Eesti kahanev sündimus

[Egalitaar]

Lastetusmaksust kõneledes siis pole see miskitmoodi õiglane. Riik ei tohi oma nina nö. magamistubadesse toppida!

Postitus on kustutatud

Lastetusmaks kehtis meestele, mitte naistele.

Nõuka ajal? Lastetusmaksu tasusid lasteta inimesed alates 20 eluaastast. Maksmine lõppes, kui naised said 45 ja mehed 50.

Oli ka erandeid, kes olid maksust vabastatud. Näiteks vallalised naised, s.h abielu lahutanud naised.

Siis veel sõjaväelased sõduritest ja madrustest praporštšike ja mitšmaniteni (ohvitserid mitte). Sõjaväelaste naised. Suures isamaasõjas hukkunud laste vanemad. Kuni 25aastased tudengid. I ja II grupi invaliidid. Põhjarahvad. Lilliputid.

Mitte iga laps ei andnud maksuvabastust. Nõukogude võim tunnistas täisväärtuslikuna vaid registreeritud abielusid. See tähendas, et vallaslapsed ei läinud meeste puhul arvesse. Isegi mitte siis, kui isadus oli passi sisse kantud ning kohus lapse kasuks alimendid määranud.

Sellegipoolest sündis 80ndate keskpaigas iga kümnes nõukogude laps väljaspool abielu. Eesti NSVs oli patuvili koguni iga viies laps.

Lastetusmaksu määr sõltus sissetulekust. Miinimumpalgalt (70ndate keskpaigas 70 rubla kuus) lastetusmaksu ei võetud. 71 rubla puhul oli maks 20 kopikat. 90 rubla puhul 2,63 ja alates 91 rublast kuus protsenti palgast.

allikas: EE

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Lastetusmaks kehtis meestele, mitte naistele.

Nõuka ajal? Lastetusmaksu tasusid lasteta inimesed alates 20 eluaastast. Maksmine lõppes, kui naised said 45 ja mehed 50.

Oli ka erandeid, kes olid maksust vabastatud. Näiteks vallalised naised, s.h abielu lahutanud naised.

Siis veel sõjaväelased sõduritest ja madrustest praporštšike ja mitšmaniteni (ohvitserid mitte). Sõjaväelaste naised. Suures isamaasõjas hukkunud laste vanemad. Kuni 25aastased tudengid. I ja II grupi invaliidid. Põhjarahvad. Lilliputid.

Mitte iga laps ei andnud maksuvabastust. Nõukogude võim tunnistas täisväärtuslikuna vaid registreeritud abielusid. See tähendas, et vallaslapsed ei läinud meeste puhul arvesse. Isegi mitte siis, kui isadus oli passi sisse kantud ning kohus lapse kasuks alimendid määranud.

Sellegipoolest sündis 80ndate keskpaigas iga kümnes nõukogude laps väljaspool abielu. Eesti NSVs oli patuvili koguni iga viies laps.

Lastetusmaksu määr sõltus sissetulekust. Miinimumpalgalt (70ndate keskpaigas 70 rubla kuus) lastetusmaksu ei võetud. 71 rubla puhul oli maks 20 kopikat. 90 rubla puhul 2,63 ja alates 91 rublast kuus protsenti palgast.

Kui naine ei olnud abielus, ei sundinud keegi teda vallasemaks hakkama ega maksma. Abielu lahutanud naised või lesed ei pidanud maksma, oli lihtsalt katastroof nö. Mehed küll vastavalt vanusele maksid.

[Egalitaar]

Lastetusmaks kehtis meestele, mitte naistele.

Nõuka ajal? Lastetusmaksu tasusid lasteta inimesed alates 20 eluaastast. Maksmine lõppes, kui naised said 45 ja mehed 50.

Oli ka erandeid, kes olid maksust vabastatud. Näiteks vallalised naised, s.h abielu lahutanud naised.

Siis veel sõjaväelased sõduritest ja madrustest praporštšike ja mitšmaniteni (ohvitserid mitte). Sõjaväelaste naised. Suures isamaasõjas hukkunud laste vanemad. Kuni 25aastased tudengid. I ja II grupi invaliidid. Põhjarahvad. Lilliputid.

Mitte iga laps ei andnud maksuvabastust. Nõukogude võim tunnistas täisväärtuslikuna vaid registreeritud abielusid. See tähendas, et vallaslapsed ei läinud meeste puhul arvesse. Isegi mitte siis, kui isadus oli passi sisse kantud ning kohus lapse kasuks alimendid määranud.

Sellegipoolest sündis 80ndate keskpaigas iga kümnes nõukogude laps väljaspool abielu. Eesti NSVs oli patuvili koguni iga viies laps.

Lastetusmaksu määr sõltus sissetulekust. Miinimumpalgalt (70ndate keskpaigas 70 rubla kuus) lastetusmaksu ei võetud. 71 rubla puhul oli maks 20 kopikat. 90 rubla puhul 2,63 ja alates 91 rublast kuus protsenti palgast.

Kui naine ei olnud abielus, ei sundinud keegi teda vallasemaks hakkama ega maksma. Abielu lahutanud naised või lesed ei pidanud maksma, oli lihtsalt katastroof nö. Mehed küll vastavalt vanusele maksid.

Jah. NL oli ikkagi konservatiivsuse kants. Vallaliselt naiselt eeldati siivsust, ja vallaliselt mehelt eeldati, et lippab mööda voodeid või võtab kellegi ära

[Külaline]

Lapsi sünnib vähem, sest meie ühiskond on uskumatult lastevaenulik. Ei aita siin vanemahüvitised ega muud rahalised toetused. Lapsed on sündinud ka väga vaestel aegadel, noortele üliõpilastele ühikatuppa - ja on neist kõigist inimesed kasvanud. Seega rahas pole väga küsimus.

Kuid lastevaenuliku ühiskonna vastu ei saa ühegi rahapatakaga. Sõidad bussis, korra julgeb laps häält teha kui juba tabavad sind hukkamõistvad pilgud. Veelgi toredam on, et iga jumala võõras inimene arvab heaks teadvat paremini, kuidas sina oma last riietama, söötma, kasvatama pead. Jalutad tänaval, laps käekõrval, ja sulle hüppab ligi keegi tige tädi, kes kukub tänitama, miks on lapse müts ühe kõrva peale viltu vajunud. No ei jõua iga minut seda mütsi kohendada, ehk jätaks ema ja lapse lihtsalt rahule? Siinne teema on hea ülevaade, mis kõik laste ja nende emade-isade juures meie ühiskonnas häirib. Sellise suhtumise peale ei imesta üldse, et üha enam noori on otsustanud mitte kunagi lapsi saada.

Teiseks meeste olematu vastutus. Jah, naine otsustab oma keha üle, tema otsustab, kas süüa antibeebipille, kas teha aborti või sünnitada. Samas võiks ka mehed siin lisaks õigustele natuke vastutustki võtta. Mehe valik on näiteks kasutada kondoomi (aga paljud mehed seda teha ei taha, polevat mugav ju), samuti on mehe valik jalutada oma raseda tüdruksõbra juurest sirgelt minema. Ning siis kunagi aastate pärast ehk välja ilmuda ja taguda rinda, et isal on õigus oma lapsega võrdselt kohtuda! Kus sellised mehed olid siis, kui vastsündinud beebi vajas pidevat hoolitsust? Tublit ja pereelus osalevat meest ei aja ükski normaalne naine minema. Ja kui selliseid napib, siis teebki naine otsuse lapsi mitte saada, kui ei taha just üksikemaks hakata. Ehk siis, naisele on emaks saamisel väga oluline tugivõrgustik/mehe olemasolu.

Olles reisinud lastega suhteliselt palju lõunapoolsetes maades, tekib võrdlusmoment - ja paraku mitte Eesti kasuks. Toidupoe järjekorras naeratatakse su kaheaastasele, bussis pakutakse last süles hoidvale emale sõbralikult istet, toidukohas toob teenindaja lapse söögitooli. Emad ja isad on lugupeetud ja austatud, mitte läbi materdatud ja mutta tambitud nagu Eesti riigis. Kõik käib lihtsalt ja loomulikult ja see on suhtumise küsimus. Vanem tunneb ennast sellises keskkonnas hästi, laps samuti.

Ühiskond meil küll lapsevaenulik pole. Et kusagil Gruusias naeratatakse ja kussutatakse sinu last, ei tähenda, et Eesti lapsevaenulik oleks. Emal on Eestis väga hea lapsepuhkus võrreldes paljude riikidega.

Natuke ikka on küll(ei ole see tsiteeritu).
Jah, lapsepuhkus on hea aga seal juures eeldataksegi, et sa oma "jõnglase, vääksuga" ka kodus ja avalikkuse eest eemale hoiad. Bussis ja poes võid käia vaid siis, kui laps vait püsib ja jumala eest teisi oma häälitsusega ei häriks.

Ma ei ela Eestis aga olen seal käies seda mitmeid kordi kogenud.
Ja ei mu beebi(6 kuune) ei ole kasvatamatu. Ta lihtsalt lalises veidi kõvemini omas keeles, kui juba kurje pilke sain.

[Külaline]

Nõuka ajal? Lastetusmaksu tasusid lasteta inimesed alates 20 eluaastast. Maksmine lõppes, kui naised said 45 ja mehed 50.

Oli ka erandeid, kes olid maksust vabastatud. Näiteks vallalised naised, s.h abielu lahutanud naised.

Siis veel sõjaväelased sõduritest ja madrustest praporštšike ja mitšmaniteni (ohvitserid mitte). Sõjaväelaste naised. Suures isamaasõjas hukkunud laste vanemad. Kuni 25aastased tudengid. I ja II grupi invaliidid. Põhjarahvad. Lilliputid.

Mitte iga laps ei andnud maksuvabastust. Nõukogude võim tunnistas täisväärtuslikuna vaid registreeritud abielusid. See tähendas, et vallaslapsed ei läinud meeste puhul arvesse. Isegi mitte siis, kui isadus oli passi sisse kantud ning kohus lapse kasuks alimendid määranud.

Sellegipoolest sündis 80ndate keskpaigas iga kümnes nõukogude laps väljaspool abielu. Eesti NSVs oli patuvili koguni iga viies laps.

Lastetusmaksu määr sõltus sissetulekust. Miinimumpalgalt (70ndate keskpaigas 70 rubla kuus) lastetusmaksu ei võetud. 71 rubla puhul oli maks 20 kopikat. 90 rubla puhul 2,63 ja alates 91 rublast kuus protsenti palgast.

Kui naine ei olnud abielus, ei sundinud keegi teda vallasemaks hakkama ega maksma. Abielu lahutanud naised või lesed ei pidanud maksma, oli lihtsalt katastroof nö. Mehed küll vastavalt vanusele maksid.

Jah. NL oli ikkagi konservatiivsuse kants. Vallaliselt naiselt eeldati siivsust, ja vallaliselt mehelt eeldati, et lippab mööda voodeid või võtab kellegi ära

Konservatiivne või mitte, aga nii oli õige. Kui inimese teod ja jutt ei lähe kokku, on tegu manipulatsiooniga.

[Külaline]

Lapsi sünnib vähem, sest meie ühiskond on uskumatult lastevaenulik. Ei aita siin vanemahüvitised ega muud rahalised toetused. Lapsed on sündinud ka väga vaestel aegadel, noortele üliõpilastele ühikatuppa - ja on neist kõigist inimesed kasvanud. Seega rahas pole väga küsimus.

Kuid lastevaenuliku ühiskonna vastu ei saa ühegi rahapatakaga. Sõidad bussis, korra julgeb laps häält teha kui juba tabavad sind hukkamõistvad pilgud. Veelgi toredam on, et iga jumala võõras inimene arvab heaks teadvat paremini, kuidas sina oma last riietama, söötma, kasvatama pead. Jalutad tänaval, laps käekõrval, ja sulle hüppab ligi keegi tige tädi, kes kukub tänitama, miks on lapse müts ühe kõrva peale viltu vajunud. No ei jõua iga minut seda mütsi kohendada, ehk jätaks ema ja lapse lihtsalt rahule? Siinne teema on hea ülevaade, mis kõik laste ja nende emade-isade juures meie ühiskonnas häirib. Sellise suhtumise peale ei imesta üldse, et üha enam noori on otsustanud mitte kunagi lapsi saada.

Teiseks meeste olematu vastutus. Jah, naine otsustab oma keha üle, tema otsustab, kas süüa antibeebipille, kas teha aborti või sünnitada. Samas võiks ka mehed siin lisaks õigustele natuke vastutustki võtta. Mehe valik on näiteks kasutada kondoomi (aga paljud mehed seda teha ei taha, polevat mugav ju), samuti on mehe valik jalutada oma raseda tüdruksõbra juurest sirgelt minema. Ning siis kunagi aastate pärast ehk välja ilmuda ja taguda rinda, et isal on õigus oma lapsega võrdselt kohtuda! Kus sellised mehed olid siis, kui vastsündinud beebi vajas pidevat hoolitsust? Tublit ja pereelus osalevat meest ei aja ükski normaalne naine minema. Ja kui selliseid napib, siis teebki naine otsuse lapsi mitte saada, kui ei taha just üksikemaks hakata. Ehk siis, naisele on emaks saamisel väga oluline tugivõrgustik/mehe olemasolu.

Olles reisinud lastega suhteliselt palju lõunapoolsetes maades, tekib võrdlusmoment - ja paraku mitte Eesti kasuks. Toidupoe järjekorras naeratatakse su kaheaastasele, bussis pakutakse last süles hoidvale emale sõbralikult istet, toidukohas toob teenindaja lapse söögitooli. Emad ja isad on lugupeetud ja austatud, mitte läbi materdatud ja mutta tambitud nagu Eesti riigis. Kõik käib lihtsalt ja loomulikult ja see on suhtumise küsimus. Vanem tunneb ennast sellises keskkonnas hästi, laps samuti.

Ühiskond meil küll lapsevaenulik pole. Et kusagil Gruusias naeratatakse ja kussutatakse sinu last, ei tähenda, et Eesti lapsevaenulik oleks. Emal on Eestis väga hea lapsepuhkus võrreldes paljude riikidega.

Natuke ikka on küll(ei ole see tsiteeritu).
Jah, lapsepuhkus on hea aga seal juures eeldataksegi, et sa oma "jõnglase, vääksuga" ka kodus ja avalikkuse eest eemale hoiad. Bussis ja poes võid käia vaid siis, kui laps vait püsib ja jumala eest teisi oma häälitsusega ei häriks.

Ma ei ela Eestis aga olen seal käies seda mitmeid kordi kogenud.
Ja ei mu beebi(6 kuune) ei ole kasvatamatu. Ta lihtsalt lalises veidi kõvemini omas keeles, kui juba kurje pilke sain.

Ei ole see seotud sellega. On olemas inimesi, kes teevad lapsi ja on olemas inimesi, kes ei tee. Kindlasti pole ümberkaudsete arvamus suur mõjutaja, vähemalt arenenud riikides, kus ei sunnita vägisi lapsi tegema ja abielluma. Meil on arenenud riik. Need on põhjendused ja vabandused, et riik on lapsevaenulik. Lapsed häirivad, aga iga mõistlik täiskasvanu saab sellest aru, et tegu on lapsega. Kuna oled sotsiaalselt hästi hakkamasaav naine, siis kindlasti oled kohanud pilke ka lastetuna ja ometi see ei seganud sul emaks saamast. Pilke ei saa ainult siis, kui 24/7 kodus seina vaadata.

[Külaline]

Olles reisinud lastega suhteliselt palju lõunapoolsetes maades, tekib võrdlusmoment - ja paraku mitte Eesti kasuks. Toidupoe järjekorras naeratatakse su kaheaastasele, bussis pakutakse last süles hoidvale emale sõbralikult istet, toidukohas toob teenindaja lapse söögitooli. Emad ja isad on lugupeetud ja austatud, mitte läbi materdatud ja mutta tambitud nagu Eesti riigis. Kõik käib lihtsalt ja loomulikult ja see on suhtumise küsimus. Vanem tunneb ennast sellises keskkonnas hästi, laps samuti.

Kui see asi nii lihtne oleks, poleks lõunamaades (Malta, Hispaania, Itaalia) Euroopa Liidu madalaim sündimus.
https://ec.europa.eu/eurostat/statistic ... statistics
Aga võib-olla mõtlesitegi mingeid euroliiduväliseid piirkondi?

Ühiskond meil küll lapsevaenulik pole. Et kusagil Gruusias naeratatakse ja kussutatakse sinu last, ei tähenda, et Eesti lapsevaenulik oleks. Emal on Eestis väga hea lapsepuhkus võrreldes paljude riikidega.

Natuke ikka on küll(ei ole see tsiteeritu).
Jah, lapsepuhkus on hea aga seal juures eeldataksegi, et sa oma "jõnglase, vääksuga" ka kodus ja avalikkuse eest eemale hoiad. Bussis ja poes võid käia vaid siis, kui laps vait püsib ja jumala eest teisi oma häälitsusega ei häriks.

Ma ei ela Eestis aga olen seal käies seda mitmeid kordi kogenud.
Ja ei mu beebi(6 kuune) ei ole kasvatamatu. Ta lihtsalt lalises veidi kõvemini omas keeles, kui juba kurje pilke sain.

Ei ole see seotud sellega. On olemas inimesi, kes teevad lapsi ja on olemas inimesi, kes ei tee. Kindlasti pole ümberkaudsete arvamus suur mõjutaja, vähemalt arenenud riikides, kus ei sunnita vägisi lapsi tegema ja abielluma. Meil on arenenud riik. Need on põhjendused ja vabandused, et riik on lapsevaenulik. Lapsed häirivad, aga iga mõistlik täiskasvanu saab sellest aru, et tegu on lapsega. Kuna oled sotsiaalselt hästi hakkamasaav naine, siis kindlasti oled kohanud pilke ka lastetuna ja ometi see ei seganud sul emaks saamast. Pilke ei saa ainult siis, kui 24/7 kodus seina vaadata.

Lapsepuhkus on Eestis muu maailmaga võrreldes tõesti väga hea, aga see ei muuda fakti, et lastesse suhtutakse kohati lausa äärmusliku vaenulikkusega (lugege kasvõi sedasama teemat algusest peale).

[Külaline]

Paraku tänapäeval on komplikatsioonidega sünnitusi ja sellest tulenevaid terviseprobleeme omajagu. Kas siis keiser on parem? Miks ma peaks tahtma oma kallist keha rikkuda? Kui mees saab lapse ilma oma keha kahjustamata. Mina peaksin veninud kõhunahaga, venitusarmidega, rebenditega leppima?

Jah, aga oled mõelnud, miks naised tükkis oma sünnitamistega on keskmiselt pikema elueaga kui mehed oma mittesünnitamisega?

Mina naisena tean, et meesugu on juba iseenesest paljusid haigusi suurendav risk. Mehed ei sünnita, aga teevad jällegi muid inimeste elu toimimiseks eluks vajalikke, aga elule ja tervisele ohtlikke tegevusi (ja osa mehi saab nende käigus vigastada või surma), mida keskmine naine seetõttu, et mehed teevad need tegevused ära, ise tegema ei pea, aga saab nautida nendest tulenevaid hüvesid.

Oleneb suhtumisest, kas näha oma soos ainult miinuseid ja lõputult vinguda ja kadetseda seda teist sugu: "Aga miks nemad...", või siis näha mõlema soo puhul nii plusse ja kui ka miinuseid.

Meessugu ei lähe arstilegi, loe artikleid kus naised peavad keelitama mehi kontrollidesse. Lisaks tunduvalt enam mehi suitsetab ja joob, ka enesetappudes peaksid mehed esikohal olema isegi, eriti vanemad mehed. Naissoos ma ei leia mingeid miinuseid. Nii angu ohtlikud töökohad pole meestele kohustuslikud, ei ole ka naistele sünnitamine kohustuslik. Kindlasti ei tunne ma mitte mingisugust moraalset kohistust oma keha ja tervist ohverdada ühiskonna kestmise hüvanguks sest kuskil mõni mees teeb rasket tööd ning mina naudin tema tehtud töö hüvesid.

[Külaline]

Eelmisele postitusele lisan tasakaalustamiseks veel selle, et Eesti on ka vaeste, vanurite, puuetega inimeste ja üldse inimeste vastu vaenulik riik ja need on Eesti inimesed ise, kes oma ligimesi kummaliselt lõõmava kirega vihkavad.
Ja üsna loogiline on, et inimene, kes oma liigikaaslasi vihkab, ei taha neid maailma juurde tuua.

[Külaline]

Lapsi sünnib vähem, sest meie ühiskond on uskumatult lastevaenulik. Ei aita siin vanemahüvitised ega muud rahalised toetused. Lapsed on sündinud ka väga vaestel aegadel, noortele üliõpilastele ühikatuppa - ja on neist kõigist inimesed kasvanud. Seega rahas pole väga küsimus.

Kuid lastevaenuliku ühiskonna vastu ei saa ühegi rahapatakaga. Sõidad bussis, korra julgeb laps häält teha kui juba tabavad sind hukkamõistvad pilgud. Veelgi toredam on, et iga jumala võõras inimene arvab heaks teadvat paremini, kuidas sina oma last riietama, söötma, kasvatama pead. Jalutad tänaval, laps käekõrval, ja sulle hüppab ligi keegi tige tädi, kes kukub tänitama, miks on lapse müts ühe kõrva peale viltu vajunud. No ei jõua iga minut seda mütsi kohendada, ehk jätaks ema ja lapse lihtsalt rahule? Siinne teema on hea ülevaade, mis kõik laste ja nende emade-isade juures meie ühiskonnas häirib. Sellise suhtumise peale ei imesta üldse, et üha enam noori on otsustanud mitte kunagi lapsi saada.

Teiseks meeste olematu vastutus. Jah, naine otsustab oma keha üle, tema otsustab, kas süüa antibeebipille, kas teha aborti või sünnitada. Samas võiks ka mehed siin lisaks õigustele natuke vastutustki võtta. Mehe valik on näiteks kasutada kondoomi (aga paljud mehed seda teha ei taha, polevat mugav ju), samuti on mehe valik jalutada oma raseda tüdruksõbra juurest sirgelt minema. Ning siis kunagi aastate pärast ehk välja ilmuda ja taguda rinda, et isal on õigus oma lapsega võrdselt kohtuda! Kus sellised mehed olid siis, kui vastsündinud beebi vajas pidevat hoolitsust? Tublit ja pereelus osalevat meest ei aja ükski normaalne naine minema. Ja kui selliseid napib, siis teebki naine otsuse lapsi mitte saada, kui ei taha just üksikemaks hakata. Ehk siis, naisele on emaks saamisel väga oluline tugivõrgustik/mehe olemasolu.

Olles reisinud lastega suhteliselt palju lõunapoolsetes maades, tekib võrdlusmoment - ja paraku mitte Eesti kasuks. Toidupoe järjekorras naeratatakse su kaheaastasele, bussis pakutakse last süles hoidvale emale sõbralikult istet, toidukohas toob teenindaja lapse söögitooli. Emad ja isad on lugupeetud ja austatud, mitte läbi materdatud ja mutta tambitud nagu Eesti riigis. Kõik käib lihtsalt ja loomulikult ja see on suhtumise küsimus. Vanem tunneb ennast sellises keskkonnas hästi, laps samuti.

Lõunamaades on emad parema suhtumisega. Ei kohta naljalt suhtumist, et mina ja mu laps on maailma naba ja kõik tegelegu mu tujutsemisega sest ma olen ema ja mul on laps. Ei ole sellist suhtumist. Loomulikult naerataksin sellisele emale ja tema lapsele kes ei ole üleolevalt tähtsus täis nagu oleks ei tea millega hakkama saanud.

[Külaline]

Lapsi sünnib vähem, sest meie ühiskond on uskumatult lastevaenulik. Ei aita siin vanemahüvitised ega muud rahalised toetused. Lapsed on sündinud ka väga vaestel aegadel, noortele üliõpilastele ühikatuppa - ja on neist kõigist inimesed kasvanud. Seega rahas pole väga küsimus.

Kuid lastevaenuliku ühiskonna vastu ei saa ühegi rahapatakaga. Sõidad bussis, korra julgeb laps häält teha kui juba tabavad sind hukkamõistvad pilgud. Veelgi toredam on, et iga jumala võõras inimene arvab heaks teadvat paremini, kuidas sina oma last riietama, söötma, kasvatama pead. Jalutad tänaval, laps käekõrval, ja sulle hüppab ligi keegi tige tädi, kes kukub tänitama, miks on lapse müts ühe kõrva peale viltu vajunud. No ei jõua iga minut seda mütsi kohendada, ehk jätaks ema ja lapse lihtsalt rahule? Siinne teema on hea ülevaade, mis kõik laste ja nende emade-isade juures meie ühiskonnas häirib. Sellise suhtumise peale ei imesta üldse, et üha enam noori on otsustanud mitte kunagi lapsi saada.

Teiseks meeste olematu vastutus. Jah, naine otsustab oma keha üle, tema otsustab, kas süüa antibeebipille, kas teha aborti või sünnitada. Samas võiks ka mehed siin lisaks õigustele natuke vastutustki võtta. Mehe valik on näiteks kasutada kondoomi (aga paljud mehed seda teha ei taha, polevat mugav ju), samuti on mehe valik jalutada oma raseda tüdruksõbra juurest sirgelt minema. Ning siis kunagi aastate pärast ehk välja ilmuda ja taguda rinda, et isal on õigus oma lapsega võrdselt kohtuda! Kus sellised mehed olid siis, kui vastsündinud beebi vajas pidevat hoolitsust? Tublit ja pereelus osalevat meest ei aja ükski normaalne naine minema. Ja kui selliseid napib, siis teebki naine otsuse lapsi mitte saada, kui ei taha just üksikemaks hakata. Ehk siis, naisele on emaks saamisel väga oluline tugivõrgustik/mehe olemasolu.

Olles reisinud lastega suhteliselt palju lõunapoolsetes maades, tekib võrdlusmoment - ja paraku mitte Eesti kasuks. Toidupoe järjekorras naeratatakse su kaheaastasele, bussis pakutakse last süles hoidvale emale sõbralikult istet, toidukohas toob teenindaja lapse söögitooli. Emad ja isad on lugupeetud ja austatud, mitte läbi materdatud ja mutta tambitud nagu Eesti riigis. Kõik käib lihtsalt ja loomulikult ja see on suhtumise küsimus. Vanem tunneb ennast sellises keskkonnas hästi, laps samuti.

Lõunamaades on emad parema suhtumisega. Ei kohta naljalt suhtumist, et mina ja mu laps on maailma naba ja kõik tegelegu mu tujutsemisega sest ma olen ema ja mul on laps. Ei ole sellist suhtumist. Loomulikult naerataksin sellisele emale ja tema lapsele kes ei ole üleolevalt tähtsus täis nagu oleks ei tea millega hakkama saanud.

Lõunamaades on emadel ka palju parem tugivõrgustik ümber kui siin. Elatakse mitu põlvkonda koos ja vanavanemad osalevad laste kasvatamises igapäevaselt. Nii jaguneb koormus ühtlasemalt, noor ema saab pisut ka muude toimetustega tegeleda, sellal kui suguvõsa aitab last hoida. Meie beebiemad on tihtipeale kuude kaupa magamata, loppis silmaalustega ja väsimusest ümber kukkumas; võõrale aga näib taoline seisund hoopiski "üleolevalt tähtsust täis".

[külaline]

Eelmisele postitusele lisan tasakaalustamiseks veel selle, et Eesti on ka vaeste, vanurite, puuetega inimeste ja üldse inimeste vastu vaenulik riik ja need on Eesti inimesed ise, kes oma ligimesi kummaliselt lõõmava kirega vihkavad.
Ja üsna loogiline on, et inimene, kes oma liigikaaslasi vihkab, ei taha neid maailma juurde tuua.

???

Eesti inimene on üldiselt ei ole niiväga lõõmaja, vaid tõsisem, vaiksem ja vähe sekkub teiste inimeste asjadesse. Ei lähe ise abi pakkuma, vaid abivajaja peab ise küsima, kui ta vajab - siis aidatake küll.

Kui avalikus ruumis on lastega ema (või isa), siis üldiselt Eesti lapsevanem ei oota, et seal viibivad teised inimesed tema endaga või tema lastega tegeleksid. Kus mõni neid tujutsevaid ja midagi nõudvaid emmesid näeb? Ja vastupidi ka, Eestis teised inimesed üldiselt lasevadki lapsevanema(te)l oma lastega ise toimetada, ei sekku', ei kontakteeru kuidagi - võibolla lõunamaades jah, kontakteerutakse rohkem, tullakse rohkem nunnutama, mingeid eeliseid pakkuma vms.

[Külaline]

Ja ei mu beebi(6 kuune) ei ole kasvatamatu. Ta lihtsalt lalises veidi kõvemini omas keeles, kui juba kurje pilke sain.

Postitus on kustutatud

Novot juat sellist suhtumist silmas peangi.
Toidupood on ebasobiv koht?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Miks sa siis seda ei kasuta kui sind teised inimesed häirivad?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Miks sa siis seda ei kasuta kui sind teised inimesed häirivad?

Postitus on kustutatud

Kui juba lapsekäruga kodulähedases toidupoes käimine on mõne tigeda eestlase keeles lapse "traumatiseerimine", siis pole küll imestada, miks meil sündimus sellise vihkamise sees aina kahanenud on. Selline suhtumine, et kui lapse saad, siis olete mõlemad lapsega 18 aastat kui katkuhaiged, ei tohi korteriuksest väljagi ronida, äkki muidu veel laps "saab trauma" - kes see sihukese haige suhtumisega riiki lapsi hangib?

P.S. Ja tõesti, kui sa nii koledasti muudkui traumasid kardad, siis võiksid ise hoopis koju jääda. Jääb lapsel ja tema emal trauma sinusuguste tõttu olemata.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Mind näiteks ei häiri poes röökivad imikud. Pole minu imik ja pole minu probleem. Imiku röökimisel võib sada muud põhjust olla kui kapsalett. Kui mind üldse keegi häirib, siis on need tigedate pilkude saatjad, keda kõik teised häirivad.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Mind näiteks ei häiri poes röökivad imikud. Pole minu imik ja pole minu probleem. Imiku röökimisel võib sada muud põhjust olla kui kapsalett. Kui mind üldse keegi häirib, siis on need tigedate pilkude saatjad, keda kõik teised häirivad.

Peale pikka väsitavat tööpäeva kellegi imik 160 db võimsusel kõrval üürgama kukub siis vaatan ikka küll. Kui ei suuda end normaalselt üleval pidada inimeste keskel siis ei ole vaja poodi vedada.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Mind näiteks ei häiri poes röökivad imikud. Pole minu imik ja pole minu probleem. Imiku röökimisel võib sada muud põhjust olla kui kapsalett. Kui mind üldse keegi häirib, siis on need tigedate pilkude saatjad, keda kõik teised häirivad.

Peale pikka väsitavat tööpäeva kellegi imik 160 db võimsusel kõrval üürgama kukub siis vaatan ikka küll. Kui ei suuda end normaalselt üleval pidada inimeste keskel siis ei ole vaja poodi vedada.

Pärast pikka väsitavat tööpäeva tasub järelikult e-poest kaupa tellida, mitte toidupoes end sellisesse haavatavasse seisu panna.

[Külaline]

Seal pole muud vastust kui, et naised peavad kaasajal valima.
Naine peab suutma ennast ära toita, kui on lapsed siis ka nemad, lapsi võib saada. Jq nende vahel valitakse. Üht peab, teist tohib, valotakse kumba peab.
Kui oleks ühiskond kus mees peab toitma ja katma kõik lähedased naised, oleks naisel vähem variante mille vahel valida. See ei annaks võimalust kehvast suhtest lahkuda aga annaks võimaluse mitte muretseda oma ja laste toidulaua pärast.
Endal on ainult üks laps, olin temaga üksikema kehva mehe kõrval. Mees ei panustanud aega, energiat ega raha, muud tuguvõrku ka polnud. Ükskõik kuidas oleksin tahtnud, mul poleks olnud võimalik teist last saada, üksi üht last kasvatada oli minu piir. Oleks parem partner olnud, oleksin rohkem lapsi sünnitatud.
Kui vanemad saaks varem pensionile või oleks norm kus mehed PEAVAD oma peresse panustama - oleks naistel tugisüsteem kuhu sünnitada.
3 aastat saavad kodus olla naised kellel on tugivõrk, sest kusagilt peab lauale toit tulema kui sissetulekut enam pole.

[Külaline]

Mind näiteks ei häiri poes röökivad imikud. Pole minu imik ja pole minu probleem. Imiku röökimisel võib sada muud põhjust olla kui kapsalett. Kui mind üldse keegi häirib, siis on need tigedate pilkude saatjad, keda kõik teised häirivad.

Peale pikka väsitavat tööpäeva kellegi imik 160 db võimsusel kõrval üürgama kukub siis vaatan ikka küll. Kui ei suuda end normaalselt üleval pidada inimeste keskel siis ei ole vaja poodi vedada.

Pärast pikka väsitavat tööpäeva tasub järelikult e-poest kaupa tellida, mitte toidupoes end sellisesse haavatavasse seisu panna.

Miks üürgavad ja häirivad lapsed kodus ei ole? Tittesid on oluliselt vähem kui täiskasvanud tööinimesid. Loogiline on, et kõikide segajad tited koju jäetakse mitte ei tooda soolokontserti andma kapsalehti vahele keegi ei taha seda kuulda