Ma arvan, et enamus vanemaid inimesi ei elanud ka enne penssi elu, kus käis pidev kohtumine sõprade ja sugulastega. Vanaks jäämine toimub aegamisi ja sellega jõuab harjuda, et elad rahulikku elu. Üldiselt ikka nii ei ole, et kuni x päevani käis hull suhtlemine ja oli palju sõpru ja siis plaksti pole midagi. Paljud ei soovi juba noorena eriti kellegagi läbi käia. Paljud naised pühenduvad nii lõputult perele, et katkestavad peale laste saamist igasugused sõprused. Vot nende jaoks on raske hetk, mil laps kodust lahkub. Tema elul pole justkui sisu enam, sest hoolitsemine oli tema hobi, huvi ja töö.Külaline kirjutas: ↑21 Juul 2024 14:56Küsimus polegi lõbustamises ja pidevalt juures passimises, vaid teadmises, et sul on lähedased, kes vahel külastavad, helistavad ja heal juhul ka aitavad. Üksikul vanainimesel pole kedagi oodata, kui omaealisi sõpru, sugulasi, elukaaslast enam pole.Külaline kirjutas: ↑21 Juul 2024 13:32Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.
Arvata võib igattpidi, aga parima ülevaate saavad anda inimesed, kes töötavad igapäevaslet vanade inimestega. Ühes sarnases teemas keegi kirjutas, Need lastetud vanainimesed, keda mina tean, on eranditult KÕIK kahetsenud, et neil pole lapsi. Hooldekodus töötades ei jõudnud ära kuulata nende lastetute naiste hala. Tõsi on ka see, et vanemad mehed, isegi kui nad on laste jaoks olnud joodikud ja emapeksjad, hakkavad vanas eas oma lastele külje alla ujuma.
Sinna kulub omajagu aega, kus sa nii väetike oled ja täielikult siseruumi sulgud. Kõigil seda aega ei tulegi. Nii kaua kui suudad õue minna, näed sa seal ka teisi vanemaealisi ja suhtle aga. Ilmaelu on nendega palju parem arutada kui lastega. Ma ei usu, et voodis lamajat nii väga motiveerivad need laste harvad külaskäigud. See vanainimene kaebleb nagunii mille iganes üle. Ei ole ta vähem kaeblev, kui lapsi pole. Siis on tal pidev mure oma laste heaolu pärast. Kõrges eas on su lapsed juba ka eakamad ja põhjust muret tunda nende tervise pärast. Hullem juhul on mõni neist enne eakat vanemat lahkunud. Kui said lapse väga noorena ja elasid väga kaua, siis on üpris hirmuäratavalt suur tõenäosus just pojast kauem elada.