Guest kirjutas: ↑29 Mai 2026 19:29
Guest kirjutas: ↑29 Mai 2026 14:52
Endal suri ka lemmikloom see kuu.
Ei saa aru inimestest, kes võtavad kohe uue looma, et täita eelmise tühja kohta
Mina võtsin nädala pärast uue koera. Vana surm oli mulle väga ränk kaotus, aga ma mõtlesin, kas see muudab kuidagi olukorda, kui ma siin pool aastat veel marineerun oma kurbuses ja leinas. Mingil põhjusel, mida ma ei mõista, juhtus nii, et mu täies elujõus koer haigestus ja suri, aga mina jäin siia ja sellest, et ma siin iga päev nutan, ei muutu mitte midagi. Ükskõik kui kõvasti ma kurvastan, ikka ei muutu. Siis tuleb püüda kuidagi edasi elada. Võimalikult elamisväärselt.
Olen keegi teine külaline. Sul on muidugi õigus ja igaühel on oma viis leinaga toimetulekukus, aga.
Siin on üks oht, mida leinanõustajad rõhutavad (olen olnud selles olukorras ja mõne nõustajaga suhelnud).
Mõni inimene võtab uue looma väga ruttu nagu sinagi, kuid ta ei pruugi olla selleks valmis selles mõttes, et lein jääb leinamata. Muidugi ei peaks leinasse kinni jääma, kuid nädal aega leinata on jällegi sageli liiga vähe. Siin on see oht, et inimesel on illusioon, et kui ma nüüd võtan uue nunnu kutsika ja see mu tähelepanu endale saab, et siis ma justkui hüppan leinast üle või nihverdan ennast temast mööda. See ei toimi. Leinast peab minema otse läbi. Uus loom võib leina nö maskeerida ja sa lükkad selle kõrvale, kuid teed endale karuteene ja lein tabab sinud kunagi ikkagi, seekord hoopis teistmoodi ja rängemalt/pikemalt. Jääb vinduma. On ka see oht, et inimene pettub - uus loom ei võtagi mu valu ära? Miks? Peaks ju!! Kohe!! Ja inimene pöörab ennast uue looma vastu ja too on justkui nüüd milleski süüdi. Ja inimene ei hakkagi uut lemmikut armastama, sest on pettunud.