Külaline kirjutas: ↑30 Juul 2024 11:43
Külaline kirjutas: ↑30 Juul 2024 11:22
Külaline kirjutas: ↑30 Juul 2024 11:16
Ma pole see, kellele vastad, aga küsin siiralt - aga mida sina sellest said, et ta maha jätsid? Keegi pole õnnelik, lapsed, lapselapsed, sina ise, mees ... aga jube rahul oled? Saaks aru, kui vähemalt sina oleks õnnelik selle üle, aga pole ju. Arusaamatu mõttekäik. Üldse mitte loogiline.
Ma ei ole õnnelik, aga tean 100% kindel, et kui ma oleksin temaga kokku jäänud, siis ma oleksin veel õnnetum. Pealegi, pettev mees petab varsti nagunii uuesti. Seega, ma ei hakka isegi mitte katsetama, kas ta nüüd enam ei valeta mulle ja peab oma lubadusest kinni.
Pärast mitut lahusoldud aastat olen leidnud kellegi, kellega on mul väga hea ja turvaline olla. Tunnen, et olen siiralt armastatud ja hoitud ning selle mehe truuduses ma ei kahtle.
Oleks olnud minu valida, siis ma oleksin täiesti kindlasti olnud ühe mehega - oma laste isaga elu lõpuni koos, aga kahjuks see ei ole võimalik, sest sellist reetmist ei ole võimalik andeks anda ega unustada.
Mina ise olin talle terve elu truu.
Kui sinu pikaaegne abikaasa ja laste isa hoolimata kõikidest sidemetest sind paar korda pettis, on tsipa naljkakas, et juba uut meest nii raudpoltkindlalt usaldad. Kui ta just täielik asekusaal ei ole.
Ja ära muretse, ei ole need lapsed ega lapselapsed midagi nii õnnetud, neil oma elu. Ise kannad oma lahtumata viha neile üle.
100% kindel on tegelikult ainult maksud ja surm. Aga jah! Ma oma austajat usaldan väga. Vähemalt praegu.
Oma laste isaga abiellusime väga noorelt. Eks ma siis olin ikka see elust rikkumata, heauskne, sinisilmne, kes lootis, et minuga ei juhtu... Aga tegelikult sain juba mõne aasta möödudes aru, et ma seda meest usaldada ei saa. Ta kippus valetama erinevatel imelikel teemadel. Ja mingi sisetunne ütles mulle, et ta ei ole ka mulle truu olnud. Aga kinni võtta ei olnud mul millestki. Elame väikeses maakohas, kus kõik tunnevad kõiki. Ja pärast pikki aastaid imbusid tema teod siiski välja. Seega, ta ei tulnud mulle ise üles tunnistama, vaid minuni jõudis jutt küla pealt ja täiesti kogemata. Pärast seda eitas ja ajas ta veel tükk aega tagasi. Kuniks lõpuks murdus ja tunnistas üles. Aga olen siiani veendunud, et ta on mulle vaid osa süüst üles tunnistanud. Jälle, naiselik vaist ütleb nii ja senine elukogemus on näidanud, et ma pean oma vaistu järgima.
Kui ma küsisin miks ta mind pettis, siis sain erinevaid vastuseid: sest ma olen MEES! sest kõik mehed petavad! aga sina olid ju siis rase (just kui rasedus peaks olema olukord, kus mehel ongi õigus mujale vaadata, umbes nii, et siis ei sobi mehel naist tülitada - ometigi ma mäletan, et meil ei olnud ka raseduse ajal mingeid probleeme ega minu poolt äraütlemisi). Mingid vastused olid tal veel varuks, ei mäleta mis.
Ja järgmine moment siiski tunnistas, et meie voodielus ega minu juures üldse ei ole mitte midagi puudu ning ta ei käinud hüppes sellepärast, et kodus oli vähe seksi. Vaid, ta tegi seda lihtsalt NIISAMA!
No, kuidas sa elad koos edasi sellise inimesega, keda ei ole võimalik usaldada?
Praeguses vanuses olen elukogenud ja oskan oma sisetunde järgi asju hinnata. Oma praeguse austajaga ei ole ma mitte kordagi tundnud, et ta keerutab või valetab mulle midagi. Ta on tõesti siiras ja mina pean end piisavalt heaks inimeste tundjaks. Saan aru, millal inimene on ebasiiras. Mees on olnud enne abielus ning ütles, et ei ole oma naist kunagi petnud. Pärast abielulahutust oli aastaid ükski, mis näitab juba iseenesest, et ta ei ole mees, kes juhusuhteid harrastaks.