Miilises riigis tahaksite elada?

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia.

Sa vist oled unustanud (või olid mingi natšalniku järeltulija), et nt maainimestele, keda kõiki kolhoosidesse sunniti ja kellelt kõik nende loomad ja vili ära võeti, hakati kohustusliku riigi heaks tööl käimise eest rahas palka maksma alles aastal 1958. Kohvikus käimise asemel oli inimestel tegu, et oma perel hinge sees hoida.

Ja nüüd, ole hea, selgita, miks sõja võitnud riigi elatustase 50 aastaga ei jõudnud sõja kaotanud riigiga samale tasemele?

[Külaline]

Vene ajal anti puudega lapsed juba sünnitusmajast otse lastekodusse. Ka sellised puudega lapsed, kes oleksid võinud vabalt kodus elada. Perel oli mugavam sellisest lahti saada. Häbeneti ning ilmselt oli ka kodustes oludes keeruline sellise lapsega hakkama saada.

Ma arvan, et see oli õige.

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

[Külaline]

Sel kodanikul oli veel mingi loogika viga. Kunagises Balti keti teemas ta väitis, et vihkas ja jälestas seda üritust. Et ta mängis teiste lastega koos õues ning ei huvitanud üldse, et selline üritus toimub. Korraks vaatas kuskilt aknast sisse ja nägi telekast, et see toimus. Rohkem teda ei huvitanud.

Ainus asi, et kui ta oli 1989. aastal alles selles vanuses, kus mängis teiste lastega õues ukakat, siis ta ei saanud olla keegi elluastuv noor, kes ootas kutsekooli suunamist oma esimesele töökohale. Aga seda ta just ju taga nuttiski, et jäi töökohast seetõttu ilma, et pärast kooli ei toimunud enam tööle suunamist. Need koolist tööle suunamised lõppesid juba 1987ndal aastal ära. Kuidas sai aastaid hiljem seda võimalust, mida enam ammu olemas ei olnud, taga nutta? Seda enam, et inimene oli sel ajal veel laps, kui see asi lõpetati.

Sellel ajal polnud luurekat mängivad 14-15 aastased mingi haruldus.

Võimalik, aga kutsekooli või ülikooli ka selles vanuses ei saanud lõpetada. Või siis oli see kodanik tõesti mingi eriti hilise arenguga, et 20+ vanusest käis lastega õues luurekat mängimas. Ja vahepeal kiikas kuskilt esimese korruse aknast sisse.

Aa kus on kirjas, et ma kutseka või ülikooli lõpetasin Ma tahtsin minna kutsekasse, ehk siis olin lõpetanud just põhikooli!

[Külaline]

Ta on ju korduvalt siin foorumis teistes teemades sellest kirjutanud ja taga nutnud vene aega. Koos Eesti aja tulekuga kaotas ta kõik. Nüüd pidi olema vaene ja töötu. Vene ajal oleks ta pärast kooli saanud suunamise kuhugile tööle. Ilma mingite murede ja probleemideta oleks töökoht olemas olnud. Oleme ju korduvalt seda jama siit lugenud. Kas me tahame ikka ja jälle uuesti seda hala lugeda?

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

Vaevalt, et vene ajalgi invaliidide elu meelakkumine oli.

Ma polnud siis invaliid. Mingi terviseprobleem kindlasti oli, see oli lapseeast juba, aga mulle sobis stabiilne elukorraldus niiväga, et see probleem tõenäoliselt poleks süvenenud ja teisi probleeme juurde tekitanud. On ju teada, et inimesed võivad pärast ränki läbielamisi haigestuda ravimatult. Minu jaoks oli esimene ränk üleelamine just stabiilsuse kadu ja kui ma polnud sellest löögist veel toibunud, tulid järjest kümned ja kümned hoobid.. Need kõik aga oleksid NSVL ajal olemata olnud..need olid konkreetselt seotud muutunud ja pidevas muutumis olevate oludega.

[Külaline]

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

Vaevalt, et vene ajalgi invaliidide elu meelakkumine oli.

Ma polnud siis invaliid. Mingi terviseprobleem kindlasti oli, see oli lapseeast juba, aga mulle sobis stabiilne elukorraldus niiväga, et see probleem tõenäoliselt poleks süvenenud ja teisi probleeme juurde tekitanud. On ju teada, et inimesed võivad pärast ränki läbielamisi haigestuda ravimatult. Minu jaoks oli esimene ränk üleelamine just stabiilsuse kadu ja kui ma polnud sellest löögist veel toibunud, tulid järjest kümned ja kümned hoobid.. Need kõik aga oleksid NSVL ajal olemata olnud..need olid konkreetselt seotud muutunud ja pidevas muutumis olevate oludega.

Enda elu tuleb ikka ise rajada. Mida vähem meeldib, seda enam muudad. Lihtne ja loogiline. Iga inimene loob endale ise selle elu, mida tahab.

[Külaline]

Kui ma kunagi noorena ametiasutusse tööle läksin ja küsisin vanematelt kolleegidelt, kuidas nemad sinna juba nõukaajal sattusid, siis absoluutselt kõik vastasid - noh tutvused, mingit ausat kandideerimist ei eksisteerinud.

Samas ei olnud nõukaajal seda, et kui 50 kukub,, siis hoia töö juures madalat profiili, sest kuskile mujale sind enam ei valita. Võid ju rõhuda oma kogemustele, sidemetele ja oskustele, valituks osutub ikka värskelt ülikooli lõpetanud näitsik, kelle ainus kokkupuude selle tööga oli kahekuisel praktikal.

Millest sa räägid? Nõukaajal saadeti 55-aastaselt pensionile, vaata ise kuidas selle piskuga ellu jääd. Ei pakkunud keegi pensionärile tasuvat tööd. Valvuriks heal juhul kusagile...

[Külaline]

Ma polnud siis invaliid. Mingi terviseprobleem kindlasti oli, see oli lapseeast juba, aga mulle sobis stabiilne elukorraldus niiväga, et see probleem tõenäoliselt poleks süvenenud ja teisi probleeme juurde tekitanud. On ju teada, et inimesed võivad pärast ränki läbielamisi haigestuda ravimatult. Minu jaoks oli esimene ränk üleelamine just stabiilsuse kadu ja kui ma polnud sellest löögist veel toibunud, tulid järjest kümned ja kümned hoobid.. Need kõik aga oleksid NSVL ajal olemata olnud..need olid konkreetselt seotud muutunud ja pidevas muutumis olevate oludega.

Millised rängad läbielamised see okupatsiooni alt vabanemine sulle kaasa tõi? Pea hakkas ringi käima mõttest, et tuleb ise oma elu eest vastutama hakata ja valikuid on rohkem kui üks?

[Külaline]

Sellel ajal polnud luurekat mängivad 14-15 aastased mingi haruldus.

Võimalik, aga kutsekooli või ülikooli ka selles vanuses ei saanud lõpetada. Või siis oli see kodanik tõesti mingi eriti hilise arenguga, et 20+ vanusest käis lastega õues luurekat mängimas. Ja vahepeal kiikas kuskilt esimese korruse aknast sisse.

Aa kus on kirjas, et ma kutseka või ülikooli lõpetasin Ma tahtsin minna kutsekasse, ehk siis olin lõpetanud just põhikooli!

Ja mängisid 15-aastaselt luurekat?

[Külaline]

Võimalik, aga kutsekooli või ülikooli ka selles vanuses ei saanud lõpetada. Või siis oli see kodanik tõesti mingi eriti hilise arenguga, et 20+ vanusest käis lastega õues luurekat mängimas. Ja vahepeal kiikas kuskilt esimese korruse aknast sisse.

Aa kus on kirjas, et ma kutseka või ülikooli lõpetasin Ma tahtsin minna kutsekasse, ehk siis olin lõpetanud just põhikooli!

Ja mängisid 15-aastaselt luurekat?

Muidugi, tollel ajal oli see üsna tavaline, et poisid ja tüdrukud oma kampades üksteist luurasid ja püüdsid niimoodi tähelepanu võita.

[Külaline]

Tervel inimesel ehk tõesti raske mõista, kuidas muutused võisid eluks ajaks jälje jätta. Aga autistile on igasugused rutiinimuudatused ja elumuutused vägagi rängad..Ja kuna praeguses elus polegi muud, kui üks muutus teise otsa, siis loomulikult ma igatsen seda stabiilset elu, mida sain vähem kui 20 aastat kogeda ja mis tegi mu eripärad suuresti märkamatuks, nii et oleksin suutnud stabiilses maailmas vabalt "omas mullis" elada.

[Külaline]

Tervel inimesel ehk tõesti raske mõista, kuidas muutused võisid eluks ajaks jälje jätta. Aga autistile on igasugused rutiinimuudatused ja elumuutused vägagi rängad..Ja kuna praeguses elus polegi muud, kui üks muutus teise otsa, siis loomulikult ma igatsen seda stabiilset elu, mida sain vähem kui 20 aastat kogeda ja mis tegi mu eripärad suuresti märkamatuks, nii et oleksin suutnud stabiilses maailmas vabalt "omas mullis" elada.

Kas sa oled vahel mõelnud, kuidas mõjus autistidele 1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon? Küüditamine? Pereliikmete mahalaskmine? Kodust ilmajäämine?

[Külaline]

Ei usu, et see nii lihtne on, kui tõesti oleks huvi minna.
Mina uurisin talt ka, miks ta just N-Liidus elada sooviks, aga ju siis ininene ei soovi vastata. Lihtsalt huvi pärast oleks tahtnud teada. Ei ole ka plaanis su valikut kritiseerida.

Ta on ju korduvalt siin foorumis teistes teemades sellest kirjutanud ja taga nutnud vene aega. Koos Eesti aja tulekuga kaotas ta kõik. Nüüd pidi olema vaene ja töötu. Vene ajal oleks ta pärast kooli saanud suunamise kuhugile tööle. Ilma mingite murede ja probleemideta oleks töökoht olemas olnud. Oleme ju korduvalt seda jama siit lugenud. Kas me tahame ikka ja jälle uuesti seda hala lugeda?

Sel kodanikul oli veel mingi loogika viga. Kunagises Balti keti teemas ta väitis, et vihkas ja jälestas seda üritust. Et ta mängis teiste lastega koos õues ning ei huvitanud üldse, et selline üritus toimub. Korraks vaatas kuskilt aknast sisse ja nägi telekast, et see toimus. Rohkem teda ei huvitanud.

Ainus asi, et kui ta oli 1989. aastal alles selles vanuses, kus mängis teiste lastega õues ukakat, siis ta ei saanud olla keegi elluastuv noor, kes ootas kutsekooli suunamist oma esimesele töökohale. Aga seda ta just ju taga nuttiski, et jäi töökohast seetõttu ilma, et pärast kooli ei toimunud enam tööle suunamist. Need koolist tööle suunamised lõppesid juba 1987ndal aastal ära. Kuidas sai aastaid hiljem seda võimalust, mida enam ammu olemas ei olnud, taga nutta? Seda enam, et inimene oli sel ajal veel laps, kui see asi lõpetati.

Täpselmalt kirjutas ta nii: "Ei osalenud (Balti ketis) ja mängisin samal ajal linnaluurekat omavanustega. Ning igast esimese korruse madalast aknast, kus nägin et keegi seda paika telekast vaatas, möödudes tegin põlastavalt "böö" . See võttis kokku minu tollase suhtumise ja ka praeguse.

Loomulikult ma teadsin, sest see mula mis selle teleülekande taustaks oli, ei jätnud kahtlustki. Ja ma teadsin ju täpselt, et selline üritus toimub.. Ja ma oleksin väga tahtnud, et see oleks nässu läinud, et seal ja 1991 aastal oleks asjad teistmoodi kulgenud..

ma jagasin väga hästi, mida tähendas lihtne elu ilma rahamuredeta. Meie peres ei olnud ka kedagi, kes oleks tahtnud nõuka-aja lõppu, mäletan, kuidas meil 90-ndatel ei jätkunud enam toidukski raha alati.
Jah, mul oli nõuka-ajal tulevik täpselt paika pandud, aga peale seda ei ole ma tõepoolest kunagi nii elanud, et seda tõesti saaks eluks nimetada.. siis oli elu paigas- võisid aastaid ette teada, mis tulevikuplaanid on, mitte miski ei muutunud niimoodi ,nagu praegu.

Õudne on pigem see, et kas inimesed ei julge tõtt tunnistada- et jah, siis oli parem ja lihtsam elu. Või siis on tõesti meil nii palju euroajupestud või siis padurahvuslikke tüüpe, kelle jaoks on oluline vaid see, et saavad sini-must-valgega lehvitada."

Jne Jne

Inimesel oli 15-aastaselt kogu elu täpselt ette planeeritud ja Eesti iseseisvuse saabumisega kukkus kogu maailm kokku. Ehk siis inimene oli Vene ajal tark ja enesekindel inimene, kel oli kogu järgnev elu ette planeeritud, aga riigikorra muutudes muutus üleöö ebakindlaks ja saamatuks, kelle järsku polnud peas enam ühtegi plaani ega mõtet.

[Külaline]

Tervel inimesel ehk tõesti raske mõista, kuidas muutused võisid eluks ajaks jälje jätta. Aga autistile on igasugused rutiinimuudatused ja elumuutused vägagi rängad..Ja kuna praeguses elus polegi muud, kui üks muutus teise otsa, siis loomulikult ma igatsen seda stabiilset elu, mida sain vähem kui 20 aastat kogeda ja mis tegi mu eripärad suuresti märkamatuks, nii et oleksin suutnud stabiilses maailmas vabalt "omas mullis" elada.

Kas sa oled vahel mõelnud, kuidas mõjus autistidele 1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon? Küüditamine? Pereliikmete mahalaskmine? Kodust ilmajäämine?

Eks samamoodi, nagu kõik suured muutused.

[Külaline]

Tervel inimesel ehk tõesti raske mõista, kuidas muutused võisid eluks ajaks jälje jätta. Aga autistile on igasugused rutiinimuudatused ja elumuutused vägagi rängad..Ja kuna praeguses elus polegi muud, kui üks muutus teise otsa, siis loomulikult ma igatsen seda stabiilset elu, mida sain vähem kui 20 aastat kogeda ja mis tegi mu eripärad suuresti märkamatuks, nii et oleksin suutnud stabiilses maailmas vabalt "omas mullis" elada.

Kas sa oled vahel mõelnud, kuidas mõjus autistidele 1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon? Küüditamine? Pereliikmete mahalaskmine? Kodust ilmajäämine?

Eks samamoodi, nagu kõik suured muutused.

Kas sa ei tee reaalselt vahet okupatsioonist vabanemise ja küüditamise jmt vahel?

[Külaline]

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

Vene ajal anti puudega lapsed juba sünnitusmajast otse lastekodusse. Ka sellised puudega lapsed, kes oleksid võinud vabalt kodus elada. Perel oli mugavam sellisest lahti saada. Häbeneti ning ilmselt oli ka kodustes oludes keeruline sellise lapsega hakkama saada.

Ma arvan, et see oli õige.

Kas sa siis kahetsed, et vanemad ei andnud sind lastekodusse? Saan aru, et sul olid ja on terviseprobleemid. Arvad, et nõukaaegses lastekodus olnuks sul helge elu olnud?

https://kroonika.delfi.ee/artikkel/6539 ... ud-lastega

https://www.ohtuleht.ee/melu/694774/pal ... gu-loomad-

https://kroonika.delfi.ee/artikkel/7252 ... sele-elule

Veel võid googeldades lugeda mõrvarlikud olid ajad imastu internaat erilastekodu, ja ...

Vat nii imeilus ja helge oli vene ajal lapsinvaliidide elu!

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia.

Sa vist oled unustanud (või olid mingi natšalniku järeltulija), et nt maainimestele, keda kõiki kolhoosidesse sunniti ja kellelt kõik nende loomad ja vili ära võeti, hakati kohustusliku riigi heaks tööl käimise eest rahas palka maksma alles aastal 1958. Kohvikus käimise asemel oli inimestel tegu, et oma perel hinge sees hoida.

Ja nüüd, ole hea, selgita, miks sõja võitnud riigi elatustase 50 aastaga ei jõudnud sõja kaotanud riigiga samale tasemele?

Mina saan aru, et ta ei ole mingi natšalniku järeltulija. Pigem mingi hädavares, kes oli alla keskmise siis ja nüüd samamoodi. Lihtsalt hädaldada ja haliseda meeldib. Mingis teises teemas ta räägib ka elu lõppemisest ja surmast nii, et veel järgmisemas teemas (Ei suuda augustist rõõmu tunda) tunti ta jälle ära ja siis hakati teda juba korrale kutsuma ja soovitati tõsiselt abi otsida.

Ma saan aru, et tegemist on depressiivse inimesega, kes näeb kõike mustades toonides. Ja ilmselt see ongi see tema tervisehäda.

[Külaline]

Ma arvan, et see oli õige.

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

Ma ei tea, minu peres kasvab raske puudega laps. Mul poleks elu seeski tulnud pähe teda lastekodusse anda. Jah, temaga on olnud palju südamevalu ja palju hoolt ning tegemist, aga mitte iialgi ma ei arva, et see päikesekiir oleks minu ja meie ülejäänud pere pekki keeranud.

Ausalt, sa oled vaimselt väga haige inimene. Nii, nagu siin juba paaris teises teemaski on sulle soovitatud - otsi omale abi! Sa ei ole normaalne inimene!

P S Minu lapse puue on selline, mida me ei saanud mehega kohe mitte kuidagi talle pärandada. See on haigus, mis lihtsalt kuskilt tuleb ja kõik! Mitte keegi ei ole selles süüdi.

[Külaline]

Sellel ajal polnud luurekat mängivad 14-15 aastased mingi haruldus.

Võimalik, aga kutsekooli või ülikooli ka selles vanuses ei saanud lõpetada. Või siis oli see kodanik tõesti mingi eriti hilise arenguga, et 20+ vanusest käis lastega õues luurekat mängimas. Ja vahepeal kiikas kuskilt esimese korruse aknast sisse.

Aa kus on kirjas, et ma kutseka või ülikooli lõpetasin Ma tahtsin minna kutsekasse, ehk siis olin lõpetanud just põhikooli!

Pole kuulnud, et Eesti vabaks saamisel kutsekoolid lukku keerati. Pigem ehk vastupidi - kõiksugu õppimise ja enda harimise võimalusi tuli hoopis juurde.

Mis sa veel oskad välja mõelda, mille kaela oma rasket saatust veeretada?

[Külaline]

Ma arvan, et see oli õige.

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

Nüüd lugesin, et oled autist. Ok, nüüd saan aru. Tõepoolest, ainult tundeeluhäirega inimene saab nii jubedat teksti toota. Kahju, et peale sinu on siin veel 3 autisti, kes sulle kaasa kiidavad.

[Külaline]

Ma arvan, et see oli õige.

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

Kusjuures, see ei ole sugugi välistatud, et piinatakse ka tänapäeval selliseid puudega lapsi või täiskasvanuid, kes iseenda eest seista ei saa. Absoluutselt ei imestaks. Alles oli teada, kuidas vanadekodus abituid vanureid vägistati. Tegelikkuses on teada ka seda, et vanadekodus esineb muudmoodi väärkohtlemist. Kui mu sugulane oli suht vegeteerivas olukorras haiglas, siis hooldaja näiteks lõi teda toitmise ajal, sest vana ajas toitu suust välja. Ohutu kiusata, sest haige ei saanud liigutada ega rääkida.

Mõni ime siis, kui ka lastekodus mõni vägivaldne hooldaja on. Liikumatud, kõnevõimetud pambud ei saa ju kaevata.