Barbara kirjutas: ↑10 Dets 2024 13:58
Mingit "ühisvara sundosa" ei ole olemas, see postitaja ei saa tõenäoliselt jur.mõistetest aru ja kasutas neid lihtsalt enda arust loogiliselt. Ühisvarast pool on elusoleva abikaasa oma- lihtne. Ülejäänud poole pärivad pärijad kas testamendi või seaduse järgi. Ja sellest poolest pole tervel abikaasal ega täiskasvanud lastel mingit sundosa saada (ainult neil, kellel on alaealine laps-pärija või ülalpidamiskohustusega abikaasa).
Mina võin ausalt tunnistada, et ma tõesti ei saa jur. mõistetest väga hästi aru. Aga ma loen seda:
Perekonnaseadus ptk3 § 16. Perekonna ülalpidamise kohustus
(1) Abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/112032015099)
Ja pärimisseadusest:
(1) Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/104012021036)
Need kaks kokku panna, siis mina saan aru nii, et abikaasa vastu (kellega koos elatakse) on teisel abikaasal ülalpidamiskohustus. Ja kui on ülalpidamiskohustus, siis on ka pärimisel sundosa.
Kus mu siin viga on?
Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud isiku (st alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa), kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Teisisõnu, kui pärandaja on oma ülalpeetava jätnud pärandist ilma või seda vähendanud, saab ülalpeetav esitada rahalise nõuda pärija(te) vastu.
Rõhutada tuleb, et sundosa saab vaid abivajav isik, keda pärandaja pidi enda surma hetkel ülal pidama ehk täidetud olid ülalpidamise andmise eeldused perekonnaseaduse mõttes. Sundosa on õigustatud saama ainult lapsed, lapselapsed, vanemad ja abikaasa ning seda eeldusel, et nad vajavad abi. Lihtsalt kõrge vanus ei ole veel tingimata abivajaduse eeldus.
Sundosa üleandmise nõude saab esitada pärijate vastu kolme aasta jooksul nõude olemasolust teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui kümne aasta möödumisel. Pärijatelt ei saa nõuda mingit konkreetset pärandieset, vaid tegemist on ainult rahalise nõudega. Rahalise nõude suurus tuleneb sellest, kui suure osa oleks isik pärinud seadusjärgse pärimise korral, millest veel omakorda arvutatakse maha pool. Sundosa suurus on pool seadusjärgsest pärandiosast.
Barbara kirjutas: ↑10 Dets 2024 13:58
Mingit "ühisvara sundosa" ei ole olemas, see postitaja ei saa tõenäoliselt jur.mõistetest aru ja kasutas neid lihtsalt enda arust loogiliselt. Ühisvarast pool on elusoleva abikaasa oma- lihtne. Ülejäänud poole pärivad pärijad kas testamendi või seaduse järgi. Ja sellest poolest pole tervel abikaasal ega täiskasvanud lastel mingit sundosa saada (ainult neil, kellel on alaealine laps-pärija või ülalpidamiskohustusega abikaasa).
Mina võin ausalt tunnistada, et ma tõesti ei saa jur. mõistetest väga hästi aru. Aga ma loen seda:
Perekonnaseadus ptk3 § 16. Perekonna ülalpidamise kohustus
(1) Abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/112032015099)
Ja pärimisseadusest:
(1) Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/104012021036)
Need kaks kokku panna, siis mina saan aru nii, et abikaasa vastu (kellega koos elatakse) on teisel abikaasal ülalpidamiskohustus. Ja kui on ülalpidamiskohustus, siis on ka pärimisel sundosa.
Kus mu siin viga on?
Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud isiku (st alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa), kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Teisisõnu, kui pärandaja on oma ülalpeetava jätnud pärandist ilma või seda vähendanud, saab ülalpeetav esitada rahalise nõuda pärija(te) vastu.
Rõhutada tuleb, et sundosa saab vaid abivajav isik, keda pärandaja pidi enda surma hetkel ülal pidama ehk täidetud olid ülalpidamise andmise eeldused perekonnaseaduse mõttes. Sundosa on õigustatud saama ainult lapsed, lapselapsed, vanemad ja abikaasa ning seda eeldusel, et nad vajavad abi. Lihtsalt kõrge vanus ei ole veel tingimata abivajaduse eeldus.
Sundosa üleandmise nõude saab esitada pärijate vastu kolme aasta jooksul nõude olemasolust teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui kümne aasta möödumisel. Pärijatelt ei saa nõuda mingit konkreetset pärandieset, vaid tegemist on ainult rahalise nõudega. Rahalise nõude suurus tuleneb sellest, kui suure osa oleks isik pärinud seadusjärgse pärimise korral, millest veel omakorda arvutatakse maha pool. Sundosa suurus on pool seadusjärgsest pärandiosast.
Abivajamine on juba väga suhteline asi. Pigem on see siis kohtuvaidluse käigus lahendus, mitte üheselt seadusega paika pandud. Tundub.
(Igaks juhuks täpsustus, et ma ei vaidle, vaid ma küsin. Teema on huvitav ja mina sellest eriti midagi ei tea)
Külaline kirjutas: ↑10 Dets 2024 14:51
Abivajamine on juba väga suhteline asi. Pigem on see siis kohtuvaidluse käigus lahendus, mitte üheselt seadusega paika pandud. Tundub.
(Igaks juhuks täpsustus, et ma ei vaidle, vaid ma küsin. Teema on huvitav ja mina sellest eriti midagi ei tea)
See on alati kohtuvaidluse küsimus- sundosa saajal on õigus pärijatelt välja nõuda rahaline hüvitis oma sundosa eest (ei ole õigus nõuda asju vms, tegu on rahalise hüvitisega, see oli ka kuskil seaduses kirjas). Kui notaril on teada, et pärandajal on laps või töövõimetud vanemad vms, siis see võetakse arvesse pärandijagamisel, aga kui pole teada, siis seda saab tagantjärele kohtu kaudu nõuda.
Barbara kirjutas: ↑10 Dets 2024 13:58
Mingit "ühisvara sundosa" ei ole olemas, see postitaja ei saa tõenäoliselt jur.mõistetest aru ja kasutas neid lihtsalt enda arust loogiliselt. Ühisvarast pool on elusoleva abikaasa oma- lihtne. Ülejäänud poole pärivad pärijad kas testamendi või seaduse järgi. Ja sellest poolest pole tervel abikaasal ega täiskasvanud lastel mingit sundosa saada (ainult neil, kellel on alaealine laps-pärija või ülalpidamiskohustusega abikaasa).
Mina võin ausalt tunnistada, et ma tõesti ei saa jur. mõistetest väga hästi aru. Aga ma loen seda:
Perekonnaseadus ptk3 § 16. Perekonna ülalpidamise kohustus
(1) Abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/112032015099)
Ja pärimisseadusest:
(1) Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/104012021036)
Need kaks kokku panna, siis mina saan aru nii, et abikaasa vastu (kellega koos elatakse) on teisel abikaasal ülalpidamiskohustus. Ja kui on ülalpidamiskohustus, siis on ka pärimisel sundosa.
Kus mu siin viga on?
Sundosa saamise tingimus on, et pärandist ilma jäetu on töövõimetu ning pärandajal oli kohustus teda ülal pidada ja abistada. Sellest sai ka eile räägitud, et kui tegemist invaliidiga, siis on teine asi. Töövõimeline või pensionil olev abikaasa pole ülalpeetav ning tal ei ole mingit õigust sundosale.
Sundosa ei ole mitte kuidagi seotud ühisvaraga. Seega kus see eilne kõva hüppaja on, siiani pole suutnud Perekonnaseadusest, mida ta teisi lugema sundis, õiget kohta ette näidata, ainult kaagutama ja teisi trollideks sõimama kõva, mõistusenatukest endal aga üldse mitte.
WD40 kirjutas: ↑09 Dets 2024 15:13
Varsti enam keegi ei abiellu. See asi sureb välja.
Just lugesin soome artiklit, et see aasta eriti vähe abielusid ja kogu aeg vähemaks jääb. Esimene aasta kui enamus 50 a. inimesi pole kunagi abielus olnud (ja sealt edasi vaevalt enam).
Mehed ei soovi enam abielus olla, sest see ei anna neile enam mitte midagi juurde. Isegi austust ühiskonnas enam mitte. Naiste nõudmisel seda viimases hädas tehakse. Naised veel tahavad abielluda, aga ei taha abielus olla. St. pidu tahetakse ja eriti veel kui mees maksab, aga ei soovita abielus olla ehk siis ei saa jätta enam otsi lahti teiste meestega...
Sureb välja kogu kontseptsioon. Abielu on oluline veel ainult homodele
No kõige dramaatilisem olukord kui kaks inimest elavad lihtsalt koos ühe inimene elamispinnal ja kui tollega peaks midagi juhtuma, siis teisel elukaaslasel pole mingit sõnaõigust näiteks isegi matuseid korraldada. Ammugi õigust elamispinnale, keegi ei hakka mingeid panustatud rahasid tagasi maksma jne, sugulased teevad puhta töö.
Ega sul abiellumisega ka seda õigust ei teki. Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja ja peale tema surma pärijate maja. Naine ei saa automaatselt maja omanikuks. Selleks kõigeks on eraldi lepinguid vaja, mis ei puutu abielusse üldse.
WD40 kirjutas: ↑09 Dets 2024 17:36
Ega sul abiellumisega ka seda õigust ei teki. Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja ja peale tema surma pärijate maja. Naine ei saa automaatselt maja omanikuks. Selleks kõigeks on eraldi lepinguid vaja, mis ei puutu abielusse üldse.
Surma korral pärib abielus olev 50% teise poole varast isegi siis kui see on omandatud enne abielu. Varalahususleping ei kehti inimese surma korral.
Kui ei ole enne ära pärandatud armukese pojale
Siin aitab vastastikune testament - seda ei saa abikaasa teadmata muuta.
Külaline kirjutas: ↑09 Dets 2024 17:46
Surma korral pärib abielus olev 50% teise poole varast isegi siis kui see on omandatud enne abielu. Varalahususleping ei kehti inimese surma korral.
Kui ei ole enne ära pärandatud armukese pojale
Siin aitab vastastikune testament - seda ei saa abikaasa teadmata muuta.
Vastastikuse testamendi saab ka täitsa ilma abielust teha.
Miks peaks just lapsed pärima? Enne tuleb sul vanaks elada, vaata kuidas su lapsed üldse sinuga käituvad, võib-olla sa ei lähe neile kunagi korda. Kui sa ei soovi abikaasale midagi oma surma puhul jätta, siis pole mõtet abielludagi. Kaob kogu probleem ära. Abiellutakse ju tõsisest soovist elada kahekesi ja kui üks pool peaks surema, siis tema pärib ka osa abikaasa varast, juhul kui on kas sellest suhtes lapsed või on eelmisest suhtest lapsed. Lapsed peaks oma pärandused ise välja teenima, see ei peaks olema iseenesest mõistetav kink.
Lapsed ja lapselapsed on elus kõige olulisemad. Sul on kullakaevaja jutt, vastik kuulata. Abiellutakse armastusest, rahal pole abieluga mingit pistmist.
Koos elatakse armastusest. Abielu on vara- ja laste jagamise leping kui enda suhetes kindel ei ole.
No kõige dramaatilisem olukord kui kaks inimest elavad lihtsalt koos ühe inimene elamispinnal ja kui tollega peaks midagi juhtuma, siis teisel elukaaslasel pole mingit sõnaõigust näiteks isegi matuseid korraldada. Ammugi õigust elamispinnale, keegi ei hakka mingeid panustatud rahasid tagasi maksma jne, sugulased teevad puhta töö.
Ega sul abiellumisega ka seda õigust ei teki. Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja ja peale tema surma pärijate maja. Naine ei saa automaatselt maja omanikuks. Selleks kõigeks on eraldi lepinguid vaja, mis ei puutu abielusse üldse.
Abikaasa on pärija, elukaaslane mitte.
Ainult kui on nii otsustatud abielludes ja pole testamenti.
Tegelikult ma ei taha selles mõttes vaielda, et jumala eest, abiellu kui see sulle vajalik on. Ma ei arva, et inimesed, kes seda tahavad on kuidagi imelikud vms. Igaühele oma. Aga eeldusel et sa pole usklik - sest see natuke muudab asja - on abielu ju 100% riigi teema. Riik annab tunnistuse, et olete omavahel ühenduses.
Minu küsimus ongi: nahh, see riigi asi on, mida mina teen või kellega koos elan. Ei ole.
Minu poolest võib see riik oma tunnistusega.. no saad isegi aru
Ja minu jaoks see riigi asjasse segamine lörtsib ära sellise ilusa asja nagu kahe inimese vaheline armastus on.
Aga mõnele on muidugi traditsioonid jms palju olulisemad. Rääkimata siis usklikest, kes on täiesti omaette kategooria ja kelle jaoks on asi rohkem Jumala kui riigi teema. Sellest ma saan palju paremini aru.
Riik andis ka su lapse sünnitunnistuse. Sugulase surmatunnistuse. Kõik lörtsitud? Abielu on mõeldud nõrgema poole õiguste kaitsmiseks. Sul on miski trauma vist.
Jah, kui massist natukenegi teisiti mõelda, siis on kindlasti trauma. Kuigi.. arvestades kui palju praegu abiellutakse, polegi see mass nii väga massiline enam
Abielu on ajalooline relikt. KH teemastki on näha, kuidas nõrgema poole õigusi kaitstakse siis kui kaitset vaja on. Ma usaldan oma kaaslast tuhat korda rohkem kui riiki.
Ja loomulikult ma pean riigiga suhtlema. Kui ma oma lapse sündi või sugulase surma ei registreeri, kas sa tead, mis minuga juhtub. Mind pannakse vangi Ma maksan iga kuu riigile maksu ka. See ei tähenda, et ma oma armastuse peaks kuidagi riigi ette laiali laotama.
K.H. usaldas ka oma kaaslast. Mida see talle andis? Oled sina samasugune naiivne. Heausklik.
Barbara kirjutas: ↑10 Dets 2024 13:58
Mingit "ühisvara sundosa" ei ole olemas, see postitaja ei saa tõenäoliselt jur.mõistetest aru ja kasutas neid lihtsalt enda arust loogiliselt. Ühisvarast pool on elusoleva abikaasa oma- lihtne. Ülejäänud poole pärivad pärijad kas testamendi või seaduse järgi. Ja sellest poolest pole tervel abikaasal ega täiskasvanud lastel mingit sundosa saada (ainult neil, kellel on alaealine laps-pärija või ülalpidamiskohustusega abikaasa).
Mina võin ausalt tunnistada, et ma tõesti ei saa jur. mõistetest väga hästi aru. Aga ma loen seda:
Perekonnaseadus ptk3 § 16. Perekonna ülalpidamise kohustus
(1) Abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/112032015099)
Ja pärimisseadusest:
(1) Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.
(https://www.riigiteataja.ee/akt/104012021036)
Need kaks kokku panna, siis mina saan aru nii, et abikaasa vastu (kellega koos elatakse) on teisel abikaasal ülalpidamiskohustus. Ja kui on ülalpidamiskohustus, siis on ka pärimisel sundosa.
Kus mu siin viga on?
Sundosa saamise tingimus on, et pärandist ilma jäetu on töövõimetu ning pärandajal oli kohustus teda ülal pidada ja abistada. Sellest sai ka eile räägitud, et kui tegemist invaliidiga, siis on teine asi. Töövõimeline või pensionil olev abikaasa pole ülalpeetav ning tal ei ole mingit õigust sundosale.
Sundosa ei ole mitte kuidagi seotud ühisvaraga. Seega kus see eilne kõva hüppaja on, siiani pole suutnud Perekonnaseadusest, mida ta teisi lugema sundis, õiget kohta ette näidata, ainult kaagutama ja teisi trollideks sõimama kõva, mõistusenatukest endal aga üldse mitte.
Oot, mul on veel üks küsimus. Mina olen alati teadnud, et kui on abielu, ilma varalepinguta, siis pärimise korral (ilma testamendita) on nii, et ühisvara läheb kõigepealt pooleks (kummalgi abikaasal 50%) ja surnud poole oma siis võrdses jaos lastele + abikaasale.
Kas see pole õige?
WD40 kirjutas: ↑09 Dets 2024 15:13
Varsti enam keegi ei abiellu. See asi sureb välja.
Just lugesin soome artiklit, et see aasta eriti vähe abielusid ja kogu aeg vähemaks jääb. Esimene aasta kui enamus 50 a. inimesi pole kunagi abielus olnud (ja sealt edasi vaevalt enam).
Mehed ei soovi enam abielus olla, sest see ei anna neile enam mitte midagi juurde. Isegi austust ühiskonnas enam mitte. Naiste nõudmisel seda viimases hädas tehakse. Naised veel tahavad abielluda, aga ei taha abielus olla. St. pidu tahetakse ja eriti veel kui mees maksab, aga ei soovita abielus olla ehk siis ei saa jätta enam otsi lahti teiste meestega...
Sureb välja kogu kontseptsioon. Abielu on oluline veel ainult homodele
Mida see siis homodele juurde annab?
Seda peab nendelt küsima. Küllap vist respekti, et on nagu "päris" Värk. Homod on sisemiselt väga ebakindlad.
Külaline kirjutas: ↑09 Dets 2024 18:12
Riik andis ka su lapse sünnitunnistuse. Sugulase surmatunnistuse. Kõik lörtsitud? Abielu on mõeldud nõrgema poole õiguste kaitsmiseks. Sul on miski trauma vist.
Jah, kui massist natukenegi teisiti mõelda, siis on kindlasti trauma. Kuigi.. arvestades kui palju praegu abiellutakse, polegi see mass nii väga massiline enam
Abielu on ajalooline relikt. KH teemastki on näha, kuidas nõrgema poole õigusi kaitstakse siis kui kaitset vaja on. Ma usaldan oma kaaslast tuhat korda rohkem kui riiki.
Ja loomulikult ma pean riigiga suhtlema. Kui ma oma lapse sündi või sugulase surma ei registreeri, kas sa tead, mis minuga juhtub. Mind pannakse vangi Ma maksan iga kuu riigile maksu ka. See ei tähenda, et ma oma armastuse peaks kuidagi riigi ette laiali laotama.
K.H. usaldas ka oma kaaslast. Mida see talle andis? Oled sina samasugune naiivne. Heausklik.
No kõige dramaatilisem olukord kui kaks inimest elavad lihtsalt koos ühe inimene elamispinnal ja kui tollega peaks midagi juhtuma, siis teisel elukaaslasel pole mingit sõnaõigust näiteks isegi matuseid korraldada. Ammugi õigust elamispinnale, keegi ei hakka mingeid panustatud rahasid tagasi maksma jne, sugulased teevad puhta töö.
Ega sul abiellumisega ka seda õigust ei teki. Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja ja peale tema surma pärijate maja. Naine ei saa automaatselt maja omanikuks. Selleks kõigeks on eraldi lepinguid vaja, mis ei puutu abielusse üldse.
Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja, aga pärast surma, kui mees testamenti ei tee-pool naise oma. Pole vaja mingit lepingut, et naine poole saaks
Külaline kirjutas: ↑09 Dets 2024 18:12
Riik andis ka su lapse sünnitunnistuse. Sugulase surmatunnistuse. Kõik lörtsitud? Abielu on mõeldud nõrgema poole õiguste kaitsmiseks. Sul on miski trauma vist.
Jah, kui massist natukenegi teisiti mõelda, siis on kindlasti trauma. Kuigi.. arvestades kui palju praegu abiellutakse, polegi see mass nii väga massiline enam
Abielu on ajalooline relikt. KH teemastki on näha, kuidas nõrgema poole õigusi kaitstakse siis kui kaitset vaja on. Ma usaldan oma kaaslast tuhat korda rohkem kui riiki.
Ja loomulikult ma pean riigiga suhtlema. Kui ma oma lapse sündi või sugulase surma ei registreeri, kas sa tead, mis minuga juhtub. Mind pannakse vangi Ma maksan iga kuu riigile maksu ka. See ei tähenda, et ma oma armastuse peaks kuidagi riigi ette laiali laotama.
K.H. usaldas ka oma kaaslast. Mida see talle andis? Oled sina samasugune naiivne. Heausklik.
No kõige dramaatilisem olukord kui kaks inimest elavad lihtsalt koos ühe inimene elamispinnal ja kui tollega peaks midagi juhtuma, siis teisel elukaaslasel pole mingit sõnaõigust näiteks isegi matuseid korraldada. Ammugi õigust elamispinnale, keegi ei hakka mingeid panustatud rahasid tagasi maksma jne, sugulased teevad puhta töö.
Ega sul abiellumisega ka seda õigust ei teki. Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja ja peale tema surma pärijate maja. Naine ei saa automaatselt maja omanikuks. Selleks kõigeks on eraldi lepinguid vaja, mis ei puutu abielusse üldse.
Kui on mehe maja, siis on abielus ka mehe maja, aga pärast surma, kui mees testamenti ei tee-pool naise oma. Pole vaja mingit lepingut, et naine poole saaks
Aga sa kunagi ei tea, kas on testament ja kelle kasuks
Lenaa kirjutas: ↑09 Dets 2024 18:55
Aga koroona vähemalt lahutuste arvu väga ei suurendanud, kuigi võis lugeda, kuidas pidevalt pead-jalad koos elamine paarisuhtele jms suhetele põntsu paneb.
Loomulikult saab abikaasa pärijate ringist välja jätta testamendiga, jutt käis varem testamendita suremisest, mille kohta on seaduslik reegel- pool abikaasaleja lastele võrsed osad. Ainuke, keda ei saa välja jätta on alaealised lapsed, kellele siis sundosa.
Jah, kui massist natukenegi teisiti mõelda, siis on kindlasti trauma. Kuigi.. arvestades kui palju praegu abiellutakse, polegi see mass nii väga massiline enam
Abielu on ajalooline relikt. KH teemastki on näha, kuidas nõrgema poole õigusi kaitstakse siis kui kaitset vaja on. Ma usaldan oma kaaslast tuhat korda rohkem kui riiki.
Ja loomulikult ma pean riigiga suhtlema. Kui ma oma lapse sündi või sugulase surma ei registreeri, kas sa tead, mis minuga juhtub. Mind pannakse vangi Ma maksan iga kuu riigile maksu ka. See ei tähenda, et ma oma armastuse peaks kuidagi riigi ette laiali laotama.
K.H. usaldas ka oma kaaslast. Mida see talle andis? Oled sina samasugune naiivne. Heausklik.
KH oli ju abielus.
Jah. See, kes ei ole abielus ja usaldab oma kaaslast, on samasugune naiivne. Neil pole mitte mingisugust vahet, v.a. see, et tavalisest elukaaslasest on kordades lihtsam vabaneda. Mitte ühtki inimest peale iseenda ei saa usaldada.
Külaline kirjutas: ↑09 Dets 2024 19:14
Vaatasin ka statistikat. 2023 aastal sõlmiti 6500 abielu.
Kusjuures sellest 6500’st 2000 meest ja 2000 naist abiellus juba mitmendat korda
Ja lahutati 2600 abielu.
Nii tõsiseltvõetavad lubadused
