40+ naised, kel lapsi pole, kas olete kahetsenud?

[Külaline]

Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.

Küsimus polegi lõbustamises ja pidevalt juures passimises, vaid teadmises, et sul on lähedased, kes vahel külastavad, helistavad ja heal juhul ka aitavad. Üksikul vanainimesel pole kedagi oodata, kui omaealisi sõpru, sugulasi, elukaaslast enam pole.

Arvata võib igattpidi, aga parima ülevaate saavad anda inimesed, kes töötavad igapäevaslet vanade inimestega. Ühes sarnases teemas keegi kirjutas, Need lastetud vanainimesed, keda mina tean, on eranditult KÕIK kahetsenud, et neil pole lapsi. Hooldekodus töötades ei jõudnud ära kuulata nende lastetute naiste hala. Tõsi on ka see, et vanemad mehed, isegi kui nad on laste jaoks olnud joodikud ja emapeksjad, hakkavad vanas eas oma lastele külje alla ujuma.

Ma arvan, et enamus vanemaid inimesi ei elanud ka enne penssi elu, kus käis pidev kohtumine sõprade ja sugulastega. Vanaks jäämine toimub aegamisi ja sellega jõuab harjuda, et elad rahulikku elu. Üldiselt ikka nii ei ole, et kuni x päevani käis hull suhtlemine ja oli palju sõpru ja siis plaksti pole midagi. Paljud ei soovi juba noorena eriti kellegagi läbi käia. Paljud naised pühenduvad nii lõputult perele, et katkestavad peale laste saamist igasugused sõprused. Vot nende jaoks on raske hetk, mil laps kodust lahkub. Tema elul pole justkui sisu enam, sest hoolitsemine oli tema hobi, huvi ja töö.
Sinna kulub omajagu aega, kus sa nii väetike oled ja täielikult siseruumi sulgud. Kõigil seda aega ei tulegi. Nii kaua kui suudad õue minna, näed sa seal ka teisi vanemaealisi ja suhtle aga. Ilmaelu on nendega palju parem arutada kui lastega. Ma ei usu, et voodis lamajat nii väga motiveerivad need laste harvad külaskäigud. See vanainimene kaebleb nagunii mille iganes üle. Ei ole ta vähem kaeblev, kui lapsi pole. Siis on tal pidev mure oma laste heaolu pärast. Kõrges eas on su lapsed juba ka eakamad ja põhjust muret tunda nende tervise pärast. Hullem juhul on mõni neist enne eakat vanemat lahkunud. Kui said lapse väga noorena ja elasid väga kaua, siis on üpris hirmuäratavalt suur tõenäosus just pojast kauem elada.

[Külaline]

Minu arvates on vastik sisustada oma elu millegi ootamisega. Elad kogu aeg mingi x kaugusel oleva sündmuse nimel. Emade elu ongi üks suur ootamine. Millal lapsed koju tulevad, millal lapsed suureks saavad, millal lapsed külla tulevad, millal nad abielluvad, millal lapselapsed tulevad jne. Lapsetud leiavad omale elule rohkem mõtteid ja naudivad hetkes olemist.

Paljuks seal vanadekodus olevate naiste seas on neid, kes teadlikult ja tahtlikult on jätnud lapse saamata? Nende põlvkonnas jäid lapsed tulemata, kui polnud stabiilset suhet või kui polnud viljakust. Reisida ei saanud, rasestumisvastaseid vahendeid peale abordi ei olnud, naiste karjääri ei peetud oluliseks ja perekondlik surve lapsi saada oli tohutult suur. Sellele kõigile vastu seismiseks pidi eriti kõva karakter olema.

[Külaline]

Minu arvates on vastik sisustada oma elu millegi ootamisega. Elad kogu aeg mingi x kaugusel oleva sündmuse nimel. Emade elu ongi üks suur ootamine. Millal lapsed koju tulevad, millal lapsed suureks saavad, millal lapsed külla tulevad, millal nad abielluvad, millal lapselapsed tulevad jne. Lapsetud leiavad omale elule rohkem mõtteid ja naudivad hetkes olemist.

Paljuks seal vanadekodus olevate naiste seas on neid, kes teadlikult ja tahtlikult on jätnud lapse saamata? Nende põlvkonnas jäid lapsed tulemata, kui polnud stabiilset suhet või kui polnud viljakust. Reisida ei saanud, rasestumisvastaseid vahendeid peale abordi ei olnud, naiste karjääri ei peetud oluliseks ja perekondlik surve lapsi saada oli tohutult suur. Sellele kõigile vastu seismiseks pidi eriti kõva karakter olema.

Kui ma mõtlen oma ema põlvkonna peale või vanemad, siis ainult kahel naisel polnud lapsi. Ühel lõigati emakas ära, teine ei leidnudki meest. Üks elas 95ni, teine 90ni ja veel 2 nädalat enne surma käis oma tantsuringis ja esinemas. Mõlemad elasid lõpuni oma kodus, v.a siis viimane elunödal. Vitaalsed, selge mõistusega lõpuni. Annaks endalegi universum sellise lõpu.

[Külaline]

Olen 44, pole kunagi soovinud lapsi, kindel teadmine suht teismeajast. Mees olemas.

[Külaline]

Ma arvan, et pigem on see selline kahjutunne, aga mitte niivõrd kahetsus.

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Ma ei ole kunagi aru saanud miks just siis peaks kahetsema? Siis on su lastel nagunii oma elu ja nad ei saa sinu juures seal hooldekodus passida. Oh oleks mul laps, siis ta aina lõbustaks mind siin hooldekodus? Tegelikult on hooldekodudes tegevust ja seltsilisi külluses. Mul üks hooldekodusse pandud eakas sugulane ei mallanud külla tulnud lastega väga pikalt suhtlemagi, sest lõpuks ometi oli ta omasuguste seltsis ja rääkimist kui palju. Ka omas kodus elad sa nagunii üksi, kus vahel käiakse vaatamas, aga need on lühikesed hetked. Tegelikult ei tahagi see vanainimene kogu aeg nooremate inimeste kisa ja kära keskel olla. Pigem tasub panustada abikaasasse, kes on tervislike eluviisidega ja meeldiv seltsiline ja elab sinuga võimalikult pika elu koos. Lapse kolivad noorelt kodust minema ja tagasi nad sinna ei tule. Helistavad, kirjutavad, kuidas neil läheb, aga noh paljuks see kellegi üksindustunnet leevendab? Ka vanas eas peavad ikka oma huvid ja hobid olema, mitte elada oma laste eludes ja kedrata peas aina nende tegemisi.

Ma ei ole näinud seost, et lapsi pole neil inimestel, kes olid noorena hullud ringi sahmijad, pidutsejad ja sõbrustajad. Need on tavaliselt esimesed, kes lapsed saavad, sest seltsielu juurde käib ka palju tutvuseid ja suhteid. Pigem võib lastetuks jääda see, kes eriti ei käi kusagil ja seega ei kohta ka sobivat partnerit. Tema aga on harjunud rahu, vaikuse ja üksindusega ja ei hakka see teda häirima ka vanas eas.

Väga imelik kommentaar. Tundub, et tegu on adekvaatse vanainimesega, kes sai teda hooldekodusse panna? Ja kui noored need vanainimeste lapsed sinu arust on, et pidev kisa ja kära nendega kaasas käib? 80aastase inimese lapsed on umbes 50-60 aastased, mis pidevat kisa ja kära nad tekitavad?

[Külaline]

Ma arvan, et pigem on see selline kahjutunne, aga mitte niivõrd kahetsus.

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

[Kukesupp]

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

Mind ka väga huvitab, milline "see" reisimine 40-50+ aastates enam pole?

[Külaline]

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

[Külaline]

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

Täiesti nõus. Mitte ühtegi reisi pole lastega hambad ristis teinud, vaid oleme nautinud. Pool maailma läbi reisitud, Eestimaa avastatud (me muidugi ei ole seljakotirändurid vaid reisinud maksimaalselt mugavalt). Lapsed nüüdseks mõnusad suured, tütar juba täiskasvanu ja just hiljuti ütles, et on nii tänulik, et oleme neid igale poole kaasa vedanud, nad on nii palju maailma näinud. Praegu on see seis, kus vanematega reisimine ei ole enam just üliäge, aga kui jälle mõne eksootilise riigi ette võtame, on nad igal juhul käed ja tulevad ka.

Mul ei ole lapsed nö pensionikindlustuseks, nad on lihtsalt ägedad kaasteelised. Samas saan väga hästi aru neist, kes pole teadlikult lapsi saanud, igaühele oma

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Saa üle oma kibestumisest Kirjeldatud on üsna klassikalist õnnestunud perekonna mudelit.

[Külaline]

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Saa üle oma kibestumisest Kirjeldatud on üsna klassikalist õnnestunud perekonna mudelit.

Nagu siin keegi juba märkis, siis miskipärast reisidel märkavad teised inimesed mossitavaid, karjuvaid ja kaklevaid lapsi. Sellist idülli pole veel näinud.

[Külaline]

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Saa üle oma kibestumisest Kirjeldatud on üsna klassikalist õnnestunud perekonna mudelit.

Nagu siin keegi juba märkis, siis miskipärast reisidel märkavad teised inimesed mossitavaid, karjuvaid ja kaklevaid lapsi. Sellist idülli pole veel näinud.

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

[Külaline]

Kui lugeda suurte laste ja vanemate omavahelistest suhetest, võib kahetseda ka laste saamist. Paned end vähemalt 15- ks aastaks lastega kinni. Ja siis laps leiab, et vanemad on teinud nii palju vigu, teeb jätkuvalt, et parem on temaga edaspidi mitte suhelda.

[Külaline]

Saa üle oma kibestumisest Kirjeldatud on üsna klassikalist õnnestunud perekonna mudelit.

Nagu siin keegi juba märkis, siis miskipärast reisidel märkavad teised inimesed mossitavaid, karjuvaid ja kaklevaid lapsi. Sellist idülli pole veel näinud.

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Mum-joke?
Päeva ainus rahulik hetk? Enne hommikusöögi ja riietuse üle vingu.

[Külaline]

Arvan ka, et laste mittesamise üle tunnevad paljud (kindlasti mitte kõik) kahjutunnet siis, kui pole enam piisavalt head tervist ja jaksu, et igalpool käia, oma hobidega tegeleda ja elukaaslane, sõbrad ümberringi ära kaovad või kui ollakse juba hooldekodus. Kui on tööd, tuttavaid, kes sind kõikjale kutsuvad, külastavad, siis on päevad tegemisi täis ja pole aega pikalt elu üle järele mõelda ja analüüsida. 40+ vanus võib olla sellisteks mõtisklusteks veel liiga vara.

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

Ei ole teiste noortega seda tunnet enam. 40-50 aastasena lastega on elu ja reisid teisiti kui noorena. Energiat on vähem, kortsud, hallid karvad

[Külaline]

Saa üle oma kibestumisest Kirjeldatud on üsna klassikalist õnnestunud perekonna mudelit.

Nagu siin keegi juba märkis, siis miskipärast reisidel märkavad teised inimesed mossitavaid, karjuvaid ja kaklevaid lapsi. Sellist idülli pole veel näinud.

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Mida siin uskuda. Lõugavaid lapsi kõik kohad täis. Milline rikastav Idüll , kuidas tahaks

[Külaline]

Kui lugeda suurte laste ja vanemate omavahelistest suhetest, võib kahetseda ka laste saamist. Paned end vähemalt 15- ks aastaks lastega kinni. Ja siis laps leiab, et vanemad on teinud nii palju vigu, teeb jätkuvalt, et parem on temaga edaspidi mitte suhelda.

See on vanema koht peeglisse vaadata.

[Külaline]

Teistpidi võib vanaduses kahetseda seda, kuidas nooruses oli tervist ja enegriat kuid see aeg oldi lastega “kinni”. Mina kahetseks vanaduses naamoodi. 20-40 parimad peo rieisaastad lastega kodus ära raisanus, vanaduses oleks kurb mõelda. 40-50+ reisimine pole enam see….

Mina reisisin palju 20ndates eluaastates, lapsed sain 30ndates. Kui lapsed olid väikesed reisisime Eestis ja lähiriikides, kooliealistena hakkasime juba pikemaid reise tegema. Aasta elasime Hispaanias, seal oli neil võimalik eesikeelses koolis käia. Nüüd on nad hilisteismelised ja milline nauding on nendega koos maailma avastada. Väga mõnusad reisikaaslased. Üldse ei saa aru, et 40-50+ reisimine pole enam see…. Milline see?

Ei ole teiste noortega seda tunnet enam. 40-50 aastasena lastega on elu ja reisid teisiti kui noorena. Energiat on vähem, kortsud, hallid karvad

Oo jaa, kortsud ja hallid karvad teevad reisimise tõesti palju raskemaks.

[Külaline]

Nagu siin keegi juba märkis, siis miskipärast reisidel märkavad teised inimesed mossitavaid, karjuvaid ja kaklevaid lapsi. Sellist idülli pole veel näinud.

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Mida siin uskuda. Lõugavaid lapsi kõik kohad täis. Milline rikastav Idüll , kuidas tahaks

Lapsed on ju väikelapsed, kes tõesti karjuvad ja jonnivad ka, üsna üürikest aega. Mina suudan jonnimata oma emaga suhelda juba üle 40 aasta ja minu ema pole oma emaga jonninud juba üle 60 aasta. Minu lapsedki ei jonni juba üle 10 aasta. Ja mis kõige hullem, ma mõnda laste jonnihoogu meenutan lausa heldimuse või lõbususega.

[Külaline]

No peaasi, et ose seda usud. Muidu olekski raske elus edasi minna.

Mida siin uskuda. Lõugavaid lapsi kõik kohad täis. Milline rikastav Idüll , kuidas tahaks

Lapsed on ju väikelapsed, kes tõesti karjuvad ja jonnivad ka, üsna üürikest aega. Mina suudan jonnimata oma emaga suhelda juba üle 40 aasta ja minu ema pole oma emaga jonninud juba üle 60 aasta. Minu lapsedki ei jonni juba üle 10 aasta. Ja mis kõige hullem, ma mõnda laste jonnihoogu meenutan lausa heldimuse või lõbususega.

No täna öösel võttis 17. A lubadeta neiu arvatavasti issi maasturi ja sõitis 9 inimest haiglasse. Nii nunnu. Saab suguvõsa hiljem heldimusega meenutada.