Balti kett

[Külaline]

Just! Rubla eest sai söönuks, aga süüa polnud tegelikult suurt midagi. Isegi viinerid olid nõuka ajal tohutu defitsiit. Rääkimata banaanidest ja teistest lõunamaistest puuviljadest.

Ja puuviljad täidavad kõhtu või? Rubla eest sai kartulikilo, vorsti-leiva-või (ega neid ju ühe päevaga ära ei söödud)

Kartulikilo maksis 10 kopikat, vorsti kilo 2.2 rubla, leib 16 kopikat, või 68 kopikat - kokku 3 rubla 14 kopikat.
Keskmine palk oli 150 rubla, nii et see oli 2.09 protsenti keskmisest palgast.

Praegu maksab kartulikilo 49 senti, vorstikilo 3.30, leib 0.89 senti (need kolm hinda võetud kliendilehed.ee) ja või 1.59 (barbora e-pood).
Kokku 6.27. Keskmine brutopalk on 1894 eurot, neto 1490.59. Nii et see vorst.kartul-või-leib samades koguses on 0.44 % keskmisest palgast.

Nii et palun, sa saad vabalt endale praeguse palga eest lubada pea 5 korda rohkem, kui nõuka ajal.

[Külaline]

Nende nõuka-ihalejate puhul taandub kõik ebaõnnestumisele, alaväärsustundele ja kadedusele, mis on üle puistatud peotäie noorusajanostalgiaga. Reaalsusega pole siin miskit pistmist. Ei anta endale aru, et kuigi majanduslik kindlustunne võis olla suurem, ei tulenenud see mitte paremast rahalisest olukorrast, vaid sellest, et lõviosal oligi kõigil ühtviisi kehv majanduslik seis, valdavalt oldigi vaesed: elati ülerahvastatud korterites, söödi ühekülgset toitu, reisimas käia ei saanud, enamus oli ühtviisi madalal pulgal. Eh siis LEPITI oma kehva seisuga, sest muud ei jäänud justkui üle, keegi ei saanud iga päev viinereid ja sinki süüa, keegi ei ostnud kalleid riideid, peaaegu keegi ei elanud 200-ruutmeetrises majas, peaaegu keegi ei käinud koolivaheaegadel reisimas, suurel osal polnud autot, vähemalt pooltel oli ilma pesemisvõimaluseta külm korter jne. Need, kes praegu kehvasti elavad, saavad endale üldjuhul lubada olulisemalt rohkemat kui 40 aastat tagasi, aga standardid on nii palju tõusnud, et see enam ei rahulda. Ja eriti rahutuks muudab fakt, et ümberringi paljudel, pagan võtaks, läheb paremini! Endal on katus peakohal, iga päev soe voolav vesi, moekad riided, millest ei osanud nõukaajal unistadagi, söögivõimalused ka vaatamata kallile hinnale ikkagi kordi mitmekesisemad jne, aga sellest ei piisa, sest hing ihkab rohkemat, paremat, kallimat nagu teistel on. Ja see ongi inimlik. Ei olegi okei olla sunnitud sööma ikka ainult kartulit ja jahukastet (nagu nõukaajal reaalselt sageli söödi ja leiutati neist vähestest saadaolevatest ainetest nii soolaseid kui magusaid kombinatsioone, et jätta muljet mingistki mitmekesisusest) ja tundma muudkui ebakindlust tuleviku eest, aga nüüd veel pole enam noorust ja sealttulenevat optimismi ka, mis aitaks eluraskusi trotsida. Ei ihaldata tegelikult nõukaaega. Ihaldatakse omaenda noorust, luhta läinud unistusi, suurde gruppi kuulumise tunnet, rahulolu, et teistel läheb sama s*tasti ja illusiooni, et ehk parem elu ootab alles ees...

Noorust ma kindlasti ei igatse, igatsen ikka just seda stabiilsust ja võrdsust. Ja enamust asju siisn kommentaaris ei ole mul kunagi olnud- ei autot peres, reisimisvõimalusi, söök on samamoodi üksluine ( tegelikult siin on osa ka minu tervisel), riideid olen 30+ aastat saanud vaid kaltsukate sooduspäevadelt..Majas pole kunagi elanud, aga mitte ka ühiskorteris. Aga siis oli elu paigas- võisid aastaid ette teada, mis tulevikuplaanid on, mitte miski ei muutunud niimoodi ,nagu praegu.

Mis asjad sul kogu aeg muutuvad? Minu elu on küll väga pikalt üpris ühesugune olnud, halvemaks aga kohe kindlasti mitte pole läinud. Minu vanemate peres oli juba nõukaajal auto, korteri said nad kohe peale ülikooli lõpetamist, 80ndatel hakkasime maja ehitama ja toidulaud oli rikkalik tänu maal elanud vanavanematele. Ilusaid riideid tuli ise õmmelda, sest poest midagi ei saanud. Seega kus siin see võrdsus oli? Sinu pere ilmselgelt elas nõukaaja kohta ka üpris vaeselt. Minu pensionärid vanemad saavad nüüd reisida, mida nad oma nooruspõlves teha ei saanud. Korjavad selle raha kokku pensi kõrvalt ja oma väljaminekuid hoolega planeerides.

[Külaline]

Nõukogude aja kõige suurem miinus oli see, et inimestel puudus VABADUS. Vabadus reisida raha olemasolul, sõnavabadus öelda välja oma mõtteid kartmata vangi sattumist jne

Ja kas see vabadus täidab kõhtu või maksab arveid? Mis aga puutub reisimisse, siis oli võimalik reisida arktikast subtroopikasse, kui piisavalat raha oli-nii et pole mingit vahet tänapäevaga selles mõttes

Ei ole või? Kas sa Soomes või Prantsusmaal ka käisid?

[Külaline]

Nõukogude aja kõige suurem miinus oli see, et inimestel puudus VABADUS. Vabadus reisida raha olemasolul, sõnavabadus öelda välja oma mõtteid kartmata vangi sattumist jne

Ja kas see vabadus täidab kõhtu või maksab arveid? Mis aga puutub reisimisse, siis oli võimalik reisida arktikast subtroopikasse, kui piisavalat raha oli-nii et pole mingit vahet tänapäevaga selles mõttes

Sul vist tõesti sobiks elada Venemaal või Põhja-Koreas.

[Külaline]

Helde taevas, ka nõukaajal ju elu kogu aeg muutus ja arenes vaatamata kõigile ja võeti muust maailmast šnitti. Olmelises plaanis ei elatud nii märkimisväärselt vähem arenenumalt kui Läänes. Ka kõik Lääne moevoolud jõudsid nõukogude inimese moodi. Mul ei ole mingit probleemi tuvastada oma välismaa tuttavate vanadelt fotodelt, et mis ajastu seal parajasti on. Ka neil elati varasematel aegadel aeglasemas tempos, konservatiivsemalt ja ühekülgsemalt. See polnud mingi nõukogude süsteemi eripära. Pigem isegi vastupidi. Konservatiivust juuriti jõuliselt välja, sest seda seostati kirikuga. Võta youtubis lahti mingi suvaline Ameerika nostalgikute video 60ies, 70ies, 80ies jne ja näed samuti tonnide kaupa kommentaare, kuidas vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Jah ka neil oli vanasti maja, eluaseme soetamine lihtsam, kuigi naised olid kodused ja lapsed jooksid neilgi terve päeva üksi õues.
Nõukogude süsteem kukkus kokku, sest see polnud pikemas plaanis elujõuline ja see lõppes ulatusliku vaesusega. Mitte kusagil maailmas pole keegi sellist süsteemi suutnud tänase päevani elujõulisena suutnud hoida. Need on virelevate rahvaste vanglad a la Kuuba, Venezuela, Põhja-Korea. Mine ja naudi seal võrdsust, ei pea rikas olema, et sinna jõuda.

[Külaline]

Seisin Raplamaal koos oma perekonnaga. Natukene Raplast väljas Viljandi poole. Olin teismeline - 16-aastane

Arvan, et see isik, kes sellise asja välja mõtles, on geenius. Täiesti uskumatu üritus!

Siis seisime koos.

[Külaline]

Mis asjad sul kogu aeg muutuvad? Minu elu on küll väga pikalt üpris ühesugune olnud, halvemaks aga kohe kindlasti mitte pole läinud. Minu vanemate peres oli juba nõukaajal auto, korteri said nad kohe peale ülikooli lõpetamist, 80ndatel hakkasime maja ehitama ja toidulaud oli rikkalik tänu maal elanud vanavanematele. Ilusaid riideid tuli ise õmmelda, sest poest midagi ei saanud. Seega kus siin see võrdsus oli? Sinu pere ilmselgelt elas nõukaaja kohta ka üpris vaeselt. Minu pensionärid vanemad saavad nüüd reisida, mida nad oma nooruspõlves teha ei saanud. Korjavad selle raha kokku pensi kõrvalt ja oma väljaminekuid hoolega planeerides.

Parteilased olid, raudselt. Ilmselt mingid eesrindlased või vähemalt keegi, kellel oli mingil hämaral moel piisavalt raha kokku aetud, et maksta igale poole küll autoostu loa eest, küll krundi ja ehitusloa eest. Mitteparteilased kindlalt niimoodi ei elanud.

[Külaline]

Minu arvates igatseb ta midagi taolist nagu harrastavad Ameerikas amišid. Inimesed, kes on teadlikult ja tahtlikult kella seisma pannud ja keelduvalt x ajastust modernsemaid lahendusi kasutusele võtmast. Nemad elavad lõputult ühes ajastus ja iga järgmise põlvkonna elu on täpselt samasugune nagu eelmistel.
Igal süsteemil on muidugi omad puudused. Kuna neil on suured pered ja kogukond pidevalt kasvab, siis on üha teravamaks probleemiks maapuudus.

Tundub, et meie nõuka nostalgik tahaks igavesti elada aastas 1975. A sa tee siis oma kommuun, kus nii elatakse. Kuulate seal lindimakki ja käite laiade pükstega. Interneti muidugi pead ära unustama.

[Külaline]

Mis asjad sul kogu aeg muutuvad? Minu elu on küll väga pikalt üpris ühesugune olnud, halvemaks aga kohe kindlasti mitte pole läinud. Minu vanemate peres oli juba nõukaajal auto, korteri said nad kohe peale ülikooli lõpetamist, 80ndatel hakkasime maja ehitama ja toidulaud oli rikkalik tänu maal elanud vanavanematele. Ilusaid riideid tuli ise õmmelda, sest poest midagi ei saanud. Seega kus siin see võrdsus oli? Sinu pere ilmselgelt elas nõukaaja kohta ka üpris vaeselt. Minu pensionärid vanemad saavad nüüd reisida, mida nad oma nooruspõlves teha ei saanud. Korjavad selle raha kokku pensi kõrvalt ja oma väljaminekuid hoolega planeerides.

Parteilased olid, raudselt. Ilmselt mingid eesrindlased või vähemalt keegi, kellel oli mingil hämaral moel piisavalt raha kokku aetud, et maksta igale poole küll autoostu loa eest, küll krundi ja ehitusloa eest. Mitteparteilased kindlalt niimoodi ei elanud.

Ei olnud kunagi mingis parteis, vaid olid haritud kõrgkooli lõpetanud noored, kes läksid sinna, kuhu nad peale lõpetamist suunati ja seal linnas olid nad oodatud spetsialistid. Ka nõukaajal pidid asutused pingutama, et noori just neile peale tuleks. Selleks ehitati kortermaju. Eks autoraha aitasid neil vanemad kokku panna ja maja ehitamine eeldas nõukogude ajal eelkõige seda, et sul endal on kuldsed käed ja tahe peale päevatööd veel tunde ehitusel rassida. Nii see asi ei käinud, et anti maja võtmed kätte.

[Külaline]

Polnud ka nõukaajal võrdsust ja mäletan, et ma vaatasin näpp suus telekast saateid, kus käsitleti eluasemete puudust ja näidati peresid, kes elasid pead-jalad koos kusagil urkas. Isegi Jaak Joalal oli mingi tugipost pandud keset elutuba, sest lagi ähvardas kaela tulla ja nentis kibestunult, kuidas talle uut korterit ei anta. Minu maailm piirdus minu linnaga, kus kõik minu klassikaaslased elasid modernsetes korterites. Hiljem 90ndatel tudengina avastasin, et suures linnas elavad uskumatult paljud mingites jubedates ajuküttega puumajades, kus peldik koridoris ja vannituba polegi.

Eestis oli kolhoosid ja KEK-id, kus pakuti keskmisest tunduvalt paremaid kortereid ja maju. Pärnu Kuldsest Kodust on isegi saade olnud. Seal olid nõukogude olustiku kohta vabsee ulmelised korterid.

[Külaline]

Polnud ka nõukaajal võrdsust ja mäletan, et ma vaatasin näpp suus telekast saateid, kus käsitleti eluasemete puudust ja näidati peresid, kes elasid pead-jalad koos kusagil urkas. Isegi Jaak Joalal oli mingi tugipost pandud keset elutuba, sest lagi ähvardas kaela tulla ja nentis kibestunult, kuidas talle uut korterit ei anta. Minu maailm piirdus minu linnaga, kus kõik minu klassikaaslased elasid modernsetes korterites. Hiljem 90ndatel tudengina avastasin, et suures linnas elavad uskumatult paljud mingites jubedates ajuküttega puumajades, kus peldik koridoris ja vannituba polegi.

Eestis oli kolhoosid ja KEK-id, kus pakuti keskmisest tunduvalt paremaid kortereid ja maju. Pärnu Kuldsest Kodust on isegi saade olnud. Seal olid nõukogude olustiku kohta vabsee ulmelised korterid.

Nii oli jah! Aga, kas see saade ei olnud mitte Urmas Alenderist, kes elas ka mingitest õudsetes tingimustes?

Mina elasin ühes väikelinnas, tavalises paneelikas. Aga ka selle saamine oli vanematel tohutu vaev, sest korteri järjekorrad olid aastaid pikad. Samamoodi nagu oodati aastaid telefoni järjekorras.

Tallinnas aga oli nii, et mägedele ehitatud uutesse kortermajadesse võeti elama Venemaalt sisserännanud. Eesti inimesed kügelesid kehvemates tingimustes ja samamoodi olid korteri järjekorras aastaid. Lisaks oli levinud ühiskorterid. Ehk siis mitu peret jagasid ühte korterit. Igal ühel küll oma tuba, aga köök, vets ja vannituba näiteks nelja pere peale.

[Külaline]

Kindlasti ma ei jaganud peensusteni diplomaatiat ja poliitikat, aga ma jagasin väga hästi, mida tähendas lihtne elu ilma rahamuredeta. Meie peres ei olnud ka kedagi, kes oleks tahtnud nõuka-aja lõppu, mäletan, kuidas meil 90-ndatel ei jätkunud enam toidukski raha alati.
Jah, mul oli nõuka-ajal tulevik täpselt paika pandud, aga peale seda ei ole ma tõepoolest kunagi nii elanud, et seda tõesti saaks eluks nimetada..

Nii tahaks teada, mis moodi see tulevik siis täpselt paika oli pandud? Kirjelda, milline oleks olnud sinu tulevik, kui nõukaaeg oleks jätkunud. Ja kirjelda, milliseks su elu uue riigikorra pärast kujunes.

Tegelikult jätkus ju edasiõppimise võimalused ja töö tegemise võimalused. Mida konkreetselt sinult Eesti riik röövis, mida sa ei saanud teoks teha?

Mulle tundub, et sind vaevab hoopis kadedus, et mõned inimesed on edukad ning on rikkaks saanud.

Muide, kas sa ikka sellest saad aru, kui meil kestaks, siis sa ei saaks ka siin foorumis jutustada. Sellepärast, et sel ajal puudus sõnavabadus, iga asi, mis avaldati, käis läbi tsensuuri. Sellist foorumit ei oleks keegi lubanud avada.

See on ka natukene imelik, et 15-aastane luurekat mängib ja õues nagu väike laps ringi jookseb. Mina olen sinu vanune. Balti keti ajal 16-aastane ja ma olin siis ikka peaaegu nagu täiskasvanu.

[Külaline]

Polnud ka nõukaajal võrdsust ja mäletan, et ma vaatasin näpp suus telekast saateid, kus käsitleti eluasemete puudust ja näidati peresid, kes elasid pead-jalad koos kusagil urkas. Isegi Jaak Joalal oli mingi tugipost pandud keset elutuba, sest lagi ähvardas kaela tulla ja nentis kibestunult, kuidas talle uut korterit ei anta. Minu maailm piirdus minu linnaga, kus kõik minu klassikaaslased elasid modernsetes korterites. Hiljem 90ndatel tudengina avastasin, et suures linnas elavad uskumatult paljud mingites jubedates ajuküttega puumajades, kus peldik koridoris ja vannituba polegi.

Eestis oli kolhoosid ja KEK-id, kus pakuti keskmisest tunduvalt paremaid kortereid ja maju. Pärnu Kuldsest Kodust on isegi saade olnud. Seal olid nõukogude olustiku kohta vabsee ulmelised korterid.

Nii oli jah! Aga, kas see saade ei olnud mitte Urmas Alenderist, kes elas ka mingitest õudsetes tingimustes?

Mina elasin ühes väikelinnas, tavalises paneelikas. Aga ka selle saamine oli vanematel tohutu vaev, sest korteri järjekorrad olid aastaid pikad. Samamoodi nagu oodati aastaid telefoni järjekorras.

Tallinnas aga oli nii, et mägedele ehitatud uutesse kortermajadesse võeti elama Venemaalt sisserännanud. Eesti inimesed kügelesid kehvemates tingimustes ja samamoodi olid korteri järjekorras aastaid. Lisaks oli levinud ühiskorterid. Ehk siis mitu peret jagasid ühte korterit. Igal ühel küll oma tuba, aga köök, vets ja vannituba näiteks nelja pere peale.

Jah Alender elas ka kasinates tingimustes, puumajas bussijaama lähedal.

Aga Jaak Joalaga mäletan intervjuud, kus tema kodu näidatu. telesaatest Mati Talvikuga "Lugu kadunud flöödimängijast".

Vaata alates 0:29
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/lugu- ... jaak-joala

[Külaline]

Kindlasti ma ei jaganud peensusteni diplomaatiat ja poliitikat, aga ma jagasin väga hästi, mida tähendas lihtne elu ilma rahamuredeta. Meie peres ei olnud ka kedagi, kes oleks tahtnud nõuka-aja lõppu, mäletan, kuidas meil 90-ndatel ei jätkunud enam toidukski raha alati.
Jah, mul oli nõuka-ajal tulevik täpselt paika pandud, aga peale seda ei ole ma tõepoolest kunagi nii elanud, et seda tõesti saaks eluks nimetada..

Nii tahaks teada, mis moodi see tulevik siis täpselt paika oli pandud? Kirjelda, milline oleks olnud sinu tulevik, kui nõukaaeg oleks jätkunud. Ja kirjelda, milliseks su elu uue riigikorra pärast kujunes.

Tegelikult jätkus ju edasiõppimise võimalused ja töö tegemise võimalused. Mida konkreetselt sinult Eesti riik röövis, mida sa ei saanud teoks teha?

Mulle tundub, et sind vaevab hoopis kadedus, et mõned inimesed on edukad ning on rikkaks saanud.

Muide, kas sa ikka sellest saad aru, kui meil kestaks, siis sa ei saaks ka siin foorumis jutustada. Sellepärast, et sel ajal puudus sõnavabadus, iga asi, mis avaldati, käis läbi tsensuuri. Sellist foorumit ei oleks keegi lubanud avada.

See on ka natukene imelik, et 15-aastane luurekat mängib ja õues nagu väike laps ringi jookseb. Mina olen sinu vanune. Balti keti ajal 16-aastane ja ma olin siis ikka peaaegu nagu täiskasvanu.

Hehh, mul tekkis sama küsimus. Väidab, et oli elu ja poliitikaga väga hästi kursis, aga samas mängis 15-aastane loikam õues lastega luurekat.

Minu arvates ta jäi täpselt seda nõukaajal paika pandud elu elama kuni tänase päevani. Polnud nõukaajal auto, pole ka täna autot. Ei reisinud nõukaajal, ei reisi ka tänasel päeval. Selline lihtne kodune elu nagu tema oma vanematel. Milles seisnevad suured muudatused, jäävad arusaamatuks.

[Külaline]

No ja siis võiks piiluda näiteks nõukogude näitleja Eve Kivi kodu ja elu 1985. See tundub nõukogude halli argipäeva kõrval isegi täitsa elatav.
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/filmi ... a-eve-kivi

[Külaline]

Isa oli miilitsas ja ilmselgelt me avalikult Balti ketis osaleda ei saanud.

[Külaline]

Kindlasti ma ei jaganud peensusteni diplomaatiat ja poliitikat, aga ma jagasin väga hästi, mida tähendas lihtne elu ilma rahamuredeta. Meie peres ei olnud ka kedagi, kes oleks tahtnud nõuka-aja lõppu, mäletan, kuidas meil 90-ndatel ei jätkunud enam toidukski raha alati.
Jah, mul oli nõuka-ajal tulevik täpselt paika pandud, aga peale seda ei ole ma tõepoolest kunagi nii elanud, et seda tõesti saaks eluks nimetada..

Kui õudne! Ma ei oleks mitte iialgi uskunud, et Eestimaal elab mõni selline inimene. Valitsust võib alati kiruda. Ja keegi ei vaidlegi selle vastu, et elu on meil kallis. Aga et keegi nutab nõukaaega niimoodi taga....? See on lihtsalt uskumatu!

No samas las ta nutab. Lase inimesel olla nüüd. Ta ei tee ju kellelegi kurja oma nõukaaja-igatsusega, ainult tal endal on raske.

Ma nagu pisut isegi mõistan neid taganutjaid, sest mu oma tutvusringkonnas oli neid mitu. Nüüdseks on nad juba surnud, aga vabaduse alguses olid nad pensionieelikud, kelle parimad ajad jäid nõukaaja sisse. Tollal oli neil kõik hästi. Oli töö ja korralik palk asutuses, mis läks pisut pärast Eesti iseseisvumist likvideerimisele. Nende elu läks tõesti riigikorra muutudes halvemaks ja ma mõistsin juba toona nende kibestumist.

[Külaline]

Kindlasti ma ei jaganud peensusteni diplomaatiat ja poliitikat, aga ma jagasin väga hästi, mida tähendas lihtne elu ilma rahamuredeta. Meie peres ei olnud ka kedagi, kes oleks tahtnud nõuka-aja lõppu, mäletan, kuidas meil 90-ndatel ei jätkunud enam toidukski raha alati.
Jah, mul oli nõuka-ajal tulevik täpselt paika pandud, aga peale seda ei ole ma tõepoolest kunagi nii elanud, et seda tõesti saaks eluks nimetada..

Kui õudne! Ma ei oleks mitte iialgi uskunud, et Eestimaal elab mõni selline inimene. Valitsust võib alati kiruda. Ja keegi ei vaidlegi selle vastu, et elu on meil kallis. Aga et keegi nutab nõukaaega niimoodi taga....? See on lihtsalt uskumatu!

No samas las ta nutab. Lase inimesel olla nüüd. Ta ei tee ju kellelegi kurja oma nõukaaja-igatsusega, ainult tal endal on raske.

Ma nagu pisut isegi mõistan neid taganutjaid, sest mu oma tutvusringkonnas oli neid mitu. Nüüdseks on nad juba surnud, aga vabaduse alguses olid nad pensionieelikud, kelle parimad ajad jäid nõukaaja sisse. Tollal oli neil kõik hästi. Oli töö ja korralik palk asutuses, mis läks pisut pärast Eesti iseseisvumist likvideerimisele. Nende elu läks tõesti riigikorra muutudes halvemaks ja ma mõistsin juba toona nende kibestumist.

Võis ka olla see nn sundüürinik ja sellest tema kibedus. Esimese korruse akendest nägi sisse eelkõige puitmajade rajoonis. Nad pidid oma korterist välja kolima ja see on see suur elumuutus, millest ta toibunud pole.

[Külaline]

Kindlasti ma ei jaganud peensusteni diplomaatiat ja poliitikat, aga ma jagasin väga hästi, mida tähendas lihtne elu ilma rahamuredeta. Meie peres ei olnud ka kedagi, kes oleks tahtnud nõuka-aja lõppu, mäletan, kuidas meil 90-ndatel ei jätkunud enam toidukski raha alati.
Jah, mul oli nõuka-ajal tulevik täpselt paika pandud, aga peale seda ei ole ma tõepoolest kunagi nii elanud, et seda tõesti saaks eluks nimetada..

Kui õudne! Ma ei oleks mitte iialgi uskunud, et Eestimaal elab mõni selline inimene. Valitsust võib alati kiruda. Ja keegi ei vaidlegi selle vastu, et elu on meil kallis. Aga et keegi nutab nõukaaega niimoodi taga....? See on lihtsalt uskumatu!

No samas las ta nutab. Lase inimesel olla nüüd. Ta ei tee ju kellelegi kurja oma nõukaaja-igatsusega, ainult tal endal on raske.

Ma nagu pisut isegi mõistan neid taganutjaid, sest mu oma tutvusringkonnas oli neid mitu. Nüüdseks on nad juba surnud, aga vabaduse alguses olid nad pensionieelikud, kelle parimad ajad jäid nõukaaja sisse. Tollal oli neil kõik hästi. Oli töö ja korralik palk asutuses, mis läks pisut pärast Eesti iseseisvumist likvideerimisele. Nende elu läks tõesti riigikorra muutudes halvemaks ja ma mõistsin juba toona nende kibestumist.

Kui üks režiim kokku kukub, sest pole jätkusuutlik, siis loogiline, et järgmine riigikord ei saanud jätkata samasugusena ja hoida kunstlikult püsti mitte vajalikke ettevõtteid. Tuleb kõik ümber organiseerida. Kõigil oli algul raske.

[Külaline]

Nostalgikud ei saa aru, et see nõukaaeg ei oleks edasi kestnud nagu oma parematel aegadel, vaid see oleks arenenud millekski selliseks nagu praegu Kuubal või Venezuelas. Ei ela ega sure. See, tuli hoopis teine riigikord, oli parim lahendus. See oli redel üles suunda.