Maasikas kirjutas: ↑10 Juun 2024 20:27
Külaline kirjutas: ↑10 Juun 2024 20:20
Külaline kirjutas: ↑10 Juun 2024 20:15
Sul vedas siis. Täpselt samamoodi võid öelda: "Keegi pole iialgi minu kodus vargil käinud!" või "Keegi pole iialgi mulle kallale tunginud." Sul lihtsalt on läinud seni veel hästi, et ei ole jäänud kellelegi pahatahtlikule ette. Tõtt öelda häiris see käru ju ainult täpselt ÜHT inimest

Oli üksainus kehva iseloomuga isend, kes seda käru bussipeatuses märkas ja leidis, et tahab teha salaja kaebamise teel oma päeva paremaks. Ja need jutud, mis see üks inimene ametnikule rääkis, olid ikka väga fantaasiavaldkonda kuuluvad. No näiteks oli too teatanud, et sellises suurema lapse kärus olevat sõidutatud ... vastsündinut!

Tegelikult aga harjutab too laps juba kõndimist. Lisaks muud liialdused-valed veel sinna otsa. Ja saavutaski oma eesmärgi ehk ametniku teisele perele kojusaatmise. Eesmärki kedagi abistada tal ilmselgelt polnud, lihtsalt tahtiski käru keerata.
Vedamisega pole siin mingit pistmist, minu lapsed on kasutatud asjadele vaatamata puhtad ja ei istu kuskil roostetanud 30 aastat vanas kärus, mis on mustusekihi all. Sellistesse riietesse ma oma lapsi samuti ei rõivasta. Kasutatud asi võib samuti olla puhas ja korralik ja kuskil on piir, mis asju sa lapsele selga paned ja kuhu ta paned. Lapse vanusega möödapanek pole eriline patt, minu kolmekuune oli sama suur kui mõnel aastane. Uue ja läikiva ja prügikastikraami vahel on veel variante olemas. Kui sina sellest aru ei saa, siis on kurb küll.
Kust sina tead, et see käru just täpselt 30 aastat vana on? Ja miks kõik teised inimesed peavad oma lapsi rõivastama täpselt nii nagu sina? See, kes peatselt kõndivat last vastsündinuks peab, ei ole ilmselt päris adekvaatne hindama ka muid asjasse puutuvaid seiku. Ise olidki see üks ja ainus pealekaebaja, kes ainuisikuliselt kogu selle kammaijaa ja kontrolli vallandas?
Aga ütle nüüd ausalt - mida head see lastekaitse taolisel juhtumil tegema peaks? Kas LK andis sellele perele uue käru? Ootan vastust
Kui sa loed seal artikli juures olevat facebooki vestlust, siis kaebaja oli tõesti mures, et lapsed on hädas ja räägib ka seal sellest, et tal oleks anda üks käru. Aga ilmselgelt pole asi selles, et see perekond sooviks abi, nad on lihtsalt veidrikud. Isa kirjeldus oli järgmine: peas lendurimüts, riied katkised ja lapitud, jope must. Isa ise nägi ka välja nagu prügikastikoll, mis andis hoogu spekulatsioonidele, et laste eest ei hoolitseta. Loomulikult peab lastekaitse sellisel puhul kontrollima, kas laste eest hoolitsetakse korralikult või mitte. Kui isa ise oleks korralikult ja puhtalt riides, ilmselt siis ei oleks see kahtlus nii kergesti tekkinud, et tegemist on hädasoleva perekonnaga.
[/quote]
Siin on väga korduvalt öeldud, et see ainuke kaebaja valetas ja liialdas. See isa liigub igapäevaselt ringi ju päris paljudes kohtades Tartu ülikoolist Elleri muusikakoolini, vedades töö kõrvalt oma kuut last mööda lasteaedu, koole ja huviringe. Mitte keegi ei ole kunagi kaevanud. Peale selle ühe.
Miks ma seda isa siin kaitsen? Sest minul endal juhtus kunagi üks veidi sarnase iseloomuga lugu. Tulin oma kahe lasteaiaealise lapsega mööda vaikset koduse aedlinna laia kõnniteed, kumbki laps teisel pool käe otsas. Meile kõndis vastu üks noorem naine. Jõudes meieni, naine äkki peatus ja hakkas minuga riidlema. Ei saanud tükil ajal arugi, mille pärast ta riidleb. Fakt oli, et mõlemad lapsed hoidsid korralikult minu käest kinni, ajasime juttu ja kõndisime rahulikult lasteaiast kodu poole. Lõpuks sain aru, mis sellele võõrale naisele ei meeldi. Ta teatas, et laps ei tohi mitte kunagi kõndida kõnnitee sõidutee-poolsel osal. Ütlesin talle, et aga mul on ju kaks väikest last ja kuhu ma siis teise lapse panema peaksin, kui ma tal käest kinni hoida ei tohi? Et kas ta peaks siis kõndima üksinda meie ees või taga - see oleks veel ohtlikum, kuna ma ei saa tal käest kinni hoida ja ta võib ootamatult jooksu pista. Naine ignoreeris mu selgitusi ja oli näha, et küttis end ise üha rohkem üles, muutus väga kiirelt isiklikuks ja hakkas süüdistama mind oma lapse elu ohtu panemises, teatas, ma olla ükskõikne ema, kes ei hooli oma lapsest karvavõrdki ja et ilmselt ma vaid naeraksin oma lapse laiba kohal - ühesõnaga, väga koledad ja karmid süüdistused lendasid mu poole tolle võhivõõra noore naise suust.
Seisin ja olin päris jahmunud. Lapsedki vahtisid seda naist ehmunud nägudega. Eks neilegi oli šokk kuulda, et nende emme pidavat nende laipade kohal rõõmsalt naerma. Nähes, et ma keeldun tema sõna kuulamast ja oma lapsel käest lahti laskmast, hakkas naine mind ähvardama lastekaitsega. Ta teatas, et helistab sinna ja küll tema siis juba räägib asja sihukeseks, et mult võetakse mõlemad lapsed silmapilk ära.
Siis sai mu mõõt täis. Astusime koos lastega korraks sõiduteele, et sellest haigest tegelasest mööda pääseda, ja läksime lihtsalt minema. Nägin veel, kuidas ta mind ja mu lapsi selja tagant pildistas. Hirmus oli.
Sel ööl ei julgenud magada, pähe tükkisid hirmud, et kas see hull mutt nüüd panebki minu ja mu laste pildid kuskile FB häbiposti, valetades minust kokku ei tea mis iba - ja kes seda tagantjärele tõestada saab, et ta jutud valed või liialdatud on? V-o panigi; õnneks ametnikke ootamatult ukse taha suurt lapsemõrtsukat tuvastama ei ilmunud ja nii ta jäi... Aga hulle ilmas leidub, ja sellistele reageerimise kohustuse tõttu ei jäägi sotsiaaltöötajatel enam üle võhma päris probleemidega tegeleda.