise viimasel sellisel paraadil Riias. Ma arvan, et inimestele, kellel endal pole lähikokkupuudet geidega, ongi väga raske sellest aru saada. Tavaline väide on, et aga mina ju ei lähe tänavale, kuna olen hetero. Inimene, kui sa oled hetero, siis sul ju pole ka tänases ühiskonnas probleemi, mis sind üldse tänavale ajaks. Keegi ei kahtle sinu eluviisis, sul ongi kõik hästi! Geidel ei ole nii lihtne, vaadake või sedasama teemat. (Kusjuures suur osa postitusi algab väitega, et ei minul pole geide vastu midagi ja siis tuleb see aga... miks ikka seda või toda.)
Pride paraadid on vabaduse, sõpruse ja armastuse peod, minul on küll hea meel, et need toimuvad. Liikluse paariks tunniks kinni panemine on väga väike hind.

[Külaline]

Vabandust ette, kui mu kiri on pikk ja teemas vaid otsapidi sees. Seda teemat aga pole lihtsalt absoluutselt võimalik mitte kusagil kajastada, sestap kasutan ära siinset keskkonda ja loodan mõistvale suhtumisele.

Mina olen ühe kehalise puudega inimesi koondava MTÜ juht ja kogemusnõustaja. Sellega seoses jõuavad minuni ikka väga, väga paljude inimeste lood sellest, kuidas kehapuuetega inimesi tõrjutakse, diskrimineeritakse, kaheldakse kogunisti nende mõistuses jne-jne. Olen ise aidanud kirjutada palvekirju erinevatele sotsiaalhoolekande, inimõiguste ja võrdõiguslikkusega tegelevatele instantsidele ja näinud seda "tulemust". Parimal juhul tuleb kuu aja pärast mingisugune sisutühi ümmargune vastus, mis tegelikult polegi vastus, aga tihtipeale ei vaevuta kehapuudega abipalujale üleüldse mitte midagi vastama, abipalved lähevad kui mutiauku. Samas vaadates nendesamade instantside kodulehekülgi ja Facebooki, samuti lugedes artikleid, kirendavad need lõpmatuseni vikerkaarevärvidest ja sellest, kui vägevalt LGBT-rahvast ikka toetatakse ja abistatakse. Pruugib vaid pubekast poisikesel hõigata kuskil kellelegi üheainsama korra: "Homo!", nii lendab seesama inimõiguste keskuse või võrdõiguslikkuse kamp talle peale kui kullid, juhtum ilmub ajakirjanduses ja hea kui see laps ellu jääb. Lõpmatuseni levitatakse pisaraid kiskuvaid jutte, kuis Ameerikas ükskord 1980ndatel olevat üks gei trammist välja tõstetud.

Samas aga kehapuudega inimesi visatakse Eestis praegugi välja küll ööklubidest, küll kauplustest (põhjendusega näiteks, et ratastool määrivat ära põranda vms). Nt on mul siin laual kirjeldus, kuis ema tõstis oma viieaastase jalutu lapse poes korraks põrandale, sest laps ei jaksanud tundide viisi liikumatult kärus istuda, ja kohe kargas poetöötaja ligi ja kukkus riidlema, et lapsel olevat keelatud olla põrandal, äkki kisub veel oma põrandamustade kätega lahtisi komme! (Ehkki mitte keegi polnud näinud last midagi sellist tegemas.) Soovitati viia see laps "kuhugi metsa sisse ja visata seal maha". See jalutu lapse ema ei saanud mitte essugi abi ega tuge, üksnes sõimu ja kahtlemist oma vaimses tervises.

Samuti on mul tulnud tegeleda juhtumiga, kus kehapuudega inimeste perekond on sattunud naabri aastatepikkuse kiusu ja terrori alla, ja kui pere politseisse avalduse tegi, teatas politsei, et vot naabrile lihtsalt ei meeldigi kehapuudega inimesed ja ta soovib nende enda lähedusest ärakolimist. Ning ongi otsustanud kiusata ja ahistada niikaua, kuni puudelised minema lähevad. Politseinik luges niisuguse selgituse kiusule igati aktsepteeritavaks ja keeldus aitamast, tagakiusamine aga jätkub tänase päevani ja kehapuudega inimesed ei väsi (tulutult) abi otsimast.

Ja neid töökohti, kus füüsilise puudega inimesele makstakse kolleegidest oluliselt viletsamat palka, on lugematul hulgal. Kusjuures - ei, nad ei tee kehvemat tööd ja nende töö kvaliteet on sama mis tervetelgi. Ülemus lihtsalt mängibki selle peale, et kehapuudega inimesel ei ole kerge leida tööd, eriti sellist, mis nende kvalifikatsioonile vastaks; kõrgharitud puudega inimene tahaks ju teha ikkagi erialast tööd, aga neid töökohti, mis on nt ratastoolile ligipääsetavad, on vähe.

Enamikul kehapuudega inimestel ei ole nii palju jõudu ega julgust, et viia kõik need arvukad juhtumid ajakirjandusse, pealegi riskivad nad sõimurahega hilisemate kommentaaride näol, kus üritatakse neid lollideks tembeldada ja oletatakse, et kindlasti jättis ta midagi rääkimata. Teleris näidatakse ainult klantssaateid sellest, kuidas ministrid neid kangesti toetavad, teistsugune narratiiv ei mahu pildile. Sestap võib öelda, et Eesti meediasse jõuab ainult ca 5% kehapuuetega inimeste diskrimineerimise juhtumitest, 95% jäävad vaid asjaosaliste endi teada ja taluda ilma, et nad lahendust saaks.

Olukorras pikaajaliselt sees olles tekib minus pikapeale kummastus, et mispärast niivõrd raudselgelt eelistatakse ühte n-ö puudeliiki kõigile teistele. Inimesi tuleks siiski kohelda võrdselt, aga praegu jääb üldpilti vaadates mulje, et ühed on võrdsemad. Kusjuures ma ei teagi, kas LGBT-rahvast on ikka õige nimetada puudega inimesteks? On neil ju nägemine-kuulmine korras ja käed-jalad kenasti otsas ja toimivad. Miks siis neist on tehtud vaat et need kõikse suuremad puudelised, kellele tasub pühendada kõik ressursid, anda abi ja toetus - sellal kui pimedad, kurdid, jalutud ja kätetud kogevad ühiskonnas vähemasti sama palju diskrimineerimist, aga nende osas leiutavad riigi raha peal elavad instantsid ainult ettekäändeid abist keeldumiseks ja nende mure tühistamiseks? Ometigi on ju kurdil või pimedal hulga keerukam oma õiguste eest seista kui geil, kellel silmad-kõrvad täitsa laitmatult töötavad. Palun vastust, kui seda kellelgi on.

Puudega inimestel on täiesti olemas ja toimiv esindusühing https://epikoda.ee, kes tegeleb otseselt nende probleemide kuuldavaks tegemise ja lahendamisega. Nende arvamust küsitakse ja arvestatakse täpselt samamaoodi ja rohkemgi kui lgbtq ühingu omi. Diskrimineerimine on meil ühtmoodi keelatud nii puude sui seksuaalse sättumuse põhjal aga nagu näha siinsest teemastki ei lähe see inimestele sugugi korda. Täpselt samasuguseid diskrimineerimise juhtumeid nagu sa kirjeldad on ka kõigi teiste vähemuste hulgas, vahe on aga selles, et kui kehapuudega inimesi on enamusel siiski kuidagi nagu piinlik mõnitada, siis muude vähemuste puhul inimestel pole seda tõrget ollagi.

[Külaline]

Nojah, eks ma oma vanust arvestades tegelikult paras sant olen- ilmselt kehvad geenid ja halvad harjumused teevad koostööd.
Diabeedi teemal olen ma sõna võtnud küll just tütre pärast, igavene jube haigus aga noh, tänapäeval on seda õnneks võimalik kontrolli all hoida.

/Juustup

Sul on vaimse puudega epilepsiat põdev poeg, diabeedihaige tütar, endal epilepsia, astma, nägemine -8, alkoholism ja sa viisid lapsed riiki, kus puudub arstiabi ning on sõjaline seisukord?
Miks ometi?

Ei viinud. Mu lapsed ei ela koos minuga. Ma elan koos abikaasaga.

/Juustup

Issand, kelle kaela sa need puudega lapsed siis jätsid? Aina hullemaid asju tuleb sinu kohta välja. Kas joomise pärast võeti lapsed ära või ise jätsid nad kuskile?

[Külaline]

Issand, kelle kaela sa need puudega lapsed siis jätsid? Aina hullemaid asju tuleb sinu kohta välja. Kas joomise pärast võeti lapsed ära või ise jätsid nad kuskile?

Viige palun oma eravestlused privaatsõnumitesse või kolige Juustupi personaalteemasse. Või tunned, et su kommentaar haakub kuidagi teemaalgatuses esitatud küsimusega?

[Külaline]

Angelina Jolie kasvatas oma tütart nagu poissi ja terve lapsepõlve oli poiss. Nüüd on kena tüdruk, meigitud ja kleidis. Nii et ei ole tõesti vaja lõikamisega kiirustada.

[Külaline]

Issand, kelle kaela sa need puudega lapsed siis jätsid? Aina hullemaid asju tuleb sinu kohta välja. Kas joomise pärast võeti lapsed ära või ise jätsid nad kuskile?

Viige palun oma eravestlused privaatsõnumitesse või kolige Juustupi personaalteemasse. Või tunned, et su kommentaar haakub kuidagi teemaalgatuses esitatud küsimusega?

Kui Juustup selliseid asju siin räägib, mis teemaga ei haaku, siis võin mina ka küsida. Koli ise mujale, kui sulle ei meeldi.