Nähtused, mis nõuka-ihalejatele miskipärast kunagi ei meenu:
Korterijärjekord. Riigi või asutuste ehitatud kortermajadesse said tasuta elama ennekõike töölised, samal ajal kui valgekraed pidid aasta(kümne)id oma järjekorda ootama või maksma kooperatiivkorteri eest (ka seda tuli oodata). Näiteks 1980. aastal maksis kolmetoaline «kooperatiiv» Lasnamäel 12 000 rubla, millest kohe tuli sisse maksta neljandik. Eelisjärjekorda ehk nn punase joone alla pääsesid need, kel oli pereliikme kohta vähem kui kolm ruutmeetrit põrandapinda.
Defitsiit. Nõukogude plaanimajanduse tulemus. Kord oli poodides kibe puudus ühest, kord teisest asjast, aga kõike korraga ei olnud kunagi saada. Eriti hulludel aegadel vaatasid poeriiulitelt vastu vaid kolmeliitrised kasemahla- või povidlopurgid.
Rikutud tööraamat. Kuna CVde saatmise kommet toona polnud, näidati uuele kohale asudes ette tööraamat, kus oli kirjas eelnev tööelu, sh ka näiteks karistused joomise jm rikkumiste eest.
Taksoviin. Ajal, kui Nõukogude Liidus võideldi usinasti joomisega, vähendati viinapoodide arvu, need avati hilja ja suleti vara. Olukorda kasutasid ära taksojuhid (aga ka näiteks lumesahajuhid), kes varusid aegsasti jooki autosse ja müüsid seda siis kahekordse hinnaga (poes maksis pooleliitrine viinapudel 4–5, taksost ostes 8–10 rubla).
Šveitser ehk uksehoidja. Üks tähtsamaid ja prestiižsemaid ametikohti kogu Nõukogude Liidus. Šveitser otsustas, kas sa pääsed restorani, baari või varietee uksest sisse või mitte. Alati tuli kasuks «natšai» ehk altkäemaks – olenevalt kohast, seltskonnast ja kelleajast «kolmekas» või «viiekas» –, aga vahel aitas ka vana tutvus.
Piiritsoon. Sinna kuulus suur osa Põhja-Eesti rannikust, samuti Saaremaa ja Hiiumaa. Piiritsooni pääsesid vaid need, kes olid sinna sisse kirjutatud või kellele sugulased saatsid nn küllakutse, mille alusel löödi passi vastav tempel. Enamasti asusid piiritsoonis rohkem või vähem salajased sõjaväeobjektid. Paldiski ja Sillamäe olid kinnised linnad, kuhu ei pääsenud ka küllakutsega.
101. kilomeeter. Just nii kaugele viidi näiteks Tallinnast lõtvade elukommetega naisterahvad, pätid, alkohoolikud ja ka need, kelle poliitilised vaated võimudele ei sobinud. Paraku ei kavatsenud väljasaadetud oma uues elukohas senistest kommetest loobuda ja tutvustasid neid rõõmuga ka kohalikele.
Glavlit. Kõik ajalehed-ajakirjad ja raamatud loeti enne trükkiminemist läbi, et kusagil ei oleks mõnd «sõjasaladust», midagi nõukogudevastast või kas või näiteks sinist, musta ja valget värvi kõrvuti.
Dissident ehk nõukogude võimu vastane. Et dissident ümber kasvaks, saadeti ta vangilaagrisse. Näiteks Tartu Ülikooli õppejõud, keemik Jüri Kukk, kes soovis loobuda NSVLi kodakondsusest ja riigist lahkuda, suri Arhangelski oblasti vangilaagris näljastreigi tagajärjel 1981. aastal.
Koputaja. Kellelt siis veel KGB teada sai, kes on dissident?!
Lööktöö. See tähendas üldjuhul plaani ületamist. Samuti olukordi, kui juhtimise või planeerimise vigade tõttu jooksis midagi kokku ja töölised tegid ületunnitööd, et asja parandada. Et ilmselget lollust näidata kangelaslikkusena, nimetatigi seda lööktööks.
https://www.postimees.ee/4000345/asjad- ... -ei-maleta
meil on nüüd ka ju püütud teha seadust, et öösel alkoholimüügi keeld, vahepeal vist oligi, ei näe erinevust toonase ajaga. Aga Hiiumaal oli meil sugulane.